"Ma valin kaaslase number 2"

Olen alustanud mitut teemat, kuid ma ei tea täpselt, kuidas neist kõige efektiivsemalt kirjutada. Aga siiski, täna üritan selle siin postitada. Pole aimugi, kui põhjalikult oma mõtteid avada. Aga proovin.

Suhtlemisest ja sõprade-partnerite otsimisest ja valikust täna siis... 

Paljudel on "probleem" oma tutvustega, varem või hiljem... ja nad otsivad lahendusi. Mul on paar sõna ja tähelepanekut sekka öelda. Aga enne kui ma lahendusi pakun, alustagem ajaloo tundmaõppimisest. Nimelt: mille järgi sa üldse omale sõbrad ja kallimad valid?! Ja sellest tulenevalt - milles on probleem? Tekkepõhjus?!

Mul on endal selline põhimõte olnud väga varasest ajast peale, et ma vaatan väga tähelepanelikult, milline inimene on. Kuidas? See on lihtne. Kuule ja jälgi väga hoolikalt. Kuula, kuidas ta räägib oma sõpradest, oma vanadest kallimatest, oma vanematest, elust üldse jne. Elementaarne, Watson! Ja palun väga - tee jäeldusi selle kohta!

Sellegipoolest see pole üldse mitte elementaarne. Ei ole. Ja sellest on mul väga kurb meel, kuna maailma sünnib lugematul arvul inimkannatusi. Mu süda tunneb valu. Selle asemel et inimest kuulata, usutakse pigem horoskoope, juuksevärvi või muid pealiskaudseid sümboolseid "märke". Ei, inimloomuses pole vaadata sügavamale ja mõelda, mida tähendab see, mida me näeme. Kuidas on see tekkinud?

Kaaslase valimisest

Oma lähedasi tuleks valida väga hoolikalt. Justnimelt, kuna igaüks väärib, et teda võetakse ja aktsepteeritakse kõigi nende heade ja veadega. Mina tahan, et mina võiksin lihtsalt olla oma lähedase kõrval, tundes turvatunnet. Kes ei tahaks? Seega tuleks midagi ette võtta, et täita oma unistused (või eesmärk, nagu tänapäeva edukirjanduses rõhutatakse). Aktsepteerimine on elementaarne vajadus.

Kõik on kuulnud klišeed, mille sisuks mehe ja naise abiellumine, ühispojektiks üksteise muutmine. Ja lahutavad, täis kibedust, et see ei õnnestunud. Vihkavad. "Miks sa kurat oled nagu sa oled? Ära ole selline. Ma olen seda sulle kogu aeg rääkinud. Ma olen seda sulle kogu aeg üritanud selgeks teha, et sa ei tohi olla selline nagu sa oled! Sa ei muutu, sa ei pinguta piisavalt. Ära ole selline, nagu sa oled!"

!

Mõelgem nüüd hetkeks sellele klišeele iga kord, kui oma kaaslases näed mingit "süüd", tunned end isiklikult solvatuna. Mitte kedagi ei ole eales võimalik solvata. Inimene ise "solvub", kui ta mõtleb "minuga NII EI KÄITUTA". On loogiline, et kui miski on väga hirmus ja kohutav, inimene tunneb viha ja valu ja paanikat jne.... Mida sina tunned, tead ise paremini. Igal juhul - see POLE meeldiv.

Kujuta ette, mis valu tunnevad kõik need võililled, kui jänes neid sööb. Kujuta ette, mis paanikat tunnevad enne oma surma jänesepojad, kui hunt on nende emme ära söönud. Viis oma poegadele söögiks.

Samamoodi, nagu arukas jänes ei sõbrusta hundiga, võiksid ka ise samamoodi järeldused teha ENNE uute tutvuste sõlmimist ja aretamist. Teadlased on üritanud vastsündinud hundikutsikaid koerteks kasvatada. Neil pole see õnnestunud. Veel rumalam oleks püüe muuta täiskasvanud isendit. See katse ei õnnestu.

Palun mõtle sellele. Kui sul on laps, siis tema on jumalik, kuna teda vaadates on säilinud lootus. Ja kuigi keegi ei sünni tabula rasa, on paljugi veel potentsiaalselt võimalik. Kõik on ees. Temast alles areneb keegi, ta loob iseennast. Aga vastukaaluks täiskasvanud isendid, kui valid endale partnerit, on lootusetu kaup. Saad vana parkunud naha, mida väljaspoolt töödelda on tühi töö. See nahk juba kuulub kellelegi, ja see pole sina. Tal on peremees, kes käsib ja juhib. See peremees on teadvusel.

Iga kord, kui teed etteheiteid, teadvusta endale, et see liikuv olevus on teadvusel. Ja kuigi see väide võib olla fundamentaalselt vale, mulle meeldib elada illusioonis ehk, et ma ei suhtle robotitega. See tunne on hea. Mulle meeldib see reaalne hallutsinatsioon. See on parem kui vastupidine. Vastand - see olend kuulub mulle, minu tahtele.

Minu nägemuses tuleb enamiku olendite solvumine sellest, kui see "robot" on katkine. "See ei tööta nagu ma tahan, nagu PEAB! Ma olen vihane!" ja "mind on petetud". Pole just meeldiv, tõepoolest, kui sind on just petetud, röövitud, alt veetud, haneks tehtud, tillist tõmmatud. Nimeta vaid, inimkonnal on palju sõnu selle nähtuse jaoks.

Olles avanud veidi mu vaadet inimestele, ei tahaks sellel rohkem peatuda. Sest tegelikult ma tahtsin rääkida hoopis millestki muust, nimelt kaaslase v-a-l-i-m-i-s-e-s-t. Loodan, et on nüüd selge, miks kasutan just seda sõna. 
Meie tarbimisühiskond on selline, et omavastutuse põhimõttel müüakse kõike, ka arvuteid. Selle asemel et süüditada tootjat nõrga emaplaadi tootmises, lubage naerda, meil endal on rikkis arvutite puhul tajutud vastutus, kuna ise me valisime vale mudeli (odava nt, või mis ei vasta me vajadustele) tuhandete seast. :( 

Ma küll ei arva, et tootjal poleks arvutite kvaliteedi osas vastutust. Arvutit ju ei reklaamita, et läheb kohe katki.  Inimesed aga tunnetavad vastutust endal (selle kohta on tehtud ka palju uuringuid). Kuid iroonia ei saa otsa, ometi-ometi oleks justkui teised inimesed veel hullemad kui rikkis arvutid. Vähe sellest, et teist inimest tajutakse rikkis kompuutrina, on justkui inimmasina (ehk "Temakese") enda asi end sinu vajadustele kohandada. Ei sina vastuta valiku eest, masin ise PEAB olema see õige ja töötama korralikult. Iroonia missugune.

:P

Ma leian isiklikult, et see on kurb ja ebaõiglane.

niisiis kaaslase valimisest :)

Kuidas? Nagu ma ütlesin, on hea, kui me saame olla võimalikult loomulikud ja aktsepteeritud kõigi meie inimeseks olemise võlude ja valudega. Trikk on, et kui aktsepteerimine on teadvustatud eesmärgiks, on suur tõenäosus, et oleme õnnelikumad. Oleme rahulikud, kui magame, oleme õnnelikud, kui uimasena esimest hommikukohvi joome ja rahus võileibu meisterdame. Kahtlustan, et me ei ole õnnelikud, kui peame kuulma etteheiteid, pingutama oma jumestusega (enne kui abikaasal meie tegelikku palet nähes tuju ära läheb) ja sõimu, kui puder pole õigeks ajaks valmis. Äkki just sina pole juhuslikult hommiku-inimene?! Ma pole. Mu ripsmed on heledad ja pea kartulikoore tooni, silmade alla tekivad ajaga naerukurrud. Ma pole kummist. Ega vahast. Olen lihast.

Kui kohtad oma teel venda või õde, kuula teda hoolikalt. Vaata teda, imetle. Ära loe raamatust lollusi. Ära lase endale kärbseid pähe ajada. Kõik kaljukitsed ei kappa "oma kapjadel kõrgustesse". Mul pole kapju. Kitsedel ühelgi pole. Kõigil veevalajatel pole obsessiooni vee vastu. Teiselt poolt - ära usu kõike, mida sulle otse näkku öeldakse. Vaata ja kuula väga hoolikalt märke. Kui oled naine ja valid endale tulevast abikaasat, kuula hoolikalt, mida see võõras mees seal peol räägib oma endistest abikaasadest. Kui kõik nad olid bitchid ja, tsiteerin "nad keerasid mulle taha", siis j-ä-r-e-l-i-k-u-l-t ta valib endale abikaasadeks "bitch'e" ja mida-iganes-ta-sulle-räägib, sa lihtsalt kasuta lihtsat loogikat ja mõtle "hmm, kas mina tahan olla järgmine?" See on kindel märk. Vahet pole, kui ta räägib, et seekord läheb teisiti, kuna ta rääkis seda ju kõigile oma eksidele. Mis on muutunud? ei olegi midagi, inimene elab oma elu.

Lihtne. Kui võõras räägib oma sõpradest halvustavalt, kas ma tahan pürgida ta sõbraks? Kas ma tahan abielluda inimesega, kelle minevikus on tema väitel ainult naised, kes tahtsid talle sihilikult halba? Kas mul on vähimatki, tibatillukestki põhjust arvata, et ta on muutunud? Ei ole. Tavaliselt ei ole. Ma aktsepteerin, et ta on seal peol koos minuga, me räägime, kuid ma ei kavatse temaga abielluda. Ma ei taha teha ta elu põrguks. Sest ta ei meeldi mulle, mulle ei meeldi minu halvustajad. Ma teeksin talle etteheiteid. Ma vihkaksin ennast oma valikute põrast. Jah - ma teeksin iseenda elu õnnetuks.

Järelikult - kui valin vale inimese, on probleem minus. Mina olen valesti valinud. Ilmselgelt. Ma rõhutan, et hetkel ma ei analüüsi suhte arengut ja inimeste muutumist, probleemide lahendamise strateegiaid, ma räägin hetkel su enda hälbest, kuna sa ei viitsi inimest kohe alguses tundma õppida. võib-olla ma ei kõneta just sind, mu kallis lugeja. Kui tunned end solvatuna, siis rõhutan, et ma ei saa sind solvata. Kui sul pole probleemi, siis lucky you. Aga kui on probleem, on sinu asi, mida sa teadmistega teed. Lihtne.

Kui tahan, et mind armastataks ja minuga suheldaks, siis avan ennast. Näitan, kes ma olen. Äkki sa tahad minuga suhelda? Tahad midagi öelda? Võtan end veidike alasti. Kas meil on miskit õppida? Jagada? Kindlasti on. Aga mida? Põnev.

Samamoodi ootan ka oma partneritest, et nad oleksid lihtsalt seal, pühendaksid veidi oma inimloomusest minu poole, kui viibime samas ruumis. Siis on hea. Minuga arvestatakse. Mul on tõesti hea. Mind üritatakse mõista. Mina üritan end mõistetavaks teha. Ma üritan mõista, teine viitsib end väljendada, anda end mulle. Anda midagi. 

veelkord - valimisest

Mis mulle meeldib? Mis kaaslasele meeldib? Kas on OK, nagu me oleme ja kuhu me läheme? Kas tahan endale emotsionaalselt kinnist inimest, kellega 5 tundi iga päev samas ruumis olla. Ma ei taha. Aga mõned neiud näikse täie mõistusega "JAH!!!" kisendavat altari ees. Kas tahan endale naist, kes peab kandma minu juuresolekul ALATI meiki, kuigi talle näikse meeldivat seda mitte teha? Kas mul on õigus seda NÕUDA? Kas teisel on KOHUSTUS seda "suhte nimel" teha? Kas tõeline naine laseb sinu meelest panna endale kunsttissid, et sulle meeldida? Kas sinu meelest igaüks teine teeks seda "armastuse nimel"?

Mis on sinu nimekiri asjadest, mida sa tahad, et teine teeks "armastuse nimel", või nagu  moodsa aja inimesed nimetavad: "suhte nimel"???

On lihtne järeldada, et niipea kui hakkad nõudmisi esitama, et armasta sa ise teist inimest. See tõrvatilk segab su tundeid. Ja sa oled rahulolematu, et sa ei tunne armastust. Sunnid teist muutuma. SEST -Sa tahad tunda end hästi, sa tahad teist armastada. Aga sa ei armasta. See ei meeldi sulle.

Võib-olla sa armastad teist 30%, kuid see 70% on teises jälestusväärne. "Ma armastan sind, ja imetlen, kuid ma ei suuda aktepteerida su põhimõtet "mis ripakil, see ära", ma ise olen oma väärtushinnangutes aus inimene." 

"Ma armastan sinu võimet olla suurepärane vestluskaaslane, kuid ma ei talu su hommikust tusatuju". "Sa oled nii hea ja nunnu ja hea südamega, kuid inimesena oled sa kui haavatud kass, kelle eest peab hoolitsema. Ma vihkan tunnet, et olen haige põetaja. Ma ei taha sind vihata"

Aktsepteerimine. See on kahepoolne. Igas mõttes. See tähendab seda, et ma tunnistan enda tundeid ja eelistusi. Ja seda teades avameelselt annan enda olemusest märku, aus kaup, et teadvusel olendid võiksid teha oma otsuse, kas ja kuidas nad tahavad minuga aega veeta. Kas nad tahavad mind armastada ja imetleda? Samamoodi, need arukad ja teadvusel olendid võivad otsustada mind ka vihata ja hoida end minu lähedusse, et igal mõnedel hetkedel astuda ette mu trajektoorile ja väljastada helilaineid:  "ma ütlen sulle täpselt, mis su probleem on. Ma põlgan sinusuguseid. Sa oled...., ..., ja.....Vot. Järgmise korrani, siis vaatan su arengud üle ja teen veel täiendavaid etteheiteid. Sa peaksid tänulik olema, aga sa pole."

Milles on mu probleem?

Mõni küsib minult abi, et milles on nende probleem. Nende etteheide kõlab näiteks nii: "Maailmast olevat kadunud kõik normaalsed ja arukad tüdrukud." Kuigi mulle isiklikult tundub pigem, et tegu on mehe deklaratsiooniga, et naissugu ongi loll ja temal puudub selles oma osa. See justkui poleks abipalve. Tahaks "normaalset suhet", aga kedagi ei ole meist sõltumata, objektiivselt on nii. 

Mul on seda raske uskuda. Vahel ilmneb tegelik probleem siis, kui vaatan nende tutvumisportaalide kontot. Nende profiili mainekujundus on väga vale. you're doing it wrong, man. so wrong!"

Kui su pildid ja iseloomustus annab mõista, et sa oled pidude-huviline, veidi alla keskmise või keskmise intelligentsusega, kalliste asjade huviline mees, kes on maias juhuseksi ja kõhnade tüdrukute järele, siis ÄRA TEESKLE LOLLI, kui ma tean, et juhtumisi oled arukas ja tahad kaaslast, kellega arutleda filosoofilistel teemadel ja otsida sügavat elu mõtet elu lõpuni. 

KUI sinu okcupid'i profiil reklaamib selgelt, et sa ei hooli intelligentsist, pereväärtustest, ei põlga ka narkarist intiimpartnerit, vilistad koolitarkustele ning reklaamid, et sa mehena ei hooli vähimatki, kui su naine iga öö ise mehega k***b, siis....

hallooo?! Mine suurenda sinu šansse leida suurest valimist "korralikke" naisi. Sinu "sallivus" on reklaam ja info.  "Ma talun vaid arukaid, ma armastan neid, väärtustan. Jumaldan. Hindan. Tulge kõik, kes tahavad tõelist meest, kes viitsib te mõttekäikudesse süveneda. Ma ei salli narkootikume." 

On suur tõenäosus, et litsid ja narkarid hoavad sinust eemale. 

Kui reklaamid, et sallid lõtvu elukombeid, siis konseraviitvete vaadetega neiu pole nii armastusväärne sinu olemuse suhtes ja ei ütle sulle "Tere!". Aeg on kallis. Luusereid on iga nurga peal. Mina ei vastaks sulle. Ma olen normaalne. Ma tean täpsemalt, keda ma aktsepteerin. Ma tahan saada ausat kaupa. Ma tahan, et inimene ütleks selgelt, kes ta on. Kui leiad, et just mina olen sulle õige naine, ja sina meeldid kah mulle enam-vähem, siis äkki reklaamiks end niimoodi, et minusugustele meeldida? Ehk siis - kes sa tegelikult oled. See on niigi suur väljakutse.

Keda sa siis valid?

See on sinu otsustada. Armumine pole põhjus, et sundida teist muutuma. Ära sunni. Tee silmad lahti, ärka üles oma illusioonist. Kui sulle teine inimene ei meeldi, siis nii see ongi. Keegi ei ole kohustatud (objektiivselt, ega Jumala käsu järgi) sinu tahtmist järgi käituma, et saaksid end mõnusalt tunda. Teised pole söök, millest sa toitud. Teistel pole kohustust sulle maitseda. 

"aga kui sa mind armastaksid, siis sa teekid nii, nagu mulle meeldib" 

võib-olla teeksin, kui ma tahan. võib-olla ei tee. Armastusel pole sellega midagi pistmist, kui ma pole sündinud käituma oma väärtushinnangutele vastupidiselt. Järelikult sina ei armasta hoopis mind.

Ava oma silmad! Me ei sobi kokku. Miks sa ei lähe ega vali enda lähedale inimesi, kes sulle meeldivad? 

Mulle ei meeldi need, kellele mina ei meeldi. Mulle ei meeldi, kui mind ei aktsepteerita. Mulle ei meeldi, kui inimesed minu juuresolekul ärrituvad. Ma tunnen end halvasti. Ma ei nõua, et nad oma maitseelistusi muudaksid. Lihtne. Taaskord.

Minu isiklik motivatsioon 
Ma tahaks, et ma ise oleksin teadlikum. Ma tahan jagada ühisosa. Aga ma pole kindel, kuivõrd adekvaatne ma ise olen. Egas midagi, tuleb usaldada. Kui suhtlen parasjagu mehega, siis kas olen valmis taluma ta viha ja pettumust, kui näiteks aasta pärast ta pettub ja otsustab, et ta ei tahagi minuga abielluda. Ma ei saa end reeta, kas see on minu süü, kui inimene minusse sõgedalt armub ja elab illusioonides? Kas peaksin talle meeldima? Kas peaksin taluma tema viha ja kättemaksu? Vist küll. Mis on alternatiivid? Kui ma tõesti ei talu, siis suren ju ära. Ühtlasi aktsepteerin seda, et võib-olla minu enda pärast tekkis selline olukord. Kui oleksin meie esimesel kohumisel vaadanud teises suunas, ta poleks mind näinudki. Võib-olla oleksin pidanud elama sotsiaalses isolatsioonis. Aga tõenäoliselt on kõik proosaline ja ma oleksin pidanud tegema õigeid järeldusi terve aruga. See oli ju kohe alguses selge, et teise maailm jaguneb mustvalgelt kaheks - kättemaks ja soosikud. Vihatud olukord võib tekkida ka minuga. Kas olen selleks valmis?


Tõenäoliselt minuga seda ei juhtu, kuna mulle meeldivad teistsugused inimesed. Paindlikud ja mõistlikud.

Ma aktspteerin aga muutumist ja talun, kui keegi muutub minuga koos olles ja ühel hetkel hakkab just mind põlgama. Võib-olla ma ise muutungi põlastusväärseks just talle? Saatus? Ettenägemata arengutee? Ei tea. Pea ärapööramine elu eest ei kaitse.

Aga praegu olen ma vaba hing vaatama, jälgima, valima nagu ma praegu tahan, mida ma praegu väärtustan. Ma pole loll ega pime, ma ei teeskle ei kumbagi.

Niisiis tagasi algusesse. Jälgi. Kuula. Vaata, vaata. vaata. Näe! väga hoolikalt. Veelkord. Selline ta ongi. Kas ma armastan? Kas ma tahan? Aga tegelikult? Selline ma olengi. 

Selliseks inimeseks ma olengi saanud.

Tänud kõigile lugemast ja minuga just möödunud hetkil üheskoos kaasa mõtlemast :)

Noorus võtab sõna.

Tallasin jõuliselt oma jalgrattapedaalidel kodu poole, mõeldes samal ajal, kuidas blogisse peab ilmuma tekst sellest, kuidas ma olen igatsenud kirglikuse järele. Kuidas ma tunnen, et vaja on midagi tõeliselt tahta. Et peab vähem jääma reserveerituks, vähem hoidma ennast tagasi lihtsalt seepärast, et kardan maksta õiglast hinda mingi eesmärgi saavutamise nimel.

Ma tajun, et minu elus on pikka aega valitsenud suur udu... isegi enamik hetkedest mu elus. Ma janunen selguse järele, igatsen seda tunnet, et ma tean, mis ma tahan teha. Üldsegi igatsen julgust tunda... valida pooli... otsustada... jääda ustavaks iseendale. Liiga palju on olnud kartust, et teen midagi valesti, ütlen midagi valesti, otsustan midagi valesti. Kardan eksida ja maksta hinda oma sihtide nimel.

Aga ma tean, et minus on jõudu otsustada ja meelekindlust seda otsust järgida. Unustan vaid, kuidas tahta. Unustan maalida endale pilte oma unistusist, et neid ihaldada. Unustan vahel, et need üldse olemaski on.

Ma jääksin haavatavaks kuna oleksin siiras ja avatud; ma pettuksin paljudes asjades, kaotaksin korduvalt oma pea; eksiksin loetlematuid kordi ära, uitaksin hullumeelsuse piirimail... aga minust saaks inimene.

halastusseksist ja aseksuaalsusest

Tere!
Ma väidan, et mõnede meeste arusaam naise seksuaalsusest on erakordselt ebaõiglane. Muidugi paistab see nõnnamoodi ebaadekvaatsena vaid naise vaatepunktist :P Ajalooürikutes leidub sõimusõna "frigiidne", tänapäeval on kuum "aseksuaalsus"  :)

Mehed! Kas naise keha ja psüühika on tõesti köögimasin, mille kasutusõpetust on naine unustanud lugeda? :P Kas iga naise liigutus on mehele välispidi analüüsida-kommenteerida? Alternatiiv oleks naiselt küsida eelistuste kohta, aga...

mees: "See naine on ju aseksuaalne!"

Minu vastus:

"Leidub naisi, kellele tundub mõte mehe haledusele alluda vastumeelne (väljapääsu soovivad seemnerakud, sinised munad, "vajadused" ja-mis-kõik-veel). :P halastusseks. 

Kui pole tunnet, et mees on tõeliselt mõistnud, pole soovi mehe "võludele" anduda. :(

Pole mõistmist, pole turvatunnet. Stress ja mure ja pahameel pole romantilise seksimeeleolu vallandaja. 

Kuigi - on naisi, kes põgenevad eespool nimetatud emotsioonidest, veetes põgenemise aja füüsiliselt kellegagi samas ruumis JA suunavad tähelepanu ja tegevust teadlikult(,) hõõrumaks end vastu mehe keha "

Aseksuaalsus?
Mõned naised eelistavad tundeid ja armumist ja mõistmise kaudu turvatunnet, enne kui neil tekib mõnus mõte mehega seksida. Ausõna.
On see meditsiiiniline probleem?
On see diagnoos, mehed?

Palju häid mõtteid soovides
Tiina

vägivalla laiem definitsioon

(täna ma kirjutan nii, nagu Tiina seda tegelikult ehk päriselus teeks inimesele X)

Hiljuti selgitasin oma tuttavale, mis on vägivald. Vähemasti suhtevägivallast oli meil erinev arusaam. Minu tunnetus on kasulikum, kuna avab paljude probleemide suhtes silmad. Tahaksin oma nägemust jagada, kuna see pole kõigile intuitiivselt mõistetav.

Ma jätan kõrvale variandid, mis kõigile niigi selged: peks, solvamine, kavatsusega haiget tegemine, piina valmistamine, omanditunne.

Kuidas aga suhtuda olukorda, kui üks partner on teatud ebameeldivas meeleolus ja teine püüab teda lohutada? Kas see tundub vägivallana? Olen hetkel kindel, et enamusele ei! :(

Aga. Kujutleme selle olukorra. Ütleme, et mul on emotsioon ja keegi tuleb ja teatab: "ei, Ei! palun muuda see ära! (sest see on halb, paha, hirmus)". Ta karjub: "mulle ei meeldi su meeleolu, ma võtan selle ära (ja heal juhul panen midagi muud asemele)". :)
Kas panid tähele? panid? Kas märkasid?

Kes on mu kubjas ja käskija? Kes? Kas Sinul on omanik? Kes on see kohtumõistja, mis on lubatud ja mis ei ole? Kui on halb tuju, siis on pagana hea põhjus. Ma mõtlen asjade üle, ma märkan, ma elan. Ma hoolin. Kui pole head lahendust või ideed, filosoofiat ja arusaama, on hetk, mil kannatan. Ma tõesti kannatan. Mul pole eriti roosiline, tuleb tunnistada, ma tunnen midagi. Sellest vaevast sünnivad ideed, imelised teod ning kirg mõistmaks asjade olemust. Vabanaenuna ma tunnen õnne ja joovastust, armastust. Ju siis olen tegelenud loominguga, vahest vestelnud südamest südamesse oma sõbraga, otsides metafoore. Pildid kombineeruvad osakestest imetabaselt. Meil on eriline hetk.

See on minu nägemus, see on mu tunne.

Suhtes aga ikka tekib hetki, mil tekib kiusatus vägivallatseda ja ahistada. See on kurb. Teine tunneb nukrust ja ärevust - ja juba ma justkui võin öelda, mida ta tegema peab. Vähe sellest: ma tean, mida ta tundma peaks, ja isegi seda, kes ta olema peaks. Ei muretse väga, enamasti tõeliselt elus inimene saab mu kiusatuse vastusena intuitiivselt väga, väga vihaseks. Hing kaitseb ennast. Iseasi, kas ta seda viha sõnastada oskab. Kui ta on mu ori, muutub ta veel depressiivsemaks. Sest depresioon pole kurbus, see on alla surutud viha. Vägivald on, mis muu?!

Kas tabasid? jajah!

vägivald.

Nukrad tüdrukud on kerge saak nõrkadele meestele. Kõigile. Kui on. Aga ligi nad tõmbavad, kes neile näitaksid oma vägevust.

Justkui.  
Sääl ta istub, vaevu naeratab, nii traagiline, ja minu käes on võim ja vahendid manipuleerida. Mina lähen ja ütlen ja teen, nagu ma tahan. Ja ta teeb. Ta muutub. Ta orjab.  Justnagu ma tahan. Ma olen võimas, vägev, ta on mu peopesal, ainult minuga on tal hea. Ma olen hea peremees. Ja - see MEELDIB TALLE.
Perverssus, seltsimehed, on ühe sammukese kaugusel. Jajaa.

Kas sina suhtud oma partnerisse üleolekuga? Võib-olla oled ise vägivalla salajane ohver. Ilma sõnadeta, karjud vaikuses abi järele. Ma tean, mis tunne on olla kellegi meelest "vale". Mu tunded ja mõtted ja teod ja soovid ja unistused ei ole aktsepteeritavad. Me peame kohe end muutma, kuna me PEAME, kellegi meelest. Me kõik teame seda tunnet. Või muidu!

Kallis, kui sul on stress ja tunned end halvasti, oled sa kohustatud minu lohutamise peale muutuma rõõmsaks. Või muidu ma tunnen, et ma pole piisavalt mees ja leian kellegi, kes vajab veel rohkem päästmist kui sina. Adjöö, teisisõnu. Niiet? 

Just nii, mu kiisuke, see hakkab sulle meeldima. Jaa, see meeldib sulle, mida ma sinuga teen.

Perverssus? :P

Kallis lugeja, tänud tähelepanu eest. Ma tahaksin, et inimesed mõistaksid, et sedalaadi varjatud nõudmiste varjus on suur oht muuta oma lähisuhted erakordselt halvaks. See on ju tegelikult vägivald, kui meil ei ole ruumi olla me ise oma tunnetega ja oleme kohustatud neid alla suruma. Kas see on partnerlus, kui inimeseks olemise täius on lubamatu? Kes me olema peame siis? Kui viha ja kurbus, hirm ja isegi rõõm pole lubatud, kes me siis üldse oleme? Asjad riiulil?

Tahaksin, et inimesed mõtleksid rohkem ja saaksid aru, et neil ei ole ju suurt häda midagi, isegi kui nad tunnevad tundeid. Miks tahetakse niiväga "päästa"? Kas sa tead kedagi, kes on päästmismaniakk? Äkki sa ise oled endale see maniakk? (too kujutlus läheb jälle perversseks:P) Inimene manipuleerib ja teeb kõik, et teine muudaks jõuga oma olemist-olemust vastutahtsi. Enamasti ju ei taha. Maniakiga intervjuus nad ütlevad "ma tahan teda ainult niiväga aidata".  Ja "ta ei suuda enda eest ise vastutada" ja muid ettekäändeid nagu "ainult mina tean, mis talle tegelikult meeldib"

Sa ei tea, kuivõrd ma naudin praegu asjaolu, et mu tekst läks jälle, taaskord (kergelt?) perversseks. :)

Nii ka mina tahan ja austan vaba tahet. Mu kirjutised on tihti agressiivsed ja peaksid tekitama kerget ebamugavust, kuna ma leian, et lugeja emotsioon aitab paremini mõtlema "sundida". Aga. Vaba tahe. Ma võin, ma ei pea. Kuskil on piirid. Mulle meeldib idee, et meil on vaba tahe; või kui seda pole olemas, on meil vähemasti teadmine ja äratundmine, mis meile meeldib. Inimene, kellest ma lugu pean, vastutab enda eest ise ja osutab selgelt, kus on taluvuse piirid. Ja mis meeldib. Ma ei sure, ei põgene, ei ahastu. Oled sa tõesti inimesena vale?

Mulle meeldib mõttekaaslasi leida. Seda küll. Kas keegi on mu omand, kes PEAB olema ja tegema ja tundma nagu ma tahan? Ma ise vihkan üle kõige väljendit: "kuule, ära mõtle üle", kuna minu armastus jõuab kohale alles siis, kui ma olen üle mõelnud ja veel, ja veel ringiga tagasigi ja tunnetanud, et ma olen midagi taibanud. See on tõeline kirg, minu sees. Kui keegi sunnib "mitte üle kahe ühiku mõtlema", siis minu suhtes on see hingetapp.

Vägivald. Selgitasin seda. Ma tahan mõistmist, kuid ma ei sunni seda peale. Kui ühined mu arvamusega, või lased selle endasse mõtlemiseks, oleme loonud suhte. Vabatahtliku suhte. :) Me jagame kirge. Mõtteid, võtame aega teisse süveneda. Laseme midagi õpetada. Vabast tahtest.

Noh, et meeldib või nii... :P

Mulle väga meeldib kirjutada, lugusid rääkida. Kes seda ka naudib, mind nimelt, meid juba ühendab miski. Ja see on midagi muud kui vägivald. :) Ma leian, et see on lahe. Mul on kaaslasi, see on lihtsalt super-äge.  :D

Aga mitte keegi pole mu omand. Selles on mu erinevus tavaarusaamadest. Isegi suhe pole mu omand. Järgmise korrani. Margus ja Mart on jätkuvalt hõivatud, nad ei viitsi näppe liigutada (ma mõtlen kirjutamist klaviatuuril). Tervitan teid. Ma mõtlen kõiki.

PS Teget, peale mõttepausi nüüd tunnen, et oleks küll lahe, kui Margus ja Mart oleksid minu omad. Ilgemalt tore oleks. küllap ma pean veel mõtlema, mida nendega pääle hakata. aga küllap saab ka seda.

Vaidluste sõnumid (intelligentsetele)

Kodus, toas on Mees ja Naine, ja kass. On 4 silma, ja kaks kassi silma; 4 inimese kõrva ja 2 kassi kõrva seda kuulmas. OLUKORD. PALJU ERINEVAID OLUKORDI.

Mees: (mees alustab süüdistamist) "Sa tahtsid mind solvata. Sa tahtsid (!) mind alandada!!!"

Naine: "Ei!" (saab väga pahaseks)
mõtleb: "mu kallim ei usalda mind" "Mees SAI MU TAHTLUSEST valesti aru"
Naine: "EI SEE POLNUD NII! PALUN USU MIND"

Mees: MIKS SA EI VÕIKS AKTSEPTEERIDA, ET MA SAIN SINUST VALESTI ARU. Miks sa pahaseks saad, kui ma arvan, et sa tahad mulle paha? Miks sul katus ära sõidab? Ma ei usalda sind. MIKS SA EI LEPI SELLE FAKTIGA??? Miks siis?

****
KÜSIMUSED, MILLELE MÕELDA, täna.
1. Miks sa ei taha leppida, kui sind süüdistatakse ebaõiglaselt?
2. MIKS SA EI LEPI, ET SIND MÕISTETAKSE VALESTI?
3. Miks sa tahad selgitada asjaolusid?
4. Miks sa üldse tahad, et su mõtteid teatakse?
5. Miks Sa tahad kulutada aega, et enda motiive selgitada?
6. Miks Sa ei lepi sellega, kui sind süüdistatakse nendes asjades, mida sa ei tahtnud teha?
7. Miks Sa alla ei neela, kui Sulle öeldakse, et sinu juttu ei usuta? Miks? Miks on õiglus oluline? MIKS OMETI?

Tõepoolest. Miks Sa tahad, et kõik saaks selgeks? Milleks seda vaja? MIKS AEGA KULUTADA?

****
TEGEVUSKAVA (valik meeldivaid variante)

1. Mis siis ikka.
Võtan omaks.
Ju siis.
Mida mina ka tean!
Ju siis oli nii.
Teistel on õigus.
Jälle eksisin. Teised teavad paremini, mis mul peast läbi käis. Oh mind!! Tahtsin küll head, aga....

2. Issand. Jälle. Jälle süüdistus. Jälle. Ta eksib. Ma pean olema tasa või ta arvab, et olen hull. Tegelikult ju pole. Aah. Olen nii pahane. Pean end alla suruma. Pole midagi, kodurahu nimel.

3. Jälle see olukord.
Ma ei talu, kui mind ebaõiglaselt süüdistatakse.
Tahtsin head, kuid kukkus halvasti välja. Jälle.
Kas mul on võimalust oma väärikus säilitada?
Vist ei ole. Ma ei nõustu etteheidetega, mida ma teinud ei ole.
VÕTTA OMAKS? Ma ei saa. See ju pole nii.
VAIELDA VASTU? Ei. Siis ta karjub mu peale.
Ütleb, et kaotan enesevalitsuse. Ütleb, et ma pole normaalne. See on nii kurb.
*
Mul on nii valus. Kohe ta teeb veel kriitikat. See on valus. Ükskõik, mida ma teen, jään ta silmis kaotajaks. Kas ma tahan vaikida? Kas ma tahan leppida olukorraga?
Ma parem lahkun väärikalt. Mul on valus. Aga ma ei reeda end. JA SEE ON HEA TUNNE.

********
 Ma olen mõelnud.
Praegu paistab, et siirus on oluline. Väga oluline.
Usaldus pole see, kui ütlen, et mul on täna agendas 2 kohtumist, kiri laual ... ja veel mõned faktid mu elust.

Inimesi tuleb usaldada. Sellega on probleem paregu. Pole usaldust, pole suhet. On halb draamaetendus. Tahad, jätkame?

Kuidas ma saan usaldada rohkem?
Kuidas teised panna mind usaldama?

Ma usun, kui ütled, et tahtsid head.
Mulle ei meeldinud su käitumine. Aga ma usaldan, kui ütled, miks sa seda tegid.

Kui ma ei usalda, ei ole mul mõtet häält tõsta.
Pole mõtet ärrituda. Kes reedab usaldust, see ise kaotab mind. Ma saan vaid mõelda, kas tahan edasi tegutseda ja kuidas.
*
Ma lihtsalt teadvustan fakti, et ma ei usalda. Miks?
Kas ma tahan seda? Kas teine tahab? Mida saan teha?
Kui teine tahab tõesti halba, mida siis teha? Kes on vastutav?
*
Ma võin öelda, kui mulle miski meeldib.
        Ma võin öelda, kui mulle miski ei meeldi.
                                         või tahan tunnustada
                                         või teatada oma vastikusest
                                               ......

Mida teha ei tohi, on: "Sa käitusid sedasi, kuna sa tahtsid mulle halba, kuna sa tahtsid mind alandada. Sa tahad teha elu ebamugavaks.
Sa tahad kulutada meelega aega.
Sa teed kõik, et mul oleks halb!
Sa tahad minna selleks välja, et põgeneda. Sa tahad vältida. Sa oled hull. Sa oled haige. Sa ei tohi seda teha."
**
-EI, MA LÄHEN KURVASTUSEST JA VIHAST SEGI. VAID SELLES SUL õigus on.

*****

Ma olen pigem üksi, kui lepin ebaõiglase kriitikaga. MUL POLE MIDAGI ÖELDA, ILMA ET RAISKAKSIN OMA AEGA.
1) vaielda?
2) olla vaikselt nurgas?
3) ära minna?

Ma lepin asjadega, aga ma ei lepi süüdistustega.
****
Ma oleksin pidanud (?)
(kas ikka oli seda kohustust? väsinuna, nagu sinagi?)
väsinuna aimama, teadma, tajuma, et....
Ma ei näinud seda ette.
Mis teha?
Ma loodan, piisab sellest, et ütlen, et ma ei tahtnud paha. Kas edaspidi piisab?



kallis? uhhuu?!


Ma panen oma käe lauale ja vaatan seda, tunnetan ängi oma kehas. Mu sees on kõdu, mu süda ei löö. Ma seisan seal. Kannatan. Ei ütle midagi. Ma olen. Talun. Jah, ma olen köögimasin, mille kasutusõpetust pole ma taibanud lugeda. Ma olen väga halb tüdruk. Väga halb. Paha. Mu keha on see, milles tuleb mulle õpetust anda, öelda, mida ma tegema pean, mida tunnistama ja mida veelkord tegema, tundma ja mõtlema. Et oleks õige. Mu aju on minust eemalolev üksus, millele pole mul ligipääsu. Teised ütlevad, mida ma tahtsin, kuidas ma manipuleerisin ja mida mõtlesin. Olen mäluta, olen aruta. Kisendan. Ja see annab mulle tunnistust mu diagnoosist. Arstionu, ma hakkan terveks saama, ütle mulle, kuidas ma olema pean. Ütle mulle, kes ma olen? Hull? Kuidas ma saan olla vähem. Mees, anna mulle õpetust, peksa mulle malakaga mõistus koju, ma laskun põlvili, ma anun. Ütle mulle, mis on hea! Ma anun. Tee midagi. Päästa mind mu enese käest. Mind pole olemas. Tee mind, et mu keha õigesti liiguks. Olen hea laps. Tahan. See hakkab mulle meeldima.  Näita mulle, kuidas mu keha tunneb mõnu. Jaga väärtuslikku õpetust. Arstionu? Kallis..?

Kuidas hooldada suhted ära

NB järgnevad katkendid võivad olla solvavad ja sisaldada ebatsensuursusi. Kirjanik on viisakas ja vabandab kõigi ees ette (ja panen ette ka taha, kui vaja).


“mul pole hea meel, kui ema mind sõimab. ta muretseb mu pärast. tal on mustmiljon reeglit peas, mida ma lihtsalt pean tegema. kui ma ei tee seda, kuida ta tuju või unenägu tahtis, siis ta võtab endale õiguse olla kirjeldamatult närvis ja sõimata mind. ta on kitsarinnaline, arg, konservatiivne, eelistab pigem vabandada. see on ta lemmiksõna.  kas mainisin silmakirjalikkust? viisaka mulje jätmist teistele, kuid omadel näo täis sõimamist. Kes on olulised, on faking võõrad. Küla on oluline. keegi teine. ülemused on olulised. vanemad inimesed on olulised, keegi kirikupapp on oluline. “

/---/
ainukesed, kes ei ole olulised, on need, kes on “omad”. nende juuresolekul võib endale kõike lubada. omasid võib kästa, kuidas nad peavad käituma võhivõõrastega. neile võib jagada tarkust, kuidas viisakalt ja kenalt käituda tänaval, kus kiimased vanamehed neiule pilke heidavad.  ema hurjutab oma tütrekest olema väärikas ja kasutama ainult sõna “Teie ” või “jah, härra”, kui kõrgemal ametipostil olev isik kutsub ta õlleläbule. väärikus peab olema igas keharakus ka siis, kui too tegelane vägistamist alustab. justnimelt. ära unusta, kellega tegu, tütreke. viisakus.

*nii palju reegleid, mida tuleb täita. rituaale, et vältida suhtlemist. et oleks välistatud küsimus: “kuidas läheb?

/---/

ei, ainult matsiplikad lähevad isiklikuks, ainult maakad lubavad endale võimalust laskuda intiimsustesse. tõeline moraalijünger istub lühikese seelikuga seal nurgas ja vahib sihitult ringi. ta on väärikas, kuid ometi tahab mehele saada. sellest see seelik. keegi peab ta võtma. ta peab täitma reegleid.

/---/

*On ka reeglid, kuidas armastajapaar peab käituma. Ämm valvab, et minia musitab tema poega õigesti. Äiapapa hindab, kas pojake suudab hinnalisele miniale pakkuda väärikat prantsuse suudlust täpset õigel ajal ja õiges kohas. Ka tema vana süda tahab uhkust tunda. Või noh, ta süda tahab saada rahu ja veenduda igal ajahetkel, et tõesti-tõesti, ta pojake pole veel suhteid mokka keeranud, jättes daamile õigel sel sobilikul hetkel mantli selga aitamata. Kes teda naine ikka tahab? Ta ju möku. Tuleb pingutada. Tuleb faking pingutada. Ja tuleb õpetust anda. Mõlemale.

/---/

“Neile tuleb nuudiga sisse peksta see, mis lapsepõlves tegemata jäi. Nüüd nad ju täiskasvanud, oh häda, mokas. Hukas! Väänikud. Pujaanid. Muidusööjad ja hoorad.  Häda. Mina, vanainimene, pean ikka veel stressama, et nad päris hukka ei läheks.Sest mina ju tean. Minule peksti lapsepõlves malakaga mõistus perssest pähe, minu emale ja vanamemmele... nii ka mina pean hoolitsema, et sama hool saab kantud ka mu järeltulijatega. Ma tahan ju ometi lapselapsi näha! Lõpuks! ja minu ajal ei olnudki sellist sõna kui stressama; meie küll siis ei teadnud sellest mitte midagi.”






“Ma pean olema kindel, et nende suhted õnnestuvad.
Ma tahan lapselapsi. On seda siis palju palutud?”

Miks ma õpin

Kunagi Mart siin ka tõstis üles teema: miks Sa käid ülikoolis?! Lubasin Mardile sellele provotseerivale küsimusele jätku, ja nüüd siis ka teen seda. Vahepeal mõtisklesin, kuidas jääda piisavalt kenaks. Jah, ma ei taha sel teemal eriti sõna võtta. Liiga valus ka isiklikult. Ärge võtke mind isiklikult oma personaalruumi tungijana, kui juhtumisi mõtlete nüüd ausalt enda kavatsustele. Solvuda pole vaja.
Eks meil kõigil ole omad inimlikud vajadused,  head põhjendused valmis mõeldud ja salajased põhjused. Mõistan.

Mulle tundub, et paljud need Isendid (igal on ka järjekorranumber) on ülikoolis justkui bioloogilised masinad, lasevad aga ühtlase kiirusega keskkoolis ja lõpetavad akadeemilises seltskonnas. Ainult et, see pole kuigi akadeemiline... ega intelligentne, see seltskond.

Miks sa ülikoolis õpid? Või - miks sa ei ole ülikoolis. On sul sellele hea ja aus vastus võtta?! Justnimelt - aus vastus. Aitäh.

Ma ei taha olla karm. Ma lihtsalt nendin tegelikkust. Paljud on ülikoolis niisama oma laiskusest, selle varjamiseks. Teised on sellepärast, et oma neurootilisusele mingi väljund leida. Hullus. Hirm elu ees, paanika. Mis minust saab, appi. Ja ma PEAN siin olema, siin olen ma kaitstud ja siin on hea. ?! Emme käskis, või muidu ma ei julge koju minna.... Minu vanaema (sõda näinud ja teab mis latselatsele hää), muidu ütleb minust lahti... :( Või - ma tahan, et mu elukaaslane mind enam idioodiks ei pea - ma pean saama kvaliteeditunnistuse - lõpudiplomi. Ma f***g PEAN! Näitama kellelegi koha kätte, olgu see siis ma ise või keegi väljaspool.

Taaskord - ma pole kriitiline. Nii see lihtsalt on paraku. Ma võin nutta, võin naerda. See võib mulle meeldida, võib mitte meeldida. Ülikoolist tuleb ka aru saada - raha on vaja. Asi on rahas. Alati on. Heategevus kaua ei ela, ta sureb ajapikku nälga, parimadki meist. Samamoodi, nagu hord wannabee-tudengeid imeb end ülikooli külge justkui ema tissi otsa, samamoodi vajab ülikool neid "tudengeid". Kedagi, kes täidaks mingi vajaduse (või täidaks read plaanimajanduses).

Ülikool. Parim paik kus olla?! Või on mingi muu põhjus? Ajalooliselt on selline müüt, et ülikooli tulid tohtutu teadmistehimuga inimesed, kelle homöopaatiline tasakaal on muidu tasakaalust väljas, kui teadmisi ei saa. See vajadus ja tung maksis rasket raha, kuid ikkagi tuldi ja rabeleti akadeemiasse välja ja kaevuti teadmistesse. Ehk liiga idealistlik pilt? Tung saada ja olla just siin, Akadeemias, seda mida elul kuskil mujal siin maailma pääl mitte kuskil mujal pakkuda ei ole.

Tänapäeval aga näeme sessi ajal tudengeid mööda Tartu linna maas, purjus, ainult et saaks veel paar minutit oma "kohustustest" põgeneda. Veel veidi, et lükata edasi oma hooratööd - eksamiks õppimist. Veel paar sekundit, et hoida kõrvale raamatutest. Veel mõned korrad käia lunimas professorit, et ta lubaks järeleksami järeleksamile. Veel! Veel üks kõnelus teemal, et hindamine on liiga karm, veel üks rahulolematu meeleavaldus, kui õppimata eksamilt läbi ei saa. Veelkord. Miks mulle ei pakuta tasemel teenindust?

Teadmisjanu mul pole, aga mul on muud eesmärgid. Kes tundis end ära?! Valus, eksole. :) Seda minagi.

Ideaal?! Sa pead olema valmis nälgima tungi pärast, et teada saada sõnade õigekiri. Sul peab olema tung ja kirg, et ka sisuliselt aduda, mis on homöopaatia ja homöostaasi erinevus. Sul pidi olema piinlik minu pärast. Oli või?

sõnastada võimaluste maailm

Me kõik nägime ja lugesime Mardi eelmist postitust. Päris mõtlemapanev, eksole?

Mul on vastulause, mis oleks mõistlik. Pole mõtet külvata ärevust, arvates et Mardil on õigus ja kui Sina teisti käitud, oled sa kohe kuidagi rumalam. Ei!

Ärevus ja äng on põhiseisund, mille ehk Sinagi saavutad, olles "naturaalne" ja "loomulik". Sisemine tarkus ütleb sõnadeta, et hohohooiii, on aeg sattuda paanikasse. Väita, et see on see õige tegu... ja ideaal.... mnjah, valus on!!

Sisetunne vahel eksib. Me võime lugeda ajalehest artiklit "pendlimees eksis". Sisetunne võib uinutada meid õndsa unne ohtlikul ajal, sisetunne võib külvata paanikat, kuigi kõik on hästi.

***

Ma räägin, kuidas on vahel kasulik põhjalikult argumenteerida ja katsetada.  Täna hääletasin Liinaga Tallinnas. Tema väitis valjult "ma ei taha ära vägistatud saada. Tiina, pane omale püksid jalga!"

Mitu hääletajat, püksata, said esimestena peale kui meie. Varsti ta teatas mulle umbes midagi sellist (mälu võib petta, kuna see oli päris ärevakstegev)  "oota, Tiina sul oli õigus. Ma kohe võtan püksid ära, vaatame, kas saame peale. proovime (ja ma vaatasin õudusega, kuidas ta tegi liigutuse, nagu tahaks oma teksapükse jalast saada)

Mina: "Liina, kuule, kas on veel mingeid ALTERNATIIVSEID seletusviise su katsele? Katsetulemustele?"

****

Jah! Nii et kuigi sisetunne on tark, võib keelest leida suurt abi. Sõnasta, kirjuta, leia teisi viise, mõtle loovalt, pane mummukestega kirja, eksi mõttejadade keerdkäikudesse. Vaidle oma sõbraga, seleta oma kassile midagi ära!

Vaata seda võimaluste maailma kaugemalt. Sa vaata seda ja lahusta selles oma ärevus. Ma võin eksida. Mu tunne võib petta, mu sisemus rahuneb, kui vaatlen seda kirjut erinevate võimaluste universumit. Mu turvalisus tuleb sellest, et ma ei tea mitte midagi. Aga mu ees mustvalgelt on tühiste argumentide rida, ma veendun selle olemasolus, ma salvestan need faktidena sügavale mällu. See rahustab. Ma ei tea mitte midagi. Mu sisetunne on kehaline hallutsinatsioon.

*me ei saa teada, mis oli nende hääletajate saatus

Teooriad ja sõnastamine ja värgid...

Vahepeal juhtub, et satume nii hoogu kõige sõnastamisel, seletamisel, asjade üle arutlemisel, vaidlemisel ja igasugustel muudel sõnalistel tegevustel, et tunnetuslik pind kaob jalge alt, kaotame oma suuna ja jooksutame oma juhtmed kokku... jõuame paradoksideni, jäikade sõnastruktuuride tupikutesse, kohtume fantoomprobleemidega ja kujutame ennast oksa tõmbamas või põlema panemas.

Elu ei pea olema raske. Minu arust me saame enamus asjadest juba algselt suurepäraselt aru ja muudame nad sõnastamisega ainult arusaamatuks.

Sa tead seda! Sa teadsid seda juba algusest peale!

süüdistusi tahan ma just sel moel kuulda

Maailma on juba toodetud nii palju teksti, ja miks peaksin lisama sellele hulgale? Täna on mul põhjus. Mul on ettepanek ja hüpotees ja palve suhtemise osas neile, kes loomu poolest on kahtlustavad, paranoilised, aimavad halba kogu aeg.

Selle asemel, et põhjustada tohutu stress kaaslastele (minule!!) ja süüdistada miljonis kuriteos, võib-olla oleks kavalam kuidagi teisiti käituda ja valida peenem taktika? Mis mõtet on teatada: "sa oled see... ja see teine.... , kuna mulle tundub...., ja sa kavatsed kurja...., ja sa ei hooli..., ja sa oled veelkord... ja...." ja sa ja ja ja... (närv kasvab kogu aeg)

Loogika!? Kulla inimesed. Kui ma olen tõesti see, kelleks sa mind nimetad, siis mis kasu on mulle, kuritahtlikule pätile, kaabakale ja litsile, seda öelda? Mis mõtet? Ma eitan kategooriliselt kõike! Mul on oma loogika ja tõendite üle vaatamise süsteem, millest ma järeldusi teen.

Mõelgem nüüd hetkeks! Ma kordan fakti: Ma eitan!

Kas peaksin vastu vaidlema? Kas peaksin vaikima?

Jaa, ma näen, et need kissis silmad jälgivad terasel pilgul iga mu liigutust, iga mu vaikusehetke, iga mu hingetõmmet. Mida ma ei tea, on see, mis kavatsused mul on. Ma ei tea! On sul mõtet neid mulle öelda, kui ma nagunii ei nõustu nendega? Ma olen ju stressis sedasi.

Minu ettepanek paranoiahoogudeks.

1. Lihtsalt mine ligi ja KÜSI. "Kas sa kavatsed mulle halba? Kas sa kavatsed mu vara hävitada? Kas sa kavatsed minu raha ära varastada?"

2. Mina vastan: "ei!"

3. Salvesta see fakt mällu. Ole kindel, et ka mina seda küsimust märkasin. Vaatame üksteisele silma.

4. Jälgi tulevikku. Kui selgub, et ma a)varastasin su paljaks b) lõhkusin tõesti su vara ära c) tegin muudmoodi kurja jne, SIIS ütle avalikult : "SA VALETASID!"

Alles siis räägi teistele, et ma olen X, Y, Z, rõhuasetusega FAKTIDEL, mitte su sisetundel ja kahtlustel.

Mul on teooria, et see teeks mu enesetunde palju kergemaks. Sa jälgid mind küll, kuid siis on mul võimalus oma tegude eest vastutada. Mina sinu TUNNETE eest vastutada ei saa. Kes saakski? Kes?!

Halb näide:

Sa oled hull!

- ei ole!

Kuhu sedasi jõuame? Sinu sõna minu sõna vastu. Nii ongi, lepi sellega. See vaidlus ei vii kuhugi.

PS! Kui keegi seltskonnas avalikult kaotab pea ja laimab ja süüdistab ja kõigil on piinlik, siis on ülipõnev võtta taktika, kus Sa jaatad kõike. Soovitan, väga lõbus. Jah, ma jaatan kõike! Kõike! või "Mina ei eita midagi" Ja küsin: "kas lõugamine on tingimata kohustuslik?"

Saa parem heaga tuttavaks - märter!

[räägib mees, aus sõjamees, omas kodus]

Elu on sõda.

Kui keegi on sulle sõja kuulutanud, siis teeselda, et mitte midagi pole juhtunud, on väga vale tee. Kui on selge, kui suheldes on pilgud kohtunud ja hinged selguses noogutanud ja tunnistanud seda hetke, et jah, meie vahel on sõda ja see on täiesti kindel... mida Sina teed? Ma räägin täna, mida teeb "kena märter".

On palju inimesi, kes on otsustanud olla "kenad" ja "märtrid". Selgusehetkedel nad teesklevad rumalat ja teevad pähe näo, nagu nad ei taipaks midagi. Nad söödavad end ette, et pärast saaksid halada ja ulguda, et kuidas see küll juhtus, et vastane nende pool tagumikku lõunasöögiks haukas. Ja nad muudkui annavad end siia ja sinna ja igale poole ja teesklevad üllatust näol, kui jälle ase ära varastatakse ja pool nahka seinale riputatakse. EI, kütid on olnud ausad - nad on eelnevalt olnud kindel, et nad on  TEAVITATUD, et on sõda. Mida Sina teed, kui keegi hakkab sinuga sõdima? Kas aktsepteerid elu nagu see on või eitad võitlust ja enese eest seismise vajadust?

Ja siis - taaskord - halavad "märtrid" oma hävitatud elu varemetel, ja nuruvad kõikide haletsust. Nende silmis on siiras viha. Aga tead mis on õudne?  - See pole viha oma rumaluse ja kergeusklikkuse pärast, sest nad pole iial rumalad ja taipmatud, mitte iial; see on viha elu vastu, sest nad TEADSID täpselt, mis toimub. Ja lasid endaga teadlikult ja magusa naudinguga sedasi toimetada, mässates selle aktiga justkui elu enda ja looduse seaduste vastu.

Kuidas küll selliseid inimesi aidata? Eip, see on vale küsimus. Kuidas end nende eest kaitsta? on õige! Seal nad on, halavad ja paluvad "abi", uskudes selgete silmade taga raudkindlalt, et kuidas küla neile, nii nemad külale. Ja seal nad siis on, salakavalalt kättemaksuks Elu enese vastu, ründavad kõiki - oma lähedasi, sugulasi, sõpru ja hingekaaslasi. Sest temale, hädisele, ju tehakse liiga. Nüüd...  "on Minu kord," teatab ta endale - kuid tema ei hoiata ette, tal pole aumehe tunnetust selgete reeglitega duellile kutsuda. Nemad ei katsu jõudu, nemad on Märtrid.

See on valimatus. Neisse ei suhtuta hästi; õnneks haakub see suurepäraselt märterlusega.

Hundid ei murra oma kodu lähedalt, muuseas. Nemad küll. Kui me ei taha muutuda inimprahiks, leppigem, et vahel on elu sõda, lahingud ja võimumängud. Eitamine on enese söötmine teistele ja oma liigikaaslaste söömine. Kas see on mõistlik ja arukas kättemaks elule? Aumehed, jookske, te ei saa magada Märtrite lähistel! Tal on relvi, mille olemasolust pole teie, autundega empaatilised karjaloomad, teadlikudki. Märter toitub teie hingedest, ta vajab seda - oma haavade lunastuseks. Keegi peab ju surema, et saada lunastus pattudele.

manipuleerimine?

[vana tark naine räägib lõkke ääres]

Ma elan nagu oskan ja mul on head kavatsused ja olen oma eetikatundega kooskõlas ja olen ja elan. Jah, ühel päeval Sa hakkad oma hinge kallal närima ja avastad, et Sinu eksistentsil on kõigele mõju. Sa kasvad suureks ja Sa avastad, et mõjutad teisi ja planeeti ja loodust lihtsalt oma eksisteerimse faktiga. Istud vaikselt puu all, ja juba loomade käimised moodustavad uusi kujundeid, nad suunduvad ümber sinu ja liblikas leiab Su õlal paiga, et korraks maha istuda ja tiibu sirutada. Isegi kui sured, on Sul teistele mõju. Sa elad mälestustes edasi ja mõned lilled surevad, et su haual Sind mälestada. On see halb? On Sul tõesti ainuvastutus selle pärast, et julged elada ja teistele olemas olla ja elada ja mõjutada? Kas eelistad muunduda liibuvaks mustuseks mööblil hämaras salongis?  Kas oled pisike talutav täpp tapeedil, kes midagi ei tee ega kellelegi korda ei lähe?

Ma tean inimesi, mu laps, kes eelistavad määrdunud seinaga ühte sulada - ja vabandavad ja mõtlevad oma tohutule manipulatiivsele potentsiaalile. Nad tunnevad end jumalaina, kelle siira loomingu nimi on Manipulatsioon. Nad nuusutavad elu mõrkjat erutavat lõhna, tunnevad iha ürgses tantsus osaleda, iga rakuke tahab tuksuda selles joovastavas rütmis. Ei! nad tahaksid sirutada käe, kuid keelavad tundmise endale igavesti. Nad kannatavad, vahtides lummatuna kristallvaasil liikuvaid varje. Arst ütleks Sulle, et nad on ärevil ja valves ja haiged ja vajavad süsti ja steriilseid heledaid seinu. Aga ei, nad magavad ja on otsustanud mitte kunagi ärgata. Nad avavad oma suu ja sealt kostub habras kare hääl, mis väidab olevat tugev ja uhke enda üle oma ülla võimega sel alternatiivsel viisil eksisteerida. Nad väidavad end olevat teistest üle, nad kutsuvad ka Sind muda üksluist mekki tunnetama. Nad liigutavad oma tuimi ja tühjusega täidetud jäsemeid, kuid hing on vangipõlves heidetud roiskuvasse keldrisse. On nad surnud juba?

On see halb, elada ja jagada end teistega ja kasutada oma teadmisi ja kogemust? Kas teised on võimetud andestama Sulle Su ebatäiuslikud teadmised? Kas teised hinged Su ümber panevad pahaks Su elu ja loodusrütmidega kohandumist ja teiste inimhingedega ümber käimise tarkust? Sa oled ja elad ja jagad enda kohalolekut. Sa räägid õdedele lõkke ümber lugusid. Aeg-ajalt juhtub, et teed teistele haiget ka. Vahel rõõmustad neid, Sa rõõmustad nendega koos. See on täielik leppimine eluga, nagu see oma olemuses parasjagu on; see on rahu tegemine enda olemasoluga. Vahel oled eeskujuks, kelle selge pilgu järgi eksimatult ja kindlalt seada fookus õigesse kohta, et lihtsalt olla tunnistajaks Emakese looduse imele. On seda siis nii võimatu andestada, mu laps?

meeste ja naiste sõprusest

Mina: Kas naised ja mehed saavad olla sõbrad?

Meessoost "ammune vestluspartner" (Erich): [pikk mõttepaus] Sõbrad? See tähendab siis usaldust ja mingeid ühistegevusi?! [paus, mille lõpus on tunda iroonia nauditavat raskust] Miks mitte!

Neiud, ma üritan aru saada ja selgitada, miks sõprus mehe ja naise vahel on võimatu. Vähemalt mõne mehe arvates, kes hakkab rangelt oma naise tegevust ja vabadust piirama. Neiud, mu pöördumine on pühendatud teile, et paremini mehi mõista.

Ei loe absoluutselt, mida sa sellest asjad arvad isiklikult (jah/ei), mida su sõbrannad arvavad või meessoost sõbrad, kellega "hängimas" käid ja vabalt lolle nalju räägid ja muresid kurdad ja naerad jne.... Kui sinu (abi)kaasa või poss-sõber teatab, et mehe ja naise vahel on sõprus võimatu, on asi naljast kaugel ja sul pole mõtet talle oma (ja oma "meessõprade") arvamust antud topicus peale suruda. Tema arvab teisiti. See on karm lugu. 

Meie kultuuriruum on suhteliselt vaba ja moraalitu, olgem ausad. Samal ajal kui osades maailma kohtades käib diskussioon selle üle, kuidas garanteerida, et naised ei pääseks internetti oma süütust kaotama võõraste meestega pläkutama, käib meil siin kontrollimatu verbaalne ja füüsiline hooramine ja kõik arvavad, et see on täiesti OKEI. Mõnes kohas on tõesti nii, et naine ei või võõra mehega, kes pole ta sugulane, sõnagi vahetada ega samas ruumis viibida. Kas sa tõesti tahaksid endale naist või õde, kes on oma elus enne abiellumist võõra mehega rääkinud? Keegi ei taha! Internet on patupesa, vend ei saa kontrollida, kellega õde suhtleb!

Meie, kulla neiud, hoorame ringi kogu aeg! Vähemasti verbaalselt.

Nii. Üritagem nüüd paarist lihtsast asjast aru saada. Hipiajastu free love ja eelpool kirjeldatud radikaalne moraal ja vabaduse piiramine on kaks äärmust, kuid enamik eestlastest langeb kuhugi sinna vahepeale. Aga mitte samasse kohta! Samal ajal kui mõni on veendunud, et emotsionaalselt saab lähedane olla vaid ühe inimesega ja mistõttu muude tegelaste segamine teeb elu ja süsteemid hapuks, siis mõni teine hoopiski kardab füüsilist konkurentsi, mille taustal on igati mõistetav asjaolu, et imepisike teoreetiline võimaluski mehele sarvi teha ajab ta maakeeli hulluks ning tapab igasuguse usalduse. Kuidas "sõpru" defineerida, oleneb ärevusest. Mõni ei karda midagi, mõni kardab kõike - lähedust, ajanappust, üksindust, konkurentsi, hukkamõistu, naerualuseks saamist, hülgamist, ausust, valetamist, eneseavamist... Inimesed pole sama puuga löödud.

Tõesti on pahatihti nii, et normaalne tugev ja lahedatest ja intelligentsetest meestest ja naistest koosnev sõpruskond võib sel meeldejääval hetkel mõraneda, kui keegi grupi neiu "võtab omale lõpuks mehe". See mees, heitnud neile suurepärastele meesisenditele pilgu peale, näeb neis ohtu iseendale ja loogilise käiguna otseselt keelab naisel nendega kohumise või kaudselt manipuleerib naist ajapikku oma sõpradega hüvasti jätma. Mida asjalikumad inimesed, seda suurem oht! Ka sõbrannad võivad saada suure paugu, kuna miks peaks asjalik naine oma naissõpradega suhtlema, kes on nii moraalitult vabameelsed tead-küll-kes (rõhutagem, et ka nemad hängivad emotsionaalselt hunniku meestega ringi). Mõni mees taluks pooletoobistega läbikäimist, kuid kindlasti mitte tugevate austusväärsete alfa-isastega (JA emastega, kel saatjaks teravmeelne alfa)!

Kulla naised, palun mõelge tõesti järgi, mida te teete ja tehke seda teadlikult! Mõnes kultuuris olete täielikud litsid! Te vaid vaadake, palju liha on näha te facebooki piltidel ja rannas! Miks te arvate, et iga mees arvab, et on täiesti okei sedasi teisi mehi ahvatleda? Need teised võõrad mehed ju "irvitavad" te mehe üle selsamal ajahetkel, kui te nende võõrastega räägite. Iga sekund, mis on pühendatud muule kui oma mehele, on kristalne tõsikindel fakt, et teised mehed on selle hetke varastanud;  röövinud kellegi omandi -  ja on sellega sinu seaduslikku meest, kellele sa kuulud, alandanud. Nad on sind kasutanud, tarvitanud, tarbinud sind oma vajaduste rahuldamiseks! (halloo neiud, mis on nende tuunitud fotode funktsionaalsus teie enda arvates? ilusal siledal mittemärguval kriitpaberil või läpaka ekraanil?) Mees valvab oma naist ja tahab, et mitte keegi ei saaks teda ohustada ega tema üle naerda. Keegi naerab. Küla naerab!

Kulla naised, mis iganes on te definitsioon sõprusele, ei aita ebakindlat ja väärikuse kaotanud meest see, kui teatad, et tal on sõprusest vale definitsioon ja arusaam. Vaadake! sõprus on võimatu, sest ükskõik mis ka ei juhtuks - või täpsemini teie enda väitel ei juhtu -  mees ja naine sobivad miskitmoodi loogiliselt kokku. Temal on püksis... ja sul on...! Ära hakka vaidlema. Siin pole argumente.

Sa ei tunne ennast! Mõtle ise, kui veedaksid mitu nädalat oma parima meessõbraga tundras, kast viina seltsiks, mitte ühtegi hinge lähikonnas... Mida sa nädala pärast teed? Vahid põhjapõdraga tõtt?

Kui kaks meest on talvel pakasega matkamas, siis võib-olla nende külmunud kehad leitakse lõpuks, üks telgi ühes otsas, teine teises, kägaras. Ilmselgelt mõistetavalt üritades nii sooja saada oma viimastel hetkedel enne fataalset alajahtumist. Nad olid sõbrad.

Kui su meessoost kavaler on ebakindel ja ärev selle teemaga, pole sul naisena mõtet põhjendada, et sa ei kavatse teadlikult minna Lapimaale või mägedesse, kast kondoome eesliga kaasas. Aga võib-olla su "sõber" kavatseb? See on meeste maailma asi, mida su kavaler kardab. Ta kardab alla jääda ja pähe saada ja alandatud saada ja ilma jääda. Isegi kui sina kluppi minnes usaldad oma saatja-meessõpra, miks sa eeldad, et su mehel on teda ja tema bioloogilisi instinkte põhjust usaldada? Su mees ei usalda enda hormoonitasetki, vend mõistab teist venda; teise mehega saab ta olla sõber, ta mõistab teisi mehi - sa oled ahvatlev ja vastupandamatu. Ilmselt su mees mõistaks seda meest, kes su vägistab, kuid ühtlasi peab ta tapma.

"Ma ei armu oma meessõpra kunagi!" Kui sa arvad, et sa iial ei armu oma meessõpra, miks sa ennast niimoodi usaldad? Võib-olla su niinimetatud meessõber teeb läbi isikliku transformatsiooni ja saab su unistuste meheks. Äkki su meessõber  "kasvab suureks", kuigi sa juhtumisi teda praegu ei vaata kui meest ta lapsikuse tõttu. Äkki ta loeb häid flirtimisõpikuid, kuigi sa pead teda "ebahuvitavaks, kuid informatiivseks ja armsalt nunnuks"? Äkki ta saab ajukahjustuse ja ta isiksus muutub? Äkki ta muutub alkoholi ja hormoonide tõttu ohtlikuks sinu ja su mehe aule, kuigi kainena on enam-vähem? Äkki sina naiivselt rikud oma mehe väärikust? Äkki sa kisud tüli ja jooksed pärast oma sõbra juurde ülekohtule lohutust saama? Äkki sulle endale kukub tellis pähe? Äkki sa ise saad lõpuks täiskasvanuks ja oskad oma sõbras näha tõelisi väärtusi täieliku ja täiusliku mehena. Selliseid asju juhtub vahel!

Ja kuulge neiud, miks te üldse suhtlete meestega, kes on teile nii vastikud, et igasugune kehaline kontakt oleks välistatud igasugustel tingimustel. Ärge väitke seda! See on solvav kõigile.

Kaks naist, kes teevad ajaviiteks järgi kõik need kehalised harjutused, mis lesbiporno rubriigis turustatakse, ei riku mehe väärikust. See on lahe.

Lahendus? Mul pole ühtki pakkuda, ma pole sellele mõelnud. Juur on ebakindel boyfriend. Mis muu põhjus sel veel olla saab? Kas on veel rahumeelseid lahendusi peale selle, et näiteks...

1. sulged end oma mehega sotsiaalsesse isolatsiooni 

2. üritad tõsta oma mehe enesekindlust (loodetavasti õnnestub)

3. paned end enne välja minemist riidesse

4. vms

Kas mehed ja naised saavad olla sõbrad?

Kes on sõber? Kes ei ole sõber? Kes on... eee?... "midagi enamat"? Või siis hoopis.... kes "ei ole sõber", vaid on hoopis midagi palju pinnalisemat ehk "kõigest" sekspartner? Kes on "faakpadid"? Kes on "seksivad sõbrad"? Kes on platoonilised sümpaatiad, kes "ei madalda end" lihalikule tasemele? Kes on "käijad"?

Inimesed muudkui vaidevad ja vaidlevad ja vaidlevad ja vihastuvad, kuid tavaliselt* mitte keegi ei tunne huvi mõistete defineerimise vastu.

Ma kardan, ma kahtlustan, et just selle pisikese asja pärast on tõrge või kirg sellesse vestlusse "langemise" ees.

Kas saavad siis või?!

Optimaalne Tööde Liigitus

On kaks eri  viisi töötamiseks - töö kliendi jaoks või töö investori heaks.

lootusetu loo jätk

[väsinud kurnatud alamakstud õpetaja räägib oma suhetest õpilastega]

Hiljuti ma pidasin maha teatud isikuga, nimesid nimetamata, järjekordse vaidluse ja see kõik pani mind mõtlema ja teatud määral häbi tundma, kui nüüd vaadata nukraid fakte.

vaatasin järgi, mis ma olin öelnud.

Minu kallis vestluspartner (KVP) ütles: Mulle tundub et sa süüdistad mind
Mina: ei, ma ütlen lihtsalt, et sa oled luuser

Vaadakem, mis juhtus enne seda, mis mind nii kaugele viis :( (oeh)


/---/
Mina: jah, vähemalt mingis aspektis ma arvan, et sa ei saa aru. on see halb?!
KVP: kui ma ei saa aru, on see normaalne. kui sa pead mind võimetuks seda ka peale seletamist mõistma, siis see ei ole
Mina: ja ma ei taha ka sõnadega selgitada, kui sul on targem omal käel õppida. vahel mingi tekst ei hakka sinus kõlama, mõni hakkab, olenevalt sellest, mida oled läbi elanud
KVP: Vaata, tiina. Ma TAHAN sellest aru saada

ja edaspidi kirjutasin ma ka teisi asju faktiliselt, muuhulgas


"Kuidas sa ei õpi", "sa ainult hädaldad", "ahha, sa oled lootusetu", "sa tead küll, mida sa tegema pead",  ja "sry, mul on tõsti sellest teemast jäägitult kopp ees" ja mõned kujundlikult väga koledad roppused

*****
(häbi-häbi mulle, aga mind ärritas miski tõesti enne. Mis?! Mis ometi!)

Mind, kurat ärritab see, kui mu verbaalne võimekus jääb alla nõudmistele. Ma üritan ja üritan ja üritan, kuid siis on mul mingi hetk tunne, et püüan värvipimedale selgitada, mis on rohelise ja sinise erinevus. Siis on mul tunne, et oodaku talve, kui silmad jälle harjuvad tal endal ära. Aga ei, ei lepita selle lahendusega, et ela elu ja taipa ise, mõtle ise ja koge.

Mind ärritab, kui olen reziimis, kui olen alla andnud ja maha kandnud nii enda selgitusvõime kui teise tänase arusaamisvõime, KUID teine muudkui on usin ja tahab teada, kuidas maailmas asjad töötavad. Kurat! On tüütu ja talumatu ja jultunud ja ta võiks end...

Tähelepanu! Kui sina oled seda tüüpi inimene, kes ei talu seda, kui inimesed ise täiesti aktiivselt küsimustele vastuseid teada tahavad ja küsivad ise, ÄRA HAKKA ÕPETAJAKS!

Ära lõuga gümnaasiumi ees, et "Te segate mul  töötamast. Ma annan tundi praegu". Ära röögi nagu ratta peal, teemaks algkooli lapsed on kõik nii lollid. Lapsed saavad suuremaks ja õpivad, ja ühel hetkel  avastab ta hämmingu ja segadustundega,
et
too tädi seal klassi ees,
kes väidab endal olevat närvivapustuse,
seisab seal vabatahtlikult
ja saab veel selle eest ka palka.
WTF?!
Tiina oli üllatunud.

Sa oled lootusetu?!

Alustasin paar nädalat tagasi ühe arvutimängu mängimist. Mäng on üle interneti, kus sind pannakse tiimi teiste inimestega. Ning, et ma alles algaja olin, kuulsin ma väga tihti sõna "noob" ning mid huvitavaid solvanguid oma intellekti pihta ("vaadake milline lollpea". "Pane mäng kinni ja kustuta see arvutist ära, idioot").

Kuidas ma peaks neile reageerima? Südamesse võtma ja solvuma? Miks?

Sest fakt on see, et ma olingi noob (algaja). Ning miks ma peaks seda häbenema?

Solvumine oleks loogiline vaid juhul, kus sa usud et sa tõesti oledki võimetu selles mängus arenema. Et sa oledki loll, rumal ning sul puudub õppimisvõime. Et sa oledki lootusetu.

Aga - väike vihje kogenud pedagoogilt - selliseid inimesi tegelikult ei ole. Jah, mõni õpib kiiremini, teine aeglasemalt, mõnel on rohkem seonduvat elukogemust, teisel vähem, aga - KÕIK on arenemis ja õppimisvõimelised. Küll aga on palju inimesi, kes endast ise vastupidist arvavad (vähemalt mingis valdkonnas), ning nendega on tihti raske.

Kõige hullem on aga see, kui seda, et sa lootusetu olevad, arvavad ja ütlevad ka su lähedased. "Ah, sa ei saa niikuinii aru". "Sa ei oska, ma teen parem ise". Mõlemad vihjavad tegelikult sellele, et teine pool arvab et sa ei ole võimeline seda asja omandama. Et oledki, lootusetu.

Ja nii tekibki nähtus mida psühholoogid "õpitud abituseks" nimetavad. Inimene arvabki, et ta ei oska midagi ning on lootusetu. Ja satub masendusse.

Nüüd postituse praktilise poole peale. Kuidas siis peaks suhtuma? Ning kuidas õpitud abitusega hakkama saada, nii endas kui teistes?

Kõigepealt tuleks lähtepunktiks võtta see, et sul on õigus olla see, kes sa oled. Õigus olla algaja. Õigus olla naiivne teatud maailma asjade suhtes. Õigus mitte olla täiuslik suhtleja, täiuslik inimene.

Sul on oma minevik, oma taust, mis on sind toonud sinna kus sa parasjagu oled. Mõnda on see viinud kaugemale, mõnda lähemale. Aga minevik on minevik. Seda ei saa muuta. Küll aga saad sa tulevikku muuta - ning igasugune soov areneda on kiiduväärt. Niiet 30-selt õhtukeskkooli minek ei ole häbiasi vaid väärib pigem kiitust. Ning sama käib tegelikult ka teismeeast omandamata jäänud suhtlusoskuste järgi õppimise kohta oma 20-te keskel. Jah, on kahju, et neid asju "õigel" ajal ei taibanud teha - aga siiski, parem hilja kui mitte kunagi!!

Järgmine asi, millega peab arvestama - areng ja õppimine tähendab enamasti ka vigade tegemist. Alguses suurte, mida aeg edasi, seda väiksemate. Ka see on normaalne, ning ei ole häbiasi (kuni need vead teistele olulist kahju ei põhjusta).

Alati on muidugi inimesi, kellele need vead ei meeldi. Öeldakse asju nagu "Kuidas sa saad nii loll olla" või "Sa oled lootusetu, ei õpi ka oma vigadest kunagi".

Selliste näidetega nõustuda ei tohi. See on allaheitlik, vale. Tähendab, et te võtate omaks teise inimese arvamuse, et teie - inimesena - oletegi lootusetu. Sest need laused käivad teie isiksuse, mitte teie oskuste kohta. Mis on põhjus, miks nad ehk kõige valusamad on - sest neis peegeldub see, et teid kui inimest ei austata ega aktsepteerita.

Samas, kui keegi lihtsalt "noob" ütleb - võtke naeratusega lihtsalt omaks, sest nii ju ongi. See on juba konkreetsem, sest ütleb, et te olete "algaja" selles ühes asjas. Mis on ju täiesti õige :) Lisaboonusena on selline vastus enamasti täiesti ootamatu, ning paneb sind solvata üritanud inimese natukeseks vait. Kui sellest siiski ei piisa, võite lisada midagi stiilis "Kui selle pidev meelde tuletamine sind kuidagi aitab, anna minna. Mind see ei häiri." Enamasti nad peale seda enam ei tülita :P

Ning noh, ka oma sõpradega. Kritiseerige palun tegu, mitte inimest, nagu psühholoogiaõpikud soovitavad ;) Ning õppimise soodustamiseks, tuletage meelde, et te inimesena hindate teist, aga et antud olukorrad oleks saanud paremini käituda, või et ülesande lahendus peaks tegelikult hoopis teisiti toimima jne.

Aga kui mu sõber ei saagi minust aru. Et ta ongi nii juhm, et ma tean et mul pole mõtet seda talle seletada? Kõigepealt - mille pealt sa selle otsuse langetad? Inimesed võivad vahel üllatada. Ning vahel ei ole asi mitte tema võimetuses asjast aru saada, vaid tema võimetuses sinu seletusest aru saada. Taaskord, maksab seda eristada - sest kui sa ütled, et "sa ei saagi sellest aru saada", on see solvav sest käib isiku pihta, kui aga "ma ei oska seda sulle seletada nii, et sa aru saaks", siis enam ei ole, sest käib olukorra pihta.

Kuigi - enamasti on inimesed võimelised vähemalt mingi ettekujutuse saama enamvähem kõigest. Jah, ehk ei ole võimeline 100% aru saama, mida sa mõtlesid. Aga ka 70% oleks päris hea. Ning ka 30% on kuldaväärt, kui ta varem asjast midagi ei teadnud. Arusaamine ei ole enamasti binaarne - et kas sai või ei saanud. Nagu õpetaja Laur "Kevades" - "Kui tervet tükki ei saa - tee siis pool".

Aga selleks, et nende madalamate protsentideni jõuda, tuleb seletamist alustada lihtsalt piisavalt madalalt alt, kus see kindlasti teise inimese maailmavaatega haakub. Ning liikuda sealt sujuvalt edasi arengu ja mõistmise suunas. Sest teist edasi aidata selles suunas saab kindlasti - kui sa ise antud asjas eespool oled. Võgotski "Lähima arengu tsooni" (ZPD) teooria - on teatud piirkond asju, mida inimene on võimeline omandama välise abi ja toega, aga mitte üksi. Tuleb leida, kus teine inimene oma teadmistega on, ning sealt lähtepunktist vaikselt edasi sammuda.

Vastupidiselt siis lähenemisele "Siin on minu teadmised, nii nagu ma parasjagu arvan heaks neid esitada. Kui teie minust aru ei saa, peate te lollid, naiivsed ja abitud olema." Mis ongi binaarne tihti. Tugeng kas sai 90% aru, või ta ei saanud midagi aru. Mis kahjuks ka ülikoolis väga levinud on - ning mis viib maru kähku õppejõu enda läbipõlemiseni sest sellise lähenemise järgi ongi enamus tudengeid "lollid" - ning see on tegelikult suhteliselt masendav, sest tegelikult tahavad kõik (ka õppejõud), et neist aru saadaks.

Hea õpetaja jaoks ei ole lootusetut õpilast. On õpilased, keda on raskem õpetada - sest nende maailmapilt ja väärtused on teised, sest neil puudub vastav taust või sest neil käib õppimine aeglasemalt. Ning et aeg on piiratud, siis tuleb vahel leppida sellega, et mõne õpilaseni jõuda ei õnnestu... või et tema õpetamine võtaks lihtsalt liiga kaua aega, ning ei võimaldaks teistega piisavalt tegeleda. Aga see ei tähenda, et see õpilane selle pärast halb oleks. Või lootusetu.

Ning tihti võib usk inimeste võimetesse tegelikult imesid teha. Olen seda ülikoolis programmeerimist õpetades korduvalt näinud. Kui nõrgemat, aga püüdlikku tudengit sõbralikult toetada, ning väljendada oma usku temasse ("Jah, sul on praegu raskuseid, aga kui sa kodus veel harjutad, siis ma usun et sa saad kontrolltööl edukalt hakkama!"), siis reeglina ta saabki. Kellelegi käega löömine annab aga täiesti vastupidise efekti.

Ehk siis kokkuvõtlikult praktilisest poolest:
a) Teil ja ka teistel inimestel on õigus olla mittetäiuslik
b) See et inimene teeb õppimise käigus vigu, on normaalne, mitte taunitav
c) Asjadest võib enamasti aru saada mitmel eri tasandil. 100% õige arusaamine ei peagi alguses olema eesmärk, alguseks piisab ka 30%.
c) Kui inimesesse toetavalt suhtuda, õpib ta kiiremini ning võib teid tihti üllatada.

Ning - kui inimene tahab ise areneda, EI TOHI teda lootusetuks tembeldada. See on kuritegelik!

järg teemale "kas sa esimesel kohtumisel kätte annad?"

Mul on võib-olla probleem. Võib-olla talitan valesti? Või mida sellest arvata? Aga mul on oma arvmus vähemalt, pagana pihta!

Rääkisin kunagi sellest, et leidub inimesi, kes ei anna end esimesel kohtumisel kätte. Minu soovitus kõigile, kes tahavad kohest kätteandmist, oli see, et tuleb küsida siiralt, et kas kätte annab ja kui ei anna, kehitada õlgu ja mitte minna kohtingule. Milleks end traumeerida?! Nutikamad aga näevad siin paradoksi. Kuidas seda küsida, kui inimene end nagunii kohe kätte ei anna? Kuidas saada vastus? Mida teie pakute?

Jah, täiesti õige, ma ei räägi siin seekord "kätte andmisest" mõistes "ühismasturbeerimine" Olles kuulnud korduvalt seda kätte andmise väljendit kasutatavat, on praegune kontekst ebatavaline. Ma ei räägi voodisse minemisest, vaid "kätte andmisest", mis tähendab ausust ja lähedust ja enda esitlemist nii, et inimesd võivad lõõgastunult aega veeta ja nalja heita, kartmata oma nägu ja hinge häbistada. Nad teavad kindlalt, et seda ei juhtu, kuna on teatav vastastikune meeldimine ja usaldus. Selline pilt siis, millega tegu, ei mingeid kahtlusi, ainult hea usaldus.

Kunagine vestlus Mardi ja paari teisega avaldas tõsiasja, et võiks öelda, et mina annan end võõrastele kergelt kätte. Teatud olukordades ma pingutan selle nimel, et end võimalikult kergelt kätte anda. Võib-olla pean selleks eelnevalt keskendumagi ja vakselt pea tühjendama oma muredest. Aga jaa, see peletab nii paljud mehed minema, mis on jäägitult tore asi.  Või jäävad uskumatult vahtima, saamata aru, millest ma üldse räägin ja miks ma ei veiderda nagu kohtingul kombeks. Ma olen uhke selle üle, nii et seda võib nimetada ka juba lausa narrimiseks. Ma olen teist parem, kõigist teist, võin seda oma käitumisega välja näidata, kaudselt sümbolitesse panna. Kõik, kes tunnevad ebamugavalt selle tõttu, et ma lihtsalt ei viitsi odavate vahenditega flirtida ega endast salapärast muljet jätta, võiksid võimalikult kiiresti põgeneda. Kui ma ei meeldi kui inimene, ja kui Sulle ei meeldi mu tegelikud mõtted ja tunded minu komplektis, siis - justnimelt tänu sellele, et olen end kohe kätte andnud, ei ole mul enam võimalik aega asjatult kulutada.

Pean ilmselt lähemalt selgitama, kuna mulle on heidetud ette, et jätan siiski endast reserveeritud mulje, mis puudutab suhteid vastassooga. OK, ma tuletan meelde, mida ma paar aastat tagasi oma sõbrale selgitasin vestluses: On vaja välja selgitada ja endale siiralt otsa vaadata ja küsida, milleks sul meest vaja on. Milleks? Et võtan ühe suvalise ja panen ta nurka istuma nagu Pontu? Jah, ka Pontul on siirad silmad ja ta on nummi ja sööb nii armsasti ja temaga saab jooksmas käia. Aga mida veel? Kas pole alandav, kui mingi inimolevus on samas rollis? Meessoost päälegi. Siis on veel see põhjus, et mehed hädaldavad, et naine tahab ainult nende raha. Jep, ma avaldan tõe, teile võib tunduda täiesti õigesti. Iseasi ka, kas naispool on seda endale teadvustanud. End üles tuunida ja sellega lasta endale asju osta, vastutasuks teadagi mida, see ei ole peen kavalus minu isiklike tõekspidamiste kohaselt, ja see ei ole mu eesmärk. Aga ma olen kokku puutunud, et naised arvavad, et nad on jube kavalad sellega ja väljendavad üleolekut teiste omasuguste naiste seltsis. On teenused, mida pakutakse, vastutasuks räägitakse meestest halvasti ja kritiseeritakse väiksemaid kehaosi. Ükskõik mis, vastuteened mõne (minu) meelest on prostitutsioon, ja mitte sümbioos.

Ühesõnaga, tuleb mõelda, mida oodatakse ühelt suhtelt teise inimesega ja mis tundeid ja suhtumist tahetakse endale lubada. Kui eesmärk on mees rõngastada (nt abieluleping), raha küsida, pidada skoorimise päevikut või midagi muud, siis loomulikult kehtib see lihtne põhimõte, et eesmärk pühendab abinõu. Ilmselt ei ole kõige mõistlikum avaldada kohe, et mu elu eesmärk on saada omale mees, kes oleks nõus minuga abielluma, või et kedagi enda omandiks pidada. Ei ole mõistlik ka öelda, et huvi pärast tahan näha su riista võimekust, et sellest pärast sõbrantsidega rääkida. Ei ole hea mõte rääkida võõrale purjus mehele, et proovin kõigi meestega last saada. Kui oled mees, siis ei ole mõistlik kohe alguses naisele öelda, et tahan proovida, kas mu trikid mõjuvad, et sind täna voodisse saada (sõbrad juba vedasid kihla, nää seal nad ongi). Ahjaa, kooli ajal oli see veel pagana "käimise" mõiste, kes kellega on käinud või käib või on suutnud käia.

Pidage meeles, et ma ei arvusta mingist pühalikust vaatepunktist, kuidas maailm peaks toimima õigesti või hästi. Eeldan, et on olemas vaid põhjus ja tagajärg ja vaba tahe põhjuseid suunata. Seega ma ütlen, et kui Su eesmärk on  "saada tänaseks ööks omale naisekeha", siis on kindlasti nõuga abiks kogu see kirjandus, kuhu on kirja pandud hunnikute viisi meetodeid ja õpetlikke tekste, kuidas suhteliselt "rumalaid" naisi haneks tõmmata ja meelitada ja trikitada tegema seda, mida Sa tahad. Ilma, et nad ise endale teadvustaksid. Neil, kes nii teevad, on täitsa põhjendatud eetiline loogika -  kui kõigile subjektiivselt meeldib, miks siis mitte?! Kui sõnastada see ärakasutamisena, siis muidugi ei meeldiks ja seega tuleb vältida seda mõttekäiku avaldamast.

Nüüd on õige hetk rääkida minu eesmärkidest. Tahan end hästi tunda ja nautida koos oldud aega teise inimesega. Kõige mõnusam on siis, kui saan olla ärevusevaba ja tunda seda, et tean teist piisavalt hästi, nii et ma ei pea miskit kartma. Mulle meeldib mõelda, jagada infot, arutleda, teha nalja, kuid mis peamine - et meie mõtted liiguksid mingi ühise eesmärgi nimel või enam-vähem samadel radadel. Selline ühenduse loomine ongi ju suhtlemise mõte. Ma ei ütle, et ma suhtlen arvutiga, kui ise infot otsin, kuid teise inimesega võiks ju ikka tunda, et "suheldakse", et teisel on mingi vaba tahe ja mõtted ja üllatusi, mida saab jagada. Mingi eriline asi, mida minus ei ole, võiks öelda selle kohta. Kogemuse üle arutlemine, vaimse stimulatsiooni tundmine. Ma tunnen ju ära, kui mulle meeldib. Mõistate? Ma tahan teada, kuidas maailm toimib, mulle meeldib mõelda ja mulle meeldib suhelda ja tunda, et pole päris üksi. Mulle ei meeldi, kui mind kritiseeritakse ja rumalaks peetakse, ei meeldi kui mina ei meeldi ja minus nähakse mingite selliste eesmärkide rahuldajat, mis mulle ei meeldi. Ma olen alati öelnud, et mulle meeldivad inimesed, kellele mina meeldin. See on naljakas mõnede meelest, aga on ju loogiline? Miks ma peaksin tahtma vabatahtlikult enda omaks inimest, kellele mina ei meeldi? Ma mõtlen isiklikke intiimseid suhteid, mitte suhtlust ärikeskkonnas. Miks ma peaksin end sappa haakima inimesele, kes mulle ei meeldi, kuna ta suhtub minusse halvasti? Miks peaksin olema huvitatud enda maha tegemisest ja jätkuvast möödarääkimisest. See ei meeldi ju mulle!

Ma arvan, et ma olen end piisavalt selgitanud ning selle valguses ilmselt koorub välja see, miks on mõistlik end kohe kätte anda. Kui sa end kätte ei anna, siis lood endale reaalajas agooniat. Me küll vahetame repliike, aga kas see ongi elu? Jah! See ongi, elu käib kogu aeg. Mina häälitsen, tema häälitseb, kumbki sotti ei saa, vahetame fakte. Kõlab nagu ärikohtumine?! Vabal ajal!

Ühesõnaga, kui ma teadvustan, et ma elan nüüd ja praegu ja minu eesmärk on vahvalt vestelda, jagada end ja mõelda ja teha midagi koos ja kõik see muu hea, siis aega ei ole raisata, kahjuks. Mis mõttega ma lähen mingi inimesega  baari, kes saatis mulle netis kirja mu välimuse teemal, et ainult tühiseid repliike vahetada? Jajaa, äkki peaksin vaatama näljaselt teda, äkki muidu ta pole nõus minuga abielluma? Kas pean üksinduses mõistatama, kas teise jaoks on mu rinnad piisavalt suured. Jah ja ma mõtlen, et ilmselgelt ju innustavast vestlusest pole me kumbki huvitatud, kui me ei ole sellega juba kohe praegu alustanud. :( Masendav lihtsalt. Kas ta mõttes on ühismasturbeerimine? Kas mina pean olema objekt, kes peaks olema talle sellega abiks?

Et sellisest totrusest välja tulla, panen ette end kohe kätte anda. See on vaba maa. Ma ei pea täitma isegi viisakusreegleid, ma ei pea istuma kenasti jalad koos ja naeratama, et kõigile meestele meeldida (loe: ma ei pea olema kõigile maitsev toit, nämm-nämm). Kui ma teen midagi ainult selleks, et meeldida neile, kes mulle ei meeldi, siis ma esitlen end kui toitu. Mina ei saa midagi, aga mind tarbitakse (nämm, oli hea?). Kui ma saan miskit kenast käitumisest, millega rahule jään ise, see on teine olukord. Meil on vaba maa, ma pole ori ega omand, idee poolest. Ma esitlen end parima äranägemise järgi. Ja ma ütlen ja annan nõu, et tuleb end kätte anda. Kui su eesmärk ongi huvitav ja aus vestlus, tulebki see letti lüüa. Või tuleb rinnad letti lüüa? Inimesed, kes pole huvitatud ja kes on ka vaba tahtega vabal maa, tutvuvad kaubaga ausalt ja kui ei meeldi, lahkuvad väärikalt või paluvad mul lahkuda. Võib-olla vaatan veel selgel pilgul paar sekundikest vastasseina, joon pitsi tühjaks, panen mõõduka liigutusega lauale ning sammun väärikal sammul uksest välja. Lihtne ja aus. Mul ongi ausus eesmärgiks ja juba ma olengi sujuvalt eesmärgi saavutanud. Suurepärane.

Kui eesmärk on nautida närvikõdi ning erutust teistega trikitamise ja mängimise võlust, oleksin teistsugune ja käituksin hoopis teistmoodi. Mis mõttega ma lähen välja, et mängida võõraste meestega mängu  "issand, sa ei hammusta mind läbi ja arva ära, mida ma praegu mõtlen". seltskond koguneb ka vastav siis Su ümber. Kujutan ette, kuidas mõnedki mu sõbrad lihtsalt naeraksid kõva häälega, kui näeksid kuskil  mind baaris, näpp suus, silmi plõksutamas ja eputavaid fraase pillamas. Minu puhul oleks see nali, mõnede suguõdede puhul on see karm huumorivaba tegelikkus. Neil on ka parajad satelliidid ümber tiirlemas.

Su käitumisel on olemas mõju. Ma pole käitumise ekspert ja ma ei oska ennustada ette kõiki olukordi. Aga ma saan end usaldada ja oma tähelepanekutest õppida. Ma saan olla endast rohkem teadlik ja julgustan ka teisi selles suunas liikuma. Praegune teema "kas sa esimesel kohtumisel kätte annad" võiks julgustada Sind mõtlema, et kas see, mida teed ja kuidas Sa suhtled, täidab ikka eesmärgid või ei. Mul on eesmärk end jagada ja vestelda huvitavatel teemadel, seega pole mul (vist??) teadlikult mõtet jätta endast valet muljet. Räägin oma mure ära ja igaüks teab ise, mida ta minuga siis peale hakkab. Ma arvan, et see on mõistlik. Mul on kogemusi ja alust nii arvata, kuna ma arvan, et mu praegused sõbrad kui  päris hõivatud inimesed ei viitsi kunagi flirtimismänge raamatu järgi sooritada, sest need on ju surmigavad. On mulle, neilegi on. Ma usun, et kui inimene tahab näiteks minuga tutvuda, siis ma ei viitsi oma aega kulutada, et peale kümnendat kohtumiskorda küsida, et "noh, mis muidu mõtled ka?" ja põnevusega oodata ja aimata, kas ta on huvitatud enda avamisest või ei, või vilistab temas kõle tühjus. Kui inimene pole võimeline kohe mu huvi köitma, teist korda ei tule. Aus kaup võiks olla kaugelt näha, et mind ligi meelitada, vältida eksitusi ja ajaraisku.

Nüüd ma hädaldan. Ma ei oska käituda ja ma ei oska olla, ma ei oska saada seda, mida ma tahan. Ma võib-olla keeran kohe head tutvused sellega mokka, et ei viitsi liiga kaua viisakusi vahetada. Võib-olla areneks sellest midagi head veel, aga näe, möödusime pilkugi vahetamata. Ma ei oska end reklaamida nendele, kellega ma tahaksin suhelda. Ma kardan, et ma ehmatan inimesed minema ja ma jään igaveseks üksi kööki istuma ja üksi mööda Tähe tänavat lonkima. Ma kardan, et mind peetakse rumalaks ja mind põlatakse ära. Mul on jäägitult madal enesehinnag aeg-ajalt. Ma tunnen vahel, et ma pean end reklaamima paremana kui ma tegelikult olen. Aga ma ei oska, ma ei suuda ja ma olen loll ja liiga noor, et midagi teada. Ma peaksin enda haletsemisega minema nii kaugele, et tahaksin tapeediga ühte sulada, et keegi mu hädisust ja haledat meeleolu ei märkaks. Võib-olla peaksin minema välja ja maalima näo ja käituma õpiku järgi ja pärast endale ütlema, et ma olen võimas ja ma saan inimesi lollitada ja kõik nad on nii madalalt väikesed, kes nad minu naiselikule mõjule allusid, mis pole ju minu süü! Võib-olla peaksin ma endast neil hetkedel mõtlema halvasti ja teistest samamoodi, kuna nad ei oska näha mu tegelikku palet.

Ma tean vaid üht. Ja see on fakt. Ma võin olla mures, et ma ei meeldi ja olen ebakompetentne, käitumaks õigesti, kuid on olemas midagi veel hullemat. See on see õudusmoment, mis tabab mind siis, kui ma käitun valelikult ning püüan jätta täie teadmisega endast parema mulje kui ma enda meelest väärt olen. Sel meeldejääval viivul kaotan ma automaatselt kogu austuse nende vastu, kellele ma meeldin. Ma mõtlen siis nii, et nad elavad vales, ja nad on liiga rumalad, et sellest läbi näha. Ma olen suur võimas emane mamma, kes karjatab rivistatult sipelgapesa enda järel. Kas pole võimas? Minu isiklik hädiste isaste isendite paraad. Mida ma nendega peale hakkan? Saadan pärast päeva lõppedes nad igaüks oma koju tudule, ise lähen duši alla, pesen maski näolt, ohkan ja lähen peale viivukest haletsushetke rahulikult magama?! 

Ma tean seda, et ma tunnen end siis hästi, kui ma saan inimesest mõelda kui võimsast ja sõltumatust, vabast ja üllatusi täis isikust, kes on vabast tahtest minuga nõus tee peal kohtuma, maha istuma ja lõkke ümber lugusid jutustama. Võib-olla siis läheme oma teed, kuid mul on midagi ilusat kaasas, kas elutarkus, maailma jagamine, uus mõte või teadmine, et ma pole oma hinges üksi. See toidab usku, et teisi on veel, kes pole hingetud arvutid. Kes on võimsad, jõulised, elujõudu täis loomad, kes elavad karjakesti ja suhtlevad. Mulle meeldib, kui mehed kutsuvad oma kaaslasi "vend", see ikkagi väljendab kokkukuuluvust. Isegi, kui see rõhk on kergelt negatiivne "too vend on ikka veider" või "too vend ei jaga absull matsu". kuidagi südamelähedane on ikka see, et räägitakse ikka justkui ühest omade sekka kuuluvast. Mulle meeldiks, kui saaksin olla kellegi n.ö vaimne Tütar, et õppida, või Õde, või Teekäija, või Õpetaja, kel on oma pojad ja tütred. See kujutlus on aktsepteeritav. Vastand on mina kui "toit, mida võõrad tarbivad" või mina kui "piitsaga väepealik-mamma" või mina kui "lihtsameelne hoor".

Ma tahan jätta endast ausalt pilti sellest, kes ma olen. Ma võin olla veel kogenematu ja puusse panna ja eksida rämedalt sotsiaalsete normide ja mainekujundusreeglite vastu. Aga ma tean kindlalt seda, et kui ma lähen välja enda karja otsima ja ma käitun teadlikult kui "lihtsameelne hoor", siis ma ei leia oma karja, mida otsin. Kui ka sina tead õdesid või tütreid, kes sellest lihtsalt tõest aru pole saanud, oleks väga armastusväärne seda neile selgitada. On ikka pagana raske leida ühtekuuluvust ja armastust ja kõike seda head, kui käitutakse ja riietutakse kui  "hoor" (mõned on raskemini kättesaadavad, mõned rumalamad ja seega lihtsamini). Mainekujundus on oluline küll, tuleb reklaamida õigesti. Muidu on häda majas.

Jah, ma ise ei näe, oma eesmärke vaadates, et on mõtet pingutada selles suunas, et olla lihtsalt kallim ja luksuslikum prostituut. See oleks nukker. Seega ma pole välja mõelnud paremat viisi selle vältimiseks kui end kohe kätte anda, sest seda ma ju tahangi. Ma tahan, et vabatahtlikud  inimesed oleksid minu käes ja mina nende käes, oleksime koos. Ma ei mõtle lihakehade lähenemist selle mõistega.

Võib-olla talitan valesti ja hirmutan inimesi ja olen lõpuks elu lõpul kibestunud ja üksi, kuid ma ei oska paremini. Võib-olla tasuks trikitamine ära?! Ma olen kannatamatu ja ei oska. Võib-olla tuleks inimestele anda rohkem aega? Võib-olla inimene teeb minu kohta valesid järeldusi (on loll järelikult!!!!) Pagan, aga seda ma tean kindlalt - kui ma talitaksin teisiti, ei tahaks mina jälle neid. See on ürgne kuidagi. Ma ei saa võtta meest erutava ja elevusttekitava partnerina, kui mul on ettekujutus, et ta on nii loll, et ei saa arugi, kuidas mina olen ta ümber sõrme keeranud. Mees võib mind ümber sõrme keerata, kui ma sellest aru ei saa, palun! Kui ma ei tea ja talle meeldib, on kaup hea ja aus, kuna see ei häiri mind. Kui meeldib, siis meeldib. 

Nii lihtne see ongi. Võta või jäta. Mind võidakse petta, ja ka näiteks mina võin Sulle tahtmatult või tahtlikult valetada ja võib-olla valetasin ma kogu selle postitusega praegu (ütled ära, kus?) Kuid minu jaoks algab ületamatu probleem alles siis, kui hakkan Sinust mõtlema kui rumalast, kes ei tule minuga toime sellisena nagu parasjagu olen või esitlen.