Kurat, ütlen ma. Ei näpi mu probleeme! Ei näpi! Ei käpi! Fuuuuu! Käed eemale! Käpad eemale! No tere-tore. Mart avastas, et tal on käed. Aga palun, ärge näppige MINU muresid, minu probleeme, minu olemust. See kõik, mis mul on, on mulle äärmiselt oluline. See on minu ainuke vara. Mulle meeldib mõelda, keerutada mõtteid, rumineerida, katsetada erinevaid lahendusi. Mulle meeldib raske tee. Mulle meeldib tegeleda ÜHE põõsa all tuulamisega. Mind, andke andeks, EI huvita teised põõsad. Mind ei huvita sinu põõsas, kuhu alla sa teed oma, täesti isikliku hunniku toredaid asju. Ma isegi ei vaata seda. Ma usun.
Minu mured, minu probleemid, minu dilemmad on minu omad. Ükski kontrollihull ei saa neid minult ära võtta. Isegi mitte Sina.
Jah, Sul on käed. Mul on ka. Näpud eemale! See on minu keha, minu hing, minu reaalsus, minu olek. Sina, kui kobad, võta näppu parem mu tissid. Näiteks. Nii saan teha mina, mida mina tahan. Olles iseendaga turvaliselt üksi. Häirimatult.
Get a life!
Hinga rahulikult, ma ikka veel
teen oma asja ise. Mul on hea. Talud sa seda?
Nojah. Mis ikka lähed teiste sitta näppima. Aga korrektsem oleks öelda, et kui ka teised tulevad jaole sinu essu sisse, miks see sind häirima peaks? Tee oma asja edasi lihtsalt. Ongi mõnus grupikas. Või mis teised arvavad? Mis kogemusi teistel? :)
ReplyDelete