Vabandage, kui ma natuke liialdan või üldistan, aga teate...
Minu (üks) teooria elu kohta on see, et meil on kangesti palju teooriaid enda elude kohta ja ei oska ühtegi valida ning takerdume iga päev sellesse samasse valikusse kinni, kui me raske südamega võtame vastu otsuse midagi teha. Tunneme ennast kammitsetutena, ükskõik, millise valiku kasuks me ka ei otsustaks. Me ei ole vabad. See, et olemas on lõputu hulk valikuid, ei tee veel inimest vabaks. Me ei suuda ennast vabaks lasta. Otsustame teha tööd - keha ei taha oma positsioonist kuhugi liikuda. Silme ees peab olema mingi auhind või persse peab olema torgatud mingi suur ora... Otsustame niisama paigal istuda, mitte midagi teha, ja kohe saabub südamesse ebakindlus, hirm, et me ei ole ju seda ära teeninud, kui tööd enne tehtud ei ole. Me ütleme selle kohta tänapäeval, et me "lükkame edasi" oma töid või siis "prokrastineerime" (ma vihkan seda sõna). A mis siis, kui me otsustame, et me ei teegi oma töid? Siis me põhimõtteliselt läheme moodsa inimese põrgusse. See on asi, mille vastu eksimine päädib moraalse surmaga. Meist saavad paadialused (nii me igal juhul oma lapsikutes päädes kujutame ette).
Jah, me võime otsustada ükskõik mida, aga ilma sisemise vabaduseta, sisemise iseseisvuseta, ei aita meid ühegi otsuse läbimõeldus... sõltumata kõigest puudub meie eludel mõte - eriti kui me seda veel taga ajame. Meie (kesiganes tunneb ennast selles punktis puudutatuna, kuulub selle "meie" alla) valikute aluseks on väga tihti mingi kaudne abstraktne skeem, millega me ei tunne mingit lähedust. Võtame aluseks kas või... näiteks psühholoogia... või kas või isegi zen-budismi... või matemaatika; tõepoolest, kas või tai-chi. Mingil hetkel võib ükskõik mis distsipliin muutuda ühe inimese mõistuses ääretult abstraktseks, kaudseks, tserebraalseks ja elutuks. Ta keeldub sinna panemast midagi enamat, kui toorest aju- ja lihasjõudu. Mõnes mõttes oleme me mingid käkid, kes ei liigu kunagi paigalt ja eelistavad kõike ja kõiki eemalt oma mätta otsast jälgida (me võime väliselt millegagi kaasa minna, aga see on paljas teesklus).
Ma saan aru suhtumisest, et aeg on kallis ja et hea on oma otsused läbi mõelda... Aga asi, mis jääb tähelepanu eest varju, on see, et me võtame need otsused vastu poolikult. Üks osa formaliseerib need otsused ära, viib nagu täide, teeb kõik nii, nagu plaanitud on, aga teine osa jääb siiski kõrvale istuma ja südamesse raskust lisama... Ma ei teagi, milles see probleem on. Me ei nõustu, ei taha, ei julge, ei tihka, ei malda oma kallist eksistentsi eksperimendi tarbeks ära kulutada? Võib-olla see ongi see - osake meist jääb elust kõrvale, ei julge ennast kätte anda ning panustada oma usku meie tegemistesse... et need tegemised oleks tehtud (kerge) südamega.
No comments:
Post a Comment