Deemoniks on valesti suunatud hirmud ja valesti suunatud lootused. Me tahame midagi eemale tõugata - midagi mõttetut - ja tahame midagi enda juurde kiskuda - midagi mõttetut. Õigupoolest toimub see tõuklemine ja kiskumine samaaegselt. Kui sa miskit ei taha, ütleb see automaatselt seda, et tahad midagi muud. Ja kui sa tahad midagi, ütleb see seda, et sa ei taha seda, mis sul on.
Selle jauramise teadvustamine aga võiks olla üks ilus eesmärk. Kuidas muidu võid sa otsustada, et aitab? Ärge saage minust valesti aru - me kõik tahamegi midagi ja ei taha midagi muud, ma ütlen vaid, et loobugem mõttetusest!
Esimene deemon - sa ei taha just seda kogemust, mis sul hetkel on. Ja selle asemel, et eemale lükata selle kogemuseni viiv tee, sa lihtsalt tunned rahutust seetõttu, et kogemus sulle ei meeldi ja püüad dissotsieeruda, eemalduda, rünnata, vihastada. Novot, just seda ma nimetan mõttetuseks! Mõttetus on selle deemoni nimi!
Teine deemon - sa tahad just üht konkreetset kogemust, mis sul hetkel on või ette kujutad. Ja selle asemel, et harida selle kogemuseni viivat teed, sa lihtsalt tahad, tahad, tahad hoida kinni oma ettekujutusest just nüüd, justnagu su pikad küüned suudaksid surelikkust peatada. võta rahulikult, su ahned käed ja pikad sõrmed kägistavad selle hetke just nii, nüüd, jättes su kätele veretöö kohutava värvi ja mällu pitseri igaveseks. Su tuleviku unenäod kordavad endas seda õudust. "palju õnne!". Mõttetus on selle deemoni nimi.
Kolmas deemon - mis siis, kui loobuks teadvusest. Puuga pähe ja õnn tuleb. Ja selle deemoni nimi, ma kardan, on mõttetus. Mis kasu temast on, et sa teda sedasi toidad?
Neid rumalukesi on vaja õpetada, vaja tarkust jagada. Ja siis, tõepoolest - tuleb tõeline õnn.
Nii et saagem deemonitaltsutajaiks! Draakonitaltsutajateks. Lohetaltsutajateks Pealegi on tore lennata. On tiivad ja värki. On tuli ja värki. On rõõm ja värki.
Oled püüdnud treenida koera? hei, aga treenigem deemoneid! Ja kui deemon tõesti hästi treenitud, siis ei ole ta nimi enam deemon, vaid elu oma ilus täitsa ise. Kas öelda, et deemon suri? Eks see ole maitse küsimus ja võib-olla tekitaks sõna "surm" liigset draamat. Või kuidas teile tundub?
kui aga deemonit inimene EI treeni, siis see kurbmäng, ma kardan, on küll mitmes vaatuses. Ja sel jauramisel ei tulegi lõppu ja ega muud moraali polegi, kui et lähme koju ära.
Thursday, November 18, 2021
Deemoni nimi ja liigne draama mitmes vaatuses
Friday, September 3, 2021
Kui sa deemoni nime ära arvad, deemon sureb.
Millega või kellega on tegu?
Ta kõnõlõp nii:
1) süüdi oled sina
2) süüdi olen mina
3) mulle ei meeldi see!
Ta kõnõlõp nii:
1) süüdi oled sina
2) süüdi olen mina
3) mulle ei meeldi see!
Millega või kellega on tegu?
1) Sul on hästi ja see ei meeldi mulle.
2) Sul on halvasti ja see meeldib mulle.
3) Skännime üksteist - keegi peab meist ässama ja kui see pole sina, siis olen see mina.
1) Sul on hästi ja see ei meeldi mulle.
2) Sul on halvasti ja see meeldib mulle.
3) Skännime üksteist - keegi peab meist ässama ja kui see pole sina, siis olen see mina.
Millega või kellega on tegu?
1) Tahan seda!
2) Ma ei taha sellest loobuda
3) saamahimu. Tahan just seda pisikest asja, mis on tegelasel x sel hooajal.
1) Tahan seda!
2) Ma ei taha sellest loobuda
3) saamahimu. Tahan just seda pisikest asja, mis on tegelasel x sel hooajal.
Millega või kellega on tegu?
1) Ma ei pea seda tegema
2) Ma ei suuda seda teha
3) las jääb nii!
1) Ma ei pea seda tegema
2) Ma ei suuda seda teha
3) las jääb nii!
Millega või kellega on tegu?
1) Ei tea ennast
2) ei tea põhjusest ja tulemusest
3) ei tea budadest
1) Ei tea ennast
2) ei tea põhjusest ja tulemusest
3) ei tea budadest
Tuesday, January 21, 2020
Patu-Russell
Patu-radadel uitamisest.
Mu patt on ka see, et arvul, mida ma ei suuda kokku lugeda, olen ma süüdistanud Margust pattudes. Ma nägin, et tema on mu kannatuse põhjus. Täna aga, mõeldes Margusele, tean ma vaid seda, et mina teen pattu. Kui palju kordi ma olen vaadanud Marti, nähes teda mu õnne põhjusena. Nüüd aga, kui näen selle silmaga, teen pattu.
Ma mõistsin, mida tähendab humanistlik kirjandus. Üks Eesti õpetalne püüdis seda kirjalikult samm-sammult kirjeldada ja ma vist sain aru lõpuks.
Tegu on siis tekstiga, mille eesmärk on läbi narratiivi lugejat aidata psüühikas sinna "kõrgemale" või "valgemasse", "puhtamasse". Oeh, kui hädas ma olen. Ikka pean kasutama tavamõisteid. Et kui miski on puhas, on miski ka räpane. Et siis räpasest puhtaks või alt üles.
Lugesin Russelli ja mind hämmastas seik, kuidas ta avameelselt kirjeldab kohta, kus ta sai kirja oma sõbralt kaas-filosoofilt ja kaotas enda hea mõtlemise ning kaalus isegi enesetappu ühe päeva jooksul. Ta sai aga tagasi enda usu enda headusesse ja oli hiljem olemas, et oma kogemus kirja panna.
Ohh, kuidas ma teen ikka pattu iga päev! Mõtlen halbu mõtteid mitu ja mitu korda päevas.
Ütlen seda nii ja diagnoosin end nii, kuna ma defineerisin enda jaoks patu mõiste. Sest kui midagi on patt, on midagi ka mitte-patt. Sel teemal ongi humanistlik kirjandus.
Enda patutegude tuvastamise ja lunastuse-teemad on mul selle eesmärgiga, et oleksin nagu Russell. Tema sai enda kahtlustest jagu kõigest ööpäevaga. Ja üleüldse. Ta oli Russell. Tema töö on ju väärtus mulle ja teistele. Matemaatik. Kirjutaja. Nobel 1950 - ehk siis tõesti! Ka teised arvavad nii.
Teised. Ikka need teised ja nende arvamus ehk(?) armastus
Nojah. See teiste arvamine ja gruppi kuulumine, armastuse teemad. Ma ikka ja jälle tajun, lugedes ka seda Russelli näidet, et ka minul, ka minul on vaja teada, et Jumal armastab mind ikka kõigest hoolimata. Ent mis on mu jumala nimi? Kas minu naaber? Kas mul on vaja tunda, et mul on vaja kaas-lähedasele meeldida? Nagu ilmselt Russell korraks tundis, et teda ei mõista ta kaas-filosoof ja seda mõistmist ei tule ka. Kas reeta ennast ja hea mõtlemine? Ja nagu minul, oli ka temal reaktsiooniks hüljata enda sisemine tasakaal ja püüda sobituda irratsionaalselt kellegi pattudesse. Justnimelt. Patt - selleks on negatiivne mõtlemine. Halb mõtlemine.
Nii ka täna mina tegin pattu. Ma mõtlesin halvasti.
Kui sul, hea lugeja, on endal mõni muu humanistlik tekst välja pakkuda, võid seda kasutada, et tuletada enda meelde patt ja selle puudumine. Et sa saavutaks enda eesmärgi. Mina loon Russelli-teemalise humanistliku teksti just nüüd. Olgu see mu meelele õpetuseks! Minu eesmärk on olla, nagu Russell. Mõtlen tema meele-omadust. Ja selleks on saavutada tasakaal, hea tuju, rõõmsameelsus, efektiivsus töös. Ehkki on selge, et ta vanas kirjasõbras oli üha vähem ja vähem märgata tasakaalu, head tuju, rõõmsameelsust, efektiivsust töös.
Ma mõtlesin täna halvasti. Tajusin, et "kaotan oma sõbra". Ent see ettekujutus, millega patustasin, ongi saatanast. Reaalsuses inimeste tujud olid nagu Russellil, kes ööpäeva veetis ahastuses. Ma ei kummarda mitte Russelli ahastust, vaid tema ARENGUT, võimet sellest seisundist välja kulgeda. Ma imetlen tema kulgemist positiivse poole. Ma imetlen, kummardan teda, teda minus elamas selle positiivse, aruka, mõistuspärase, huumorimeelsusena. Sest ka mina tahan olla rõõmsus. Ja ma ei kummarda Russellit. Ma kummardan ideed temast, mis elab minus. Just sel hetkel, nüüd. Ma vaatan kella ja näen: 11:31 20.jaanuaril 2020. Russell ei ole surnud. Et ta sünniks taas ja taas. See on mu suurim soov. Kui mind valdab pimedus, kui olen patust langenud sügavale sohu. Siis ma palun, Russell, sünni sel hetkel. Nii ma olengi sina.
Ma elasin eelmisel aastal üsna pikalt koos buda munkade ja nende õpetajaga kinnises laagris. Ma tegin süüa. Külmkapi peal, nagu ka mujal, olid sildid pattude nimekirjaga, nagu Mooses meile õpetas. Või noh, selle füüsilise tahvli 3-D printis Jumal sellel mäel, korduvalt pilve seest. Ehkki rahvale ei meeldinud ja peksis puruks, oli koopia alati olemas. Ma ütlen selle välja, kuna selle aasta algul veetsin jälle oma õpetajaga aega ja ta ütles selle avalikul loengul Euroopas välja: et tõepoolest, need Piibli õpetused seal laagris ka füüsiliselt on. Mis iganes õpetaja annab sulle harjutuse või mõisted, mis sinu meelt edasi, ikka kõrgemaks, heledamaks, puhtamaks, õnneks muundavad, hoia seda endas ja harjuta, kuis jaksad. Sest vaid see, vaid see on sinu Päästja. Mitte külmkapil olev kleeps.
Nii ka mina tegin täna pattu. Ma mõtlesin negatiivselt. Ja ma kahetsen. Ma kahetsen ja püüdlen lunastusse.
Teekonnal olija karmimatest karmimad reeglid.
Minu kogemus buda-temaatikaga on, et reeglid ja nendega kaasnev distsipliin on kogu võti "sinna". Ehk siis taevasse. Rõõmsusesse. Õnne. Laagri reziim oli uskumatult karm mõnes mõttes. Ja kohe ma seletan. Arvad, et Russell on tegija, kui sai enda meele üle võidu 24 tunniga? Buda mungad ja nende õpetaja nii ei arva. Muidugi, ma ei saa nende eest kõneleda. Ma tean vaid seda, et nende endi jaoks on see nii karm reeglite rikkumine, mida lihtsalt ei saa olla. Sellega tegeletakse. Ja uskuge mind - tegeleti! Nii ka mina. Või kui ei, siis minuga tegeleti. Ei olnud teistmoodi võimalust. Kuhu mul minna oli peale lennuki? Ja negatiivse seisundi. Nulltolerants negatiivsele mõtlemisele. Ja tõeline bodhisattva loendab minuteid, mil ta võidab oma suurima deemoni. Negatiivse mõtlemise, meeleseisundi. Või kui ei, loetase minuteid tema eest. Sest kord on selline. Deemon peab kaduma.
Miks on vaja reegleid? Selleks, et igal inimesel, kui ta pole veel Buda, ehk siis.... teate küll - see ülim. Üles ärganud täiuslik teadmus. Et siis, kui isiku meeles elab deemon, halb mõtlemine, ta ei soovi kaduda ja käsutab oma peremeest pattu jätkama. Kas ka sinul on meeles, et sul on õigus halvasti mõelda ja halvasti tunda? Nii minule täna tundus. Ent buda munk on kõigist sellelaadsetest õigustest loobunud. Nii oli ka minuga suvel. Mulle tehti üsna kiiresti selgeks, et kui ka mind lömastatakse vastu seina, ei ole mul õigust vihaseks saada. Olin siis vihane. (Nagu ka Russell seda pattu tegi oma elus). Mulle tundus selsamal hetkel, et ma "ei soovi" vihast loobuda. Ja minult võeti see ära, mu viha. Ma ise murdusin ja andsin alla. Ja õnnesus tuli sel hetkel. Sest reegid olid sellised. Olin andnud eelnevat vanded ja allkirjad. Menetlus oli selline. Ehk siis efektiivne püstitatud eesmärgi mõttes. Inimesed suutsid reaalselt teha ära suure töö, et üksteist aidata selles treeningus. Ideaalis ei magatud kunagi. Kui ütlen seda, tuleb seda mõista humanistliku tekstina. Ehk siis öelda ei enda ja teiste pattude ignoreerimisele - ei magamisele.
Reeglid.
Ma täna tegin pattu. Uitasin patu-radadel. Kui pole ei reegleid ega teravat mõistust, et õigesti enda mõtlemise kategooria määratleda, mis dimensioonis ma siis üldse olen. Kui pole ei olemist, kas on ka mitte-olemist. Kas on siis mind üldse või on üksnes eksisteerimine?
Või olen lihtsalt asjaolude ohver. Ja need asjaolud on minu enda mõtlemine. Olen iseenda mõtlemise ohver.
Võin ka sellest rääkida avalikult, kuna sellest mu õpetaja ka sel aastal avalikult rääkis. Ehk siis kui juhtub sada head asja, ja üks halb asi, siis kui hoiad meeles seda üht halba, on see sita hoidmine oma südames. Käid ringi, süda sitta täis. Nii ka ohvrid käivad ringi, kui nad hirmunult just ei lama.... süda sitta täis. Ent see sitt ei püsi seal niisama, seda hoitakse, sellest hoitakse kinni... ja kuna ka hoidmist ei ole, on vaid taas-tootmine. Oledki sa üks sita tegemise masin. Sest lihtsamalt saab ka patust loobuda ja harjutada, veelkord harjutada oma õpetaja juhiste kohaselt võimendama seda head, sooja ja puhast, kõrgemat ja õnne.
Kui miskit üldse tasub hoida, siis õnnesust. Ja kui oledki ka patu-Russell, lase lahti, hävita deemon kolme minutiga. Sest saab ja nii on su kohustus teha seda NÜÜD. Ja kui ei, siis kutsu sõbrad appi. Et sünniks siis Russell, nagu mina teda enda sõbraks pean!! Sest ma olengi tema. Oma parematel hetkedel. Ei, ma ei hülga sind. Isegi siis mitte, mu suurim jumal, kui ma naabri halva tujuga ei sõbrutse.
Kui vaatan Margust, Marti, või keda iganes.... isegi kui teen mõned minutid pattu, kas olen nii suur ohver, kui olin ma varem? Ja kui ei, kas olen siis Russell? Või ikkagi Tiina. Selles on küsimus.
Ja üleüldse, mis on mu väärtus, kui aeg-ajalt olen sitamasin? sel teemal oleme ka varem mõelnud. Loe siit.http://eluteooriad.blogspot.com/2012/01/depressioonist-matemaatikast-ja-inimese.html
Mu patt on ka see, et arvul, mida ma ei suuda kokku lugeda, olen ma süüdistanud Margust pattudes. Ma nägin, et tema on mu kannatuse põhjus. Täna aga, mõeldes Margusele, tean ma vaid seda, et mina teen pattu. Kui palju kordi ma olen vaadanud Marti, nähes teda mu õnne põhjusena. Nüüd aga, kui näen selle silmaga, teen pattu.
Ma mõistsin, mida tähendab humanistlik kirjandus. Üks Eesti õpetalne püüdis seda kirjalikult samm-sammult kirjeldada ja ma vist sain aru lõpuks.
Tegu on siis tekstiga, mille eesmärk on läbi narratiivi lugejat aidata psüühikas sinna "kõrgemale" või "valgemasse", "puhtamasse". Oeh, kui hädas ma olen. Ikka pean kasutama tavamõisteid. Et kui miski on puhas, on miski ka räpane. Et siis räpasest puhtaks või alt üles.
Lugesin Russelli ja mind hämmastas seik, kuidas ta avameelselt kirjeldab kohta, kus ta sai kirja oma sõbralt kaas-filosoofilt ja kaotas enda hea mõtlemise ning kaalus isegi enesetappu ühe päeva jooksul. Ta sai aga tagasi enda usu enda headusesse ja oli hiljem olemas, et oma kogemus kirja panna.
Ohh, kuidas ma teen ikka pattu iga päev! Mõtlen halbu mõtteid mitu ja mitu korda päevas.
Ütlen seda nii ja diagnoosin end nii, kuna ma defineerisin enda jaoks patu mõiste. Sest kui midagi on patt, on midagi ka mitte-patt. Sel teemal ongi humanistlik kirjandus.
Enda patutegude tuvastamise ja lunastuse-teemad on mul selle eesmärgiga, et oleksin nagu Russell. Tema sai enda kahtlustest jagu kõigest ööpäevaga. Ja üleüldse. Ta oli Russell. Tema töö on ju väärtus mulle ja teistele. Matemaatik. Kirjutaja. Nobel 1950 - ehk siis tõesti! Ka teised arvavad nii.
Teised. Ikka need teised ja nende arvamus ehk(?) armastus
Nojah. See teiste arvamine ja gruppi kuulumine, armastuse teemad. Ma ikka ja jälle tajun, lugedes ka seda Russelli näidet, et ka minul, ka minul on vaja teada, et Jumal armastab mind ikka kõigest hoolimata. Ent mis on mu jumala nimi? Kas minu naaber? Kas mul on vaja tunda, et mul on vaja kaas-lähedasele meeldida? Nagu ilmselt Russell korraks tundis, et teda ei mõista ta kaas-filosoof ja seda mõistmist ei tule ka. Kas reeta ennast ja hea mõtlemine? Ja nagu minul, oli ka temal reaktsiooniks hüljata enda sisemine tasakaal ja püüda sobituda irratsionaalselt kellegi pattudesse. Justnimelt. Patt - selleks on negatiivne mõtlemine. Halb mõtlemine.
Nii ka täna mina tegin pattu. Ma mõtlesin halvasti.
Kui sul, hea lugeja, on endal mõni muu humanistlik tekst välja pakkuda, võid seda kasutada, et tuletada enda meelde patt ja selle puudumine. Et sa saavutaks enda eesmärgi. Mina loon Russelli-teemalise humanistliku teksti just nüüd. Olgu see mu meelele õpetuseks! Minu eesmärk on olla, nagu Russell. Mõtlen tema meele-omadust. Ja selleks on saavutada tasakaal, hea tuju, rõõmsameelsus, efektiivsus töös. Ehkki on selge, et ta vanas kirjasõbras oli üha vähem ja vähem märgata tasakaalu, head tuju, rõõmsameelsust, efektiivsust töös.
Ma mõtlesin täna halvasti. Tajusin, et "kaotan oma sõbra". Ent see ettekujutus, millega patustasin, ongi saatanast. Reaalsuses inimeste tujud olid nagu Russellil, kes ööpäeva veetis ahastuses. Ma ei kummarda mitte Russelli ahastust, vaid tema ARENGUT, võimet sellest seisundist välja kulgeda. Ma imetlen tema kulgemist positiivse poole. Ma imetlen, kummardan teda, teda minus elamas selle positiivse, aruka, mõistuspärase, huumorimeelsusena. Sest ka mina tahan olla rõõmsus. Ja ma ei kummarda Russellit. Ma kummardan ideed temast, mis elab minus. Just sel hetkel, nüüd. Ma vaatan kella ja näen: 11:31 20.jaanuaril 2020. Russell ei ole surnud. Et ta sünniks taas ja taas. See on mu suurim soov. Kui mind valdab pimedus, kui olen patust langenud sügavale sohu. Siis ma palun, Russell, sünni sel hetkel. Nii ma olengi sina.
Ma elasin eelmisel aastal üsna pikalt koos buda munkade ja nende õpetajaga kinnises laagris. Ma tegin süüa. Külmkapi peal, nagu ka mujal, olid sildid pattude nimekirjaga, nagu Mooses meile õpetas. Või noh, selle füüsilise tahvli 3-D printis Jumal sellel mäel, korduvalt pilve seest. Ehkki rahvale ei meeldinud ja peksis puruks, oli koopia alati olemas. Ma ütlen selle välja, kuna selle aasta algul veetsin jälle oma õpetajaga aega ja ta ütles selle avalikul loengul Euroopas välja: et tõepoolest, need Piibli õpetused seal laagris ka füüsiliselt on. Mis iganes õpetaja annab sulle harjutuse või mõisted, mis sinu meelt edasi, ikka kõrgemaks, heledamaks, puhtamaks, õnneks muundavad, hoia seda endas ja harjuta, kuis jaksad. Sest vaid see, vaid see on sinu Päästja. Mitte külmkapil olev kleeps.
Nii ka mina tegin täna pattu. Ma mõtlesin negatiivselt. Ja ma kahetsen. Ma kahetsen ja püüdlen lunastusse.
Teekonnal olija karmimatest karmimad reeglid.
Minu kogemus buda-temaatikaga on, et reeglid ja nendega kaasnev distsipliin on kogu võti "sinna". Ehk siis taevasse. Rõõmsusesse. Õnne. Laagri reziim oli uskumatult karm mõnes mõttes. Ja kohe ma seletan. Arvad, et Russell on tegija, kui sai enda meele üle võidu 24 tunniga? Buda mungad ja nende õpetaja nii ei arva. Muidugi, ma ei saa nende eest kõneleda. Ma tean vaid seda, et nende endi jaoks on see nii karm reeglite rikkumine, mida lihtsalt ei saa olla. Sellega tegeletakse. Ja uskuge mind - tegeleti! Nii ka mina. Või kui ei, siis minuga tegeleti. Ei olnud teistmoodi võimalust. Kuhu mul minna oli peale lennuki? Ja negatiivse seisundi. Nulltolerants negatiivsele mõtlemisele. Ja tõeline bodhisattva loendab minuteid, mil ta võidab oma suurima deemoni. Negatiivse mõtlemise, meeleseisundi. Või kui ei, loetase minuteid tema eest. Sest kord on selline. Deemon peab kaduma.
Miks on vaja reegleid? Selleks, et igal inimesel, kui ta pole veel Buda, ehk siis.... teate küll - see ülim. Üles ärganud täiuslik teadmus. Et siis, kui isiku meeles elab deemon, halb mõtlemine, ta ei soovi kaduda ja käsutab oma peremeest pattu jätkama. Kas ka sinul on meeles, et sul on õigus halvasti mõelda ja halvasti tunda? Nii minule täna tundus. Ent buda munk on kõigist sellelaadsetest õigustest loobunud. Nii oli ka minuga suvel. Mulle tehti üsna kiiresti selgeks, et kui ka mind lömastatakse vastu seina, ei ole mul õigust vihaseks saada. Olin siis vihane. (Nagu ka Russell seda pattu tegi oma elus). Mulle tundus selsamal hetkel, et ma "ei soovi" vihast loobuda. Ja minult võeti see ära, mu viha. Ma ise murdusin ja andsin alla. Ja õnnesus tuli sel hetkel. Sest reegid olid sellised. Olin andnud eelnevat vanded ja allkirjad. Menetlus oli selline. Ehk siis efektiivne püstitatud eesmärgi mõttes. Inimesed suutsid reaalselt teha ära suure töö, et üksteist aidata selles treeningus. Ideaalis ei magatud kunagi. Kui ütlen seda, tuleb seda mõista humanistliku tekstina. Ehk siis öelda ei enda ja teiste pattude ignoreerimisele - ei magamisele.
Reeglid.
Ma täna tegin pattu. Uitasin patu-radadel. Kui pole ei reegleid ega teravat mõistust, et õigesti enda mõtlemise kategooria määratleda, mis dimensioonis ma siis üldse olen. Kui pole ei olemist, kas on ka mitte-olemist. Kas on siis mind üldse või on üksnes eksisteerimine?
Või olen lihtsalt asjaolude ohver. Ja need asjaolud on minu enda mõtlemine. Olen iseenda mõtlemise ohver.
Võin ka sellest rääkida avalikult, kuna sellest mu õpetaja ka sel aastal avalikult rääkis. Ehk siis kui juhtub sada head asja, ja üks halb asi, siis kui hoiad meeles seda üht halba, on see sita hoidmine oma südames. Käid ringi, süda sitta täis. Nii ka ohvrid käivad ringi, kui nad hirmunult just ei lama.... süda sitta täis. Ent see sitt ei püsi seal niisama, seda hoitakse, sellest hoitakse kinni... ja kuna ka hoidmist ei ole, on vaid taas-tootmine. Oledki sa üks sita tegemise masin. Sest lihtsamalt saab ka patust loobuda ja harjutada, veelkord harjutada oma õpetaja juhiste kohaselt võimendama seda head, sooja ja puhast, kõrgemat ja õnne.
Kui miskit üldse tasub hoida, siis õnnesust. Ja kui oledki ka patu-Russell, lase lahti, hävita deemon kolme minutiga. Sest saab ja nii on su kohustus teha seda NÜÜD. Ja kui ei, siis kutsu sõbrad appi. Et sünniks siis Russell, nagu mina teda enda sõbraks pean!! Sest ma olengi tema. Oma parematel hetkedel. Ei, ma ei hülga sind. Isegi siis mitte, mu suurim jumal, kui ma naabri halva tujuga ei sõbrutse.
Kui vaatan Margust, Marti, või keda iganes.... isegi kui teen mõned minutid pattu, kas olen nii suur ohver, kui olin ma varem? Ja kui ei, kas olen siis Russell? Või ikkagi Tiina. Selles on küsimus.
Ja üleüldse, mis on mu väärtus, kui aeg-ajalt olen sitamasin? sel teemal oleme ka varem mõelnud. Loe siit.http://eluteooriad.blogspot.com/2012/01/depressioonist-matemaatikast-ja-inimese.html
Thursday, May 30, 2019
Tuuma-style meditatsioon
Näita, kuidas sina seda teed! Tiina, näita, kuidas sina seda teed? Ja Tiina näitas, kuidas tema seda teeb.
Tiina nimetab seda asjade tuumaks.
See on sutra-style meditatsioon. Kuuldavasti on see, aga mitte see siin, kõige tuntum ja kõige levinum budistlik meditatsioon. Aga see pole see meditatsioon, see on Tiina-style meditatsioon.
Tiina rääkis, et tuuma ei tohi segi ajada füüsikaga. Sest see ei ole füüsika. Nii ta ütles Šariputrale. Ja Šariputra oli rahul. Kuna Tiina oli lugematute elude jooksul söötnud teadlikult oma keha. Ka talle.
See on päriselt-ka-vä-meditatsioon....
Kuule, Šariputra...
Mu keha moodustab tühjuse tühjuse äärteni
ja kogu tühjus moodustab mu keha...
Niisiis ütlen, et tühjuse sees ei eksisteeri ei keha, ei tunded, ei tajud, ei mõistelised vormid ega teadvus ei käsikäes olemises, ei seljakuti olemises, ei üksteise peal kohakuti, ei üksteise kõrval kenasti reas.
Ka kaheksateist nähtuste maailma,
mis on kuus meeleorganit,
kuus meeleobjekti ja kuus teadvust, pole igamees uhke üksiklasena riputatud ei õhku
Bodhisatvad, kes harjutavad sisekaemust, mis viib kaldale,
ei jõllita enam kitsi - oma meeles ripnevaid takistusi.
Nad saavad olla kallas.
Niisiis, hei-hei mu Šariputra
sisekaemus, mis on viinud meid kaldaks,
on suur mantra,
kõige valgustavam mantra,
sansaarat ületav mantra,
mantra, mis on asendamatu.
Tõeline tarkus ise on see mantra.
Niisiis, olgem mantra
Südasuutra
Tiina nimetab seda asjade tuumaks.
See on sutra-style meditatsioon. Kuuldavasti on see, aga mitte see siin, kõige tuntum ja kõige levinum budistlik meditatsioon. Aga see pole see meditatsioon, see on Tiina-style meditatsioon.
Tiina rääkis, et tuuma ei tohi segi ajada füüsikaga. Sest see ei ole füüsika. Nii ta ütles Šariputrale. Ja Šariputra oli rahul. Kuna Tiina oli lugematute elude jooksul söötnud teadlikult oma keha. Ka talle.
See on päriselt-ka-vä-meditatsioon....
Päris asjade suutra
Avalokitešvara, olles päriselt harjutanud sisekaemust, mis viib kaldale,
Avalokitešvara, olles päriselt harjutanud sisekaemust, mis viib kaldale,
nägi äkitselt
ära, et skandhad ei ole päris need asjad.
Olles mõistnud,
ei olnud ta enam katki.
Ei olnud enam katki-olemine.
Hävis mittetäielik-olemine.
Ei olnud enam katki-olemine.
Hävis mittetäielik-olemine.
Kuule, Šariputra...
Mu keha moodustab tühjuse tühjuse äärteni
ja kogu tühjus moodustab mu keha...
See keha
ei ole muust
kui tühjusest
Ja tühjus ei ole miski muu kui keha.
Ja tühjus ei ole miski muu kui keha.
See
on kõike sisaldav
tõdemus: just
nii on
olemas ka
tunded,
tajud,
mõistelised
vormid ja teadvus.
Kuula, Šariputra!
Kõik asjad on ju see üks sama tühjus.
Olemasolu tuum on idee, et üksikute päris-asjadena
ei ole
mitte kunagi
mitte kuskil
mitte miskit
avaruses kõrvuti rippumas.
Ega kohakuti.
Kuula, Šariputra!
Kõik asjad on ju see üks sama tühjus.
Olemasolu tuum on idee, et üksikute päris-asjadena
ei ole
mitte kunagi
mitte kuskil
mitte miskit
avaruses kõrvuti rippumas.
Ega kohakuti.
Ei ripu seal
ei sündi, ei
surma,
ei olemist, ei
mitte-olemist,
ei musta, ei
puhast,
ei tekkimist, ei
kadumist.
Niisiis ütlen, et tühjuse sees ei eksisteeri ei keha, ei tunded, ei tajud, ei mõistelised vormid ega teadvus ei käsikäes olemises, ei seljakuti olemises, ei üksteise peal kohakuti, ei üksteise kõrval kenasti reas.
Ka kaheksateist nähtuste maailma,
mis on kuus meeleorganit,
kuus meeleobjekti ja kuus teadvust, pole igamees uhke üksiklasena riputatud ei õhku
Ega
kuhugi mujale.
Kaksteist linki vastastiksõltuvast tekkimisest ja olematuks hääbumisest
ei ripne mitte üheski õhus,
Kaksteist linki vastastiksõltuvast tekkimisest ja olematuks hääbumisest
ei ripne mitte üheski õhus,
ei kuusepuul
ega kuskil mujal
ei heas kindlas
kohas
Mitte üheski
kohas!
.
Mittetäielik-olemine, mittetäieliku olemise põhjused,
mittetäielik-olemise lõpp, teekond, sisekaemus ja teostatus-olemine pole asjad, mis ükshaaval riputavad end hanereas kuhugi üles, ei alla.
Kes iganes näeb Seda, ei vaja enam selgitusi lisaks.
Täielik-olemine ei vaja miskit lisaks.
Mittetäielik-olemine, mittetäieliku olemise põhjused,
mittetäielik-olemise lõpp, teekond, sisekaemus ja teostatus-olemine pole asjad, mis ükshaaval riputavad end hanereas kuhugi üles, ei alla.
Kes iganes näeb Seda, ei vaja enam selgitusi lisaks.
Täielik-olemine ei vaja miskit lisaks.
Bodhisatvad, kes harjutavad sisekaemust, mis viib kaldale,
ei jõllita enam kitsi - oma meeles ripnevaid takistusi.
Ja
kuna nende meeles pole enam takistusi,
nad saavad ületada hirmu,
hävitada valed tajud
ning luua nirvaana kogu oma täiuses.
Kõik Buddhad minevikus, olevikus, tulevikus...
nad saavad ületada hirmu,
hävitada valed tajud
ning luua nirvaana kogu oma täiuses.
Kõik Buddhad minevikus, olevikus, tulevikus...
Harjutades
sisekaemust, mis viib kaldale,
on nad kõik võimelised teostama ehtsa ja täiusliku võime Näha.
on nad kõik võimelised teostama ehtsa ja täiusliku võime Näha.
Nad saavad olla kallas.
Niisiis, hei-hei mu Šariputra
sisekaemus, mis on viinud meid kaldaks,
on suur mantra,
kõige valgustavam mantra,
sansaarat ületav mantra,
mantra, mis on asendamatu.
Tõeline tarkus ise on see mantra.
On võim teha ära
olematuks kõik kannatused.
Niisiis, olgem mantra
sisekaemus, mis
on kallas
olen
olen
Om Gate Gate Paragate Parasamgate Bodhi Soha
Om Gate Gate Paragate Parasamgate Bodhi Soha
Om Gate Gate Paragate Parasamgate Bodhi Soha
That's what I call tühjus, Šariputra!😎
Jah, just see on see tunne, kui avastad: "Ma olen olnud loll. Mina olingi loll"
....ja sa enam ei ole see
Sa ei ole enam oma aja laps.
http://eluteooriad.blogspot.com/2017/09/kortsus-nahaga-lapsed.html
Nii õpetas Tiina Šariputrat, keda ei olnud võimalik õpetada. Šariputral oli suur mälu ja matkimisvõime ja see oli hea.
http://eluteooriad.blogspot.com/2017/11/mina-olengi-kehastus-meie-oleme-sina-ja.html
PS selles postituses on viiteid asjale, mida mõned on, olles takistustest vabad, võimelised guugeldama "heart sutra". Ja mõistma.
Om Gate Gate Paragate Parasamgate Bodhi Soha
Om Gate Gate Paragate Parasamgate Bodhi Soha
That's what I call tühjus, Šariputra!😎
Jah, just see on see tunne, kui avastad: "Ma olen olnud loll. Mina olingi loll"
....ja sa enam ei ole see
Sa ei ole enam oma aja laps.
http://eluteooriad.blogspot.com/2017/09/kortsus-nahaga-lapsed.html
Nii õpetas Tiina Šariputrat, keda ei olnud võimalik õpetada. Šariputral oli suur mälu ja matkimisvõime ja see oli hea.
http://eluteooriad.blogspot.com/2017/11/mina-olengi-kehastus-meie-oleme-sina-ja.html
PS selles postituses on viiteid asjale, mida mõned on, olles takistustest vabad, võimelised guugeldama "heart sutra". Ja mõistma.
Friday, February 8, 2019
Unistamine koos kavatsusega
Eile mõtlesin, et võiks omandada harjumuse unistada tõsiselt. Ja võib-olla teistpidi öelduna kõlaks see isegi õigemalt -- lakata unistamast ilma harjumuseta reaalselt üritada seda ellu viia (kinnitades sellega uskumust, et unistused on unistused ja reaalsus on reaalsus). Tegelikult ei piirdu see ainult unistustega -- sõna, millega seonduvad kõige kõrgelennulisemad elu eesmärgid -- see puudutab ka lihtsamaid plaane -- minna hambaarstile, osta sokke juurde, kirjutada luuletus. Nendele mõeldes võib kohe ette kujutada, kuidas näeb ette nende teostamine -- tegu on käegakatsutavate eesmärkidega. Aga miks peaks kaalukamatest plaanidest mõtlemine kuidagiviisi erinev olema? Ei peagi, kuigi nii ollakse harjunud.
Kaalukamad plaanid peidavad endis lootuseid ja ärevusi, tegu tundub olevat asjadega, mis nii või naa jäävad saatuse hoolde. Need on "ilusad unistused". Tundub nagu nendest ei maksagi pragmaatilises raamistikus mõelda. Kui ma unistan, siis mul küll ei tule tihti ette mõtet, et aga kuidas? Mida teha, et see ja see asi "juhtuks"? Niimoodi selgub, et ma ei olegi tõsine unistaja. Ma unistan hoopis enda õrritamiseks.
Ent tegelikult tuleb mõelda teravamalt ja unistada detailsemalt. Tuleb paika panna oma unistuse koreograafia. Küsimus on paljuski suhtumises. Tahe on kahtlemata kusagil olemas, aga ilma detailideta, ilma koreograafiata, on keeruline teda rakendada. Suur osa tööst iseenda kallal on oma eesmärkide paikasättimine. Õnn mängib seda vähem rolli, mida põhjalikumalt oma sõjaplaane peame.
Kui tõsine unistaja sina oled?
Kaalukamad plaanid peidavad endis lootuseid ja ärevusi, tegu tundub olevat asjadega, mis nii või naa jäävad saatuse hoolde. Need on "ilusad unistused". Tundub nagu nendest ei maksagi pragmaatilises raamistikus mõelda. Kui ma unistan, siis mul küll ei tule tihti ette mõtet, et aga kuidas? Mida teha, et see ja see asi "juhtuks"? Niimoodi selgub, et ma ei olegi tõsine unistaja. Ma unistan hoopis enda õrritamiseks.
Ent tegelikult tuleb mõelda teravamalt ja unistada detailsemalt. Tuleb paika panna oma unistuse koreograafia. Küsimus on paljuski suhtumises. Tahe on kahtlemata kusagil olemas, aga ilma detailideta, ilma koreograafiata, on keeruline teda rakendada. Suur osa tööst iseenda kallal on oma eesmärkide paikasättimine. Õnn mängib seda vähem rolli, mida põhjalikumalt oma sõjaplaane peame.
Kui tõsine unistaja sina oled?
Thursday, October 11, 2018
tegude järje naljakad teooriad
Esiteks nihilism. Teen või ei tee, see kõik käib mulle nii palju üle mõistuse, et ütlen endale, et see segadus pole minu süü. Kõik ongi täiesti ebaloogiline. Teen häid asju - mõttetu. Tapan, varastan - tagajärg samuti mõttetu. Minu halvad teod ei mõjuta ei kuidagi mu psüühikat. Minu haridus jookseb mul mööda külgi maha. Logelen, ja äkki olen tark. Kõik. Jah, absoluutselt kõik on juhuslik. On juhuslikkus ja see on kõik.
Teine. Nihilismi edasiarendus. Tahteline jumal. Jumal on tujukas. Vahel ta annab mulle vitsa, ja kui soovib, on helde ja halastav. Vahel annab mulle teiste ees konkurentsieelise. Vahel maksab mulle kätte. Mitte, et kõik oleks täiesti ettearvamatu. Ei, see on nihilismi edasiarendus. Pean ainult jumalale pugema, teda meelitama - ja ta annab mulle prii elu ja leiva. Kuniks tal küll saab.
Jumalal on ka endal alluvuse ja ülema suhted jumala loojatega, kes kah on tahtelised ja tujukad. Ja nii edasi. Tahtlikkus on üleni käsuahelana kulgev. Suhted on segased, mis on reaalsuses umbes sama hea kui nihilism. Kui sa just eriti headesse suhetesse pole nihverdanud eriti võimsa jumalaga.
Kolmas. Ükskõik, mis minuga juhtub, ma ei muutu. Mis siin ikka seletada, haridus võib ju olla, aga ma ei muutu. Ikka olen seesama. Trauma samamoodi - ainult vilistan sellele. Mina on ja mina jääb. Nagu ma olen, nii igavesti. Elu veereb minust mööda külgi maha.
Neljas. Midagi ikka on, millele saab kindel olla. Miski, mida isegi aatompomm ei mõjuta. Ja mis iial ei saa aatompommiks. Mateeria, mis iial ei muutu energiaks. Sellest haaraks kinni. Sellest ehitaks endale päris lossi.
Suht imelik seis, kas pole? Millele saab siis üldse kindel olla....
Tsiteerides klassikuid: Kui üldse veel kellelegi loota on, siis proledele.
Teine. Nihilismi edasiarendus. Tahteline jumal. Jumal on tujukas. Vahel ta annab mulle vitsa, ja kui soovib, on helde ja halastav. Vahel annab mulle teiste ees konkurentsieelise. Vahel maksab mulle kätte. Mitte, et kõik oleks täiesti ettearvamatu. Ei, see on nihilismi edasiarendus. Pean ainult jumalale pugema, teda meelitama - ja ta annab mulle prii elu ja leiva. Kuniks tal küll saab.
Jumalal on ka endal alluvuse ja ülema suhted jumala loojatega, kes kah on tahtelised ja tujukad. Ja nii edasi. Tahtlikkus on üleni käsuahelana kulgev. Suhted on segased, mis on reaalsuses umbes sama hea kui nihilism. Kui sa just eriti headesse suhetesse pole nihverdanud eriti võimsa jumalaga.
Kolmas. Ükskõik, mis minuga juhtub, ma ei muutu. Mis siin ikka seletada, haridus võib ju olla, aga ma ei muutu. Ikka olen seesama. Trauma samamoodi - ainult vilistan sellele. Mina on ja mina jääb. Nagu ma olen, nii igavesti. Elu veereb minust mööda külgi maha.
Neljas. Midagi ikka on, millele saab kindel olla. Miski, mida isegi aatompomm ei mõjuta. Ja mis iial ei saa aatompommiks. Mateeria, mis iial ei muutu energiaks. Sellest haaraks kinni. Sellest ehitaks endale päris lossi.
Suht imelik seis, kas pole? Millele saab siis üldse kindel olla....
Tsiteerides klassikuid: Kui üldse veel kellelegi loota on, siis proledele.
Monday, September 17, 2018
Ihnsaga luurele ei minda
Saaks ainult natukenegi kaltse juurde. Ja tere kah.
Üks oluline tähelepanu fookus on andmise praktika. On väga suur vahe, kas isiku silmad ja mõtted liiguvad ahnitsemiseks või isik märkab, kuidas ta saab head teha. Ja hea eest ka siis tasu vastu võtta.
Vähemalt mõned väidavad nii.
Toon näite enda elust. Tudengina nooruses on mul olnud õnn tutvuda mitmete lahkete isikutega, kes on mulle eluaset pakkunud. Kohe räägin, mida ma neist mäletan. Mu tunded on soojad ja kuumad täna isiku suhtes, kes kolis oma kodust välja ja soovis mulle ja meile igati head. Kui küsisin, et kas võin ta taldrikuid kasutada ja muid asju, ta vastas. Ja mina küsisin, et mis saab siis, kui miskit lõhun ma. Ja ta viitas elule endale ja mis on selle loomus. Käisin luurel. Lähen luurele. Tore on. Temaga. Mõelda mõtteid.
Näide kaks. Mälupilt: Sisse kolides korter isiklikke asju täis (nagu ma pean tavaliseks). Ent asjad on kasutud ja neid on palju. Pagendan need siis nurkadesse, kappidesse, seina äärde, enda asjade vahele. Isik käib siis vahel külas, uurib ja pistab asju sinna, kust ta võttis. Tagasi. Harva paigutab ümber. Viitan, et ta asju on kapp täis ja kas ta vajab midagi ja tahab näha. Ei. Ta ei taha näha, ei aidata mulle pinda vabastada. Kui märkab mingit kaltsu, minu asjade vahel - ja see on tema - ahnitseb enda kätte. Ja kardab vist. Et see sente väärt ribal ei saaks mulle liiga lähedaseks. Külastada mind kesk tema omaks peetavat prügi, ja kui ka ütelda tere, siis fookus liigub tere asemel sinna, et saaks natukenegi asju juurde. Et üüriline ikka elaks rämpsu sees ja keegi ei oleks kasutusse võtnud kardinaid, mis olid surutud kapi ja seina vahele.... Sest....
Ta ei võtnud endaga lahkudes iial midagi kaasa. Jättis koorma korterisse. Alati. Ta tegi ahnitsemise praktikat. Lahkudes ta enda poole kõverdatud küüned lõtvusid ja käed vajusid rüppe ja pühad rekvisiidid potsatasid tagasi pühakotta minu hoolde. Lükkasin seina äärde, toppisin kappi vabadesse aukudesse, pressisin pragudesse.
See oli nii.
Fookus isiku silmadel on sihkat-sahkat. Mul ei tule mitte ühtki luureplaani. Ei olnud seda toona, ei ole ka nüüd. Miks peakski? Suhtun temasse ka soojalt, ent tunne reaalselt kuumaks ei lähe.
Kas ta olla. Ehk kohtume taas.
Kui kohtume taas, ei tea.... Või just tean ette määratult, determineeritult, tema vaba tahet välistades. Eks ikka on tal sihkat-sahkat. Ilmselt ta vestluse asemel mõtleb, kuidas mult midagi saada kohe. Võib-olla. Mina ju ei ole iial ta sisse näinud. Ehk uurib mu keha ja mis sellest loota.... Ei tea.
See öeldud....
...räägin nüüd, kuidas ma päris ise käitusin. Kui ammu kolisin, oli mul karp vanu kunstitarbeid. Pliiatsid, poolkuivand vildikad. Kolisin. Kirikuõpetaja oli külas ja pakkusin kogemata, et kas ta tahaks. Ta mõtles ja ütles, et jah, lapsed ehk. Ja sel hetkel välgatas minus ihnsus. Äkki ikka endale hoida? Arusaadavalt ta tajus seda, et nonii, luure jääb ära. Lapsed imegu käppa. Ja nii jäigi. Võtsin oma karbi, kolisin ahnitsetud kuuri külma kätte, siis korteri riiuli kõrvale hunnikusse, siis prügisse. Ehk siis vildikad kuivasid riburadapidi ja maksin korteri kütte eest, et seda ruumalaühikut soojendada ja mitte oma jalga sinna tõsta. Kas kuivavad rahus. Nii on ja oli mu ihnsuse treening.
Inimesed kohtavad mind, näevad mu hinge ja fookust ja teevad omad järeldused. Ja see tegelikkus on!
Vahel imestan. Vahel ei taipa imestada. Vahel kibestun või näen ise kibestunud hingi. Vahel nemadki imestavad. Või kurdavad, et elu on ebaõiglane.
Saaks ainult natukenegi kaltse juurde.... ja tere kah.
Minu lugu on läbi. Ent mõneti jätkub.
Nii et vaimse teekonna üks juur-alustala on andmise harjutamine. Et saaks natukenegi fookus... No et oleksid rohkem päris, elus inimese moodi.
Et oleks luuramine, mitte hiilimine. Mitte nillimine. Luuramine. Mitte pillimine. Luuramine. Mitte pommimine. Hoolimine.
Silmad käivad sihkat-sahkat, sihkat-sahkat. Ette-taha, üles ja alla. Saaks ainult natukenegi ihu ligi rohkem ja rohkem ja rohkem träni, mida paigutada.... No kuhugi ikka leiab kinnisvara.
Või ühe pisikese uru. Või augu.
Ja kui ei.... Nende jaoks on muud praktikad. Millegagi peab ju elus tegelema.
Äkki ahnitseks kokku suurema kirstu!? Aga kust saaks kirsturaha juurde? Sihkat-sahkat, silmad käivad, silmad käivad....
Ikka head
Tiina
Üks oluline tähelepanu fookus on andmise praktika. On väga suur vahe, kas isiku silmad ja mõtted liiguvad ahnitsemiseks või isik märkab, kuidas ta saab head teha. Ja hea eest ka siis tasu vastu võtta.
Vähemalt mõned väidavad nii.
Toon näite enda elust. Tudengina nooruses on mul olnud õnn tutvuda mitmete lahkete isikutega, kes on mulle eluaset pakkunud. Kohe räägin, mida ma neist mäletan. Mu tunded on soojad ja kuumad täna isiku suhtes, kes kolis oma kodust välja ja soovis mulle ja meile igati head. Kui küsisin, et kas võin ta taldrikuid kasutada ja muid asju, ta vastas. Ja mina küsisin, et mis saab siis, kui miskit lõhun ma. Ja ta viitas elule endale ja mis on selle loomus. Käisin luurel. Lähen luurele. Tore on. Temaga. Mõelda mõtteid.
Näide kaks. Mälupilt: Sisse kolides korter isiklikke asju täis (nagu ma pean tavaliseks). Ent asjad on kasutud ja neid on palju. Pagendan need siis nurkadesse, kappidesse, seina äärde, enda asjade vahele. Isik käib siis vahel külas, uurib ja pistab asju sinna, kust ta võttis. Tagasi. Harva paigutab ümber. Viitan, et ta asju on kapp täis ja kas ta vajab midagi ja tahab näha. Ei. Ta ei taha näha, ei aidata mulle pinda vabastada. Kui märkab mingit kaltsu, minu asjade vahel - ja see on tema - ahnitseb enda kätte. Ja kardab vist. Et see sente väärt ribal ei saaks mulle liiga lähedaseks. Külastada mind kesk tema omaks peetavat prügi, ja kui ka ütelda tere, siis fookus liigub tere asemel sinna, et saaks natukenegi asju juurde. Et üüriline ikka elaks rämpsu sees ja keegi ei oleks kasutusse võtnud kardinaid, mis olid surutud kapi ja seina vahele.... Sest....
Ta ei võtnud endaga lahkudes iial midagi kaasa. Jättis koorma korterisse. Alati. Ta tegi ahnitsemise praktikat. Lahkudes ta enda poole kõverdatud küüned lõtvusid ja käed vajusid rüppe ja pühad rekvisiidid potsatasid tagasi pühakotta minu hoolde. Lükkasin seina äärde, toppisin kappi vabadesse aukudesse, pressisin pragudesse.
See oli nii.
Fookus isiku silmadel on sihkat-sahkat. Mul ei tule mitte ühtki luureplaani. Ei olnud seda toona, ei ole ka nüüd. Miks peakski? Suhtun temasse ka soojalt, ent tunne reaalselt kuumaks ei lähe.
Kas ta olla. Ehk kohtume taas.
Kui kohtume taas, ei tea.... Või just tean ette määratult, determineeritult, tema vaba tahet välistades. Eks ikka on tal sihkat-sahkat. Ilmselt ta vestluse asemel mõtleb, kuidas mult midagi saada kohe. Võib-olla. Mina ju ei ole iial ta sisse näinud. Ehk uurib mu keha ja mis sellest loota.... Ei tea.
See öeldud....
...räägin nüüd, kuidas ma päris ise käitusin. Kui ammu kolisin, oli mul karp vanu kunstitarbeid. Pliiatsid, poolkuivand vildikad. Kolisin. Kirikuõpetaja oli külas ja pakkusin kogemata, et kas ta tahaks. Ta mõtles ja ütles, et jah, lapsed ehk. Ja sel hetkel välgatas minus ihnsus. Äkki ikka endale hoida? Arusaadavalt ta tajus seda, et nonii, luure jääb ära. Lapsed imegu käppa. Ja nii jäigi. Võtsin oma karbi, kolisin ahnitsetud kuuri külma kätte, siis korteri riiuli kõrvale hunnikusse, siis prügisse. Ehk siis vildikad kuivasid riburadapidi ja maksin korteri kütte eest, et seda ruumalaühikut soojendada ja mitte oma jalga sinna tõsta. Kas kuivavad rahus. Nii on ja oli mu ihnsuse treening.
Inimesed kohtavad mind, näevad mu hinge ja fookust ja teevad omad järeldused. Ja see tegelikkus on!
Vahel imestan. Vahel ei taipa imestada. Vahel kibestun või näen ise kibestunud hingi. Vahel nemadki imestavad. Või kurdavad, et elu on ebaõiglane.
Saaks ainult natukenegi kaltse juurde.... ja tere kah.
Minu lugu on läbi. Ent mõneti jätkub.
Nii et vaimse teekonna üks juur-alustala on andmise harjutamine. Et saaks natukenegi fookus... No et oleksid rohkem päris, elus inimese moodi.
Et oleks luuramine, mitte hiilimine. Mitte nillimine. Luuramine. Mitte pillimine. Luuramine. Mitte pommimine. Hoolimine.
Silmad käivad sihkat-sahkat, sihkat-sahkat. Ette-taha, üles ja alla. Saaks ainult natukenegi ihu ligi rohkem ja rohkem ja rohkem träni, mida paigutada.... No kuhugi ikka leiab kinnisvara.
Või ühe pisikese uru. Või augu.
Ja kui ei.... Nende jaoks on muud praktikad. Millegagi peab ju elus tegelema.
Äkki ahnitseks kokku suurema kirstu!? Aga kust saaks kirsturaha juurde? Sihkat-sahkat, silmad käivad, silmad käivad....
Ikka head
Tiina
Tuesday, September 11, 2018
Ülim tarkus pluss ülim kaastunne on täiuslik tarkus
mõtlesin kirjutada, et kaastunne ja tarkus on alati kõigi hädade ravi
Üks näide. Lugesin kurba lugu.
Kui kurb on, saab igaüks ise otsustada.
Nimelt kuskil arenenud maal oli sisserändajate perekond. Nad kõik perega haisesid lihtsalt väga hirmsalt. Kortermaja elanikud püüdsid rääkida nendega sel teemal. Mingil põhjusel ei saanud sellest asja. Võib-olla nad ei mõistnud keelt? Kes teab, mina seda infot ei tea.
Üritasime olukorda mõista. Keegi teadis anda arusaamisele suuna: ta reisis kuhugi eksootilisse riiki ja seega teadis rääkida, et kohalikud haisesid ja ta ei teadnud, miks. Hotell ka lehkas spetsiifiliselt. Ent keegi siis soovitas kohalikku alternatiivse meditsiini ravimiks peetud asja, mis pidi kannatusi leevendama - ning siis ta sai aru. Ta manustas,
ta hakkas haisema.
Igal juhul meie lugu läks edasi.
Aga mis sa arvad, kuidas?
Sisserändajad andsid asja kohtusse kaebusega, et inimesed väldivad neid trepikojas - pööravad pea ära ja mõni hoiab ka ninast kinni. Kohus tegutses. Kohus mõistis maja elanikud süüdi rassismis.
See on minu üks lugu, mida ma lugesin. Ja seda päeval, kui inimesed küsivad, et kas tõesti alati on arukus ja kaastunne kõigi koleduste ravi. Vastuses peaks igaüks veenduma ja olgu lood õpetuseks, juhul kui inimesed söandavad vaadata väga-väga hoolikalt ja tõesti mõista. Mõista, et kõik tahame olla õnnelikud ja kannatustest vabad. Me kõik tahame neid eesmärke saavutada. Ja tegutseme selles suunas.
Tegutseme.
Mina tegutsen.
Sina tegutsed.
Tegutseb ka tema.
Kõik tegutsevad.
Ja asjad muudki kulgevad. Ja olgu mul palve: olgu me tegevus selline, et tõesti aitab võimalikul suurel hulgal - kui mitte kõigil - kannatustest vabaneda. Ja saagu sa mõistmise kehastuseks.
Nimelt kuskil arenenud maal oli sisserändajate perekond. Nad kõik perega haisesid lihtsalt väga hirmsalt. Kortermaja elanikud püüdsid rääkida nendega sel teemal. Mingil põhjusel ei saanud sellest asja. Võib-olla nad ei mõistnud keelt? Kes teab, mina seda infot ei tea.
Üritasime olukorda mõista. Keegi teadis anda arusaamisele suuna: ta reisis kuhugi eksootilisse riiki ja seega teadis rääkida, et kohalikud haisesid ja ta ei teadnud, miks. Hotell ka lehkas spetsiifiliselt. Ent keegi siis soovitas kohalikku alternatiivse meditsiini ravimiks peetud asja, mis pidi kannatusi leevendama - ning siis ta sai aru. Ta manustas,
ta hakkas haisema.
Igal juhul meie lugu läks edasi.
Aga mis sa arvad, kuidas?
Sisserändajad andsid asja kohtusse kaebusega, et inimesed väldivad neid trepikojas - pööravad pea ära ja mõni hoiab ka ninast kinni. Kohus tegutses. Kohus mõistis maja elanikud süüdi rassismis.
See on minu üks lugu, mida ma lugesin. Ja seda päeval, kui inimesed küsivad, et kas tõesti alati on arukus ja kaastunne kõigi koleduste ravi. Vastuses peaks igaüks veenduma ja olgu lood õpetuseks, juhul kui inimesed söandavad vaadata väga-väga hoolikalt ja tõesti mõista. Mõista, et kõik tahame olla õnnelikud ja kannatustest vabad. Me kõik tahame neid eesmärke saavutada. Ja tegutseme selles suunas.
Tegutseme.
Mina tegutsen.
Sina tegutsed.
Tegutseb ka tema.
Kõik tegutsevad.
Ja asjad muudki kulgevad. Ja olgu mul palve: olgu me tegevus selline, et tõesti aitab võimalikul suurel hulgal - kui mitte kõigil - kannatustest vabaneda. Ja saagu sa mõistmise kehastuseks.
Saturday, September 1, 2018
Mure-mõtlemine
Elu on terve maja. Kui suur see on, kui lõputult palju kruve, naelu, tugiposte ja asju selle sees. Kas nõustud? Kui hea ei ole elada, kas leiad üles koha, mida parandada? Kas nii saabki üldse öelda? On vaja mõista, kuidas seda kõike teha, kaasa arvatud dekoratsioonid ja funktsioonid.
See öeldud, sul ei ole vaja õppida psühholoogiat või sisekujundust aastaid selleks, et endale pesa sisustada. Või panna üles uued kardinad, või tihendada aknad. Lihtsalt talupojamõistus aitab või kellegi suurema tarkus. Või mõtlemine, et välja mõelda.
Ma võin analüüsida su maja, kas otseselt või nii, nagu ma siin seda metafoori kasutasin. Ent eeldagem, et ma ei tea sind, kes sa seda teksti siin loed. Või kui ka tean, ka minult nõuab su majaga tutvumine aega, tähelepanu, aega, mõttetööd. Rasket analüüsi. Et siis selgelt näha, mis ja kuidas on parim miskit teha. Ja raha on ju alati piiratud. Nagu ka aeg.
Vabandan juba ette. See kõik on ebatäiuslik.
Ometi annan ma nüüd juhised sulle, mis suunas edasi mõelda ja kuidas käituda. Sest see on lihtsalt nii levinud eksimus. Kui sul on külm, siis iga ekspert võib öelda, et kontrolli, kas sa katuse panid majale peale. Novot. Ja katuse ehitamine on töö, mida saad ise vaikselt ära teha. Selle üüratu töö. Seega minu roll on imetilluke kui olematu. Ma võin anda vaid juhise, mis suunas vaadata, et teatud suur-suur ehitustehniline puudujääk saaks edaspidi vaikselt-vaikselt täiustatud.
1. kas sa sööd piisavalt ja piisavas koguses kehale väärt kraami
2. Magamine piisavalt ja kaitstult. Magamiseks on võetud aeg ja koht.
3. Turvaline keskkond
4. Füüsiline liikumine
5. Tingimused elu säilitamiseks
6. Hoolikas valik, millele tähelepanu suunata
Keskendun punktile number kuus. Ent see on seotud kõige muuga. Et magada piisavalt, tuleb mõttetöö suunata sellele mingi hetk, et sa läheksid magama. Samamoodi tuleb päris tihti süüa.
Kõigi puudujääkidega on seotud nähtus nimega MURETSEMINE. Kas sina analüüsid väga-väga hoolikalt ja täpselt õigel ajal kõik läbi?
Muretsemine on kui spontaanne strateegiline mõtlemine.
Selle strateegilise mõtlemise spontaansel vallandumisel võib olla paar komplikatsiooni:
esiteks: kuna sa parasjagu teed midagi muud (näiteks sööd või magad), siis OTSUSTAD esialgset tegevust jätkata ja lükkad tegevuse to-do listi. Ehk siis tegemata tööde nimekirja. Tegeled strateegilise planeerimisega näiteks nelja tunni pärast, õhtul kell seitse.
teiseks: sa otsustad SIIN ja PRAEGU strateegiliselt mõelda, ent sul pole käepärast paberit, pliiatsit ja kõrvatroppe, kuna viibid tänaval ja ootad bussi. võid OTSUSTADA istuda äärekivile, võtta kotist märkmiku ja minna koju ülejärgmise bussiga, kui kõik mõttejupid on vigadeta lõpuni sooritatud.
Mille poolest erineb muretsemine ja mõtlemine? ei erinegi. Ent kui inimene muretseb, siis üldiselt definitsiooni kohaselt on mõttetöö ebakvaliteetne kas pinnapealsuse tõttu või seetõttu, et ülesanne jääb poolikuks. Nagu matemaatikaülesanne koolis, kui kell helises. Muidugi juhul, kui käisid sellises koolis, kus oli ühiskondlik koolikell.
Täiskasvanuelus tuleks rõhuda mõtestatud kvaliteedile. Sest sa saad seda teha!
Mida on vaja teha elukvaliteedi tagamiseks?
Väga-väga keskendunult teha ükskõik mida. Ning keskendunult tegeleda strateegilise mõtlemisega. Mitte kunagi ei tasuks laskuda praagi tootmisse.
Ravijuhis:
Iga päev võtta muretsemiseks oma aeg. Muuta see rutiiniks. Muretseda 20 minutit päevas. Kindlal ette määratud ajal. Vääramatu loodusjõuna. Muretseda! Nii keskendunult, et see muutub sügavaks spirituaalseks kogemuseks. Nii keskendunult, et sa tõesti mõtled kõik lõpuni. Lähed lõpuni. ehitad seda päev-päevalt. Koos paberi, pliiatsi, mänguklotside ja joonistega. Iga päev uuesti, tutvudes eelmise päeva tööga, eelmiste päevade, nädalate, ja aastate tööga. Ehitad seda lossi. Oled põhjalik, loov, mänguline. Kes kasutab oma keha, enda vaimu selleks, et luua silmade ees sümmeetria. Kes muundab maagiliselt kannatuse väärtuslikuks ravimiks. Kes ehitab konstruktsioone, milles iga detail on tervikusse ideaalselt sobituv.
Paber ja pliiats. Joonised.
Elu on matemaatika. Kui matemaatikaülesanne. Tuleb vaadata, mis sul on, ja samm-sammult tegutseda oma pisikese pliiatsiga. Kuniks sa naeratad. Nii kakskümmend minutit päevas. Ja siis jalutad, sööd, magad, suhtled ning keskendud asjadele, mida ma isegi su ellu ei oska praegu ettegi kujutada. Sest ka minu meel on piiaratud ja vajan paberit ja pliiatsit.
Kui tahaksid spontaanselt strateegiliselt mõelda, saad otsustada kindlalt seda mitte teha. Praegu. Sest praegu ma lähen magama. Liigutan oma keha selleks kergusega. Head ööd. Näeme hommikul kell 10, mu elu ja sinna moodustuma hakkavad mustrid kell kümme.
Ikka head
Tiina
See öeldud, sul ei ole vaja õppida psühholoogiat või sisekujundust aastaid selleks, et endale pesa sisustada. Või panna üles uued kardinad, või tihendada aknad. Lihtsalt talupojamõistus aitab või kellegi suurema tarkus. Või mõtlemine, et välja mõelda.
Ma võin analüüsida su maja, kas otseselt või nii, nagu ma siin seda metafoori kasutasin. Ent eeldagem, et ma ei tea sind, kes sa seda teksti siin loed. Või kui ka tean, ka minult nõuab su majaga tutvumine aega, tähelepanu, aega, mõttetööd. Rasket analüüsi. Et siis selgelt näha, mis ja kuidas on parim miskit teha. Ja raha on ju alati piiratud. Nagu ka aeg.
Vabandan juba ette. See kõik on ebatäiuslik.
Ometi annan ma nüüd juhised sulle, mis suunas edasi mõelda ja kuidas käituda. Sest see on lihtsalt nii levinud eksimus. Kui sul on külm, siis iga ekspert võib öelda, et kontrolli, kas sa katuse panid majale peale. Novot. Ja katuse ehitamine on töö, mida saad ise vaikselt ära teha. Selle üüratu töö. Seega minu roll on imetilluke kui olematu. Ma võin anda vaid juhise, mis suunas vaadata, et teatud suur-suur ehitustehniline puudujääk saaks edaspidi vaikselt-vaikselt täiustatud.
1. kas sa sööd piisavalt ja piisavas koguses kehale väärt kraami
2. Magamine piisavalt ja kaitstult. Magamiseks on võetud aeg ja koht.
3. Turvaline keskkond
4. Füüsiline liikumine
5. Tingimused elu säilitamiseks
6. Hoolikas valik, millele tähelepanu suunata
Keskendun punktile number kuus. Ent see on seotud kõige muuga. Et magada piisavalt, tuleb mõttetöö suunata sellele mingi hetk, et sa läheksid magama. Samamoodi tuleb päris tihti süüa.
Kõigi puudujääkidega on seotud nähtus nimega MURETSEMINE. Kas sina analüüsid väga-väga hoolikalt ja täpselt õigel ajal kõik läbi?
Muretsemine on kui spontaanne strateegiline mõtlemine.
Selle strateegilise mõtlemise spontaansel vallandumisel võib olla paar komplikatsiooni:
esiteks: kuna sa parasjagu teed midagi muud (näiteks sööd või magad), siis OTSUSTAD esialgset tegevust jätkata ja lükkad tegevuse to-do listi. Ehk siis tegemata tööde nimekirja. Tegeled strateegilise planeerimisega näiteks nelja tunni pärast, õhtul kell seitse.
teiseks: sa otsustad SIIN ja PRAEGU strateegiliselt mõelda, ent sul pole käepärast paberit, pliiatsit ja kõrvatroppe, kuna viibid tänaval ja ootad bussi. võid OTSUSTADA istuda äärekivile, võtta kotist märkmiku ja minna koju ülejärgmise bussiga, kui kõik mõttejupid on vigadeta lõpuni sooritatud.
Mille poolest erineb muretsemine ja mõtlemine? ei erinegi. Ent kui inimene muretseb, siis üldiselt definitsiooni kohaselt on mõttetöö ebakvaliteetne kas pinnapealsuse tõttu või seetõttu, et ülesanne jääb poolikuks. Nagu matemaatikaülesanne koolis, kui kell helises. Muidugi juhul, kui käisid sellises koolis, kus oli ühiskondlik koolikell.
Täiskasvanuelus tuleks rõhuda mõtestatud kvaliteedile. Sest sa saad seda teha!
Mida on vaja teha elukvaliteedi tagamiseks?
Väga-väga keskendunult teha ükskõik mida. Ning keskendunult tegeleda strateegilise mõtlemisega. Mitte kunagi ei tasuks laskuda praagi tootmisse.
Ravijuhis:
Iga päev võtta muretsemiseks oma aeg. Muuta see rutiiniks. Muretseda 20 minutit päevas. Kindlal ette määratud ajal. Vääramatu loodusjõuna. Muretseda! Nii keskendunult, et see muutub sügavaks spirituaalseks kogemuseks. Nii keskendunult, et sa tõesti mõtled kõik lõpuni. Lähed lõpuni. ehitad seda päev-päevalt. Koos paberi, pliiatsi, mänguklotside ja joonistega. Iga päev uuesti, tutvudes eelmise päeva tööga, eelmiste päevade, nädalate, ja aastate tööga. Ehitad seda lossi. Oled põhjalik, loov, mänguline. Kes kasutab oma keha, enda vaimu selleks, et luua silmade ees sümmeetria. Kes muundab maagiliselt kannatuse väärtuslikuks ravimiks. Kes ehitab konstruktsioone, milles iga detail on tervikusse ideaalselt sobituv.
Paber ja pliiats. Joonised.
Elu on matemaatika. Kui matemaatikaülesanne. Tuleb vaadata, mis sul on, ja samm-sammult tegutseda oma pisikese pliiatsiga. Kuniks sa naeratad. Nii kakskümmend minutit päevas. Ja siis jalutad, sööd, magad, suhtled ning keskendud asjadele, mida ma isegi su ellu ei oska praegu ettegi kujutada. Sest ka minu meel on piiaratud ja vajan paberit ja pliiatsit.
Kui tahaksid spontaanselt strateegiliselt mõelda, saad otsustada kindlalt seda mitte teha. Praegu. Sest praegu ma lähen magama. Liigutan oma keha selleks kergusega. Head ööd. Näeme hommikul kell 10, mu elu ja sinna moodustuma hakkavad mustrid kell kümme.
Ikka head
Tiina
Saturday, June 23, 2018
Minna taha, olles ees
Leppisin Mardiga kokku, et vähemalt mina jätkan rutiini iga päev miskit kirjutada. Miks mitte ka blogisse?
Eile mõtlesin sellele, mis on kõrgintellekt. Ja kuidas sellest aru saada? Peamine tingimus on, et toetuspunkt või "tunnistaja" on reaalsus. Kui mingit "päris" viidatavat ei ole, elu, kes teeb omad korrektiivid.... siis see on ju puhas loba, häälituste ja kritselduste ussipesa. Verbalism - nii ütlevad selle kohta psühholoogid.
Tunnistajaks on Emake Loodus ise! Või siis tehis-ilm ja selles kehtivad reeglid.
Kes orienteerub kiirelt maailma segaduses, "nähes" neid seaduspärasid, olles tõlkinud need seadused psüühika keelde - see on läinud mingist tavareaalsusest "läbi". Ent pange tähele, ma räägin praegu psüühikast. Mitte kehast, mis on astunud Taevariiki või paraleeluniversumisse. Et käis pauk ja läinud ta oligi. Ei!
Psüühika on imetabane. Psüühika treenimiseks ja seoste nägemiseks on loodud mitmeid psüühika-kosmoloogia-värke. Et on kirjeldus, kuidas selles "puhtas" seostemaailmas asjad on ja mis on seaduspärad. Erinevatel filosoofidel on erinevad kirjeldused, erinevad arhetüübid, konstruktid. Mõni konstrukt on kasulik ja rakendatav inimese käitumiskeskkonda, teised aga on mõttetud... Noh näiteks, inimene treenib end eriliselt reageerima iga kord, kui näeb kollaka alatooniga autot. Mis mõte sellel diskrimineerimisel on? See sõltub õpetajast, kuidas ta oskab enda süsteemi müüa...
Ja nüüd näide, mida see tähendab. Kuidas näha seoseid igapäevaelus? Kus on too reaalajas nähtamatu retsept, et kuhu ja millele tähelepanu suunata? Kuidas minna läbi värava? Kuidas olla beyond?Vist üks ilmekam näide tollest on see filmilõik.
Mees saab imevõimed äkki, läbi prillide. Arusaadavalt tuleb päriselus selle nimel teatavate protokollide läbi treenida iga päev.
Tunnistajaks on Emake Loodus ise! Või siis tehis-ilm ja selles kehtivad reeglid.
Kes orienteerub kiirelt maailma segaduses, "nähes" neid seaduspärasid, olles tõlkinud need seadused psüühika keelde - see on läinud mingist tavareaalsusest "läbi". Ent pange tähele, ma räägin praegu psüühikast. Mitte kehast, mis on astunud Taevariiki või paraleeluniversumisse. Et käis pauk ja läinud ta oligi. Ei!
Psüühika on imetabane. Psüühika treenimiseks ja seoste nägemiseks on loodud mitmeid psüühika-kosmoloogia-värke. Et on kirjeldus, kuidas selles "puhtas" seostemaailmas asjad on ja mis on seaduspärad. Erinevatel filosoofidel on erinevad kirjeldused, erinevad arhetüübid, konstruktid. Mõni konstrukt on kasulik ja rakendatav inimese käitumiskeskkonda, teised aga on mõttetud... Noh näiteks, inimene treenib end eriliselt reageerima iga kord, kui näeb kollaka alatooniga autot. Mis mõte sellel diskrimineerimisel on? See sõltub õpetajast, kuidas ta oskab enda süsteemi müüa...
Ja nüüd näide, mida see tähendab. Kuidas näha seoseid igapäevaelus? Kus on too reaalajas nähtamatu retsept, et kuhu ja millele tähelepanu suunata? Kuidas minna läbi värava? Kuidas olla beyond?Vist üks ilmekam näide tollest on see filmilõik.
Mees saab imevõimed äkki, läbi prillide. Arusaadavalt tuleb päriselus selle nimel teatavate protokollide läbi treenida iga päev.
Monday, June 18, 2018
Ole normaalne
Milline inimene on normaalne? Mäletan, et just see oli minu kõige esimene kliinilise psühholoogia loeng, mida ma ülikoolis kuulsin. Videost. Juba toona, ammu. Kui ma veel matemaatikat õppisin.
Normaalne. See sõna on oluliselt muutunud. Minu ajal ei tahtnud olla keeri normaalne, vaid eriline. Nüüd aga noored kinnitavad, et nad on normaalsed - ja usuvad, et kõik teised ka. "Minu arust kõik on normaalsed". Sõna tähendus on nihkunud.
Just selles loengus näitena, ja hiljem kliinilise psühholoogia magistriseminaris arutlesime üht juhtumit. Nimelt tollele vana, kogenud psühholoogi vastuvõtule oli tulnud murelik mediteerija. Ta oli väga tõsiselt seda asja võtnud, pühendunult praktiseerinud - ja - ja siis ta kogeski, et kõik on ta meele loodud. Ja kuidas ta koges? Koges! Tajud muutusid tema tahtele alludes, ta oli võimeline minataju liigutama tolle objekti suunas, mida ta vaatles. Kui tore!
Siit siis tulidki kriitilised küsimused? Kas see häirib teda? Kas see häirib teisi? Kas see on ebatavaline (statistiliselt haruldane sündmus normaaljaotuse kõveral)? Kas see allub tahtele?
Arusaadavalt, määravaks saab viimane punkt - kas see allub tahtele. Jah! Järelikult on see normaalne! Palju õnne, sul tuli meditatsioon välja... lõpuks! Hurraa!
Või noh, õigem oleks keeleliselt väljendada - nautisid meditatsiooni vilju. Meditatsioon nii ehk naa on treening kui selline ja kes ikka saab öelda, kas treening tuli välja.
Siit ilmselgelt koorubki arusaam, et miks on õpilase ja õpetaja suhe oluline, et see oleks ülisõbralik, turvaline kiindumussuhe (nagu lääne psühholoogias kirjeldatakse). Need kogemused ja taipamised, nihked maailmatajus võivad olla hirmutavad. Siis on vaja turvalist kallit, eriti väikelaste puhul. Ja ka vanemate puhul... kuigi see kalli, turvaembus võib olla spirituaalne, emotsionaalne turva-baas.
Miks seda vaja on? Selline üleminek, psüühika reorganiseerumise protsess on küllalt lühike, ent väga ebameeldiv kogemus. jah, see saab olla ka meeldiv, kuivõrd näiteks sünnitus võib olla orgastiline (ja mõnedel andmetel peabki olema komplikatsioonide ennetamise nimel) - mitte keegi aga ei võta valu ja muutuse kannatust ära!
Lääne kõrgtaseme mõtlejad on väga hästi aru saanud, nagu ka mujal... et see on ju suremine. Ja sündimine! Ja selleks, et areneda, on vaja otsustada surra. Surra sellena, kes ollakse. Et sündida uuena, konstrueerida reaalsus kokku uuelt tasandilt. Teistmoodi.
Ja matemaatiliselt on selge, et maksimaalse arvu arengut annab seisund, kus surm ja sünd on silmapilkne, nii tihe, et moodustab konstantse flow, vookogemuse, või ka "tsooni", nagu nägin selle nii tõlgituna olevat ühes blogis....
Pidev surmasoov ja sünnitahe... Selle metafooriks on keskpäev, midagi toimub kuskil "vahel", näiteks on sellest täis tuubitud Nietzsche "nõnda kõneles zarathustra". Lõppetamatud taas-tulemised - ent ometi uued, kui psüühika on vahepeal uueks end loonud. Meenub ka film "Groundhog Day" ning muidugi "Westworld" kui sari. Budistlikus koolis on selle mõiste nimi "bardo". Lääne psühholoogiateaduses praegu "liminal...." Liminal- midagi. Segane värk. Guugel ehk aitab leida lisaks...
Nutikamad arvutavad välja, et maksimaalse arengu saavutamiseks on vaja olla pidevas bardos, pidevas "ebamugavuses", kus mitte ühtki turvaobjekti ei ole. Outs!
Kui on turvaline kiindumussuhe, laps õpib olema kallistatud-olemise-tundes lõpuks ka ilma emata, ilma lähedaste füüsilise kohaloluta. Kui olla selles seisus kaua-kaua-kaua, siis see seis muutub harjumuspäraseks. Seetõttu on väga vaja väga-väga turvalist suhet kellegagi, täiskasvanuga. Nimetagem seda "kasvatus". Seega kasvatus on turvatunde pakkumine, mitte arenema sundimine. Kasvatus on see, kui laps saab igas sekundis surra, turvaliselt. (Ma räägin psüühika kadumisest ja taas-konstrueerimisest).
Nii, ja nüüd ma räägin endast. Kas mina olen normaalne? Ma olen varase seksuaalkasvatuse ja varase budismi, matemaatika ja teaduse ohver. Ohver oli eksponeeritud raamautriiulile, alumine riiul sünnitusabi detailne kirjeldus koos piltidega. Siis budsmist tihedat teksti, koos piltidega. Üks joogaraamat oli pea tervenisti fotod. Ajakiri "paradoks", mida isa ostis (koos muu kõikvõimaliku kraamiga). Muidugi oli vaja lapsena treenida end, et olla nagu "päris" - hoida minuteid hinge kinni, tõmmata naba vastu selgroogu, seista pea peal, mediteerida pimedas metsas igal õhtul. Minna 16-aastaselt noorema vennaga ilma vanemateta metsa. Mäletan, et siis tuli välja kohutavas tõlkes "väga efektiivse teismelise 7 harjumust", kus oli instruktsioonid iseenda matuste ettekujutamiseks. Või noh, ma pole isegi kindel, kes see ikka oli teismeliste versioonis... Igal juhul reaalsus oli see, et tõusin vennaga keset suve üles kaks korda päevas, et teha kaks käiku metsa marju korjama - ja mediteerima. Keskpäeval magasime, ja pimedas - kaks korda päevas.
Ja muidugi ma mäletan seda õudust ja ebamugavust, mis tunne on seda teha üksi, või noh - vend oli ju ka. Kuna õnnestumine on seda suurem, kuivõrd turvaline on tänapäev, see hetk, milles seda teha.... siis on perfektselt ratsionaalne panustada turvasuhte kujundamisele.
Mitte keegi ei saa minu eest padja peale, või kännu peale istuda, et see raske mõttetöö ära teha minu eest. Et minu eest kujundada minu tajusid! Ei saa! Mitte keegi ei saa minu eest mulle "tajudesse süstida" mänglevat kergust, et saaksin ise enda maailma ja seisundit juhtida. Mitte keegi ei saa minu eest ära teha matemaatikatehteid, et saaksin elus elegantse kiirusega näha asjalikke mustreid olukordades ja inimestes.
Aga kui mul ei ole ühtki turvalist isikut? Siis on nii, et võta peoga mulda ja ütle valjult: Sinust saab minu tunnistaja! Sinu turvakoht on maapind, gravitatsioon ei reeda sind iial! Taevas su kohal, maapind sinu all. Sina perfektselt seal vahel. Sa võid sellele kindel olla. Võid turvaliselt surra. Ja sündida. Su keha on hoitud. sa lihtsalt sured! Ei ole vajadust karta!
Mine puu alla, puu pakkumas päikese eest kaitset. Talle võib kindel olla. Ja võida iseenda soov ellu jääda. Sa sured koos oma deemonitega. Sa alistad nad, loobudes psüühika-taastootmisest koos oma deemonitega. Sa saad, sa saad sellega hakkama.
Sa tuled sellega toime!
Nii, ja nüüd teine teema. Kuidas olla normaalne. Ehk empaatiline.
Süsteem on selles, et kõik, mida sa näed, on sinu oma. Sinus on see kaaa! Jaa! Kui oled võimeline tajuma, järelikult sa oled see! Kui sa ei näe, siis see sa pole! See on rabavalt loogiline. Kui inimene "ei näe", siis ta on täielikult võimetu "selleks", mida ta ei näe.
Ma sellesse mõttekäiku ei taha süveneda väga. Kindlasti on neid lugejaid ka, et - mismõttes see nii on? Vastus on ajukahjustusega juhtumite uuringutes. Kui isik ei koge miskit enda psüühikas, siis seda ta ka ei näe, ei taju, ega oska öelda ka nimetusi. Näiteks mõni ei taju vastikust ja hirmu - vastikuid pilte vaadates ta ei kujuta ette, mismoodi vastikus teistel välja näeb...
Kui vaatad teist ja ütled tema kohta miskit - ükskõik mida - on see üksnes sina! Sest mitte midagi see olla ei saa. Põlgus, haletsus ja hukkamõist - kui pead kedagi selle vääriliseks, siis järelikult sa tajud, et sa ise ka oled see hukkamõistu vääriline - ja - ja - oled iseenda suhtes vägivaldne! Juhul, kui oled kuri kellegi suhtes, siis oled iseenda põlgur. Nüpeldad iseennast vaid!
Jah, ma olen teadlik, kui raskelt see tõdemus tuleb.
Et kas tõesti mina olen SEE!! Jah, oled. Kui su tingimused ja seisund on hetkel parem, siis see vaid tähendab, et oled "eelmistes eludes" see siiski olnud. Kui sul on ajukahjustus, või arendamata psüühika osa, siis sa üldse ei näe mingit fenomeni. Aga kui näed - järelikult on sul piisavalt võimet ja kogemust endal!
Nii, ja see nägemine on väga hea esimene samm! Teine samm on tuletada see eelmine elu meelde - ehk siis #metoo - tundega tõesti saada aru sellest. Jah, ka mina olen olnud selles situatsioonis, ka olen seda kogenud.
Kui sisened iseenda seisu, mida teises ka näed, ja mudeldad ette kaastunde iseenda suhtes - siis see on perfektne kallistus teisele. Siis ka teine õpib, kuidas iseenda seisus surra ja sündida uuena. Siis on parim turvasuhe, parim kasvatus. Siis oled teise jaoks parim maapind, kes hoiab teda kindlalt enda embuses.
Kui olin laps, paljud tunded ja olukorrad olid minu jaoks täielik mitte-olemine, seda ei olnud olemas minu jaoks. Mäletan, kuidas juurdlesin, mis siis on armumise tunne. Mul olid pikad teooriad selle kohta. Isegi keskkoolis vene keele kirjanduse tunnis, teoses "Asja"... mul polnud halli aimugi, et tütarlaps võis olla armunud. Ja seda vastust ei tulnud ka siis, kui õpetaja mind püüdlikult intervjueeris ja suunas. Lõpuks pidi ta ise ette ütlema - ja ma olin hämmingus ja püüdsin aru saada, mis see tähendab.... Ja kas see tõesti seletab seda käitumist... Seal ma seisin. Püüdsin aru saada.
Empaatia on võimalik siis, kui mäletad enda eelmisi elusid - tahtlikult taastekitad selle seisundi kogemise teatavas mõttes - ja oled enda suhtes empaatiline, täiskasvanulik, olevikus. Seda nimetatakse dual awareness. Taaskord saab guugeldada. Siis saad näidata ümbritsevatele, kuidas nemad saavad sinu eeskujul enda seisundiga toime tulla. Ütleme nii, et keegi kogeb armumist ja tal on puudu kontseptsioonid, käitumisjuhised ja empaatia. Sa saad ette mudeldada, eeskujuna.
ja nüüd siis on selge ka mitte-empaatia definitsioon. See on iseenda vältimine, iseenda eitamine ja iseenda mitte-arendamine, mitte-laiendamine. See seis väljendub juhmuses, eituses, targutamises, põlgamises, kurjuses... , mikromanageerimises, süüdistamsies, põlguses, haletsuses. "Sympathy". oioi kui kole - kui hea, et mul seda pole. Ehk siis täielik eitus, iseendale valetamine, ignorantsus, ehkki mõni budistlik õpetaja ütleb selle välja otsevastena inglise keeles - stupid!
Sest KUI sa juba näed! Kui näed, siis see juba sul ON. Ja kui siis näed, ja eitad - oled eituses!
Definitsioon on vääramatu!
Aga miks mõned näevad ja eitavad? Miks mina olen selline?
Vastus on psühhotrauma. Võime nii öelda. Trauma sellest, et isik ei ole endale tekitanud turvalist kohta, kus surra. Ta vanemate patud on nuheldud tema peal. Vanemad olid eituses ehk traumatiseeritud. Kui kaua on sõdadest möödas? Kasvasid üles lastekodus kurjade kasvatajatega? Vabandust, matemaatikaolümpiaadidele pole sul asja! Adopteerisid oma vaimseks vanemaks spirituaalselt adekvaatse naabritädi? Palju õnne, sead oma arengurööpaid nüüd ise! Avastasid, et kohaliku noortekeskuse juhendaja on normaalne? Kui tore, et nüüd temaga hängid.
Valisid traumatiseerimata abikaasa? Elu peavõit! Sa ei pea kurvastuse läbielamiseks lahkuma isegi kodust. Su vanemad on normaalsed! Milline haruldane võimalus olla kõik!
Tean-tean. Kindlasti nüüd nii mõnigi lugeja vaatab enasse ja diagnoosib ennast, et tal ei ole turvalist suremise kohta, et ta ise on liiga palju jätnud tegemate oma eelnevates eludes - või ta vanemad. Jah, kiire on tõesti - et siis NÜÜD kohe luua endas suur empaatia, suur kaastunne. Koos parima arengukeskkonnaga. Oled vanaema? Kui tore! Siis see on parim aeg võtta palgatöölt vähemaks, kui tunned vajadust, teha valikuid äratada endas suur kaastunne ja näidata noortele ette. Näidata ette, mis tähendab võtta omaks kõik iseendas sõbralikult, kaastundlikult, eituseta. Sõda ei ole praegu. On aeg lastada kasvada noortel, kel kasvavad sel viisil supervõimed!
Oled traumatiseeritud? Säti end turvaliselt selili lamama, tunneta sõrmede vahel muru. Sa oled hoitud. Sa saad omastada kõik, mis oled sina. Kõik sinu traumad, kõik sinu rõõmud.... Sa saad iseennast emmata. Sa oled tuul, oled maa ja päikesepaiste. Oled kõik oma tajud.
Normaalne. See sõna on oluliselt muutunud. Minu ajal ei tahtnud olla keeri normaalne, vaid eriline. Nüüd aga noored kinnitavad, et nad on normaalsed - ja usuvad, et kõik teised ka. "Minu arust kõik on normaalsed". Sõna tähendus on nihkunud.
Just selles loengus näitena, ja hiljem kliinilise psühholoogia magistriseminaris arutlesime üht juhtumit. Nimelt tollele vana, kogenud psühholoogi vastuvõtule oli tulnud murelik mediteerija. Ta oli väga tõsiselt seda asja võtnud, pühendunult praktiseerinud - ja - ja siis ta kogeski, et kõik on ta meele loodud. Ja kuidas ta koges? Koges! Tajud muutusid tema tahtele alludes, ta oli võimeline minataju liigutama tolle objekti suunas, mida ta vaatles. Kui tore!
Siit siis tulidki kriitilised küsimused? Kas see häirib teda? Kas see häirib teisi? Kas see on ebatavaline (statistiliselt haruldane sündmus normaaljaotuse kõveral)? Kas see allub tahtele?
Arusaadavalt, määravaks saab viimane punkt - kas see allub tahtele. Jah! Järelikult on see normaalne! Palju õnne, sul tuli meditatsioon välja... lõpuks! Hurraa!
Või noh, õigem oleks keeleliselt väljendada - nautisid meditatsiooni vilju. Meditatsioon nii ehk naa on treening kui selline ja kes ikka saab öelda, kas treening tuli välja.
Siit ilmselgelt koorubki arusaam, et miks on õpilase ja õpetaja suhe oluline, et see oleks ülisõbralik, turvaline kiindumussuhe (nagu lääne psühholoogias kirjeldatakse). Need kogemused ja taipamised, nihked maailmatajus võivad olla hirmutavad. Siis on vaja turvalist kallit, eriti väikelaste puhul. Ja ka vanemate puhul... kuigi see kalli, turvaembus võib olla spirituaalne, emotsionaalne turva-baas.
Miks seda vaja on? Selline üleminek, psüühika reorganiseerumise protsess on küllalt lühike, ent väga ebameeldiv kogemus. jah, see saab olla ka meeldiv, kuivõrd näiteks sünnitus võib olla orgastiline (ja mõnedel andmetel peabki olema komplikatsioonide ennetamise nimel) - mitte keegi aga ei võta valu ja muutuse kannatust ära!
Lääne kõrgtaseme mõtlejad on väga hästi aru saanud, nagu ka mujal... et see on ju suremine. Ja sündimine! Ja selleks, et areneda, on vaja otsustada surra. Surra sellena, kes ollakse. Et sündida uuena, konstrueerida reaalsus kokku uuelt tasandilt. Teistmoodi.
Ja matemaatiliselt on selge, et maksimaalse arvu arengut annab seisund, kus surm ja sünd on silmapilkne, nii tihe, et moodustab konstantse flow, vookogemuse, või ka "tsooni", nagu nägin selle nii tõlgituna olevat ühes blogis....
Pidev surmasoov ja sünnitahe... Selle metafooriks on keskpäev, midagi toimub kuskil "vahel", näiteks on sellest täis tuubitud Nietzsche "nõnda kõneles zarathustra". Lõppetamatud taas-tulemised - ent ometi uued, kui psüühika on vahepeal uueks end loonud. Meenub ka film "Groundhog Day" ning muidugi "Westworld" kui sari. Budistlikus koolis on selle mõiste nimi "bardo". Lääne psühholoogiateaduses praegu "liminal...." Liminal- midagi. Segane värk. Guugel ehk aitab leida lisaks...
Nutikamad arvutavad välja, et maksimaalse arengu saavutamiseks on vaja olla pidevas bardos, pidevas "ebamugavuses", kus mitte ühtki turvaobjekti ei ole. Outs!
Kui on turvaline kiindumussuhe, laps õpib olema kallistatud-olemise-tundes lõpuks ka ilma emata, ilma lähedaste füüsilise kohaloluta. Kui olla selles seisus kaua-kaua-kaua, siis see seis muutub harjumuspäraseks. Seetõttu on väga vaja väga-väga turvalist suhet kellegagi, täiskasvanuga. Nimetagem seda "kasvatus". Seega kasvatus on turvatunde pakkumine, mitte arenema sundimine. Kasvatus on see, kui laps saab igas sekundis surra, turvaliselt. (Ma räägin psüühika kadumisest ja taas-konstrueerimisest).
Nii, ja nüüd ma räägin endast. Kas mina olen normaalne? Ma olen varase seksuaalkasvatuse ja varase budismi, matemaatika ja teaduse ohver. Ohver oli eksponeeritud raamautriiulile, alumine riiul sünnitusabi detailne kirjeldus koos piltidega. Siis budsmist tihedat teksti, koos piltidega. Üks joogaraamat oli pea tervenisti fotod. Ajakiri "paradoks", mida isa ostis (koos muu kõikvõimaliku kraamiga). Muidugi oli vaja lapsena treenida end, et olla nagu "päris" - hoida minuteid hinge kinni, tõmmata naba vastu selgroogu, seista pea peal, mediteerida pimedas metsas igal õhtul. Minna 16-aastaselt noorema vennaga ilma vanemateta metsa. Mäletan, et siis tuli välja kohutavas tõlkes "väga efektiivse teismelise 7 harjumust", kus oli instruktsioonid iseenda matuste ettekujutamiseks. Või noh, ma pole isegi kindel, kes see ikka oli teismeliste versioonis... Igal juhul reaalsus oli see, et tõusin vennaga keset suve üles kaks korda päevas, et teha kaks käiku metsa marju korjama - ja mediteerima. Keskpäeval magasime, ja pimedas - kaks korda päevas.
Ja muidugi ma mäletan seda õudust ja ebamugavust, mis tunne on seda teha üksi, või noh - vend oli ju ka. Kuna õnnestumine on seda suurem, kuivõrd turvaline on tänapäev, see hetk, milles seda teha.... siis on perfektselt ratsionaalne panustada turvasuhte kujundamisele.
Mitte keegi ei saa minu eest padja peale, või kännu peale istuda, et see raske mõttetöö ära teha minu eest. Et minu eest kujundada minu tajusid! Ei saa! Mitte keegi ei saa minu eest mulle "tajudesse süstida" mänglevat kergust, et saaksin ise enda maailma ja seisundit juhtida. Mitte keegi ei saa minu eest ära teha matemaatikatehteid, et saaksin elus elegantse kiirusega näha asjalikke mustreid olukordades ja inimestes.
Aga kui mul ei ole ühtki turvalist isikut? Siis on nii, et võta peoga mulda ja ütle valjult: Sinust saab minu tunnistaja! Sinu turvakoht on maapind, gravitatsioon ei reeda sind iial! Taevas su kohal, maapind sinu all. Sina perfektselt seal vahel. Sa võid sellele kindel olla. Võid turvaliselt surra. Ja sündida. Su keha on hoitud. sa lihtsalt sured! Ei ole vajadust karta!
Mine puu alla, puu pakkumas päikese eest kaitset. Talle võib kindel olla. Ja võida iseenda soov ellu jääda. Sa sured koos oma deemonitega. Sa alistad nad, loobudes psüühika-taastootmisest koos oma deemonitega. Sa saad, sa saad sellega hakkama.
Sa tuled sellega toime!
Nii, ja nüüd teine teema. Kuidas olla normaalne. Ehk empaatiline.
Süsteem on selles, et kõik, mida sa näed, on sinu oma. Sinus on see kaaa! Jaa! Kui oled võimeline tajuma, järelikult sa oled see! Kui sa ei näe, siis see sa pole! See on rabavalt loogiline. Kui inimene "ei näe", siis ta on täielikult võimetu "selleks", mida ta ei näe.
Ma sellesse mõttekäiku ei taha süveneda väga. Kindlasti on neid lugejaid ka, et - mismõttes see nii on? Vastus on ajukahjustusega juhtumite uuringutes. Kui isik ei koge miskit enda psüühikas, siis seda ta ka ei näe, ei taju, ega oska öelda ka nimetusi. Näiteks mõni ei taju vastikust ja hirmu - vastikuid pilte vaadates ta ei kujuta ette, mismoodi vastikus teistel välja näeb...
Kui vaatad teist ja ütled tema kohta miskit - ükskõik mida - on see üksnes sina! Sest mitte midagi see olla ei saa. Põlgus, haletsus ja hukkamõist - kui pead kedagi selle vääriliseks, siis järelikult sa tajud, et sa ise ka oled see hukkamõistu vääriline - ja - ja - oled iseenda suhtes vägivaldne! Juhul, kui oled kuri kellegi suhtes, siis oled iseenda põlgur. Nüpeldad iseennast vaid!
Jah, ma olen teadlik, kui raskelt see tõdemus tuleb.
Et kas tõesti mina olen SEE!! Jah, oled. Kui su tingimused ja seisund on hetkel parem, siis see vaid tähendab, et oled "eelmistes eludes" see siiski olnud. Kui sul on ajukahjustus, või arendamata psüühika osa, siis sa üldse ei näe mingit fenomeni. Aga kui näed - järelikult on sul piisavalt võimet ja kogemust endal!
Nii, ja see nägemine on väga hea esimene samm! Teine samm on tuletada see eelmine elu meelde - ehk siis #metoo - tundega tõesti saada aru sellest. Jah, ka mina olen olnud selles situatsioonis, ka olen seda kogenud.
Kui sisened iseenda seisu, mida teises ka näed, ja mudeldad ette kaastunde iseenda suhtes - siis see on perfektne kallistus teisele. Siis ka teine õpib, kuidas iseenda seisus surra ja sündida uuena. Siis on parim turvasuhe, parim kasvatus. Siis oled teise jaoks parim maapind, kes hoiab teda kindlalt enda embuses.
Kui olin laps, paljud tunded ja olukorrad olid minu jaoks täielik mitte-olemine, seda ei olnud olemas minu jaoks. Mäletan, kuidas juurdlesin, mis siis on armumise tunne. Mul olid pikad teooriad selle kohta. Isegi keskkoolis vene keele kirjanduse tunnis, teoses "Asja"... mul polnud halli aimugi, et tütarlaps võis olla armunud. Ja seda vastust ei tulnud ka siis, kui õpetaja mind püüdlikult intervjueeris ja suunas. Lõpuks pidi ta ise ette ütlema - ja ma olin hämmingus ja püüdsin aru saada, mis see tähendab.... Ja kas see tõesti seletab seda käitumist... Seal ma seisin. Püüdsin aru saada.
Empaatia on võimalik siis, kui mäletad enda eelmisi elusid - tahtlikult taastekitad selle seisundi kogemise teatavas mõttes - ja oled enda suhtes empaatiline, täiskasvanulik, olevikus. Seda nimetatakse dual awareness. Taaskord saab guugeldada. Siis saad näidata ümbritsevatele, kuidas nemad saavad sinu eeskujul enda seisundiga toime tulla. Ütleme nii, et keegi kogeb armumist ja tal on puudu kontseptsioonid, käitumisjuhised ja empaatia. Sa saad ette mudeldada, eeskujuna.
ja nüüd siis on selge ka mitte-empaatia definitsioon. See on iseenda vältimine, iseenda eitamine ja iseenda mitte-arendamine, mitte-laiendamine. See seis väljendub juhmuses, eituses, targutamises, põlgamises, kurjuses... , mikromanageerimises, süüdistamsies, põlguses, haletsuses. "Sympathy". oioi kui kole - kui hea, et mul seda pole. Ehk siis täielik eitus, iseendale valetamine, ignorantsus, ehkki mõni budistlik õpetaja ütleb selle välja otsevastena inglise keeles - stupid!
Sest KUI sa juba näed! Kui näed, siis see juba sul ON. Ja kui siis näed, ja eitad - oled eituses!
Definitsioon on vääramatu!
Aga miks mõned näevad ja eitavad? Miks mina olen selline?
Vastus on psühhotrauma. Võime nii öelda. Trauma sellest, et isik ei ole endale tekitanud turvalist kohta, kus surra. Ta vanemate patud on nuheldud tema peal. Vanemad olid eituses ehk traumatiseeritud. Kui kaua on sõdadest möödas? Kasvasid üles lastekodus kurjade kasvatajatega? Vabandust, matemaatikaolümpiaadidele pole sul asja! Adopteerisid oma vaimseks vanemaks spirituaalselt adekvaatse naabritädi? Palju õnne, sead oma arengurööpaid nüüd ise! Avastasid, et kohaliku noortekeskuse juhendaja on normaalne? Kui tore, et nüüd temaga hängid.
Valisid traumatiseerimata abikaasa? Elu peavõit! Sa ei pea kurvastuse läbielamiseks lahkuma isegi kodust. Su vanemad on normaalsed! Milline haruldane võimalus olla kõik!
Tean-tean. Kindlasti nüüd nii mõnigi lugeja vaatab enasse ja diagnoosib ennast, et tal ei ole turvalist suremise kohta, et ta ise on liiga palju jätnud tegemate oma eelnevates eludes - või ta vanemad. Jah, kiire on tõesti - et siis NÜÜD kohe luua endas suur empaatia, suur kaastunne. Koos parima arengukeskkonnaga. Oled vanaema? Kui tore! Siis see on parim aeg võtta palgatöölt vähemaks, kui tunned vajadust, teha valikuid äratada endas suur kaastunne ja näidata noortele ette. Näidata ette, mis tähendab võtta omaks kõik iseendas sõbralikult, kaastundlikult, eituseta. Sõda ei ole praegu. On aeg lastada kasvada noortel, kel kasvavad sel viisil supervõimed!
Oled traumatiseeritud? Säti end turvaliselt selili lamama, tunneta sõrmede vahel muru. Sa oled hoitud. Sa saad omastada kõik, mis oled sina. Kõik sinu traumad, kõik sinu rõõmud.... Sa saad iseennast emmata. Sa oled tuul, oled maa ja päikesepaiste. Oled kõik oma tajud.
„Ning kuulsin
puude vahel tuhandete häälte sosinat. Tundsin, kuidas vajun
jahedasse vette ning taipasin, et matk läbi valu lõppeb täieliku
tühjusega. Selles on kõik ja mittemiski. Püha tuli ja põhjatu
pimedus. Ma olin kogu eksistents. Olin metsas iga puuleht, iga
kastetilk, olin Paula ja ka Isabel. Ma olin mittemiski - ja kõik
elav. Surematu. Jää jumalaga, naine – Paula. Tere tulemast, vaim –
Paula.” Isabel Allende "Paula"
Üks vahva kirjeldus sellest protsessist: https://www.ted.com/talks/eve_ensler/
Minu minevikus ammu oli arutelu sellest, et kas tõesti peab psühholoog aru saama ka väga raskest psühhoosist? Kuidas see võimalik on? See on võimalik! Ka siis. Näiteks oli juhtum, mil isik oli psühhoosis, olles palvetanud Jeesuse suunas kolm ööd ja päeva. Ta tõesti tahtis osa saada jumalusest. Sel juhul tuleks küsida, et okei, ta palvetas - see on see, mis ta tegi. Aga mida ta ei teinud? Õige vastus on, ilmselgelt: Ta ei maganud! Nii ka mina olen kogenud väga selgeid hallutsinatsioone ja mõttekäigu-veidrusi peale sellist tegevust. Proovige ka! Mäletan, et Tartu hansapäevade ajal oli köögis kiire 19,5 tundi järjest. Siis läksin koju, uni ei tulnud, ja kuulsin selgelt, kuidas mu korterinaaber minuga räägib. Ja samal ajal teadsin ka, et teda ei ole minu toas.
Nii ka tolles metsaretriidis 16-aastasena esimest korda. Iseenda matuste kujustamine ja muu kraam. Ja marjad - mustikad. Nii mitugi on selgelt kogenud marju, olles juba voodis.
Tavaelus tõtates samuti, teatava distsipliiniga saab kergelt näha visuaalseid hallutsinatsioone. Vähemalt mul tuleb see välja mõneti. siis on lihtne teha töömälus rotatsioone ehk mõelda matemaatiliselt. On tüüpe, kes vahivad selle treenimiseks 90 minutit seina. Või kauem. Märksõna on süstemaatiline treening.
Kui aga psühhoos on tekkinud iseenda immuunrünnakust iseenda rakkude suhtes - siis ikkagi saad sa seisundit mõista, ehk olla normaalne kaaslane ehk empaatiline - ja siis leiad üles põhjuse arstina ning - määrad adekvaatse ravi, mis immuunsüsteemi rünnaku alla surub. Mitte olles koledusest nii suures shokis ja eituses, et teatad: "skisofreenia ei ole minu teema, viskame ta psüühiaatrile". Ehk siis mis just Sinul takistab haige uurimist ja mõistmist? Eks ikka eitus. Iseenda omamata kraam!
Üks vahva kirjeldus sellest protsessist: https://www.ted.com/talks/eve_ensler/
Minu minevikus ammu oli arutelu sellest, et kas tõesti peab psühholoog aru saama ka väga raskest psühhoosist? Kuidas see võimalik on? See on võimalik! Ka siis. Näiteks oli juhtum, mil isik oli psühhoosis, olles palvetanud Jeesuse suunas kolm ööd ja päeva. Ta tõesti tahtis osa saada jumalusest. Sel juhul tuleks küsida, et okei, ta palvetas - see on see, mis ta tegi. Aga mida ta ei teinud? Õige vastus on, ilmselgelt: Ta ei maganud! Nii ka mina olen kogenud väga selgeid hallutsinatsioone ja mõttekäigu-veidrusi peale sellist tegevust. Proovige ka! Mäletan, et Tartu hansapäevade ajal oli köögis kiire 19,5 tundi järjest. Siis läksin koju, uni ei tulnud, ja kuulsin selgelt, kuidas mu korterinaaber minuga räägib. Ja samal ajal teadsin ka, et teda ei ole minu toas.
Nii ka tolles metsaretriidis 16-aastasena esimest korda. Iseenda matuste kujustamine ja muu kraam. Ja marjad - mustikad. Nii mitugi on selgelt kogenud marju, olles juba voodis.
Tavaelus tõtates samuti, teatava distsipliiniga saab kergelt näha visuaalseid hallutsinatsioone. Vähemalt mul tuleb see välja mõneti. siis on lihtne teha töömälus rotatsioone ehk mõelda matemaatiliselt. On tüüpe, kes vahivad selle treenimiseks 90 minutit seina. Või kauem. Märksõna on süstemaatiline treening.
Kui aga psühhoos on tekkinud iseenda immuunrünnakust iseenda rakkude suhtes - siis ikkagi saad sa seisundit mõista, ehk olla normaalne kaaslane ehk empaatiline - ja siis leiad üles põhjuse arstina ning - määrad adekvaatse ravi, mis immuunsüsteemi rünnaku alla surub. Mitte olles koledusest nii suures shokis ja eituses, et teatad: "skisofreenia ei ole minu teema, viskame ta psüühiaatrile". Ehk siis mis just Sinul takistab haige uurimist ja mõistmist? Eks ikka eitus. Iseenda omamata kraam!
Et samm-sammult endas avastada ja läbi töötada suure empaatiaga iseenda teemasid, mis su teed takistavad, selleks on mitu väga head töölehte. Võta näiteks see, - ja pea meeles - ei kuku sa kuhugi. Ega lenda! http://thework.com/sites/thework/eesti/
Muidugi tasub alati leida keegi, kelle spirituaalne tugi on kasvand tugevaks - ja kes on normaalne - ehk võimeline olema empaatiline. Kes "omab" iseenda teemasid täiel määral. Kes pole ignoratsuses ja kes on valmis tegema empaatilise matka iseenda "eelnevatesse eludesse"*, sinuga samas ruumis.
*Kes ei upu minevikku, vaid kes tõesti "mäletab" vaid, mitte pole iseenda traumapiltidest konsumeeritud. Posttraumaatilise stressihäire sümptomaatika vallandumist nimetatakse mõnes paradigmas "halb sünd" - ehk olevik lõppeb sel kujul, ja kogu seisund muutub kannatusterohkeks, mälusüsteemid transformeeruvad jne, isik n-ö unustab, et need sündmused on läbi, mis ta nimi on, kui vana ta on ja et on aasta 2018, just selle õige kuupäeva ja kellaajaga. Praegu on 18. juuni kell 14.11.
EDIT. Kunagi mõtlesin, et see blogi siin ei saa olla muud, kui kunstiline. Seda joont püüan ka hoida, ent kuna mu motivatsioon on nõrgem siis, kui olen sõpradest füüsiliselt kaugemal... noh, hmm, siis natuke kombineerin seda stiili eneseabi-stiiliga nüüd.. mis sobib ka lugejale, kes ei pea olema minu vana sõber tingimata - et nalja mõista. Kirjutan siis nii, et mul endal oleks toredam just nüüd. Pluss see, et keegi leiab midagi enda jaoks ehk. ;) Ja ehk saan mõne uue fänni ka - kellele edaspidi kirjutan. Kirjutage kommentaaridesse muljeid, või mulle!
EDIT 2. Lääne teadlastest on üks tõsiseltvõtavamaid budistiliku treeningu produktide uurijaid Brene Brown. (guugelda!) Tema tõlgib tolle hapra seisundi "vulnerability". Ta ise ka tegi üsna pika treeningu läbi koos õpetajaga ja nüüd siis aataid blogib, uurib ja populariseerib sprituaalsuse olemust, vilju, ja kuidas uurida, arendada jne.
EDIT 3. Minu enda õpetajad on olnud kaua ilmselt Diane Poole Heller ja Terrence Real, samuti Babette Rothschild (ka eesti keeles on üks raamat). Just see psühhotraumateraapia läänestatud pool, budistliku õpetuse ülim lihtsustus. Maksimaalne lihtsus.
EDIT 4. Mäletan, kuidas Jaan Valsiner "sundis" mind Tallinna vanalinnas leidma füüsilisi objekte, ja seisma pikalt tema ette öeldud kohtades - ja vaatlema inimesi, kuidas nad kiirustavad sellest kohast "läbi". Üks asi lõppes ja teine ei ole veel alanud. Ja ma kannatan - see on puhas valu! Seista kiriku eesruumis. Seista müüri all, viibida kohas, kus üks lõppes ja teine veel pole... need äratehtud näod, hinge kinnihoidmine, kiirus, et kiiresti saaks juba.... sinna teise, teise kohta. Kohta, mis on paremini defineeritud, mida me ise oleme paremini defineerinud enda lugudes, mida endale räägime.
EDIT Lugege parem, mis blogi autor Mart on ilusti öelnud. Lühidalt.
Muidugi tasub alati leida keegi, kelle spirituaalne tugi on kasvand tugevaks - ja kes on normaalne - ehk võimeline olema empaatiline. Kes "omab" iseenda teemasid täiel määral. Kes pole ignoratsuses ja kes on valmis tegema empaatilise matka iseenda "eelnevatesse eludesse"*, sinuga samas ruumis.
*Kes ei upu minevikku, vaid kes tõesti "mäletab" vaid, mitte pole iseenda traumapiltidest konsumeeritud. Posttraumaatilise stressihäire sümptomaatika vallandumist nimetatakse mõnes paradigmas "halb sünd" - ehk olevik lõppeb sel kujul, ja kogu seisund muutub kannatusterohkeks, mälusüsteemid transformeeruvad jne, isik n-ö unustab, et need sündmused on läbi, mis ta nimi on, kui vana ta on ja et on aasta 2018, just selle õige kuupäeva ja kellaajaga. Praegu on 18. juuni kell 14.11.
EDIT. Kunagi mõtlesin, et see blogi siin ei saa olla muud, kui kunstiline. Seda joont püüan ka hoida, ent kuna mu motivatsioon on nõrgem siis, kui olen sõpradest füüsiliselt kaugemal... noh, hmm, siis natuke kombineerin seda stiili eneseabi-stiiliga nüüd.. mis sobib ka lugejale, kes ei pea olema minu vana sõber tingimata - et nalja mõista. Kirjutan siis nii, et mul endal oleks toredam just nüüd. Pluss see, et keegi leiab midagi enda jaoks ehk. ;) Ja ehk saan mõne uue fänni ka - kellele edaspidi kirjutan. Kirjutage kommentaaridesse muljeid, või mulle!
EDIT 2. Lääne teadlastest on üks tõsiseltvõtavamaid budistiliku treeningu produktide uurijaid Brene Brown. (guugelda!) Tema tõlgib tolle hapra seisundi "vulnerability". Ta ise ka tegi üsna pika treeningu läbi koos õpetajaga ja nüüd siis aataid blogib, uurib ja populariseerib sprituaalsuse olemust, vilju, ja kuidas uurida, arendada jne.
EDIT 3. Minu enda õpetajad on olnud kaua ilmselt Diane Poole Heller ja Terrence Real, samuti Babette Rothschild (ka eesti keeles on üks raamat). Just see psühhotraumateraapia läänestatud pool, budistliku õpetuse ülim lihtsustus. Maksimaalne lihtsus.
EDIT 4. Mäletan, kuidas Jaan Valsiner "sundis" mind Tallinna vanalinnas leidma füüsilisi objekte, ja seisma pikalt tema ette öeldud kohtades - ja vaatlema inimesi, kuidas nad kiirustavad sellest kohast "läbi". Üks asi lõppes ja teine ei ole veel alanud. Ja ma kannatan - see on puhas valu! Seista kiriku eesruumis. Seista müüri all, viibida kohas, kus üks lõppes ja teine veel pole... need äratehtud näod, hinge kinnihoidmine, kiirus, et kiiresti saaks juba.... sinna teise, teise kohta. Kohta, mis on paremini defineeritud, mida me ise oleme paremini defineerinud enda lugudes, mida endale räägime.
EDIT Lugege parem, mis blogi autor Mart on ilusti öelnud. Lühidalt.
Subscribe to:
Posts (Atom)