Saturday, August 18, 2012

Kas ma hoolin? (1.osa)

Tere, kallis lugeja!
Olen rohkem konkreetne, mitte abstraktne. Täpsem ja teravam, mitte targutav. Eesmärk on endine: mõtleme elust, suhetest.

Kas me hoolime? Kas me armastame üksteist? Ma tean vastust. Ma näen.

Me oleme mures. Päris palju mures. Mure on ebameeldiv tunne. Mida see aitab? Teeb tuju halvaks, käed ja hääl hakkavad värisema. Jõuetus, passiivsus. Nii ei jõua suurt ära teha. Tõsta asju, korraldada, tegutseda. Teha töö valmis.

Miks mure on kallis? Mure on mu südamele lähedal, ma väärtustan muret. See tähendab, et ma hoolin; ma ohverdan ennast. Olen kellegi nimel valmis ohverdama (vaimse tervise). Ma olen nõus end halvasti tundma. Ma kellegi eest hoolitsedes olen valmis ebameeldivusteks. Kui keegi on mures,  minu pärast, siis on ta valmis asju tegema (kui just mure ei halva). Minu heaks, minu asju, minule.  Seda on hea teada.

Aga. Ma tean, et paljud on hoolivad. Isegi siis, kui tuju on hea :) Ja  seda enam. Uuringud väidavad, et heas tujus inimene on heldem. Tal on rohkem energiat. On valmis rohkem raha kulutama,... et küllap jõuab teenida uut... Heas toonuses, energiline, on valmis tegutsema. Päästma olukorra, tormama minu nimel kuhugi...

Mulle on oluline, et lähedased on valmis aitama. Kuidas kindlaks teha, kas nad on... valmisolekus?! Nähes muret silmis, olen salamisi õnnelik! Ängistus rõhub vastu maad, pingutades roomame edasi... me kõik armastame üksteist.

Ma peaksin olema õnnelik, kuna teised tunnevad end mõõdukalt halvasti. Minu pärast. Tunnevad kaasa. Elavad kaasa... või nii. Ma ise hoolin ka! Muretsen...

Kuidas suhtuda, kui mu lähedased on õnnelikud? Rõõmsad ja õnnelikud. Kas see tähendab, et nad ei hooli?

Olen vahel õnnelik. Ju ma siis ei hooli.

5 comments:

  1. Inimene on ka väga sadistlik olend: ta tahab ja vajab, et teised muretseksid tema pärast – oleksid õnnetud – siis ta teab, et Tema on olemas, et Ta on oluline, et kellelegi läheb korda Tema eksistents.

    Väga huvitav käsitlus, ma veel mõtlen sellel teemal.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui inimesel on mure, ta tahab näha et keegi teine tunneb empaatiat tema vastu ja seega tunneb ka natuke muret. Kuid kui inimesel on hea meel, ta tahab et keegi teine tunneks ka hea meelt. Asi pole üldse sadismis.

      Delete
  2. Jah. Ilmselgelt ma hoolin liiga palju, kui ma nii depressiivne olen. Aga.. peamiselt vist endast, sest ma olen üks paras isekas tõbras ka.

    Äkki peaks ka õnnelikum olema? Tõenäoliselt.

    Aga teeme siis ära.

    ReplyDelete
  3. Oleme praktilised ja jagame nüüd asju eraldi sahtlitesse.

    a) Mure on teatud ebameeldiv tunne, mis tekib inimesel seoses tema poolt isiklikult tajutud probleemidega.
    b) Murelik nägu, on nägu, mille abil antakse teada, et inimene tajub muret.
    c) Hoolimine on valmidus või soov (teistele või endale) abiks olla.
    d) Empaatia on teiste inimeste tunnetest või tunnetustest aru saamine, ja nende endale üle kandmine.
    e) "Käitumuslik protokoll" on ühiskonnas levinud käitumismall.

    Kombeks on seostada otseselt b) ja c) või d), kuid ma kahtlen et see otsene seos tõepoolest kehtib kasvõi 50% juhtumitest.
    Tõepoolest, ma näen vähemalt 4 head põhjust mureliku näo jaoks:
    - a), ehk puhas isiklik mure, ja
    - d+a), ehk empaatia teise inimese mure vastu
    - e), ehk "sellist nägu on kombeks sellisel situatsioonil teha", ja
    - b), ehk "ma lihtsalt tahan mingil põhjusel välja näidata mureliku näo"

    Nendest ainult teine (d+a) võib olla seotud hoolimisega, kuid ka siin on asi ebatäpne, kuna empaatiline inimene ei pruugi olla abivalmis ning vastupidi, hooliv inimene ei pruugi olla empaatiline.

    ReplyDelete
  4. Esimene infovahetus ajas mõtterongi kohe rööbastelt maha....
    Kuidas kirjeldada virrvarri mis peas on.
    Hea küll. Proovime.
    Tahaks et inimesed hooliks , kuid masohhist minu peas tahaks tunda ,et maailm on minu vastu ja olen päris üksi.
    Kuidas ma muidu jälle püsti tõusen kui pole piisavalt maas lamanud ennast haletsedes.
    Loomulikult oleks hea ringi käia ja mõelda et kõigil on raske ja elu on kui filmis kus maailma orjastab keegi kurjuse epitoom.
    Elu kahjuks pole jällegi selline nagu mina ette kujutan kus kõik toetuvad kõigi õlgadele ja keegi ei vaju pool meetrit allapoole aidates teisi.
    Mulle on jälle valetatud ! :p

    ReplyDelete