Käisin Y-Galeriis helisid kuulamas ja tekkisid tunded-mõtted, paradigmaatilised nihked - põgusad võib-olla, aga siiski tervistavad. Ütleme, et helisid oli palju ja nad kestsid kaua, viies meid, kuulajaid, mõttesügavustesse. Võimalik, et ühel hetkel hakkasid piirid nende helide ja meie endi mõtete vahel hägustuma. See on mõnes mõttes täiesti õigustatud hägustumine.
Ma sõitsin koju ja mõtlesin... ma olen anum, täitun tegevusest. Võin teha neid tegevusi, mis ajahetk parajasti kätte toob... Märgata, et kõik on mingi tegevus. Märgata, et miski ei saa peatada voolu... Oma tegevusi võib kuulata, vaadata, samaaegselt neist osa olles ja ikkagi ka eemalt jälgides, nähes kaugemale oma kõhklustest... Jälgida andumusega oma kulgemise kompositsiooni, pühendudes täielikult oma liikumise suunale, olgu selleks ükskõik milline suund. Mängida kõiksuse orkestris kokkukõlavat viisi, õppida improviseerima oma päeva ja minna magama võiduka unenäoni... Usaldada end sukelduma kaosesse, kadumata iialgi ära... Seigelda lõputul kõrbemaastikul, teades oma teed südame kaudu... Unustada ennast merepõhja ja avastada endalt lõpuseid...
No comments:
Post a Comment