Kujutage ette, et teie hea sõber tunnistab teile, et ei ole kunagi jalgrattaga sõitma õppinud, ning palub, et te teda õpetaksite.
"Nojah... einoh, põhiline on ennast püsti hoida...... et kui hakkad ühele poole kalduma, kalluta teisele poole..... ja hoog võiks ka vist sees olla... võinoh, see aitab, ma arvan...."
Kas sõbral oleks sellisest õpetamisest kasu? Tõenäoliselt mitte väga. Ta tõenäoliselt üritab ise ka kõike seda teha juba. Lihtsalt, alguses ei kuku välja. Aga peale natukest harjutamist hakkavad liigutused automaatseks muutuma ning peale paari õhtut katsetamist on inimene ilmselt võimeline juba mööda linna ringi sõitma.
Kohati on mul tunne, et erinevate religioonide või ühiskondade eetikareeglid (nt kümme käsku) on umbes samasugused, nagu need eelkirjeldatud õpetused. Et kui elamise kunst käppas on, tuleb nende järgimine loomulikult. Ning kui ei ole, ei ole neist reeglitest endist ka mingit kasu.
Mis aga veel kurvem - tihti õpitakse need reeglid lihtsalt pähe ja sunnitakse ennast nende järgi käituma. Põrgutule hirmus... või siis lihtsalt vajadusest tunda ennast "hea inimesena". Sest hea inimene ju ei vihasta teiste peale. Ja tugev inimene ju ei karda kunagi kedagi ega midagi.
Üritatakse matkida headuse (pühaduse) sümptomeid, süvenematta pühaduse olemusse. Ning saamata aru inimloomuse toimeprintsiipidest, sunnitakse end lihtsalt reegleid täpselt järgima, lootes et sellest piisab.
Vaimne vägivald enda kallal. Reeglina tuleb see millegi hinnaga. Näiteks depressiooni... või alkoholisõltuvuse. Kusjuures, üks ei välista teist. Ja variante on veel.
Konfutsius kirjutas kogu aeg stiilis "Pühamees ei varasta" või "Tark mees ei tapa". Ja kui talt küsiti, kas ta tunneb mõnda inimest, keda väärib targaks nimetada, vastas ta et tal on ühe kohta hüpotees, aga kindel pole ta kellegi suhtes.
Kui inimene lõpuks "valgustatuse" (või "lunastuse" või kuidas iganes seda nimetada soovite) saavutab, siis ta lihtsalt ei saa enam ise haiget, ega tunne vajadust enam teistele haiget teha. Sest ta saab ja oskab ilma.
Aga kui sa veel seal maal ei ole, siis on täiesti okei aeg-ajalt inimeste peale vihastada, ning seda neile ka (viisakalt) väljendada. Sest emotsioonide alla surumine teeb asja ainult hullemaks.
PALJU hullemaks. Räägin pikaajalisest kogemusest.
Emotsioonide alla surumine teeb tuimaks. See ei ole lahendus. See ei arenda.
Aga mis siis aitab? Õppida oma emotsioone mõistma ja konstruktiivselt väljendama. Jõuda mõistmiseni, et emotsioonid on signaalid, mida tuleb jälgida, kuid et viha taga on enamasti valu, valu taga hirm, hirmu taga enesesüüdistus ja enesesüüdistuse taga teistest hoolimine ehk armastus.
Aga see ahel tuleb läbi käia. Alguses teadlikult, isegi sõnades välja öeldult. Hiljem teadlikult peas. Lõpuks ehk muutub automaatseks - nagu pühakutel :)
No comments:
Post a Comment