Mõtelda on piin

Meditatsioon on sügav mõtlemine. Ja sellega on seotud tähelepanu suunamine. Tähelepanu suunamine neutraalsele objektile on üksnes pisike osa meditatsioonidistsipliinist. Eesmärk on ju ebakvaliteetsete mõttekatkete lõpetamine ning selle asemel teha midagi asjalikku.

1. Tähelepanu suunamine hingamisele (või mõnele muule emotsionsaalselt neutraalse värvinguga objektile). Eesmärk on tegevuse katkestamine ja uue emotsiooni tekitamine. See "uus" on siis neutraalsem. Kui enne muretsesid või rumineerisid - puhas kannatus. Lõpetad selle ja mõnda aega teed midagi muud. Nii ei ole keha enam ängi täis ja saad teha midagi veelgi asjalikumat. Hingamisele keskendumine ei ole kuigi asjalik - olgem ausad enda vastu.

2. Küsimine endalt, mis on õnn? Kas tahan olla õnnelik. Vastused tulevad selles meditatsioonis. Selle pead sa ise välja mõtlema, ise tunnetama.
Tõsilugu on see, et kui meel pole eelnevalt neutraliseeritud, siis rekreatsioonilise viha tsüklis inimene võib märatsedes teha otsuse "muidugi tahan ma tunda, et teised on kõik süüdi". Ta kannatab, on depressiivne. Ent ta ei tee otsust, et ta lõpetab selle meeleseisundi ära vägivallatult, teadliku otsusena.

Võin kohe ära öelda, et kõige loogilisem on valida õnnelik olemine. Sest meie enda surma meist keegi vältida ei saa. See tuleb. Surivoodil ei ütle keegi: "ma igatsen seda, et oleksin olnud rohkem vihane. Ja mõelnud veelgi rohkem, kuidas kõik teised on mulle peeru vahele keeranud" (vabandan Tallinna inimeste ees, see väljend on Tartu inimeste käibefraasiks saanud. Ma ise praegu Tallinnas ja näen selle väljendi profaansust küll. Tähendus on iseenese agentsusest loobumine/või teise agentsuse vägivaldne möödapääsmatu äravõtmine)

Seda otsust ei saa keegi sinu eest ära teha!
Sa pead endalt ise küsimusi küsima. Ja siis vastuseid analüüsima. Ja mõttekäike edasi abistama.

3. Tänulikkuse meditatsioon. Ka see on rabavalt loogiline, kui sellele mõelda. Mida saame kirstu kaasa võtta? Mitte midagi. Mõtle sellele! Kõik, mis meil on praegu, on kingitus. See ei ole iseenesest mõistetav. Meditatsiooni käigus süveneme sügavalt, kas see tõesti on nii. Ja mis mul siis on? Märkame kõike, mis meil on. Ja mida võime kaotada haigusega, vananedes. Ja kindel on see, et me kaotame. Vääramatult. Ja kohe kindlasti. Sest see on nii lihtsalt.
Üks mu lemmikuid blogijaid, kes omal ajal tegi lääne inimesele budistliku õpetuse ülima lihtsustuse... ja sellega võimaldas tohutul hulgal kannatusi vähendada juba... tema enam ei kirjuta blogi, kuna ta sõrmed ei liigu enam reuma tõttu. Ta on päris vana naine juba ka.
Nii et mõelgem väga sügavalt sellele, mis meil on. Ja veelkord - meditasioon on distsipliin! see on raske. On väga raske näha kõike ja kõike ja kõike, mida me saame kasutada - ja mille tõesti-tõesti surres kaotame. Kui tunneme seda kõike kehas, saavutame rahulolematuse lakkamise.

Kui mediteerime viha - siis - ise oled kogenud, mis siis.... valikutes on küsimus.

Ja olengi ilusti tutvustanud lugejale, et tõesti on budismis kogu teema vaba valiku ümber. Ideaal on vaba valik. Vabaduse suurendamine. Ja seda vabadust suurendatakse raske tööga, raske distsipliiniga.

Ja kõike selleks, et saada välja loomade maailmast. Kus kõik on piin, kui tung tuleb peale ja ei ole võimalik silmapilkselt seda rahuldada. Näiteks. Või välja teistlaadi piinade maailmadest. Kus me pole vabad valima ja vabad olema rahul.

"Elu teeb omad korrektiivid." Ka see on tarbeväljend. Pole ka ebaviisakas. Ja mu meelest palju ilusam emakeelne väljend kui näituseks mõistatuslik "karma seadused kehtivad".

4. meditatsioon teemal "püsitus". Mõtlemine teemal: "kõik siin elus on muutumises"
Mulle see väljend ei meeldi, ent budistlikus eestikeelses kirjanduses on see hetkel kehtiv ametlik termin.

Meditatsioon on sellest, et kõik, mida ma näen, on muutuv. Ma ei saa öelda, et miski kaob. Puidu sööb tõuk ning saab tema keha koostiseks. Söön kana ja kana saab mu lihasteks. Näen enda korras tuba ja keskendun adumiseks, et seegi on kaduv. Mulle meeldib Kadrioru pargist vaadata gigantset tondilossi. Ma näen selle sees toimunud inimelu luksusi. Ja nüüd näen, kuidas see millimeeterhaaval allapoole vajub. Just see, et see maja on nii maksimaalsetes mõõtmetes.  Minu lemmiksokkidesse tuli auk. Panen selle pesurestile ja vahin ainiti meditatsioonis 15 minutit.

Beebi sünnib ning tema keha hakkab koosnema süsinikust, mis tuleb ilmselgelt õhust. Kui inimene kaotab kaalu, saan välja arvestada, kuivõrd ta panustab kliimasoojenemisse. Sest rasv põleb ja süsinik "kaob" õhu koostisosaks. Sõna ilmselge on siin kasutatud ilmselge kunstilise väljendina - asjad on ilmselged peale põhjalikku ja korduvat meditatsiooni- unustamisvõimaluseTA selged.



Nagu näete, on need mõttekäigud keerukad ja meditatsiooni käigus on oluline faktid integeerida igapäevasesse tajusse.

Muide, väga vähesed iniemesed teavad kohe vastata, mis saab puudest peale põlemist. Kuhu puu läheb? Ilmselgelt õhku. Ja puud tulevad õhust. Nagu ka beebid. Mis sellest, et süsinikühendite keemia oli juba põhikoolis aastatega kaetud ning kliimasoojenemise loogika peaks olema igapäevases agendas meedia tõttu. Aga meedia mõju on laastav - no juba nobelist Bob Dylan viitas sellele nähtusele where the pellets of poison are flooding their waters, rääkimata siis süviti analüüsist ja kvaliteetaharidusest, mida tegid Hans Rosling ja teevad teised tänini. Kus on õigustus enesesüülisele alaealisusele? Kes on süüdi, et ajakirjanikud on rumalad? Koos sinuga. Hei! Olgem targemad! Olgem budad! Seepärast on vaja neid raskeid, piinavaid mõtlemispraktikaid. Keegi ei tee neid sinu eest!

Kui kurb!

ja veel - kas saad oma kirstu kaasa võtta oma boyfriendi? Ja sõbra? jah, kui see lõpuni mõelda, mismoodi see välja näeks. Näiteks on mul kokkulepe ühe isikuga, et kui tema sureb, küsin ta emalt või naiselt tema tuhast osa endale. See võib olla raske, tema emale seletada - eriti kui mina ei maksa matuste eest. Et vot, palun, produkt siis mulle, jajah. Ja kui mina suren, siis "keegi" pistab tema tuha mulle kirstu kaasa. Riputab mu surnukeha sellega üle. Kõik see nõuab korraldamist. Ja mis olulisem - väga raske on mul siiani leida isikuid, kelle närvikava ja elusiht on niivõrd stabiilne, et nad need toimingud ka vääramatult ära sooritavad. neil on oma eluga muudki peale hakata - ütlevad nad - kui minu jaburate kapriisidega kaasa minna.
Aga kui mina enne suren? Oeh - hea küll - siis ma teda endale kirstu kaasa ei soovi. Las elab pealegi veel. Miks ei?! Pealegi on peale surma minuga kõik. Mul on vaid üks elu. Peale mu surma hingate mind sisse ning olendid kasutavad süsinikku enda keha tootmiseks. Kui ei, põhjustan kliimasoojenemist. Ja minust saab tormituul. Cool!

Kui kurb!

Nagu näete, on need mõtlemisprotokollid rasked. Rõhutan veel - see on distsipliin. Ja see peab viima veendumuseni. Nägemiseni, milline elu on. Näha, mis on elu. Ja siis - siis oleme vabad. Elama.

Siis oleme vabad, et olla stabiilsed. Ja tunnetada elu tõeliselt.

Ja hei! Ma olen naine. Minu tütarlapselik ilu on kaduv. Kas tõesti tahan raisata oma aega selleks, et näha välja pandav ka 20 aasta pärast? 40 aasta pärast?  Pean väga sügavas meditatsioonis selle üle järele mõtlema veel ja veel ja veel - et mu elulisi otsustusi ei juhiks sõgedus.



Muidugi pean avaldama nüüd ühe sügavama õpetuse. Nimelt on suhted üksnes spirituaalsuses. Kontakt on selles. Ja maakeeli - kõige erutavam on tarkust näha. Ja kogeda. (Või on see iseenda rumaluse kogemine, nähes "väljas" tarkust, mida pole veel endasse haaratud?) Nii mõnigi noor mees vaatab porno asemel youtubest ja õppeplatvormidelt naisi, kuidas nad elementaarosakeste füüsikat seletavad, millest vaataja veel aru ei saa.... Kas tõesti? Kas tõesti? Veel üks teema meditatsiooniks.

Kui kurb! Korpusesse investeerimine - puhas kannatus. Kui kurb!

Praegu ma olen ilus. Ja mediteerin teemal, et surres ma kindlasti selline välja ei näe. Hurraa! Olevik on fantastiline!
Nii, selfi kah. Veenduge ise.

Rõhutan tõdemust, et budistlikus meditatsioonis tuleb ISE asjades veenduda. Kui sa pole veendunud, siis sa ei ole seda ära teinud. Siis sul ei tulnud välja. Ja pead uuesti proovima.

Arusaadavalt, kui su vaimuannid sünnipäraselt on väga kõrged ja oled koolis matat treeninud kõvasti, on see sinu jaoks lihtne. Tore! Siis on aeg edasi minna tööharjumuse pinnalt. Ja teha raskemaid praktikaid.
Geenid ja keskkond ja selle tulem, mida rada oled suutnud juba kulgeda, selle mõttekonstruktsiooni nimetus on karma. Kui olevikus läbid raske mõtteprotokolli kuni lõpuni, lood endale head karmat. See praktika mõjutab, kuivõrd rumalaid otsustusi sa tulevikus teed. Valikus on rumalad ja väga rumalad. Mõelgem sellele! Meil on väga hea põhjus, miks praktiseerida NÜÜD ja saada arukaks. Ehk budaks.

Tunned, et sa oled alaväärne? Sellega kõrgemaid õpetusi praktiseerida ei saa. Pead tänulikkuse meditatsiooni lõpuni sooritama!

Sest kirst tuleb! Ja võib-olla eriti kiirelt, kui püüan laagna teed ületada joostes, et saaks ainult kiiremini kadrioru parki mediteerima. Sest Pae park mulle ei kõlba. Ma pole rahul.

Dukkha - seda tõlgitakse kui "kannatus", ent õigem tõlge on ilmesesti "rahulolematus".  Meditatsioonis, kui küsid endalt, mis on õnn (minu viidatud meditatsioonis nr 2)... peaksid jõudma järeldusele: "õnn on olla rahul". Kui ma pole rahul, siis see ei ole õnn. Kui veendud selles, võid luua otsustavalt sisse distsipliini, milles praktiseerid tänulikkust. Kui sa selle järelduseni ei jõua, siis soovitan veel praktiseerida mõtlemist. Kuniks jõuad....

Sa pead seda ise tegema. Keegi sulle midagi ette öelda ei saa. Ma ei saa ka öelda, et "sa saad sellega hakkama". Kõik budistid teavad, et paljud ei saa sellega hakkama. Kui su ema oli alkohoolik raseduse ajal, siis sul pole lootustki. Kui selles seaduspäras veenduda, saab see loomulikuks otsustuseks, kas juua või mitte juua. Selles pole enam küsimust. Lõpuks.

Sinu ema ei joonud raseduse ajal? Oled sa tänulik? Kui sa ei praktiseeri tänulikkust, pole ka sul lootust. Aga sul on võimalus, mis suundub koos tassünniahela sinu isikliku kirstu suunas. See ei saa iial elu endale. Nii see on ja mitte teisiti. Sa ise kasutas oma võimalusi ja sa ise jätad need võimalused kasutamata. Sa ise panustada enda haridusse, treeningusse. Teed karmat, kui nii saab seda sõna kasutada. (?) Minust sõltub, kas uurin ja õpin edasi mõisteid või on mu tekst sõnade segapuder. ikka veel.


Aga hea küll. Panen sellele postitusele punkti.

Ma tahan öelda seda, et ülemist otsa ei ole. Alati saab paremini saada targemaks ja olla arukam. Ja kui seda ei tee, tiks-tiks-  surm läheneb nii ehk naa. Siis on see nii ja mitte teisiti. Mõni otsustab korduvalt praktiseerida.





EDIT Pean juba reklaamiks ütlema, et abistan korraldada retriiti, mida juhendab Bill Karelis ise. Eestis. 13.-21. oktoober 2018. Kirjuta mulle, mis muud - ehk tule ka! Seal on distsipliin.See on nii. Ja see ei ole ei halb, ei hea - olemuslikult. See on. Lihtsalt. Ent sina isiklikult võid distsipliini pühaks pidada, sest see on sinu vaba valik, valik suunduda vabasse valikusse.

EDIT 2. Mitu kuud hiljem, too maja langeski põrmu sel määral, et ületas mingi läve loomulikus protsessis. Niiet sellest kirjutati isegi ajalehes.

Meditatsioonihullus

Mis on McMindfulness? See on uus seks, millega müüa asju. Mida iganes saab sellega müüa. Lõpuks saab see sõna nii ära hooratud, et see ei tähenda midagi muud kui... külatädi juttu. Mida ta on kogenud või kuulnud reklaamides. Nii taheti ka temale müüa odavat kraami raske raha eest.

Ma julgustan elult tahtma enamat. Elu on majake *, mitte üksnes pisike detail selles, millesse klammerdumine toob õnne ja kõik. Ei! Oluline on su isiklik suhestumine kõikide detailidega, mida sa teed, mida sa näed, mida sa koged. Ei ole nii, et haarame ukselingist, loome temaga (armu)suhte suurte lootustega ja seal me passime... ja järgneb..... vältimatult... õnn (ing k happiness nshit).

Kuulsin nii, et budist ollakse siis, kui pöördud häda korral tarkuse poole. Kui sa arukusega nõu ei pea, siis sa ei ole budist. Teised jälle ütlevad, et budist oled sa siis, kui vähemasti püüad teadvustatult pöörduda kolme kalliskivi poole. Arusaadavalt kalliskivi on metafoor. Miski, mis on hinnaline ja lihvitud. Kolm kalliskivi on buda (ülim arukus, ülim kaastundlikkus), dharma (minu enda praktika, mis viib minu õnneni ehk õnnetoov mõtlemispraktika ja tegevuspraktika), sangha (teised inimesed, kes samuti praktiseerivad häid tegusid ja head mõtlemist ja jagavad sulle tarkusi ja tuge).

See öeldud, võtan teemaks meditatsiooni, nagu seda mõnikord müüakse internetis ja mujal. Meditatsioon ei ole üksnes stressi leevendamiseks. Jah, kui oled praktiseerinud kannatusttoovaid tegusid, siis meele neutraliseerimine on hea algus. Kui tore! Ent meditatsioonist ei piisa. Meditatsioon on töövahend. Et oleksid võimeline dharmat praktiseerima. Dharma praktiseerimine on isiklik tegutsemine arukalt, keskendudes ja hea eesmärgi suunas. Seda saad teha vaid sa ise, isiklikult. Keegi seda sinu eest teha ei saa.

Et teha arukaid tegusid, on vaja vahel väga-väga analüütiliselt mõelda enne, kui tegutseda. Matemaatikud mõtlevad. Insenerid mõtlevad. Ka seda nimetatakse meditatsioon - täpsemini - kontseptuaalne meditatsioon. Meditatsioon on eesmärgistatud, mitte suvaline. Meditatsioon on distsipliin. Kui see ei ole distsipliin, siis see ei ole meditatsioon.

Muidugi on neid, kes püüavad väita, et elu nautimine on meditatsioon. Loe esimest lõiku - see praktika viib sõna tähenduse nihkumiseni. Vaatad oma koera - ja juba on see meditatsioon. Sirutad selga, ja see pole enam võimlemine, vaid jooga. Nii oled joogi iga kord, kui keha liigutad. Olen joogi, kuna ikka on mulgi liigutamist ette tulnud elus. Kahtlemata!

Minul isiklikult ei ole sellega probleemi, et sõnu tuleb uuendada iga viie aasta tagant. Sest nii see maailm toimib. Iga sõna, mis viitab heale või koledale, devalveerub. Kole muutub sõimusõnaks, ilus müügimehe märksõnaks. Kuldtähtedega kleepsuks, mis tränile külge kleepida.

Aga jah, kurb on küll. Ent üksnes see, et meditatsioon nõuab piina ja see ei lähe kunagi lihtsamaks. Vahel on matemaatilised protokollid, mida ära mõelda, väga-väga rasked. Küsi matemaatikutelt. Ent kui aru saad, siis näed seda enne tundmatut maailma ja see kõik on lihtne. See saab su psüühika osaks. Edasi on praktika, et selles elegantselt orienteeruda. Ja see on mänglev nauding.

Mitte-kontseptuaalne meditatsioon saab olla su elumajakeses küll vääramatult kohal, ent muu maja ei saa jätta kõdunema. Kui, siis olgu se su isiklik ja autonoomne otsus. Olgu sina see mees teadlikult, kes otsustab jõllitada ukselinki. Või jõllitada kitsi.

Budistliku õpetuse ainus eesmärk paljude arvates on psüühika arendamine. Kõik muu on vahendid. Efektiivsed vahendid, ma ütleks. Sest lääs ei tunne paremaid. Või kui teab, siis palun näidake mulle. Mina ei ole kohanud. Mõni on n-ö põlve peal oma eluaega panustades välja mõelnud asjad küll, nullist, jah. Ma kummardun nende ees! On õpetaja isiklik elegants, kuidas ta õppevahendeid kasutab. Klassiruumis, õues, avalikus kohas....

Elu on keerukas, elu on elegantne.

Nii nagu narkomaaniat ei põhjusta narkootikumid, ei põhjusta õnne tühjuse meditatsioon.* Loeb meie isiklik suhestumine ja see, kas tegeleme elamisega või kordame sama liigutust jälle, ja jälle, ja jälle - millegi muu arvelt ja õnnetust toova eesmärgiga. Ja suhestume nii, et klammerdume protseduuridesse. Tehes selle valiku ja mitte tehes teisi valikuid ja teisi tegevusi. Tegevusi, mis on õnne eeltingimused.

* kui lihtne on mõelda, et maailm on mustvalge, eks ole. Lihtne esmapilgul. Puhas kannatus järgneb. Budistid pöörduvad arukuse poole. Sa pead väga keerukad mõttekäigud lõpuni mõtlema, loogikavigadeta. Vaid siis saad õnnetoovaid tegevusi planeerida. Ja need teod ära sooritada. Veatult.

Elu on maja - seda metafoori populariseerib üks lääne nimekamaid psühhotraumaterapeute bessel van der kolk, kes teeb ka ühena vähestest tõsiseltvõetava uuringudisainiga teaduslikke efektiivsusuuringuid. Üha rohkem viimastel aastatel ta võtab omaks budistlikku vaadet, tehnikaid, vaimsust


PS Pean ütlema, et abistan korraldada retriiti, mida juhendab Bill Karelis ise. Eestis. 13.-21. oktoober 2018. Kirjuta mulle, mis muud - ehk tule ka! Kahjuks on seal distsipliin.

Keskkond oled sina

Blogi fookus muutub nähtavalt selliseks, et sellest on võimalik abi saada. Emalikumaks ehk. See on teadlik valik. Okei... Minu tegemisi: https://www.helsinki.fi/en/news/teaching-studying/education-for-democratic-intercultural-citizenship-edic-course-brings-students-from-eleven-countries-to-university-of-helsinki

Jätkan teemal dualism. See on see, et emotsionaalses elus ja käitumises on soovitav saavutada kustumatu kontakt mingi baas-seisundiga, mis ei muutu üle kogu Su elukaare. See tähendab mäletamist, kes sa oled. Igal ajahetkel. Ja see "mäletamine" ei viita egole. Hoopis vastupidi.

Näiteks otsustad, et oled kannatustest vaba ja kiirgad enda vastu lahkust ja armastust. Samal ajal pole muud valikut, et pead olema ka teiste vastu lahke ja armastav, see tähendab KÕIGI vastu. Sest muud moodi ei ole võimalik lõpetada piinarikas taassünni-ahel. Taassünnid erinevatesse seisunditesse, kusjuures kontakt eelnevaga ja mälujälg eelnevast on pisi-pisi-pisike. Keegi ei taha, et tal oleks pisike. Võimekus. Võime teha enda ja teiste jaoks olulisi asju.

Mida aga teha, kui keegi su lähjedastest saavutab tohutu piinarikka taassünni raevu ja hädasse? Ütleme, täielikku paranoiasse. Esimene samm on mäletada. Seda nimetatakse mindfulness (ehk mäletama). Ja sel hetkel tuleb endalt küsida McMindfulnessi ajastul oluline küsimus. (!)  Mäletada küll - aga MIDA? Mida ma pean mäletama? Ja vastus on: et kõik on muutlik ja kõik on mu meele loodud ja et ma tahan mitte kannatada - ja seega tuleb mäletada armastust. Mul tuleb mäletada armastust. Läbi taassünniahela. Mäletada.

Kui keegi sattub tohutusse paranoia-sündi, siis ma mäletan armastust. Ja olen lahke. Seepärast, et tahan ise mitte kannatada. Ma annan endast ära. Ja annan midagi. Näiteks olen lahke. Millegagi ikka saan nõustuda, mida teine vajab. Annan, mida teine vajab. Ja ma usun seda, et saan anda, mida teine vajab, ja tegutsen. Ma ei kuula kellegi tühje sõnu. Ma kuulen ja näen kannatust. Ma näen, et kõik, mida ma näen, on tehtud armastuse pärast. Mitte keegi ei taha kannatada.

See öeldud, tulgem teemasse - kaasav haridus. Mida teha? Kõik lapsed ei saa koolis ülimalt arukaks. Kool ei väljasta kõikvõimsat produkti. Igaühe geneetiline materjal ei võimalda saavutada metakognitsiooni ülimat taset kahekümnendaks sünnipäevaks isegi parima võimaliku õpetaja käe all. Ka siis on võimalik mitte kannatada, ehkki küll mitte mõista täielikult. Keskendugem kannatustest vabastamisele.

Seda ma nimetakski haridus ja rehabilitatsioon ja jätkukoolitus. On küll hea nõuanne suhtesse astujatele abieluturul, et vaadake, kuidas kaaslane suhtub teistesse inimestesse - et siis tead, kuidas ta hakkab sinusse suhtuma tulevikus. Ent - enda tagumiku päästmisoperatsiooni kõrval - kas siis lepimegi, et mitte-rehabiliteeritud mitte-teadlik mitte-mediteeriv mitte-mäletav populatsioon olgu abieluturult maas ja elagu üksinduses? Ei! See ongi kaasav haridus. Igaüks saab anda enda panuse. See ei toimi, et heidame kaljult alla kõik need, kes ei suuda olla kõikjal emotsionaalselt stabiilsed. Ja ei allu mingitele trigeritele, ei mingitele provokatsioonidele. Saab keskkonda arukalt disainida kõigi jaoks elukõlbulikuks. Tõesti. Spartat ei tee. Kui, siis otsustades.


Muidugi on abieluturul ka kõikvõimalikud eripärad, ka need, kes on ebastabiilsed või oskamatud. Nad kõik on meie sugulased ja kaaslased.



Sa saad mõelda, kuidas ületada iseendas dualism. Nii saad õpetada teisi, kuidas seda teha. Et ka nemad saaksid kogeda õnne. Ja elada vägivallatult. Elada trigerdamata. Elada nii, et nad ei näe end provokatsioonide ohvrina.

Saad alati nõustuda, anda endast. Olla lahke. Ja mitte jaurata. Su elu kulub. Nii ka mina ei kirjuta enam draamasid siia blogisse. Sest et nende lugemine kulutab Su elu.

Keskkond? Sina oledki keskkond.

Armastab ja ei armasta

Dualism. Adekvaatne reaalsus on minu tõlgenduses, et sul ei ole võimalik samal ajal vihata ja armastada. Või siis - on küll ja see olukord ajab hulluks. Ei ole dualismi võimalik praktiseerida edukalt.

Hullus perekonnas ja inimeses endas. Vanade inimeste kõnepruugis nimetatakse seda "skisofreeniline olukord". Kooskõla puudub. Üks käsi teeb üht, teine teist. Hävitad, ent tahad head jne.

Õnn suhetes. Õnn tuleb siis, kui armastad KÕIKI mehi. Kui armastad KÕIKi naisi samaaegselt. Kõiki olendeid, samal ajal. Siis ei ole nii, et oled kallimaga koos ning mõtetes välgatab vihkamise objekt, nii et kogu su keha on vihkamisest kange. Armastada jäägitult. Ükskõik, mis või kes ilmub Teie vaimusilma.

Kellele seda vaja on? Ilmselgelt inimesele endale, kui ta soovib normaalset seksuaalelu. Või siis - ütleme teise sõnaga - normaalset spirituaalset elu - normaalseid emotsionaalseid kogemusi.


Kõik haigused on nakkushaigused. Ei ole miskit nakkavamat, kui on ärevus. Laskem partneritel end mõjutada. Seepärast ongi spirituaalsus väga mõistlik valik. Sul on võimalus nakatada teisi enda rahuga. Ka spirituaalsus on äärmiselt nakkav. Rõõm ja naer. Ja haigutused. Seda võib youtubest järgi kontrollida. Kui nakkav!


Meil kõigil on üks elu. Kõikidele tähelepanu ei jagu. Seetõttu on mõistlik enda käitumine piiritleda - seada endale piirid. On piiratud arv isikuid, kellega läheme luurele. On vaid üks seltskond, kellega saame olla peol ühel õhtul. Elukaaslasi, sõpru, lapsi ja sugulasi ei saa olla lõputult.

Ent armastus saab olla piiramatu ja sügav. Seetõttu just on mõitlik pühenduda vähemale, et kasvatada eneses sügavust. Seepärast seame endale piirid.

Millal on suhted õnnetud? Siis, kui su kaaslane harrastab dialismi ja ta ei lase end nakatada armastusega... See põhjus, kas armastus su sees on nakkav ja ülevoolav, on ikka vaid üksnes sinus.


Kui sinus aga ei ole veel oskusi armastada jäägitult, pead seda veel treenima. Selleks pead leidma endale sobiva treeningkeskkona, toetava õhkkonna. Kus teised näitavad ette, kuidas nemad armastavad. Ja siis sa õpid ka.

Olgu öeldud, et ka puud ja loodus oskab armastada. Vahel parim õpetaja ongi loodus. Vaatan puud ja ta näib täielikult heatahtlik. Nagu ta on. Nii ka mina saan sellega hakkama. Tingimused on head.

(Selles videos on väga kurb olukord)

(Elurõõmsam, realistlikum olukord)

Ühendatud mina

Eelmise postituse juurde - rääkides dualismist. Teema oli siis selles, et hetkes õnnelik inimene ei võitle ega jagele iseendaga. Ei ole täis vihkamis, põlgust, külmust ja kalkust. Ei ole võimalik samal ajal armastada JA vihata. Ning see on juba ammu teada, et objekte ju ei ole. Objekte väljas, mis on lahutamatud sinu enda tajusüsteemi ja tõlgenduse tööst. Oled vaid sina oma tunnetega ja oma silmapiiriga.

Ma ise, kui näitan seda loogikat, kirjutan paberi ühele poolele "kurbus" ja teisele "armastus".  Ja siis ma kortsutan paberi aeglaselt ja panen prügikasti. Ja sa näed.
Loobud ühest, loobud kõigest. Kui inimene kogeb tundeid, seisab ta iseendaga kõrvuti ning see võti on tema teha, kas ta sulatab iseend kokku. Kokku sulatamine on õigem kui kokku õmblemine. Sest eraldiseisvaid lappe ei ole.

Hea küll. Ja nüüd kunstist. Minu isikliku elu olulisim valgustuskirjanik on küll vist olnud Madonna. Just vaimse titena kuulasin ma teda. Just see kassett oli esimene, mille ostsin. Ja tegin ise koopia. See oli ammu. Jah, siin on dualismi illustreeriv lugu. Eesmärk on iseend avada ja erinevad tükid kokku sulatada.

Muidugi on Madonna osav ka selle poolest, et ta muusikat võib kuulata eri vanuses ja eri arusaamise tasemega inimesed. Nii on selle loo puhul ei pruugi segada, kui kuulaja ei mõista, et videos on mitu Madonnat ja must koer ja tätoveering om. Nii ka mina toona. Ei osanud ma siis inglise keeltki. Ja magnetlint ei näidanud videot.

https://www.youtube.com/watch?v=XS088Opj9o0&feature=youtu.be&t=3m03s

Killustatud mina

Olgu kohe öeldud, et ka see postitus on psüühikast. :)

Otsisin definitsiooni, mida tähendab dualism. Kui õigesti aru saan, tähendab see võitlust kahe konfliktse tervikusse kuuluva osa vahel. Võitlus. Kõlab ebamugavalt. Kõlab ebasõbralikult. Nii see ka on.

Ma ei tea, kuidas võiks eesti keeles seda mõtet kenasti sõnastada. Tükeldatud mina. Hakitud mina. Killustatud mina. Laiali pillutud mina. Tülitsev mina. Või siis lihtsalt - dualism. Fragmented self.

Aga hea küll. Näidete juurde. Alustagem loogikast. Kui suudled oma kallimat JA samal ajal vihkad oma töökaaslast - kes sa oled? Mida sa tunned? Kas tunned lahustumist kõiges? Turvatunnet, kõikehaaravat õndsust?

Ava aga tarkuseraamat ja loe: ei!

Sa tead ka ise enda sees, et see on tõsi. Ilma loogikata. Sest sul on kogemus.

Ühel ajahetkel on meie elus olemise kogemus siiski terviklik nii või teisiti. Ning ühte ajahetke mahub vaid üks kontseptuaalne mõte. Selle seisu kvaliteedist sõltub meie ELU kvaliteet. Minu ise elus olemise tunde kvaliteet.

Seega. Lahendus on kaotada nn meeleplekid ning otsustada lõplikult ära, milline minu reaalsuskogemus olla võiks. Okei. Otsustagem. Ütleme - tahan tunda kõikehaaravat armastuse-tunnet. Kõigehaaravat kogemust minast, kes ongi armastus.

Meetod?
Arendada kvaliteeti, mida nimetatakse Great Compassion (see on praegune tõlge budistlikest õpetustest). Kõiketäitev heasoovlikkus. Lõputu armastus. Olemise vormidest läbi nägemine.

Kuidas alustada?
Soovitan alustada loogikast. ütleme, et soovid seda tunnet kogeda 10 minuti vältel. Samal ajal oled vabanenud kõigest muust. Mitte ükski neuron su ajus ei tegele vihkamisega.

See on nii raske, et nõuab ajas hajutatud ja harjutamise episoodidel täielikku keskendumist.

Kui eesmärk on see, et tunned seda tunnet kogu aeg edaspidi ja tegutsed selles tundes püsivalt arukalt, siis väga hea eesmärk (seda seisu nimetatakse sõnaga "buda").

Kui viibid täielikus arukuses, täielikus häirimatuses ja teadvelolus, saad teisi inimesi ja maailma kõige paremini aidata. Ja oled igal hetkel valmis tegutsema.

Fraasid: "issaaand, ma ei saa seda teha, olen nii vihane praegu" jäävad minevikku, eelnevatesse eludesse... mis ei kordu enam iial. Ei ole enam iial nii, et "ei, ma ei saa seda teha, kuna ma ei ole selline inimene". Mida iganes see "selline" sinu ego loomes ka pole. Uhke, kõrk, teovõimetu, depressiivne, laisk, teistest parem.... - mida iganes su ego sulle sosistaks!

Ja muidugi peab olema valmisolu surra. Surra täielikult. Kogu su ego sureb nüüd ja ei ärka enam iial ellu. Kogu sündide tsükkel on murtud. Muidugi on inimesel palju egosid. Ja kõik nad võitlevad elu eest.

Aga tulles tagasi siis suure mõiste juurde - great compassion.

Et suudaksid olla tolles täisuse seisundis, on vaja alati säilitada too seis, ükskõik mis su nägemisvälja ka ei sattuks! Selle rahu treenimiseks on mitmeid harjutusi. Üks neist on see, et äratad kaastunde oma sõbra suhtes ja laiendad tunnet kõikjale, ükskõik kuhu sa vaatad. Sedasi järjest. Ka kujutlustes ehk puhtalt töömälus saab seda teha. Kuniks tunne on kustutamatu, isegi kui vaatled ebameeldivate isikute fotosid näiteks facebookis. Hämmastavalt efektiivne on kujutlustehnika, et kujutled, et kõik olendid on eelnevates eludes olnud su emad. Ema teatavasti on isik, kes on teinud su heaks mõõtmatul arvul hoolitsevaid tegusid.  Kasvõi üksnes see, et ta on andnud osa oma ihust, et luua sind. Ja usu mind, loode võtab ema verest kõik vitamiinid ja muu hea, mida ta heaks arvab - teiselt küsimata. Seega ema headus on mõõtmatu. Isegi juhtudel, kui oled pimestatud vihasest loogikast "aga ma ei taha nii vähe".

Head emadepäeva, mis on homme!

Ema on seega headuse ja heade tegude võrdkuju. Ent ema ei pruugi olla reaalsuses kuigi arukas. Ükskõik, mis on Sinu ema isikukood, ta võiks ja saaks olla oluliselt arukam, käituda arukamalt. Seetõttu on sinu praktika efektiivsem, kui konstrueerid natuke parem kujutluse kui su enda ema. Kujutlusolendi kvaliteet peaks olema kõikehaarav tarkus-arukus KOOS kõikehaarava heatahtlikkuse ja kaastundega ja teguvalmidusega sind ja teisi aidata. Seepärast võid endale joonistada pildi, mis kujutab sellist olendit. Täielikku olendit, kel kõik kvaliteedid maksimumis, nimetatakse budaks.

Muidugi võid seda olendit kujutleda ükskõik mis vormis. Ent mõned kujutlused on paremad. Kui pead silmas, et täius on parim ja vaba igasugusest duaalsusest ja kahtlusest, saad parimal viisil endasse need kujutlused endasse lahustada. Ilma kõhklusteta.

Duaalsust ei ole. Kui suudad buda ette kujutada, oledki see täpsel sel määral sina.  Kui suudad paremini, suudad olla rohkem. Aja jooksul su arusaam budast nihkub. Paremaks. Treeninguga.

Kõik see, mida sa oled võimeline nägema ja tundma, oledki sina. Sest kedagi teist ei ole. Tark raamat ütleb, et näe rohkem, tunne rohkem. Ole rohkem. Sina.

Ja veel - tehes nalja - minu egol on paar teadaannet - juhuks kui kahtlustate, et olen loll ja informeerimata - saate oma loogilise tõestuse, et te eksite - ja võite muru näksida (paljun võtta seda valgustuskirjandusena, ahhaa-momendina). "Mingi mõttetu" budistamisega tegelev Tiina võtab sõna.

Nimelt minu lemmikfilosoof Eestis Airi Liimets teatab kenasti, kuidas võiks inimesest mõelda. "Inimene on see, kes ta on. Ja kõik see, mida ta ei ole". 
Arusaadavalt on see tõsi. Nõustun täielikult. Ent näen ka, et selle lause mõistmiseks on vaja väga palju tööd teha. Ja loogiline mõtlemine ei aita otseselt, sest mõisteid ei saa keegi teine sinu eest sel Sinu teekonnal piisavalt hästi defineerida just sinu jaoks. Et vääramatult saabuks mõistmine. Selle loogika, selle mõtlemise protokoll on aporeetiline (ehk teetu). Mõtlemine, millel ei ole kindlat teed. See mõtlemine ei mahu lääne teadusdistsipliinide raamesse.

See on ka põhjus, miks ma tahan päris palju teada budistlike õpetajate õpetamismeetoditest. Sest meetodid on olemas. Palun õpetage mulle ja ma õpetan edasi.

Ma teen uue distsipliini. Ja see on hea.

Loogiline mõtlemine on tore. Ent sellest ei piisa. Samas on see piisav, et elada maha terve seeria kenasid elusid. Nimetagem seda kõike draama.


NB! Nagu teised tükid selles blogis siin, ka see postitus on kunstiline. Kui see ei ole kunstiline, siis see ei ole siin blogis. Elu on kunst. Kui see ei ole kunst, siis see ei ole elu.

me sureme

Right here right now  right here right now

Right here, right now
.
Right here, right now
.
Right here, right now
.
Right here, right now
.

Right here, right now
.
Right here, right now
.
Right here, right now
.
Right here, right now

Elu pikkus läheneb nullile. Iga hetk surm. Iga hetk sünd. Surm. Sünd. Surm. Sünd. SURM. SÜND.

Meie asi on seda välja kannatada. Mõtetel ei ole põhja. Täpselt nagu ka Nietzsche üritas illustreerida. Emotsionaalselt on seda raske välja kannatada.
Peamine on vaid füüsiline keha kuhugi turvalisse kohta sättida.

See on budistlik kognitiivne mudel, et sureme iga hetk ära - ja nii ongi. Ei ole mõtet sellest kinni hoida. Kõik eelmise elu mõtted on surnud.  Ainult mälus seisavad hauakivid kogu oma täiuses. Isiklikke hauakive nimetatakse karma.

EDIT. Kuna silmad on nii Tiinal kui ka Mardil (veel) kinni, siis nad ei ole virgunud. Ei ole ärganud. Ent kes vaatleb hoolikalt viimast pilti, võib täheldada, et Tiina parem silm natuke juba piilub talumatu valgustatud selguse suunas.

Kuna jalad on endiselt asfaldil, võivad mõned juhtida sellele tähelepanu, et hei, mis te lõugate. Paanikaks pole põhjust.
(Sa lihtsalt surid.)

.
Right here, right now
.
Right here, right now
.
Right here, right now
.
Right here, right now
.
Right here, right now
.
Right here, right now
.

Õpetamise protokoll

Tervitusi.

Ma mõtlen, kuidas võiks parimal viisil kasutada mõisteid, kontseptsioone nii, et käitumine muutuks optimaalseks.

Meie eluülesanne on vabaneda enesesüülisest alaealisususest. Kes oli see filosoof, kes seda ütles?

Täna ma püüan kasutada mõnd budistliku õpetustraditsiooni mõistet.

Esiteks - elu. Kui pikk on üks elu? Ma isiklikult arvan, et paar millisekundit. Ent see on liiga pikk nende arvates. Mina aga toetun lääne psühholoogiateadusele ja arvan, et meil ei ole mõtet rääkida ja mõelda elust, mis on LÜHEM, kui paar millisekundit. Siiski - matemaatikutele teadmiseks - elu pikkus läheneb nullile.

Mitu elu on inimesel, kes sureb enda 80. sünnipäeval (meie mõistes surm - st kirstus keha)?

Ja nüüd ma palun lugejate abi. Kuidas seda "elu" mõistet kirjeldada paremini kui sõnaga "see elu". :)

Teiseks - kuidas asjad on. Kuidas seda mõistet tähistada? "On nii, nagu on" ??

"On täpselt nii, nagu on - JA - see ON loogiline!"

"ON täpselt nii, nagu on - JA - see ON loogiline - JA see on  nii loodusseaduste tõttu JA jumalat ei ole"

Sellega ma palun tõesti abi. Kuidas seda tähistada?

Ühtlasi on selge, et budistlik kognitiivne skeem ei sisalda ettearvamatu jumala tegusid. Kõik, mida sa näed ja tajud, on täpselt nii ja mitte teisiti sündmuste ja asjaolude tõttu, mis ON. Seaduspärasusi on ka sul võimalik AVASTADA ja käitumuslikuks teadmiseks treenida. Loodusteadlaseks saad sa saada.

Hea küll. Nüüd ilmselt on mul hea tuua üks näide.

Lapsevanem väidab, et on lapsega hädas. Väljendab stressi, muret ja kõike seda, mida tähistatakse sõnaga "kannatus" ja "rahulolematus". Ühtlasi ta tunneb sügavat üksindust ja häbi - taaskord kannatus. Ta tuleb minu kui guru juurde ja palub "oo guru Tiina, las ma saan osa su õnnistustest, jaga mulle õpetust, et saaksin end vabastada sellest seisundist ehk saaksin vabaks sansaara maailmast".

Et edastada see palve, on vaja juba olla üsna tark-arukas. See on palve iseendale ja suur töö iseendaga. "las ma mõistan, et lõpmatu arv budasid kogu aeg õnnistavad mind ja toetavad mind mu teel"

Jah, minu õnnistus on tõesti reaalne. Ma hea meelega jagan teadmisi, et ka teised võiksid enda elu ohjad enda kätte võtta. Ja tunda end vabana. Tunda end jõustatuna. Empoverment.

Pane tähele üht nüanssi. Sansaaras elavate olendite peamine takistus on see, et nende esistentsi maapind ei võimalda näha ja tajuda tarkust ja headust. Isegi kui nad mu füüsilise kehaga kohtuvad, võivad nad kuulda mu häält ja lõpetada teatega: "Tiina, sa oled loll" JA teatada endale ja kogu maailmale kaeveldes "Nii et see on minu SÜÜ, et ma teen asju valesti JA see kõik PÕHJUS on minus - vaata, kus alles ütles, raisk, see jube elukas-tarkur"

Budistlikus raamistikus me ei räägi süüst. Vaid me räägime ainult selles, mis ON. Süü mõiste on vanglasüsteemi mõiste, ja sansaara seisundites isikute kõnepruuk.

Oluline on aru saada, et see kõnepruuk ja vaimuseisund on "kõigi olendite kannatuste tingimus". Ehk siis - jäädes sellesse seisundisse - sa garanteerid vääramatult iseendale kannatuse tulevikus (tuleviku eludes - kuna ei kõrvalda põhjust iseendas) JA lood keskkonna ehk tingimused kõigi olendite kannatamisele.

Aga tulles tagasi - "oo guru Tiina, mida ma peaksin tegema?"
Ma võin sind teenida, jagades õpetust. Loomulikult ma olen by definition bodhisattwa üksnes siis, kui mul on mingi hall aimdus, kuidas asjad ON ja kuidas on loogika, mis käitumine toob mis resultaadi. Ma pean (by definition) olema juba üsna arukas.

Muidugi ma pean endas ka arendama bodhicitta ehk soovi käituda nii, et sina saaksid sellest tõesti kasu. Kui mul ei ole bodhicitta't, ent mul on teadmised, siis minu nimi on Troll. Troll ei ole arusaadavalt budsimi õpetuse mõiste, vaid võtsin selle internetikultuurist. Troll on isik või olevus, kes teeb end teadlikult rumalamaks, kui ta tegelikult on, kuna ta kavatsus EI ole pakkuda täisväärtuslikku täiskasvanuharidust. Bodhicitta vastand on seega mõisted, mida nimetatakse "egotrippimine" ja "circle jerk", ja "trollimine",  ja  muud toredad mõisted.

Teatada inimesele, et ta on loll - ei ole bodhicitta
toetada inimese arengut - on bodhicitta

Arusaadavalt on bodhicitta ka arukas tegutsemine. Pole tegu, pole bodhicittat.
Ütlen inimesele, et ta on loll, sest mu kavatsus on teda ju aidata - ei ole bodhicitta

Okei. Oletagem. Ja see allub minu tahele. Et mul on bodhicitta sel hetkel selgelt teadvuses, kui keegi minult palub: "õpeta mind"

Kui olen pühendunud bodhisattwa, siis tuleb mul bodhicitta välja kergelt.

Aga see selleks. Harjutamine tasub end ära soorituse mänglevas kerguses,

Kui saad töötavad töövahendid minult, oskused, mida saad ise oma kätega enda elus kasutada, oledki toetatud ja jõustatud. Lääne sotsiaaltöö termin selle tähistamiseks on "empowerment". See tähendab seda, et mina ei tee enda kätega sinu heaks mitte midagi. Ja seda ma ka näitan - minu käed on siin - mina sind ei katsu. Ega sinu asju. Näitan vaid ette, kuidas mina seda teen. Sina teed oma kätega oma maja endale ise. Ehitad endale elu. Ehitad elu teadlikult nii, et sa ei kannata. Ega sinu lapsed.

Pange tähele järeldust, kust tuleb õnn. Õnne taga on käitumuslik loogika. Kui sa ei suuda käituda mis iganes põhjusel õnnele meelepäraselt, ta ei avalda end. Ja ongi kõik. Kõik. Ja seda muuta ei saa nipsust. Muidugi me unustame selle ära. Ja seepärast ongi kasulik ära õppida mõiste nimega karma. Aga seda ma rohkem praegu ei ava. Lihtsalt. Karjud oma partnerile näkku - ei ole õnne. Lihtne.

Lühidalt eelneva näite juures:

Sa ei saa olla õnnelik, kui peksad oma lapsi ja häbistad iseennast. Ja alandad oma partnerit. Ja keeldud vastu võtmast teadjate õpetusi. Nii sa oled suur tingimus teiste kannatamisele. Ja oled põhjus, miks sina kannatad.

Eesti keeles siis on väga oluline tabada mõistete "põhjus" ja "tingimus" eristust ja mediteerida nendega igal ajahetkel oma elus, et vastu võtta parimaid käitumisotsustusi.

Kui räuskad oma partneri suunas, oled tema kannatuse TINGIMUS. Loomulikult ma olen kohanud inimesi, kes (have attained (almost) unsurpassable buddhahood - ing k) on rahulikud tegutsema arukalt ka siis, kui räuskad nii, et su tatt maandub tolle baby-buda ninal ja silmades. Nad on endas kõrvaldanud kannatuste PÕHJUSE. Seega nad ei laamenda, ei märatse, ei kiunu, ei mõnita - nii et sa EI kohta enda kannatuste TINGIMUST.

"Oo, guru Tiina, mida ma tegema pean?"

Kõik abistajad ja sina, kes sa siin õpid, pane nüüd tähele mu õpetusi. Ei saa öelda, mida teine tegema peab, kuna kannatav teine ei ole õpimeeleolus. Kui ka midagi ütled, võib see olla tingimus nende kannatamisele. Õpetuste ohvrid raporteerivad nii: "Ta tegi mulle shamingut ja blamingut".

Võib-olla on parim liikuda tegevustes selles suunas, et nõustatav suudaks end juhtida mõttega "May I realize that countless buddhas are blessing me".

Terapeut seega peab väljendama oma käitumises seda "miskit", mida teaduskirjanduses nimetatakse spirit viimasel ajal, eesti keeles oleme tõlkinud selle mõiste vaimsus.

Ja olemegi saanud selgeks olulise kontseptsiooni, mis budistlikus õpetamistraditsioonis on kõige alus - las ma näen, et tarkasid, budasid, end täiel määral realiseerinud inimesi on terved hordid. Terved mäed. Terved peputäied (nagu eesti keeles tihti kasutatakse - vabandust konnotatsiooni pärast). Terved universumid. Inimene on sotsiaalne olend ja isegi kui ta seisund on põrgus, näljaste hingede maailmas või loomade maailmas või mujal - üks asi, millele ei suuda keegi vastu panna, on SOTSIAALNE SURVE.
Terve hord ägedaid budasid teeb nii - ja zombie-aju hakkab neid matkima ka kõige üksildasemal koosviibimisel suguseltsiga, kes kiruvad kooris Onu Heinot. Nii ei ole sa üksi. Sa oled heas seltsonnas juba, ja kooriga liitumine ei mahu su prioriteetide graafikusse.

Seega - parim viis kedagi õpetada on olla (loodetavasti) tark eeskuju. Sind juba matkitakse.

Ma ise tavaliselt ütlen, et kogu tarkus, mida psühholoogia on teada saanud ja mida sul on vaja teada ja meeles pidada, on just see tõde: Laps näeb. Laps teeb. Nii ka täiskasvanu.

Budistlik palve-meeldetuletus on end treenida igas hetkes märkama, et mis iganes on. Eesmärk on buda. Ehk siis eeskuju. Elav eeskuju. Lõputult arukas, lõputult elegantselt käitumisse rakendav, end täiel määral juhtiv eeskuju. Buda.

Buda teekonna käija on bodhisattwa ja tema meeles ja tegudes on bodhicitta. Ta tunneb, näeb ja tead karma seadusi ning tema tegudest väljub hea. Tema tegeleb iseenda õnne põhjustega ja on teiste õnne tingimus. Ta teab rada, mida ta käib ja ta teeb seda. Ta teab, et selle tema raja nimi on Dharma.

Tegevus aga toimub selles elus, seisundis, mille ideaal on täielik flowseisund, kõigutamatu voog, vooseisund, kus isik ei kasuta oma aju circle-jerk tegevusteks. Ja seda isegi siis, kui tingimusteks on trollid ja facebooki egotripid, mis ilmuvad su uudisvoogu. Juba jälle keegi peab end arenguhäirega inimesest paremaks.


Budistlikus õpetuses on ALATI eeldus, et kõik närvisüsteemiga olendid on võimelised õppima. Mis mul lisada - nii see on. Õpetuste viljasaak sõltub isiku karmast. Isiku geenid ja teda ümbritsevate inimeste tervemõistuslikkus on oluline. Huvitaval kombel on praegu suur uurimistöö kurbade faktidega, et mõned meie õpetajad eeldavad, et mõned lapsed on "lootusetud" ehk ei ole võimelised õppima. Mäletan selgelt oma põhikooli aegadest õpetajat, kes lõugas tihti "ja ma viskan pärleid sigade ette". Ta tundus stressis. Kurb. Tema käitumine ja mõtlemine lõi temale kannatused. Tema käitumine lõi meile tingimused kannatusteks. Arusaadavalt me katkestasime õpitegevused, kui ta kriiskas. Ma kannatasin. Tollal ma veel ei osanud jätta endast välja oma õpetaja valu.

Teadustöö raames on kontseptsioonid selleks "growth mindset" and "fixed mindset" (Carol Dwecki järgi). Kui õpetaja on fixed, on ta tingimus, et ka õpilane õpib selle fixed-elustiili ära, ja ta jääb kinni sansaara maapinnale - ta ei suuda näha endast targemaid ja võtta vastu nende õpetusi. Ta kardab targemaid ja ülbitseb nõrgematega. Ja ülbitseb ka endaga, kuna ta seda on õppinud. Ta on treenitud nii olema.

Igas koolis, igas polikliinikus on mitmeid õpetajaid, gurusid, eeskujusid. Mõni on me ema, vanaema, tuttav, sõber. Millist õpetust usaldada?

Siit veel üks eeldus: lapsel ja meil kõigil on väga raske end edasi arendada tingimuste kütkest. Mida varem laps saab täiel määral aru, et tema ema ei ole maailma targim olend, seda parem talle. Ta võiks leida endale paremad õpetajad. Arusaadavalt on see lein ja kurb ja raske, kuna nõuab otsustusi mitte alluda mitte-kõige-targemate käsutamisele üksnes sel põhjusel, et nad pole valgustatud (ehk kõige targemad). Sel hetkel on hea ette kujutada hordi üliinimesi, kelle seltsis on kerge alluda sotsiaalsele survele. Nii saab armastus vanemate vastu olgu tingimusteta - me ei ole enam oma vanemate pattude ohvrid (see keeleväljend on kristlikust kultuurist). Õpetajate õpetajale viidatakse kui Budale (suure tähega). Buda kui õpetaja isik on ettekujutuste vili. Väidetavalt on täiuse lähedasi olnud ka inimestes kehastatuna. Budismis kui kultuuris ja religioonis on selleks legendaarseks eeskuju-isikuks-õpetajaks Šakjamuni. Räägitakse, et Šakjamuni oli võimeline õpetama inimandekuse pärle mõne kuuga ülitasemele ja treenis üsna arukaks ka ajukahjustuse üle elanud lapsed. Niivõrd hea õpetaja oli Buda (aunimetus). Enne teda oli olnud ka geenius-õpetajaid ehk Budasid, ent nendest kõneldakse tavapäraselt vähem.

Kui töötad koolis ja kolleeg räuskab sulle näkku koos tatiga "see laps on lootusetu", siis lihtsalt tuleta meelde enda ülim õpetaja. Ja õpetajate hordid. Kuigi ka kolleeg on su õpetaja, ei ole tema tõde puhas illusioonidest. Ta ei ole valgustatud olend. Kui kummardad teda, lood tingimused selle lapse ja teiste kannatusteks. Usk, et ka see laps on võimeline õppima, on näha ja teada, et kõigis inimestes on asi nimega buddha nature (ing k). Ehk siis võime. Kui kaugele isik jõuab, sõltub tema geenidest ja keskkonnast. Ja mida isik otsustab ette võtta praeguses elus, mis muudab ta aju, tingimusi - ehk järgmist elu. Seda kõike seletatakse karma mõistet kasutades.

Ent kuidas siis olla parim õpetaja? Kuidas õpetada? Maailmas on olemas juhised, teisisõni tegevuste ja käitumiste protokollid. Seda ülimat kogumikku, mis hõlmab parima tulemuse ja kaasab ka ülivõimekate kõikide annete väljakundamise, nimetatakse Dzogchen. Muidugi on mitu kogumikku õpetusi, süsteeme, juhiseid, mis viivad teatavate funktsioneerimistasemeteni. Ent see "kõigem" süsteem on Dzogchen. Sellest peab kõnelema, kui räägime kaasavast haridusest, kus ka HEV-pluss lastele tuleb tähelepanu pöörata. Teisisõnu - ka andekus on erivajadus.

Kõige-kõige-kõige olulisem kolmikkontseptsioon on: Buddha, Dharma, Sangha.

Sangha on mõiste, millega tähistatakse õpetajate kogukonda. Kõik isikud, kes on sulle toeks su teekonnal arukuse suunas. Pead märkama, et mitte kõik isikud ei paku sulle optimaalset tuge. Sellest tulenevalt pead hoolikalt enda jaoks selgeks tegema, kelle õpetusi ja eeskuju jälgid rohkem. Pead aru saama ja valima, mis keskkond pakub liialt raskeid tingimusi selleks, et saaksid välja kujundada tarkuse. Võib-olla pead minema välismaale õppima? Mis sellest, et kogu Tallinna ülikooli peahoone ees bussipeatuses kiitis ülielusuurune plakat Tartu ülikooli õppejõudude ülimuslikkust eluõpetajatena. Just nende õpetustest pead sa ehitama oma elu lossi (!märka irooniat). Kui ehitad arukalt, järgid sa enda dharmat. Sest su eeskuju on treenida end isikuks, kes on buda. Muidugi terapeudid ingliskeelses keeleruumis soovitavad tungivalt selle asemel öelda "authentic self". Selles mõistes sisaldub oht saada õigustus enesesüülisele alaealisusele. (Teadustöö on kinnitanud seda ohtu). Eesmärk on kasvatada endast võimlikult vastutusvõimeline täiskasvanu, siiski. Ilmselgelt. Kes on treenitud nägema võimalusi, ja kasutab neid, ei kuluta enda elu hädaldamistegevusteks ja ei mediteeri viha. Kes on arukas ja näeb asju nii, nagu need on, mitte nii, nagu nad end näidata tahaksid. Kes kirurgina sooritab vääramatu lõike. Kes ei kahjusta. Kes ei märatse. Ei lõuga, ei mõnita. Ei süüdista. On buda.

Jah. Nüüd siis kontseptuaalne meditatsioon (ehk oluliste asjade meeldetuletuspraktika). Olgu see meile õpetlikuks näidiseks. Praktiseerijate hordid teevad seda mitu korda päevas.

In all universes, there is only one truth: It is Dharma.
Buddha Shakyamuny is perfect. (I follow his instructions, not my colleague's)

One original ground, Buddha nature.
One pure intention, Bodhicitta.
One supreme path, Dzogchen.
One absolute result, Buddha.

Bhutanis on lääne arstiabiga halvasti, ent meil siin on hea. Palju arstitarkusi ja oskus kasutada kvaliteet-netti. Õpetasin tagumiku rullimist. Et ka khenpo la võiks kannatustest vabaneda ja vapramalt õpetusi jagada (khenpo la on meie mõistes professor, la on lugupidamist väljendav lisand). Kas pole mitte tore?!

Muuhulgas peab teadma, mis toob vääramatu seadusena kaasa rätsepaistes istumine järgmistesse eludesse. Seda muidugi vaid neil, kel on sidekoe tugevus teataval tasemel (see on geneetiline).

Kui teada reaalsust, võib kasutada mõned oma elud, sooritades vooseisundis pildil illustreeritud tegevust.

Ego ei ole kunagi olemas olnud

Kui palju retseptoreid on inimesel iseenda psüühika kogemiseks?

Vastasin sellele küsimusele varasemas postituses, lauses, mis algab sõnaga "kahjuks"

Kas te olete kuulnud lühidraamast? Selles on kuus sõna. Parim näide:
"For sale: baby shoes, never worn." 

Ent mul on veel üks hea: Ego never existed

Psühholoogidele ja mainekujundajatele ja keeleteadlastele on huvi pakkunud keeleline lause: "ma ei ole selline naine". Arusaadavalt puudub sellises draamas otsene viide, milline siis see "keegi" on.

Inimese mina eluiga on paar millisekundit. Siis tuleb ta uuesti konstrueerida.

Ajule on see päris suur koorem.

Inimesed küsivad, kuidas nad saavad enda aju paremini kasutada. Vastus on ilmne: tuleb loobuda iseenda minast. Kasvõi paariks sekundiks. Või paariks minutiks.

Kahjuks ei ole nii, et ajus on kasutamata ressursse. Kogu aju on töös. Ent mida ta teeb? Kui soovid töötada unistuste täitmise kallal... tuleb aju suunata sihipärasele tegevusele. Sinu enda minatunnetus võiks lahustuda. Ent tegu ei ole iseenda mõrvaga. Sest! Ego never existed!Depressioonimantrad on kõlaga: Kes ma selline olen? Kes ma olen? Mis on mu väärtus? tundide ja päevade kaupa. Depressioonimantra hakkab filosoofiks, praktiseerija kõigub sügava häbi ja grandioossuse piirides, ise voodist lahkumata. Mõista, mõista, kes see on.... Kõrge ja madal, voodist lahkumata. Ent maailm samal ajal läheb ikka oma rada...

 Kui inimene pole seda veel ise avastanud, võiks keegi tark talle seda öelda: Objektiivselt ei ole väärtuse mõõdupuud. Ja sind ka ei ole olemas! Seega ei ole mõtet selle üle enam mõelda ja põrgusse hammastega urgu kaevata. Tee miskit mõistlikku ja toredat parem!

Ent ilmselt saab seda öelda üksnes tõeline tark, kes tõesti on budaks saanud.
Ta võib inspireerida, et lõpetame oma ängi. Ruminatsioonid.

Okei. Aga hea küll. Ma täpsustan.
Aju on plastiline - nii ütlevad ajuteadlased ja loodetavasti kasutavad seda ka õpetajad. Õpetamise ainuke mõte on selles, et aju on muutuv, inimne õpib. See on õpetamise ainus mõte. Ma ei ole täna see, kes olin eile. Mind õpetati, ma õppisin. Uni kustutas mu ajus sidemeid, loetu tekitas uusi radu. praktika sünnitas uue mõtte. Eile oli minu eelmine elu.


Mina olen üks suur illusioon, mis võtab päris palju ressurssi. Ma saan selle illusiooni vabastada, kuna ma seda ei vaja. Enamasti.

1) Mind on üks. Ma olen nagu ma olen, lihtne ja üksainus ühtlane substants. Mind saab iseloomustada ühe sõnaga, ja sellest omadusest on "mina ise" igati, kõigiti läbi imbunud. Olen üks tahke tükk, üksainus jurakas. Ja see ma olen.



Antitees: Mina olen rikkalik ja mitmetahuline, minu aju ja mõtlemine on mitmeosaline, dünaamiline, sõltuv kontekstist ja tuhandest asjaolust. Ajus on mitmeid neuronite populatsioone, mis on omavahel ühendatud kitsaste teedega. On Tartu ja on Tallinn ja on tee nende vahel. Mõlemad elavad samaaegselt oma elu.

2) Mina ei muutu. Ma olen püsiv. Ajahammas mind ei pure. Ma olen - ja ma jään. Ma lõpetasin arengu 17-aastaselt.

Antitees: Aju on plastiline. Ma olen pidevas muutumises. Ma arenen pidevalt. Ma õpin, ma unustan. Ma ehitan uusi teadmisi, ma purustan valesid, varasemaid mõttekonstruktsioone. Ma loon enda maailma süsteemsemaks, ma hävitan tavamõistete maailma enda sees.

3) Ma olen sõltumatu. Minu psüühika ei ole mõjutatud välisest ja teistest inimestest.

Antitees: Minu keskkond mõjutab mind. Mina ja keskkond kuulume kokku. Ei ole olemas mind ilma välismaailmata, mida ma tajun, kuidas ma suhestun. Mina olengi suhe. Teised inimesed mõjutavad mind. Mina mõjutan teisi. Teised inspireerivad mind. Mina inspireerin teisi. See kõik on tugev ja oluline. Mina olen suhestumine.

4) Ma olen teistest parem. Ma olen teistest tähtsam, moraalselt üle ja nii edasi.

Antitees: Mina olen lihtsalt üks olend. Olen loom. Üks nendest. Ma sündisin, kuna mu ema ja isa tegid mu ja andsid toitu ja nõnda edasi.... ja nüüd olen ma siin. Minus on võime saada targemaks. Kui mul on põhjust, sünnin homme uuesti. Ja homme ei ole ma see, kes olen täna.

5) Mina olen asjade omanik. Ma olen kõige omanik.

Antitees: Midagi ei saa "omada", kõik, mida sa tajud, see ongi juba sina, see ongi sinu taju. Seega on see osa sinust, osa sinu psüühikast. Psühholoogia terminetes rääkides õpetajad peavad kordama mantrat: taju sõltub eelnevatest teadmistest, taju sõltub eelnevatest teadmistest.... Sest see nii on. Erinevad loomad tajuvad erinevalt, kuna nende ajud on erinevaid asju õppinud ja neil on erinevad soodumused. Hubel ja Wiesel said selle eest ka Nobeli preemia, ehkki õnneks on selgunud, et arenguaknad ei ole nii lõplikud. Hurraa! Õpivõime on ka liigiti erinev. Ent siiski - ka sinust võib areneda buda, kui on põhjust! Kui sa seda tajud, siis see kõneleb vaid sinust. Kogu maailm, mida sa näed, on vaid sina! Mina näen maailma teistmoodi. Mängisin kolme päeva eest nelja-aastse lapsega. ta haaras mänguklotsi ja asetas selle enda selja taha. Miks? Ta saa seda klotsi omada, ent ta võib saavutada v õ i m u selle klotsi kasutusvõimaluse üle, ja võimu minu loomingu üle. Need pisikesed agressiivsed käed võivad seda "kaitsma" hakata.  Ja tema psüühikas oli see oluline, mis tuli ära teha. Ta on alles neli aastat vana. Ent buda võib õpetada, kuidas koos mängida - sest et nii on talle hea ja nii ta areneb rohkem! Kui istub terava klotsi peale, torni terav tipp tungib aeglaselt ta tagumikku ja hakkab valu tegema. Nii ei ole mõistlik kehaga markeerida enda omandit, viskudes sellele peale. Omada sel moel ei ole võimalik!

Igal olendil on oma taju. kelle jaoks on sein piiranguks, kes lihtsalt kõnnib uksest läbi. Igaüks vastutab iseenda taju fenomenide eest! Miks? Sest mitte kedagi teist ei ole!

See kõik öeldud, on vast selge, miks on kasulik kujutleda, et meie ise asume ka kõiges selles, mida me tajume endast väljas. Teised saavad olla vaid me peeglid, ei enamat. Me oleme teistele peegliks. Või projektsioonideks. Mis iganes sõna kasutada... Inimene, tema keha, keskkond, käitumiskeskkond.

ja veel! Miks on vaja õpetajaid? Seepärast, et võib-olla inimesel ei ole endal taipu ruminatsioonid lõpetada. On vaja talle "ette öelda" mingi vastus, ja ka teekond. Muidu ei tule ta kunagi selle peale. Ja veelkord ma tean, et budaks ei saa keskkonnas, kus budasid veel ei ole. Õpetajaid on vaja. Muidu me suremegi rumineerimisasendis, ja lahkamise järgselt kirjutatakse, et isiku ajust leiti mitmeid põletikulisi protsesse. Me saame anda endale paremaid põhjuseid surra.

Kuus sõna - flash fiction:

Ego ei ole kunagi olemas olnud.

Lihtsalt võrratu matkakorraldaja!

Tänapäevastes teraapiates on üks efektiivsemaid sekkumismudeleid minu hinnangul see, et luuakse kujutlused Täiskasvanust ja Lapsest.

Muidugi ei ole oluline, kuidas täpselt isik seda teeb. Peamine on see, et ta suudaks kujutlustega eraldada iseenda keha TUNDE ja ratsionaalse mõtlemisprotsessi. Nii, et ta suudaks nende asjadega tegeleda ükshaaval, suunates kogu töömälu ressursi kas ühele või teisele.... ja lõpuks püüaks enda kogemuse integreerida (dual awareness). Et siis ta on teadlik tunnetest JA suudab käituda parimal viisil. Et siis - kujutlustes -  isiku nn sisalikuaju reatsioonid on ta enda selja taga (sisalikuaju metafoor vt Panksep). Isik on teadlik nn madalama ajuosa tegevusest teadlik JA - AGA -  käitub homo sapiens sapiensi võimetest lähtuvalt.

Pole midagi teha. Nii on meie aju üles ehitatud. Neuronitevahelised populatsioonid on mõneti üsna halva ühendusteega. On Tartu ja on Tallinn ja nende vahel on tee. Me oleme mõlemad. Nii Tartu, nii Tallinn.

Täiskasvanu (metafoor) on täiemõistuslik, täie aruga osa meist. Arvestame kogu tervikut. Eesti ei ole ainult Tallinn!

Laps (metafoor) on haavatud, primitiivsed kehalised tunded. Häbi, hirm, jms traumareaktsioonid; rõõm, rahulolu jne.

Eesmärk on see, et Laps tunneks armastust ja lähedust Täiskasvanu poolt.

Kuidas seda teha?
Kuidas ema annab lapsele mõista, et ta võib nutmise lõpetada?





(pane vastused kirja - sa kindlasti tead sisimas, mida teha....)

Kindlasti on omal kohal verbaalne väljaütlemine:

"Tiina, sa oled armastusväärne. Sa meeldid mulle väga. Ma hoolitsen sinu eest. Ma tahan, et sa tunneksid end turvaliselt. Mul on täiskasvanud, arukas, mõtlemisvõimeline osa. Ma kasutan seda. Ma mõtlen arukaid lahendusi, ma käitun mõtestatult ning sa saad alati olla mu selja taga turvaliselt. Ma korraldan asju. Olukorra juhtimine on minu käes. Sa ei pea olema hirmunud. Mul on üsna palju asjalikke oskusi kogunenud aja jooksul. Ma kasutan neid oskusi.

? Mis oskusi?

Ma oskan suhelda rahuldaval tasemel. Kui teine pool soovib aru saada minust, siis koostöös jõuame arusaamisele. Kui tiene pool on ärritatud ja ei soovi mind kuulata, ma tunnen olukorra ära ja oskan käituda. Ma oskan oodata piisavalt kaua, kuniks teine pool on uuesti suhtlemisvalmis. Ma suudan olla turvalises kohas. Ma oskan olukorda analüüsida ja mitte võtta isiklikult. Ma suudan õppida mitmesugustes olukordades.

? Suudad õppida ja õpid?

Ma suudan õppida mitmesugustes olukordades ja ma ka korraldan võimalusi, et neid õpivõimalusi luua. Ma asetan end erinevatesse olukordadesse. Ma loon endale õpikeskkonna. Näiteks ma esinen suure publiku ees.

Ma suudan su heaolu tagada. Saad rahulikult olla mu selja taga. Sa oled kaitstud. Sa oled hoitud ja armastatud. Ma tean, et uutmoodi olukorrad võivad imelikud välja näha, uutmoodi ja võivad tekitada ka ärevaid tundeid. Ent ma suudan ja ma teen selle, et oled kaitstud ja hoitud. Ma käitun nii, et saad olla turvaliselt.

Sa võid tunda end ebakindlalt. Ent sa näed - ma hoolitsen su eest. Ükskõik mis juhtub, ma reageerin sinu huvides parimal viisil, mis ma oskan."




Täiskasvanu verbaalsest jutust ei piisa. Tuleb ka lapse vajaduste eest hoolitseda. Kui  igapäevaselt hoolitsed edukalt, siis laps õpib sind ja iseennast usaldama. Ta võtab ette julgemaid matku kaugemale, kuna teab kindlalt, et mis iganes juhtub, sa oled olemas ja tegutsed kiiresti lapse huvides.

See võtab aega. Usalduse ühesehitamine on ajas kestev protsess.
Kes ikka teab, mida inimeselt oodata, keda kohtasid esimest korda elus? Eks ootame, käime matkal ja luurel ja näeme, mis ta endast kujutab hetkel. Areneme ju ka.... ENT näeme, mis tasemel on ta täna.

Nii ka lapse ja täiskasvanu suhetega. Iga täiskasvanu ei ole kõige adekvaatsem siin ilmas... Arvestades maailma populatsiooni ka.... vaevalt, et esikoht juhtumisi Eestis on. Seega on meil kõigil arenguruumi. Tahtest üksi ei piisa, reaalsed oskused loevad! Mis väljendub praktikas.

Kui su tunded on väga hirmunud ja ärevil, tasub sul võtta rohkem aega, et iseenda eest hoolitseda. Kui oskused ei ole piisavad, tasub oskusi õppida. Mõne aja pärast võtab laps arvesse, et oled pühendunud, teadlikum ja oled kohal. Lapse käitumine muutub koos tema sotsiaalse olukorraga.
Olen üsnagi kindel, et laps võtab rohkem aega enda jaoks, et maailma lihtsalt vaadelda. Ta ei nuta enam südantlõhestavalt enamiku ööpäevast.

..........

Seega iseendale õpikeskkonna loomine on justkui väikese lapse eest hoolitsemine. Ja see väike laps on meie senised arusaamad, seni õpitud reaktsioonid.

Õpikäitumise taga on tugevad kujutlused, teadvustatud metafoorid. Olen tugev, adekvaatne, teadlik täie mõistusega olend, kes käitub parimal viisil. Täiskasvanu ka mõistab lapse nuttu ja vajalikul hetkel tegeleb lapsega. Samas kehtib see põhimõte, et kuna jonniv laps on füüsiliselt nii pisike, saab täiskasvanu ta igal ajahetkel lihtsalt kaenlasse haarata ja minna sinna, kuhu on mõistlik minna. Jonniv laps ei ole täiskasvanule mingi probleem ega õigustus nn lollideks valikuteks. Keegi täiskasvanutest ei ütle siiralt "see oli lapse süü, kuna ta nuttis ja nõudis seda, et jääksime rongist ja bussist maha". Ükskõik, kuidas täiskasvanu otsustab käituda, laps on temast igal juhul sõltuv. Lapse reaalsus sõltub täiskasvanu tegevusest ja täiskasvanu mitte-tegemisest. Ehk valikud on täiskasvanul. Vastutus on täiskasvanul.



Märkus! Muidugi. Mõni täiskasvanu võib ju öelda ja kindalsti keegi ka ütleb nii: "see oli lapse süü, kuna ta nuttis ja nõudis seda, et jääksime rongist ja bussist maha".
Samas on selge, et teised täiskasvanud juriidiliselt seda ei saa arvestada. Eesti kohtutes ilmselgelt tuleks uurida ka intellektuaalset võimet - ja seda ka arvestatakse. "ma varastasin poest kommi, kuna laps tahtis seda minult". See on muidugi kurb, kui keegi nii ütleb. See annab infot, et isik on ilmsesti kerge kuni raske intellektipuudega. Ja seda saab ka arvesse võtta, ja teised täiskasvanud pakuvad talle kõrvalabi elukorraldusel ja igapäevastes valikutes. Puudega inimestele on rehabilitasioon kui õigus juriidiliselt kehtiv, ehkki de facto võib olla teistmoodi. On aga selge, et enamik täiskasvanud inimesi on kõrgemal arutluse tasemel - ja seda tuleb ka kasutama hakata! Kui sa ei hakka kasutama, on see omakorda analüüsimiseks vajalik koht, mille ületamisel on samuti sinu käes võti - ja kuna sul on võti, on vaid sinul seda õigus kasutada. Selline on praegu Eesti seadusandlus. Keegi seda sinu eest teha ei tohi.... ega saa teha. Ja ei taha teha, isegi kui see oleks võimalik.

.......
Paralleeliks eelmise postitusega - meie rollid ja meie vastasrollid.
Asi on selles, et mõned rollid on seotud häbiga. Ja häbi on traumareaktsioon. Olen strateeg. Sama mündi teine külg on: Olen mitte-strateeg. Kui on olemas olemas omadus, tähendab see seda, et on olemas ka selle antitees. Igal teesil on antitees.
Seda antiteesi tasub teadvustada. Teadvustada. Ja siis sellega toimetama hakata.

Täiskasvanu, ratsionaalse, aruka olendi antitees on vastutustundetu, irratsionaalne olend. Tihti!
Ma väidan seda. Mina, Tiina väidan seda. Selline on see antitees siis, KUI isik ei tegele enda häbiteemadega teadlikult. See on meie vaikeolek. Miks?

Ratsionaalne mõtlemine on tahtlik, energeetiliselt aeganõudev, ressursse kulutav tegevus. Kogu õppimise eesmärk on ju see, et suudaksime edaspidi käituda automaatsemalt - kuidas oleme varem ära õppinud. Tegelikkuse ennetav peegeldus (A.Toomela sõnastuses).
Ei ole just kasulik vahtida iga uut hetke, näpp suus ja mokk töllakil.

See on reaalsus, et tegutseme ära õpitud oskuste najal. Ja seejuures saame olla avatud ainult natukene. Ideaalis teadlikult, konstruktivistlikus paradigmas mõeldes... juhtida enda kogemust teadlikult, arvestades kõiki eelnevaid kogemusi. Üllatus tabab vaid siis, kui meie vaim on hästi ette valmistatud (viidates Bruner, 1961. The act of discovery).

Arukas õppija teadvustab teesi ja antiteesi. Arukas õppija konstrueerib endale parema raamistiku. Ta on võimeline pöörana tähelepanu ka Häbile.

Olen Õppija. Olen Ignorant. Ma otsustan olla kümme minutit Õppija. Siis otsustan olla tund aega Ignorant.

Olen Täiskasvanu kümme minutit. Olen Jonniv Laps tund aega.

Olen SAMAAEGSELT täiskasvanu ja jonniv laps. ma olen mõlemad. Just nüüd. häbi-vabalt. Nii, et mul ei ole traumareaktsiooni mõttest a'la appi, ma polegi maailma kõige targem.

Ja kui saame olla samaaegselt, saame ise ennast juhtida palju paindlikumalt.
Oleme iseenda elu tüüri juures ja meil on juhtimiseks rohkem nuppe. Ja me oskame neid kasutada. Me kasutame neid. ISE!

Seega - organisatsiooni ja inimese tervist saab diagnoosida selle järgi, kuivõrd teadvustatult ta on valmis ja võimeline asjadest rääkima. "kas teie koolis on kiusamist?" EI OLE; MEIE KOOLIS SEDA EI OLE, ei ole, pange kohe oma suu kinni. Mida te endast mõtlete? Süüdistate siin meid? See ei ole avatud isegi kaalumiseks! Me ei tegele sellega mitte mingil tasandil. See kõik elab omasoodu ja meie tähelepanud ja tegevus ei ole sel teemal üldse või kui on, siis sisalikuajust juhituna. sest nii on lihtsalt. ja sa pead selle ära õppima ja arvestama, et nii on ja nii jääbki olema lähiajal. Meist sulle tuge ei ole. oled üksi ja kisa, kui jaksad või kuniks väsid. nii on lihtsalt see reaalsus sinu jaoks.


Turvaline arengukeskkond. Ka sellel on antitees.

Sinu töö on muuta antitees iseenda üheks osaks, milles suudad traumavabalt elada ja toimetada. Ja sa kasutad seda võimalust tihti. Sel juhul suudad iseendaga luurele minna. Ja lähed varsti nii, et ei vappu hirmust. Igasuguseid matkakorraldajaid on olemas. Ka lihtsalt võrratuid!

Vastandeid ei ole, on teljestik.

Teaduses tihti pole vastandeid. Küll aga on omadus ja on omaduse puudumine. Saame paigutada kõik selle teljestikele. On ja ei ole. On armastus ja armastust pole. On tingimused ja tingimusi pole. Saame soovi korral panna need süsteemi nii, et moodustame teljestiksüsteemi. Näide? Panen parem foto.

Ma arvan, et oluline samm süsteem-struktuurse teadmise ilmnemise suunas ongi arusaam, et vastandeid ei ole. Aga see on minu arusaam. Praegu.

Loogiline mõtlemine on halb

Blogi nimi on minu teooriad elu kohta. Ent mis on teooria? Teooria on oletatav väide põhjuslikkuse kohta, mitte suvaline korrelatsioon või suvaline loogiline tähelepanek. Teooria ei ole abitu andmetabel. Andmetabel ei ole teooria.

Teooria ei ole ka jumalik hinnang. Ega ükskõik mis hinnang. Ei moraalne, ei loogiline.

Nagu eelmisest postitusest ilmneb, on loogiline mõtlemine halb. Eks ta ole! Samas on loogilise mõtlemise tase nii mõnelegi kättesaamatu. Kaasa arvatud mulle, kui ma olen liiga väsinud. Või liiga kogenematu mingis vallas. Ent loogilisest mõtlemisest eluks ei piisa. ei piisa, et selles elus kavalalt tegutseda.

Samas, mis on piisavus? Mina ei anna moraalset hinnangut. Ega jumalikku.

Ma ise olen kogenud päris palju groteskseid olukordi, milles ütleja võtab päris halva otsuse vastu sõnadega: "see on loogiline!" Kui see lause üle huulte tuleb, on vaikimisi selge, et otsustaja ise ka aimab, et otsus ei ole optimaalne, ent on üksnes loogiline. Ja see otsus on purustav ja halb.

Loogika on siis, kui me ei suuda näha suuremat pilti ehk uurida eelduste süsteemi. Mis on eeldused just täna, 14. 11. 2017 ?

Näide.
On vaja teksapükstelt eemaldada üliraske plekk. Sul on efektiivne plekieemaldusvedelik, pesupulber ja küürimishari. Plekieemaldusvedelik koos küürimisega eemaldab pleki. Mida teha? Loogilise mõtlemise tase ütleks midagi sellist: võtan plekieemaldaja ja küürin. Tulemus on plekivaba.

Nutikas elukogenud lugeja teab, et plekieemaldaja ja küürimine küll eemaldavad pleki, nagu ka kangalt värvi. Seega loogiline vastus on vale vastus. Elus on see vale vastus. Ent loogiline.

Elus on alati mitu eesmärki.

Näiteks on vaja tappa vähirakud, ent inimene peab jääma ellu. Vähim arv rakke, mis on minimaalselt vajalikud inimese konstrueerimiseks, peavad jääma ellu. Et siis tappa ja jätta allu. Samaaegselt. Dialektiliselt.

Eemaldada plekk ja jätta alles värv. Muidugi teksapüksid, millest ma kõnelesin, on stiilsed, millele on plekk lisatud juba tehases, samuti nagu küürimisjäljed. Ja see on kallis, kuna on moekas.
Ent kas on mõtet alati hinnata kogu süsteemi ja eeldusi? Mõningaid ehk on vaja!

Elu on otsustuste jada, kuidas käituda. Elu väljendub liigutustes ja käitumises. On päris kole, kui käitumine on üksnes loogiline.

Tuleb tolereerida seisu, mil me käitumine on veel loogiline, ent mitte enamat. Tuleb vaadata avatud silmadega ja tekitada endas õpimeeleolu, et saaksime asjadest rohkem aru. Et suudaksime maailma voolamise mustreid näha sellisena, nagu see on... Ja siis olla endaga arukas. Käituda enamalt, kui loogiliselt.

Kui nüüd õigesti mäletan, on esmakursuse tudengite üks hobidest süstemaatiliselt kiusata neid inimesi, kes ei suuda mõelda loogiliselt. Näiteks meenus mulle kurb näide:  mõned arstitudengid organiseerusid, et kiusata ametlikult neid, kes ei ole veel saanud protsentarvutust selgeks.  Nad loovad neile ebaturvalise õpikeskkonna ja garanteerivad selle, et õppur ei suuda teha keerukaid tehteid oma peas. Isegi mitte formaalloogilisi. Ega elulisi.
Kiusamine. Tavaline, nagu ikka.

Kiusaja ise tunneb muidugi enda üle uhkust, et ta ise suudab juba teha mõningaid loogilisi tehteid. Ja pasundab need loogilised vastused abitult välja. Muidugi armastav ema teeb lapsele pai, et ta nii kaugele on jõudnud ning innustab edasi tegutsema. Samuti on vanema vastutus otsustavalt võtta kiusamisega midagi ette. Miks laps kiusab endast nooreimaid ja arenguhäirega lapsi? Ilmselt ta vajab ise turvalisemat keskkonda.

Nii, ja nüüd asendame sõna "laps" sõnaga täisealine. Täisealiseks saamine ehk keha vanus aastates ei garanteeri mitte mingit psüühilist arengutaset. Ka täisealised mõtlevad loogiliselt ja kiusavad. Kiusavad neid, kes nõrgemad. Ja samal ajal ei arenda end edasi. Kardavad. On hirmunud. Hirmunud ja häbis.

Hei-hei! Hop-hop loogilise mõtlemise tasemest välja. Arendagem end nägema asju mitmetahuliselt, süsteemselt, dialektiliselt. Nägema elu ja inimesi. Loogem endale ise turvalise arengukeskkonna! Oled justkui halvatud ja ootad piitsahoope? On aeg luua endale mõnusam armastuskeskkond!

Kui näen, et mu mõttering on üksnes loogiline, ent korduv, on see jumalik märk sellest, et on aeg saada targemaks. Avan silmad ja vaatan uusi detaile. Kaevan iseendas. Küsin teistelt. Teen katsetusi, liigutades iseenda keha füüsilisi elemente: silmi, käsi, jalgu, tagumikku jne. Vaatan. Miskipärast meenus mulle nüüd see Mardi mõttearetus: katsetada-tegutseda! Kuidas küll liikuda edasi seniselt tasemelt? On sul mõni parem teooria?

Kui märkan, et maailm ei ole "õiglane", on see märk sellest, et mu mõtlemise tase on isegi alla loogilise mõtlemise taset. Siis võtan pliiatsi ja paberi ja proovin end hakatuseks viia loogilisse mõtlemisse. JA SEALT EDASI



selline teooria siis.

Astuda maailma, mil liigutame muid mõtteid ja kehaosi. kasutame suud muuks, kui jorinaks kõhkluste teemal ja kasutagem käsi muudmoodi. Uskuke mind, su käsi ei pea kehastuma ojapidaja piitsahoopides, mis maanduvad ligimese ihul.
















(Minu jakk on selja pealt natuke heledam, seal oli mingi hetk näts.)

PS Illustreeriv õppematerjal https://youtu.be/MWA0rukqrYQ

Mina olengi kehastus. Meie oleme! Sina ja mina. Budad ja elu.

Sain täna Margusega kokku - oeh, miljoneid aastaid möödas! Et siis kuidas me oskame rakendada teadmisi enda elus, mida me kõik teame. Mnjah. Raske on elu. Targutada on lihtne. Uusi asju ikka ka õpin, näiteks avastasin eestikeelse sõna kehastus, mida püüan tasemel üks oma igapäevaelus kasutada. Eks näis. Ent ma kirjutan üli-üli-üli tasemest täna.

Sissejuhatuseks on hea teada, et meil mõlemal oli ka aastaid tagasi maru huumorisoon. Tõestus sellele on siin: http://eluteooriad.blogspot.com.ee/2011/08/miks-ma-opin.html

Selles oligi me vestlus, et suhtlemisel ja õppimisel on paraku nii, et kõik me elame täiesti erinevates maailmades. Vahel on vaid õrn aimdus, et äkki meil on umbkaudu sama maailm, sama omailm... http://eluteooriad.blogspot.com.ee/2011/07/manipuleerimine.html
Kohata oma teel inimesi, vaadata lõkke ümber korraks silmadesse ja aimata, et äkki, ehkki seal peegeldus natuke ka maailma, kus olen mina. Võib-olla.

Et siis ütleme otse välja - teisi õpetada ei saa. Igaüks õpib ikka ise. Jälgides su füüsilist keha, kuuldes su häält ja nii edasi. Ja ta õpib siis, kui tunneb end turvaliselt. Ka keskkonna loomises on mul üks pisike, kuid vääramatu rollike. Ja olen õpiagenda füüsiline kehastus.

Emotsionaalne õhkkond on number üks. Turvatunne. Eks see faktike on ära toodud ka kõikides olulistes dokumentides ja lendlehtedes, mis õpetajatele on väljastatud. Et siis et lapsed ja täiskasvanud saaksid õppida. Samas on ka uuring, et õpetamise kvaliteet (loe: õhkkond pluss eeskujulikud metafoorid, ja olla kahastus) ning pedagoogiline haridus ei korreleeru.

Õpetajaks haritud isik ei pea oskama õpetada. Ja õpetada oskab tihti isik, kes ei ole saanud vastavat formaalset koolitust. Ei tea küll, miks? Äkki tema õpetajad ei ole olnud kehastused? Ja pole olnud piisavalt turvaline? Ei tea.

Ja tulles tagasi mu blogipostituse esimese lõigu juurde. See fakt, et olen midagi välja öelnud, et pruugi mitte kui midagi muuta lugeja psüühikas ei ajutiselt ega püsivalt.

Kui ta ise ei loo iseendale vajalikku turvalist õpimeeleolu ja ei aktiveeri endas olemasolevaid teadmisi koos küsimustega, tema teadmiste struktuuri midagi mõttekat ei lisandu.

Nii, jällegi ütlesin enda ja Marguse jaoks midagi olulist välja. Vähemalt mul tekkis küsimus ja Margusel ka. Ja siia kirjutangi selleks, et oleks hea ise seda uuresti lugeda läbi pika elu ja mõelda ikka ja jälle, kuidas mu igapäevases elus nende teadmiste rakendamise ja edasiarendamisega ikkagi on.




Pidasin täna Margusele miniloengu ja ütlesin ära, mis on tiibeti budismi point. Ja kasutasin selleks psühholoogia termineid. Ma tean tema lugemust ja mäletan eelnevaid vestlusi, pluss see, et elame ise igapäevaselt oma missiooniga, mõtestatud elu. Oli see targutamine? Me mõlemad võtsime vastutse iseenda õppimise eest. Kasutasime efektiivseid suhtlemisvõtteid, esitasime endale küsimusi, olime dialoogides, kontaktides ning ei harrastanud iseenda häälekõla imetlemist. Ei monoloogitsenud.

Kõlab nagu ideaal.

Mis on siis tiibeti budismis olulisim point? See on see, et kõige olulisem on suuta hoomata maailma mõtlemise tasemel, mis vastab struktuur-süsteemsele mõtlemisele. See nõuab seda, et endas on välja arendatud psüühiline struktuur, mis on suhteliselt keerukas ja mitmetahuline. Sellel on ka ajukorreldaadid, nagu ikka. Ja see on arukuse kehastus käitumise tasandil.
Ma usun, et Aaro Toomela "Keel, kõne ja minu ise" ning "Minu ise areng. Inimlapsest inimeseks" annab ka siin lugejale minu kasutatud mõisted.
Ühe teise tahu mu mõttele annab ilmselt Wolfang Wagneri käsitletud asjad essentialismi kohta. Muidugi on tore öelda, et ma olen tema õpilane olnud ja talle tutvustanud ka Tartu akadeemiliste joodikute kombeid ja kohti. Ta peaks olema ka praegu sel aastal Eestis.

Et siis budismis on õpetus, et tuleb vabaneda sellest õõvatundest, essentsialismi ikkest. Pole midagi teha, mõtlemine ei saa jääda kinni loogilise mõtlemise tasandile. Mõtestatud eluks sellest ei piisa. Tuleb end arendada beebi-budaks. 

Ilmselt saate aru naljast, et isegi loogilise mõtlemise arengutase on mõnedele päris paras pähkel, mis kätte saada. Tuleb end treenida. Turvalises õhkkonnas. Et neuronid suudaksid sünkroniseeruda ja lainetada. Et suudaksime näha uusi... muutusi keskkonnas ja neid mõtestada jne.

Margus tõi enda eluvaldkonnast programeerijate näite. Et päris pikalt võib mõni programeerija olla tasemel, et suudab teha keerulisi loogilisi süsteeme, ent ei suuda loogilisi süsteeme struktuuriks kokku ühendada. See tähendab ka seda, et ta ei suuda opereerida (programeerimis)maailmas, milles ei programeerita loogiliselt. Loogilisi skeeme rikutakse terviku nimel.

Too much!
Psüühika karjub, et ei, see pole ju õiglane. See ongi see õõv. Selles on koletise essents!

Väljapääs on isennast edasi arendada. Arendada iseenda psüühikat.

Kahjuks iseenda psüühika kogemiseks ei ole olemas retseptoreid. Palju teada fakt, ent kuidas see teadmine enda elutunnetusse rakendada?

Kuidas käituda psühhotraumaga inimestega (loe: ei ole terviklikku psüühikat, ei ole süsteemset struktuuri, ebaturvaline kiindumissuhe, killustatus, disengagement vms, fractured personality vms terminid, uusim mõiste: ei ole spirituaalset maailmatunnetust, kuulumistunnet vms). Et siis traumatiseeritud inimene võrdub see, et psüühika ei ole just nii funktsionaalne, kui see võiks olla.
Et kuidas käituda?

Vastus: do not be in presence. Be presence!

Minu jaoks sai see asi selgeks. Jah!

Ent kuidas seda teadmist edasi anda? Kuidas garanteerida, et mu lugeja, kes ka võib-olla on killustatud mõtlemis ja käitumissüsteemidega traumatiseeritud ebatäiusliku psüühikaga olend, suudaks oma käitumises teha nüüdsest hetkest alates uusi valikuid?

Vastus on: Igaüks saab iseenda psüühikat ikka ise arendada. Mina olen oleviku kehastus. Täiuslik peegel võib-olla, kuigi ma pole kindel, kuidas mõistetakse seda (peegel on reserveeritud metafoor). Ma pean olema buda. Ma pean kogema olemasolu, olema kogemus ise. Ma saan olla maksimaalselt efektiivne siis, kui kogu mu töömälu ühikud on hõivatud asjassepuutuva infoga. Kas see aitab kedagi, kui mu tähelepanu on ametis ego loomisega? Ego eluiga on paar millisekundit. Peale seda tuleb see uuesti tekitada.

mäletate? Psüühika tajumiseks ei ole olemas mitte ühtki retseptorit.

Seda teadmist tuleb kehastada, seda teadmist tuleb elada.


Kas ma elan nii, et suunan enda aju võimekuse iseenda päris-loomiseks siin ja praegu. Ma mõtlen nii, et loon iseennast süsteem-struktuurseks. Mitte loogiliseks. Mitte abituks. Mitte hädiste narratiivide tasemeks. Kas mu metakognitsioonid võimaldavad kõike seda, et tõesti tean, kuidas elada? Kuidas elada nii, et mina ise, minu psüühikale lisanduvad struktuurid oleksid nii-nii-nii...? Uhh. tasemel. Et ma tajuksin end nii, et oleks.... noh.... buda noh. Et oleksin elu enda kehastus, kõik lõhnad ja värvid, kõik tahud ja vesi, et mu käitumine looks ja ei lõhuks pimedas köögis asju. Ja pärast mõtlen, et see tool koos klaasiga ei tohtinud seal olla. see ei olnud loogiline. Ja elu ise keeras mulle ühe mõnusa oraga pepusse.

Okei. Lähen tagasi fookuse juurde. Turvaline õpikeskkond. See on A ja B ja oomega ja kogu maailm. See on haamer ja maailm on nael. Be presence. Ma ei saa eeldada, et mu lugejal on loogiline maailmapilt, milles mina saan luua tingimused, et ta saab selle olemasoleva arendada süsteem-struktuurseks. Aga jah, ülimalt sõbralik keskkond on vajalik. Hirmu olla ei tohi, sest siis inimene ei õpi. Või noh, ta lisab midagi psüühikasse küll, aga arvestada seda, et kogu psüühika toimib down-top süsteemis. Ja kes sellest midagi ei tea: see on paha. Me ei taha seda! Sest sellega ei ole mitte midagi peale hakata meie kapitalistlikus ilmas.

Et siis organisatsioonikultuur. Koostöösuhted. Inimene kui ennastjuhtiv olend. Aastal 2017 ja edasi on robotid ja kratid sunnitöö ära võtnud ja kahjuks jääb inimese funktsiooniks olla terviklikum, ennast ise juhtiv bioloogiline töömasin. ja me võime töö ükskõik kuidas defineerida. Õpime nagunii vaid ise, oma arengutrajektooril, iseenda keskkonnas vaadeldes eeskujusid ja katsetades...

Juhi jaoks on ilmne probleem eesmärkide saavutamisel inimesed, kes ei suuda luua iseenda psüühika sees isenda arendamiseks vajalikku emotsionaalselt turvalist õhkkonda.

Juht võib olla ka perekonnaelu juht. Töiste eesmärkide saavutamise juht. Probleem siis on selles, et kõik inimesed ei ole veel budad (loe: psüühika arengus tasemel, mis vastaks budistlikes terminites tasemele "buda").  Ning ei ole suutelised ka looma endale tingimusi, mis võimaldaksid budaloomusele lähenemise.

Juhi esmane ülesanne on luua tingimused. Olla. Olla turvalisuse kehastus. Ent sellest ei pruugi piisata. Näiteks on koostööpartner stressis ja ei täida oma osa tema isiklikest kohustustest. Ning isegi kui sa ise lood sada protsenti häbivaba ja hirmuvaba õhkkonna, võib olla tema psüühika seisus, kus ta on täielikult haaratud paranoiadest (kui kasutan tänapäevaseid termineid selle kohta, kui inimene on hirmunud ning down-top süsteem on võtnud protsessorivõimsusest ligi sada protsenti kogukapatsiteedist ja tarbib bioloogilisi varuressursse). Ehk maakeeli: sa võid olla sõbralik küll, aga teine ei saa sellest aru!! sic! Oled turvailne, räägid visioonist ja tema osast selles võimaluses. Teine käitub, nagu plaaniksid ta mõrva. Ta ei märka sind. Sind pole ta jaoks olemas. On olemas vaid ta enda psüühika. Mis karjub talle ähvardusi.

Niisiis su kolleegi psüühika karjub talle endale ähvardusi kurja kileda häälega.
Ka sellise inimesega saab koos töötada.
Ent selleks pead olema buda. Ja ta mina ise võib ka areneda nii, et paranoiline närvisüsteem natuke puhkab vahelduseks ja muud osad võtavad üle.

Nüüd tagasi minu ja Marguse elu juurde. Me teame kumbki juba piisavalt. Nii on see olnud juba aastaid. Vaid süsteem vajab arengut. Margus jagas mulle kogemust koostööpartnerist, kes ei ole buda, ei ole ennast juhtiv olend, turvalise arengukeskkonna loomisega iseendale ei õnnestu veel kuigi hästi... ent kes on, ka tegutseb natuke ja maksab ka leppetrahve.  Leppetrahve. Loo-oom-mu-likult ei saa seda asja nimetada selle sõnaga, kuna selles sõnas sisaldub ähvardav konnotatsioon. Ebaturvalisus. On vaja muid sõnu. Ent sisu on sama, ja koostöö ja areng jätkub suunas.... suunas, mille suund ei sõltu täielikult ei minust ega sinust. Meil on vaid oma osa. Oma imepisikene osa. Luua eeldused ja turvalisus. Ent sellest ei piisa, juhul kui inimne on paranoiade seisundis. Sel hetkel iga kohustus, millele viitad, ei ole nende võimalus teha oma osa ja ühendada end süsteemi inimeste ja asjdega, vaid nad tajuvad seda kui ähvardust, mille reaktsiooniks on plaan sind tappa, põgeneda või kiusata sind igavesest ajast igavesti sellest ajast peale.

No buda.

:(

Kui küsid, mida teha siis, kui oled buda ja ikkagi plaanitakse su mõrva. Vastus on arendada endasse uus ja parem psüühiline struktuur, mis vastaks vähemalt struktuur-süsteemsele tasemele. Mitte vähem. Budad arenevad ka, psüühika arengul ei ole piire.

Kui avastad, mida siis teha, ütle ka mulle.

Nii, olulise täiendava vahepalana panen siia ressursse nendele, kel puuduvad veel algelised ehituskivid. Või noh, tellised. Aga siis peab vaatama, et ollakse ikka buda, mitte tellise kehastus. https://youtu.be/qs35t2xFqdU?t=3m7s

1) Prep-paarisuhtekoolitus . http://prep.ee/ Mis on igamehe vastutus ehk kuidas luua turvaline õhkkond. Vägivald on no-no-no-no-no jne. No buda sel juhul ever :(
(ma ise koolitan ka seda programmi. See on maailma parim programm, mida teadlastel on õnnestunud mahutada 16 tunni sisse. Ehk siis kuidas elada how-to for dummies või väga baastase, rõhk, kuidas seda elada. Loodetavasti uusi teadmisi ei tule väga, et igamehe õpi-rõhk kuluks psüühilise süsteemi arendamiseks)
2) Aaro Toomela raamatud, eesti keeles siis
3) James Low. Ta on väga vana. Tal on 9 erineva psühhoteraapiakoolkonna läbimise paberit. Ta on tark ja eduka õpetamise kehastus. Ta ongi metafoorid ja õhkkond.Ta on minu õpetaja ja mõjutaja ka olnud ja on. Eesti keeles on temalt ka asju. Käib Eestis ka. Budismist teab palju. Elab. http://www.simplybeing.co.uk/about-james-low/
4) Wolfgang Wagner ja tema asjad-artiklid, teaduslikud
5) Õppimise asi. Õpetamise kehastus. Kuidas õppida ja õpetada. Parima reitinguga kursus kogu veebis!  https://www.coursera.org/learn/learning-how-to-learn/home/welcome
6) Õppimine ja õpetamine vol 2. https://www.coursera.org/learn/mindshift/home/welcome

7) Ametlik uhke dokument kõrgeimalt olemasolevalt ameerika organisatsioonilt, kõrgeim on vaid Jumal: http://www.apa.org/ed/schools/teaching-learning/top-twenty-principles.aspx

http://www.apa.org/education/k12/relationships.aspx

8) Organisatsioonikultuuri saab diagnoosida vaid ühe küsimusega: "mis juhtub siis, kui teie inimene keerab miskit pekki?" (Brene Brown'i järgi). Ehk siis, kas inimestel on võimalus ja kohustus iseenda tegude tulemiga edasi töötada või saab juba kohe arvestada, et tuleb mõnevõrra sit*ta teistelt, siis liigutakse edasi oma down-top mitte-buda rajal või vahetatakse portfelle (poliitika tasemel).

9) Minu meelest parim põhjalik tänapäevane arusaam, kuidas linkida psühholoogia ja budism. Mediteerimine ja muu selline uus peavool psühholoogias, mis ühendatakse muidugi ka ajuskännerite ja muude vidinate taha. https://www.coursera.org/learn/science-of-meditation

Tere. Minu nimi on Viiol Ving. Mulle ei meeldi, kui tunnustatakse inimesi nende pingutuse eest. See ei meeldi mulle. Ma olen iseenda perekonnaäri kehastus. Minu tööks on öönestada teisi ning viioldada teiste hinge kallal. See on mu elu mõte ja iga neuron mu peas võngub sünkroonselt selles rütmis. See ongi mina. Ma olen ja elan facebookis, kuna olen oma suguvõsa noorim, ajastu pulsiga kohanenud arenguvõimeline teadvus. Mu käsi on selge ja missioon spirituaalselt haarav. Mu töömälu on pühendatud teistele. Ma loon ebaturvalist õhkkonda. Kasutan seda igal pool, garanteerin selle ka enda sõnastustes. Kui magama jään, tunnetan enda varvastes stressi ja ebakindlust, sügavat hirmu. Ma tapan teistes ise mõtlemise impulsid. Ja endas. Sedasi ma uinungi. Ma tegutsen, ent mu mõtlemine ei arene mitte iial isegi loogiliste tehete mustrini. Ma teen endast kõik selle nimel. Ma loon endale ka lapsi. Ka nende kaela ja näpud väänan ma selles õiges suunas. Sest mina tean juba niigi. Mina olen maailma targim. Mina! http://eluteooriad.blogspot.com.ee/2011/04/appi-mind-arendatakse-kuidas-ellu-jaada.html

Ma olen eeskuju. Mina olengi kehastus. Mina. https://youtu.be/5JrtpCM4yMM

Ma olen 2D objekt ja meid on palju.

Maailm on lihtne. Ent mitte lõputult lihtne. On vähemalt kaks asja.

Laps kasvab ning mingil hetkel ta saab aru, kust tuleb ta rõõm  ja valu. Okei, rõõmu tulemine on teadmata, ent valu kohta saab teada küll. Ja sellest ma räägingi.

Kui ütlen, et on kaks asja, ma ei väida, et on vaid ÜKS. Hea lugeja, vaata enda sisse ja vasta, kui väärtuslik olend sa oled. Seejärel ütle, kas sa oled väärtuslikum kui USA president (Trump). Kirjuta vastused paberile.

Esimesest asjast. Sellest ma kirjutasin selles posituses: http://eluteooriad.blogspot.com.ee/2012/01/depressioonist-matemaatikast-ja-inimese.html

Elusolendi väärtus. Kes on moraalselt teistest üle? Või bioloogiliselt? Või jumalikult?

Kõik inimesed on täpselt sama väärtuslikud. Seega sa oled Trumbiga võrdne. Mõtle sellele. Põhjus on selles, et puudub mõõdupuu, millega väärtust mõõta. Ja kui eeldame, et olendid on teadvusel, siis iga teadvuse jaoks on olemas ta ise ja maailm. Ja nii edasi..... Kuidas mõõta väärtust? Jään ootama lugejate panuseid 21. sajandi filosoofia edasiarendustesse. Loeksin lugejate mõttekäikude kohta meeleldi lähitulevikus mõnest asjalikust teadusajakirjast.

Ma tean vaid seda, et ma olen teadvusel ja ma tean, mis mulle meeldib. Ja mis ei meeldi.

Teisest asjast. Teiseks asjaks on see, kuidas inimesed ja loodus üleüldse minu-sinuga suhestuvad. Ehk siis kuidas mina suhestun maailmaga, milles on ka teised elusolendid. Ma saan muuta enda suhestumist. Ma vähemalt eeldan seda. Paljud filosoofid on minuga selles.

Mulle meeldib olukord, kui saan minna vabalt poodi ning tuua sealt süüa. Ju mulle meeldib kapitalismi vili, ütleks siin kindlasti keegi. Nojah, hea söök on.

Mulle meeldib ka nali ja mäng. Eriti meeldib mulle, kui seda saab kellegagi koos teha.

Aga ongi kõik. See ongi see teooria. Inimeste eelistused ja suhted on erinevad, inimesed on teadvusel ning iga maailm algab iga üksiku silmade kõrguselt.



Mis minu huvi on, on see, kuidas seda lastele õpetada. Kuidas?
Kui lapsevanem karjub tänavale jooksnud lapsele: "tule kohe siia!", on see häbistamine kahtlemata. Lapsevanem tahab, et laps oleks elus. Ent lapse autonoomiat rikutakse ja laps tunneb, et ta ei ole väärt. Ei ole väärt armastust. Peab passima hoovis emme juures, mitte minema maailma. Muidu on puuks. Kõik. Ent see ongi - tuleb võtta pärast aeg, et taastada kontakt ja julgustada maailmavaadet, milles on kaks asja. On väärtus ja on suhestumine.

Lugesin just, et keegi geenius suutis alati röökida nii: "Ma armastan sind, kullake, kas sa saad sealt kohe minema!" (või ma teen minu võimuga nii, et sa vahetad asukohta - sinu autonoomia austamist-toetamist EI).

Eks ta ole. On kaks asja.

Kui on vaid üks asi, on su maailmapilt liiga lihtne, et saaksid olla empaatiline. Miks? Sest enamikul on kaks asja.

Kes oli see filosoof, kes küsis: Kui seibidel on vaid kaks mõõdet ja nad libisevad mööda pinda, kas nad saavad 3D objektidest aru?

Kas 1D saab aru 2D objektist? Kas 1D saab kunagi olla 2D? 

Areng on see, kui punktmassist saab inimese kujutis tasapinnal. Kahjuks ma sellist joonist netist ei leidnud ning minu joonistus ei ole sama selgitav kui Darwinil. Juuresoleval gravüüril on kujutatud inimese siirdumist tasapinnalt tantsusaali.

Ning ilu mõttes veel üks.



Valu on siis, kui oled punktmass. Punktmass, ent mitte tasapind. Kes ütles, et punktmass olla on valu (tagumikus). Tiina ütles, filosoof.