Varjan oma tundeid. On see tugevus?

Nonii. Minu meelest teesklemine. Pettus, varjamine. Lolli mängimine. Lihtsalt mängimine.
Pokker.
Keegi ei väida, et pokker on halb. Okei, väidetakse. Mina ei väida, hetkel.
Pokker. Pokkerinägu?

Mõnede inimestega suhtlemine on raske. Väga raske. Aga ei, ei ole raske, kui pokkerimäng käpas. Teesklemine, pettus, varjamine. Reeglid. Ja viisakus, nimetavad seda. "Püüd hästi läbi saada" ja "pingutamine". Väidetakse.

Valetamine. On norm. On kohustus.
 Siirus ajab lihtsalt paanikasse. Nägudelt peegeldub hämmastus, ja hiljem õud. Lõppeks saavad vihaseks, ja kulminatsiooniks paranoia. Toimetulek kuidas...? Teeseldes. Pettusega. Varjates. Nägu, nemad on moraalselt olukorrast üle. Viisakad. Ja pahased, kuna... kogu maailm ei viitsi kaasa mängida. Vihased. Pettunud.

(Osad mängivad teises liigas. Salakeel, you know...)

----
Tekib raudselt küsimus, miks suhelda selliste petturitega? Kelles on probleem? Kelles? Ja kelle probleem? Kelle?
Ja kas probleemi üldse ongi? Või on see ainult probleemsetel?? On või?
Kas probleem on selles, et Sa ei viitsi teise stiiliga kohaneda? (võiks ju teisega arvestada?)
Kas probleem on selles, et Sa ei oska teise stiiliga kohaneda? (kelle süü see on? kelle kohustus on kohaneda?)
Kas probleem on selles, et See Teine ei tahagi teada TÕDE? Jah??? Ja miks sa arvad, et Sa võid seda esitada omal viisil???
Äkki Sa ise oled selline, et teistel tekib tunne, et peaksid nendega kohanema?? Oled ise hälvik. Hea hüpotees.