Friday, October 18, 2013

Armukadedus viib sihile

Täna kirjutan päris nukralt. Ma olen kurb. Mul on kohutavalt valus.

Ma kohtusin armukadedusega. Armukadedus tähendab soovi omandit endale pidada. See on paaniline hirm. Et võetakse miskit ära. Hirm ilma jääda.

Hirmu tunnevad need, kes on nõrgad.

Kas rohi armukadedusele on tugevaks saada? Jah! Aga kui tugevaks saada ei saa või ei taha? - Siis tuleb varandus ära peita.

Abikaasa peitmine korteri seinte vahele on efektiivne strateegia. Nii ei saa keegi teda leida. Ja võib-olla siis lõpuks ta ka ei oskagi ära minna.

Kes otsib üles korteritesse vangistatud hinged, et lasta nad teiste lastega aasale mängima? Kes toob nad kogema õnne ja rõõmu? Kas meie, need teised lapsed?

Vangistatud süda harjub valuga. Me harjume valuga. Nii saab meid peksta ja alandada. Me ei jaksagi ära minna. Me oleme unustanud õnne.

Kes tooks nad välja?

Kes?
---

Aga vangistaja tahab ju süüdlasi tappa. Ta on vihane. Väga, väga vihane.

Kes julgekski võtta?

----
Mul on valus. Ma vaatan ängistust pealt.