Töö tegemine on mingi selline oskus, mis nõuab inimeselt otsest jõudu, et teha mingit liigutust lihtsalt puhtalt selle liigutuse tegemise pärast. Teisisõnu, see liigutus on tehtav ainult siis, kui ei ole mingit mõttelist takistust selle tegemiseks. Ei ole mingit küsimust, ei ole mingit kahtlust. On ainult teadmine, et tuleb teha see liigutus. Tööga, muide, ehitatakse üles ambitsioonide paleed. Ambitsioonide palee võib mitmel korral nurjuda. Aga ega töö ei olegi lihtsalt ühesuunaline kindel planeeritud laitmatu tegevuste jada. Töö on ka pinnas, millelt õppida ja kasvada, kuna suur osa tööst on niikuinii ilma nähtava tulemuseta. Kui võtta arvesse töö tulemusi, siis enamik neist tulemustest on kasulikud ainult sedavõrd, kuivõrd töö tegijal on kannatust oma vigadest õppida.
Aga jah... kui ma tahan viia ellu mingit ambitsiooni ja ehitada endale oma kujutluste paleed, pean ma arvestama, et see tähendab seda, et ma tõesti tahangi teha tööd. See tähendab, et ma tahan teha liigutusi, mis paljuski tunduvad tundmatus kohas vettehüppamistena. Jah, töö nõuab julgust. Nõuab mingit selgroogu, et pidada vastu igasugstele ebameeldivustele ja suvalistele takistustele, mida maailm mulle jalgu loobib. Ma pean mõistma teatavat distsipliini. Saama aru, mida tähendab tuimalt midagi teha, ilma ootusteta saada mingit tulemust. Peab aru saama, et tegevus ei ole alati produktiivne ja et paljud visked lähevad ikka mööda.
Loomulikult püüan ma teha asju õigesti ja saada ikka enamasti millelegi pihta. Aga kui see püüdlus tähendab takerdumist, pean ma murdma sellest läbi toorel tahtejõul ja (hull)julgusel. Siit hakkab kooruma õpetus, mille järgi eladagi. Paljudel kordadel me ei tea, mida tuleks tegelikult teha; me ei teagi üldse mida me parajasti teeme, aga selle tundega tuleb osaliselt harjuda - just piisavalt palju, et julgeda uuesti nurjuda ning julgeda võtta riske ning just piisavalt vähe, et mitte lakata arenemast paremuse suunas.
Minu distsipliin on see, mis ei lase mul tarduda vaiksesse letargiasse, vaid sunnib mind võtma ette sööste tundmatusse. Minu intuitsioon on see, mis sunnib mind võtma pause siis kui neid tõesti on vaja. Nendest pausidest võivad sündida teadmised. Puhkus laseb mul kasvada. Aga puhkust pole võimalik pidada, kui pole tehtud midagi, millest puhata. Kui pole midagi tehtud, siis on puhkust võimalik võtta ainult puhkamisest ja see tähendab seda, et tuleb teha mingi sööst, võtta mingi risk ning teha seda, mis tundub halbadest valikutest parim.
On sein, milleni jõuad. Aga seinast on võimalik ronida üle; seina seest, kui hoolikalt otsida, võib leida ukse. Kunagi ei ole sein ületamatu. Isegi kaevust on võimalik välja ronida. Jääbki alles see teadmine, see veendumus, et alati on võimalik teha mingi enda otsus - täiesti kompromissitult ja absoluutselt enda otsus.
Aga jah... kui ma tahan viia ellu mingit ambitsiooni ja ehitada endale oma kujutluste paleed, pean ma arvestama, et see tähendab seda, et ma tõesti tahangi teha tööd. See tähendab, et ma tahan teha liigutusi, mis paljuski tunduvad tundmatus kohas vettehüppamistena. Jah, töö nõuab julgust. Nõuab mingit selgroogu, et pidada vastu igasugstele ebameeldivustele ja suvalistele takistustele, mida maailm mulle jalgu loobib. Ma pean mõistma teatavat distsipliini. Saama aru, mida tähendab tuimalt midagi teha, ilma ootusteta saada mingit tulemust. Peab aru saama, et tegevus ei ole alati produktiivne ja et paljud visked lähevad ikka mööda.
Loomulikult püüan ma teha asju õigesti ja saada ikka enamasti millelegi pihta. Aga kui see püüdlus tähendab takerdumist, pean ma murdma sellest läbi toorel tahtejõul ja (hull)julgusel. Siit hakkab kooruma õpetus, mille järgi eladagi. Paljudel kordadel me ei tea, mida tuleks tegelikult teha; me ei teagi üldse mida me parajasti teeme, aga selle tundega tuleb osaliselt harjuda - just piisavalt palju, et julgeda uuesti nurjuda ning julgeda võtta riske ning just piisavalt vähe, et mitte lakata arenemast paremuse suunas.
Minu distsipliin on see, mis ei lase mul tarduda vaiksesse letargiasse, vaid sunnib mind võtma ette sööste tundmatusse. Minu intuitsioon on see, mis sunnib mind võtma pause siis kui neid tõesti on vaja. Nendest pausidest võivad sündida teadmised. Puhkus laseb mul kasvada. Aga puhkust pole võimalik pidada, kui pole tehtud midagi, millest puhata. Kui pole midagi tehtud, siis on puhkust võimalik võtta ainult puhkamisest ja see tähendab seda, et tuleb teha mingi sööst, võtta mingi risk ning teha seda, mis tundub halbadest valikutest parim.
On sein, milleni jõuad. Aga seinast on võimalik ronida üle; seina seest, kui hoolikalt otsida, võib leida ukse. Kunagi ei ole sein ületamatu. Isegi kaevust on võimalik välja ronida. Jääbki alles see teadmine, see veendumus, et alati on võimalik teha mingi enda otsus - täiesti kompromissitult ja absoluutselt enda otsus.
