Paranoiad lähisuhetes pakuvad meelelahutust

[räägib tavaline igav koduperenaine, kes otsib päevadesse vaimset stimulatsiooni]

Mulle jõudis kohale hiljuti, mis mind kohe eriliselt närvi ajab tavalises suhtluses. See on Paranoia. Saa tuttavaks - mu sõber härra või proua Paranoia. Täna räägin ma Sulle temast, sest 1.ka Sul on neid sõpru ja 2. see ajab Sind närvi. Võib-olla pole Sa seda ainult endale teadvustanud, kuid minu paranoilise tunde põhjal just sel hetkel just nüüd tundub mulle, et just Paranoiad pakuvad meile suhtluses meeldejäävat meelelahutust, ajatäidet ja tänuväärset ekstreemsporti omas kodus, kohvikus, tänaval... Igal pool! Mõttetegevus on tervitatav ja need inimesed mõtlevad täiega, panevad mõnuga, või kuidas selle kohta öeldakse?

Suhtlus paranoilise isikuga on erakordselt keeruline, muidugi veel keerulisem on minu jaoks siis, kui ma ise olen paranoiline, kuna see ajab mind veelgi rohkem närvi, täpsemalt - ma ise pühendan eriti palju aega selleks, et end üksi närvi ajada. Kas tõesti tahetakse mulle halba, küsin ma endalt. Jah, tõepoolest, kui mälus väikesi vestluskillukesi valikuliselt meenutama hakkan, kuni mul tekib veendumus, et see nii ka on. Ja siis on mul eriti keeruline fakte kontrollima asuda, kuna olen vihane ja ma teen väga halba spioonitööd, kui teised ka minu pärast ärrituvad ja kaitsepositsioonid võtavad. Ja milleks kontrollida, kui mu teooria on nii ilus ja täiuslik?! See öeldud, tunnistan ma sellega oma kahtlustavat ehk paranoilist poolt endas ja vabandan, kui sellega suhtlemisblokke olen põhjustanud ja põhjustan ka edaspidi aeg-ajalt. 

Edaspidi tahan aga ütlusi anda teiste Paranoiast ja selle mõjudest mulle. Nimelt Paranoia on Usalduse vastand. Usaldus on hea ja turvaline mulle, Paranoia aga paha, ebakindel, hirmunud, agressiivne ja valelik. Inimene, kes kahtlustab ja on hirmunud ja enesekaitses, süüditav  - mis on mu võimalused temaga normaalselt ja tervislikult aega veeta? Mida ma tegema peaksin? Kes on selles olukorras süüdi? Kes on vastutav? Kuidas ma peaksin käituma? See on mõtlemiskoht.

Paranoia on usalduse vastand

Kas mul on "õigus" püüda seda inimest ümber veenda? Kas mul on kohustus talle "tõestada", et ma tõesti ei taha paha ja ta eksib kõigis oma veendumustes, mis tal mu kavatsuste kohta öelda ja kurta on? 

Kas peaksin temasse suhtuma kui erivajadustega inimesse, kellele peab jääma viimane sõna? "Jah, loomulikult olen ma pätt, kaabakas, plaanin vandenõusid, hooran ringi... nimeta vaid...!"

Kas peaksin sütel käima ning vaikima salapäraselt? "Las jaurab, asja temaga, ta ongi siuke, tead küll...", nagu mõned tagaselja näiteks oma kallist abikaasast räägivad. Mulle ei meeldi see suhtumine, kuna see on ju alandav, kas pole?! Kui keegi räägib oma lähedasest sedasi avalikult halvustavas toonis, on minu jaoks see reetmine. Ma ei taha olla reetur! (muuseas - Paranoia ei usuks seda elu sees ja salvestaks selle lause siin mu blogis kui tõendi Tiina valetamisaktist)

Häirib see, et paranoilised inimesed ei ole ise siirad, vähe sellest et nad teisi valetamises ja vassimises süüdistavad. Sel ajal, kui nad kahtlustavalt ümber minu käivad, on nad ülivalvsad ning petavad enda ja kõige kohta selle kavala tagamõttega, et mind pahaaimamatut mu enda käitumisega, või pigem käitumuslike sümbolmärkidega "vahele tõmmata". 

"Ahhaaa," ütlevad nad. "Ma teadsin, et tõesti mul oli õigus ja sa jäidki vahele, tehes seda, mis süboliseerib ju täiesti selgelt seda karmi asjaolu, et sa tõesti tahadki mulle paha! Kui hakkad tagasi ajama ja ei vabanda oma kuritegelikkuse pärast, näitab see briljantselt, et mul ongi õigus."

Siinkohal meenub mulle ühe Y ülestunnistus, et tal kulus X pikka aastat, et lõpuks taibata, et võib-olla tegelikult tõesti ta naine ei tahtnudki talle halba. (Nüüd tunneb ta endal vastutust tema hulluks ajamise pärast, kui ma õigesti aru sain).

Aga hea, et ta kahtlustas ja sellega end igaks juhuks "päästis"! Sest asi võinuksi olla nagu ta kahtlustas. Ja siis oleks ju tal olnud õigus. Seekord ei olnud, aga see selleks.

Ma näen igal sammul inimesi, kes üritavad end igaks juhuks kõigi käest päästa. Nii nagu mina püüan end kaitsta aeg-ajalt sel armetul viisil mu oma Paranoiat kuulates, olen ma täiesti nõutu ja kaitsetu nende ees, kes üritavad end minu eest päästa ja minuga võidelda ja keerata täiesti rahumeelsed olukorrad sõjaks, väites, et mina olevat tahtnud kakelda ja olevat puhunud sõjapasunat, sest see on nii lihtsalt ju, ja see ei kuulu vaidlustamisele, tuginedes tunnistajate ütlustele, eksimatutele mäluandmetele ja kehalistele tundmustele ja üha süvenevale veendumusele, et see just nii oli, ja mitte teisiti, ükskõik mida ka süüdlane jubedast valelikust suust välja ajab, mis on sünnitatud täiesti ebaadekvaatse ja päädimatu ajutegevuse poolt, väljendatuna just nii nagu  tundetõendid ütlevad ja ma ei saa ometi selles eksida või tahab keegi väita et olen tõesti nii loll või mis.