Päris tööst

Soovolinik räägib, et peaksime tehtud tööd hindama, väärtustama ja tasustama teistmoodi, kui meil tihti kombeks. Mida see aga tähendab? See tähendab, et peame töö defineerima on peakestes teistmoodi. Eriti suur väljakutse on see vanematele inimestele. Ja nooredki, kas me tahame mõista? Kas me tahame mõisted ümber defineerida? Kas soovime aru saada, millega täpselt me partner tegeleb? Kas suudame anda hinnangu, on see väärtuslik?

Alles hiljuti adusin, et perekonnatülid, põlgus ja koguni vihkamine on seotud sellega, et vanem põlvkond ei väärtusta noorte tegevust. Millega nad tegelevad? Istuvad arvutis, räägivad juttu. Toovad raha koju... kui toovad. Aga seegi on kuskilt varastatud, tõenäoliselt. Hangeldatud. Sest on ju näha, et nad ei tee midagi mõistlikku.

Meie, vanad ja targad inimesed, tahame näha, et te teete midagi kasulikku!

Naiste tööd on hea näha, kui lastel on riided puhtad ja näod moosist ära pühitud.

Kui naine on insener, siis ta klõbistab näppudega arvuti ees. Sama, kui programmeerija. Kui ma olen näitleja, panen kostüümi selga, lähen lavale ja liigutan suud (vähemalt ei istu niisama kodus arvutis). Ka arstid ei tee midagi peale retseptide kirjutamise, aga nüüd nad isegi ei kirjuta neid, retseptidki on arvutis. Mida nad seal üldse teevad? Teaduse tegemine on samamoodi, laua taga või kuskil nad käivad... Psühholoogid, kuulavad ainult. Juhid, need on muidusööjad, kamandavad tööinimesi, ise kätt külge ei pane. Kardavad, et kukuvad küljest.

Oskaks siis vähemalt süüagi teha, meest toita! Või kartuleid kasvatada. Lapsi kasida. Aga nad ei taha oma lullilöömist lõpetada ja vastutada kellegi eest. Siis näeks, mis on töö. Tõeline töö.

Ma siin mõtlen, et lihtsalt nii palju konflikte on sellel pinnal, et teise tegevusala ei väärtustata. Ja mitte sellepärast, et inimene ühiskonnas oleks kasutu, vaid sellepärast, et lähedane inimene ei suuda mõista töö olemust.

Meenub selgelt ühe mehe pihtimus, kui ta eakas ämm sai lõpuks teada, et tema töö ongi arvuti süles, istuda. Enne mõelnud, et mõistlik mees, kel on veidrad hobid. "Aga see ongi kogu su töö?". Mõttetu mees, ei seagi atra.

Kui universaalidest rääkida, siis tõelised tööd maainimese jaoks on põllumajandussektoris ja ehitussektoris. Linnainimene, valekodanlane aga on teistmoodi - hoiab "ehitajatest" eemale, väristades õudusest õlgu. Neil on standardid mujal - kontoriinimene on tõeline inimene. Õpetajad ja muusikud ja nii...

Kui on sallimatus, põhjuseid sõnastada on keeruline. Ilmselt on konflikt väärtuste pinnal. "Mulle ei meeldi sedasorti inimesed. Nad on mõttetud, kuigi inimesed. Ma aktsepteerin, kuid ma ei taha nendega miskit tegemist teha"

Ja just see viimane osa - soovimatus mõista, soovimatus aru saada, püüdluste ja huvi puudumine - saab suhetele saatuslikuks. Ma ei tahagi teada! Ma tean, et oled mõttetu! Ma tean, sest ma tunnen seda.

Ma ei tea häid lahendusi. Võib-olla aitab rahulik arutelu mõistetega, mida nad on juba omandanud. Näiteks esivanemale meeldib telekat vaadata. Siis võib küsida, kuidas telekas töötab. Selle sees on programmid. Need on vaja valmis programmeerida keerulistes tehastes. Siis on hää vaadata. Ja telefoniga rääkida. Kellele peame selle eest aitäh ütlema? - programmeerijatele. Või mees seletab naisele, et uues vannitoas on hea olla küll, aga tänu kellele on plaadid nii sirgelt looditud? Kas seda on lihtne teha? Kas maja on lihtne ehitada? Kas rumalad saavad sellega hakkama? Kas kõik ehitajad on rumalad? Kas mina olen rumal ainult sellepärast, et oskan maju ehitada?

Keerulised vestlused.

Eriti, kui naine ei oska süüa teha. Seda ikka ju võiks? :P
Ikkagi naine omast arust.