Mul on häbi. See on süü minu enda pärast. Ma ei tunne süüd, et olen midagi konkreetselt valesti teinud, ei. Ma ei taha parandada ja hästi käituda. Ma häbenen iseennast, arvan, et kogu mu tegevus on vale ühiskonna ja perekonna, sõprade, kõigi normaalsete inimeste silmis - see tähendab, et olen moraalselt vale.
Vahel mõtlen, kas ma tunnen häbi ka siis, kui teised mu tegevuse heaks kiidaksid. Vist mitte. Siis tunneksin end hästi, tunneksin, et elu kulgeb etteantud rööbastel.
Kas see kõik tähendab, et ühiskond määrab moraali?
?
Jah, tundub küll. Kas olen mässaja? - ei, ma ei ole mässaja! Kes ma siis olen? Ma tunnen häbi enda pärast, et ma ei ole täiuslik. Konformne, ütleks keegi, kes mõistab seda sõna.
Ma pean olema selline, nagu teised tahavad! Ma pean olema hea inimene. Ma alatasa mõtlen, mida teised minust mõtlevad. Mida nad mõtlevad? Ma ei julge küsida.
Ma olen partneritest lahku läinud? Miks? Ei, ma ei ole paha inimene. Minus laiutab kõige pärast häbi. Ma kahetsen. Näete ju, kui halvasti ma end tunnen!
Vahel tunnen end hästi. Kas see tähendab, et ma olen halb? Kas see tähendab, et mulle ei lähegi enam korda teiste arvamus? Et ei hooli teiste tunnetest? Mulle tehakse otsekohe märkus, juhul kui end liiga õnnelikuna hakkan paistma. Ikkagi ebatäiuslik!
Ja kes ütles, et pean masendusest vabanema? Hulluarstid? Hähh! Selleks peaksin ma saama inimeseks, kes ei pea teiste arvamust mikski.
Aga miks mitte?
PS Alternatiivne võimalus on hoida eemale inimestest, kes püüavad süütunnet, häbi, abitust, kahetsust ja masendust tekitada. Tuleks lahkuda, selja taga kaikumas kaugustest järelhüüded, isiklikud solvangud....
Postitus annab mõtte, et vahel on päris raske tunda elust rõõmu. Sest juba ka Durkheim käsitles seda teemat, et ühiskonna arvamusel on palju võimu.
ReplyDeleteVäga palju on etteheiteid, millised me olema peaksime. Seadused, reeglid, kallima eelistused... Ma juurdlen, et ühel pool on sotsiopaat, kes ei hooli reeglitest üldse, teisel pool üliärev ja häbist murtud õnnetu olend, kelle selgroog on murtud.
Alati on rohkem inimesi, kes korrale kutsuvad ja eksimusi rõhutavad. Tahavad vist psühhopaate õpetada?! :P
Ma tahtsin näidata seda, et vahel depressioon on "õigustatud" üldise arvamusega ja sotsiaalsete normidega tuttaval inimesel on väga raske end veenda, et ta enesehinnang peaks olema kõrgem kui normid (näiteks abikaasa) lubaksid.
Tüüpiline näide on lahkuminekud paarisuhtest. Tavaliselt vähemalt üks osapool üritab teises teadlikult süüd tekitada. "Sa pole piisavalt hea..." ja "sa peaksid nüüd hoopis..."
Omamoodi irooniliselt ma soovitan paarisuhet vaadata kui ärisuhet. Partnerlus. Äris on osad võtted lubatud ja teised mitte: kohates ebameeldiva ärikultuuriga inimest, võime lahkuda. Me ei pea tegutsema ebaausate reeglite järgi.
Tekib tihti ka minul häbi asjade pärast mis sai öeldud ja tehtud.
ReplyDeleteMõtlen et keegi ju otseselt surma ei saanud ega jäset ei kaotanud, kuid kes oleme meie et defineerida numbreid teiste inimeste tundeskaalal.Nii juhtubki vahest et tuntakse süüdi ennast rohkem kui tarvis ja vice versa.
Võiks ju vabandada aga ehk oli seekord jälle tegu spidomeetri alumise poolega ja polegi vaja.
Loomulikult on hea kuulda kui keegi hoolib nii palju et vabandada isegi kui see sõnu väärt pole.
Samas ehk liigne vabandamine on vahest kurjast ja sinu headest kavatsustest loetakse välja sulle tempel otsaette - "uksematt".
Kuidas siis ikkagi peaks käituma ? Kes aitaks kujundada välja vajalikud tajurid ?
Võibolla ehk hoopis liikuma halli massi seas ja hoiduma konfliktsetest situatsioonides....
Samahästi võiks ka muidugi surnud olla :D
Ehk hoopis panna ette psühhopaadi mask ja kanda seda niikaua kuni inimene tähendab sinu jaoks midagi muud kui juhututtav.