Saa parem heaga tuttavaks - märter!

[räägib mees, aus sõjamees, omas kodus]

Elu on sõda.

Kui keegi on sulle sõja kuulutanud, siis teeselda, et mitte midagi pole juhtunud, on väga vale tee. Kui on selge, kui suheldes on pilgud kohtunud ja hinged selguses noogutanud ja tunnistanud seda hetke, et jah, meie vahel on sõda ja see on täiesti kindel... mida Sina teed? Ma räägin täna, mida teeb "kena märter".

On palju inimesi, kes on otsustanud olla "kenad" ja "märtrid". Selgusehetkedel nad teesklevad rumalat ja teevad pähe näo, nagu nad ei taipaks midagi. Nad söödavad end ette, et pärast saaksid halada ja ulguda, et kuidas see küll juhtus, et vastane nende pool tagumikku lõunasöögiks haukas. Ja nad muudkui annavad end siia ja sinna ja igale poole ja teesklevad üllatust näol, kui jälle ase ära varastatakse ja pool nahka seinale riputatakse. EI, kütid on olnud ausad - nad on eelnevalt olnud kindel, et nad on  TEAVITATUD, et on sõda. Mida Sina teed, kui keegi hakkab sinuga sõdima? Kas aktsepteerid elu nagu see on või eitad võitlust ja enese eest seismise vajadust?

Ja siis - taaskord - halavad "märtrid" oma hävitatud elu varemetel, ja nuruvad kõikide haletsust. Nende silmis on siiras viha. Aga tead mis on õudne?  - See pole viha oma rumaluse ja kergeusklikkuse pärast, sest nad pole iial rumalad ja taipmatud, mitte iial; see on viha elu vastu, sest nad TEADSID täpselt, mis toimub. Ja lasid endaga teadlikult ja magusa naudinguga sedasi toimetada, mässates selle aktiga justkui elu enda ja looduse seaduste vastu.

Kuidas küll selliseid inimesi aidata? Eip, see on vale küsimus. Kuidas end nende eest kaitsta? on õige! Seal nad on, halavad ja paluvad "abi", uskudes selgete silmade taga raudkindlalt, et kuidas küla neile, nii nemad külale. Ja seal nad siis on, salakavalalt kättemaksuks Elu enese vastu, ründavad kõiki - oma lähedasi, sugulasi, sõpru ja hingekaaslasi. Sest temale, hädisele, ju tehakse liiga. Nüüd...  "on Minu kord," teatab ta endale - kuid tema ei hoiata ette, tal pole aumehe tunnetust selgete reeglitega duellile kutsuda. Nemad ei katsu jõudu, nemad on Märtrid.

See on valimatus. Neisse ei suhtuta hästi; õnneks haakub see suurepäraselt märterlusega.

Hundid ei murra oma kodu lähedalt, muuseas. Nemad küll. Kui me ei taha muutuda inimprahiks, leppigem, et vahel on elu sõda, lahingud ja võimumängud. Eitamine on enese söötmine teistele ja oma liigikaaslaste söömine. Kas see on mõistlik ja arukas kättemaks elule? Aumehed, jookske, te ei saa magada Märtrite lähistel! Tal on relvi, mille olemasolust pole teie, autundega empaatilised karjaloomad, teadlikudki. Märter toitub teie hingedest, ta vajab seda - oma haavade lunastuseks. Keegi peab ju surema, et saada lunastus pattudele.

manipuleerimine?

[vana tark naine räägib lõkke ääres]

Ma elan nagu oskan ja mul on head kavatsused ja olen oma eetikatundega kooskõlas ja olen ja elan. Jah, ühel päeval Sa hakkad oma hinge kallal närima ja avastad, et Sinu eksistentsil on kõigele mõju. Sa kasvad suureks ja Sa avastad, et mõjutad teisi ja planeeti ja loodust lihtsalt oma eksisteerimse faktiga. Istud vaikselt puu all, ja juba loomade käimised moodustavad uusi kujundeid, nad suunduvad ümber sinu ja liblikas leiab Su õlal paiga, et korraks maha istuda ja tiibu sirutada. Isegi kui sured, on Sul teistele mõju. Sa elad mälestustes edasi ja mõned lilled surevad, et su haual Sind mälestada. On see halb? On Sul tõesti ainuvastutus selle pärast, et julged elada ja teistele olemas olla ja elada ja mõjutada? Kas eelistad muunduda liibuvaks mustuseks mööblil hämaras salongis?  Kas oled pisike talutav täpp tapeedil, kes midagi ei tee ega kellelegi korda ei lähe?

Ma tean inimesi, mu laps, kes eelistavad määrdunud seinaga ühte sulada - ja vabandavad ja mõtlevad oma tohutule manipulatiivsele potentsiaalile. Nad tunnevad end jumalaina, kelle siira loomingu nimi on Manipulatsioon. Nad nuusutavad elu mõrkjat erutavat lõhna, tunnevad iha ürgses tantsus osaleda, iga rakuke tahab tuksuda selles joovastavas rütmis. Ei! nad tahaksid sirutada käe, kuid keelavad tundmise endale igavesti. Nad kannatavad, vahtides lummatuna kristallvaasil liikuvaid varje. Arst ütleks Sulle, et nad on ärevil ja valves ja haiged ja vajavad süsti ja steriilseid heledaid seinu. Aga ei, nad magavad ja on otsustanud mitte kunagi ärgata. Nad avavad oma suu ja sealt kostub habras kare hääl, mis väidab olevat tugev ja uhke enda üle oma ülla võimega sel alternatiivsel viisil eksisteerida. Nad väidavad end olevat teistest üle, nad kutsuvad ka Sind muda üksluist mekki tunnetama. Nad liigutavad oma tuimi ja tühjusega täidetud jäsemeid, kuid hing on vangipõlves heidetud roiskuvasse keldrisse. On nad surnud juba?

On see halb, elada ja jagada end teistega ja kasutada oma teadmisi ja kogemust? Kas teised on võimetud andestama Sulle Su ebatäiuslikud teadmised? Kas teised hinged Su ümber panevad pahaks Su elu ja loodusrütmidega kohandumist ja teiste inimhingedega ümber käimise tarkust? Sa oled ja elad ja jagad enda kohalolekut. Sa räägid õdedele lõkke ümber lugusid. Aeg-ajalt juhtub, et teed teistele haiget ka. Vahel rõõmustad neid, Sa rõõmustad nendega koos. See on täielik leppimine eluga, nagu see oma olemuses parasjagu on; see on rahu tegemine enda olemasoluga. Vahel oled eeskujuks, kelle selge pilgu järgi eksimatult ja kindlalt seada fookus õigesse kohta, et lihtsalt olla tunnistajaks Emakese looduse imele. On seda siis nii võimatu andestada, mu laps?

meeste ja naiste sõprusest

Mina: Kas naised ja mehed saavad olla sõbrad?

Meessoost "ammune vestluspartner" (Erich): [pikk mõttepaus] Sõbrad? See tähendab siis usaldust ja mingeid ühistegevusi?! [paus, mille lõpus on tunda iroonia nauditavat raskust] Miks mitte!

Neiud, ma üritan aru saada ja selgitada, miks sõprus mehe ja naise vahel on võimatu. Vähemalt mõne mehe arvates, kes hakkab rangelt oma naise tegevust ja vabadust piirama. Neiud, mu pöördumine on pühendatud teile, et paremini mehi mõista.

Ei loe absoluutselt, mida sa sellest asjad arvad isiklikult (jah/ei), mida su sõbrannad arvavad või meessoost sõbrad, kellega "hängimas" käid ja vabalt lolle nalju räägid ja muresid kurdad ja naerad jne.... Kui sinu (abi)kaasa või poss-sõber teatab, et mehe ja naise vahel on sõprus võimatu, on asi naljast kaugel ja sul pole mõtet talle oma (ja oma "meessõprade") arvamust antud topicus peale suruda. Tema arvab teisiti. See on karm lugu. 

Meie kultuuriruum on suhteliselt vaba ja moraalitu, olgem ausad. Samal ajal kui osades maailma kohtades käib diskussioon selle üle, kuidas garanteerida, et naised ei pääseks internetti oma süütust kaotama võõraste meestega pläkutama, käib meil siin kontrollimatu verbaalne ja füüsiline hooramine ja kõik arvavad, et see on täiesti OKEI. Mõnes kohas on tõesti nii, et naine ei või võõra mehega, kes pole ta sugulane, sõnagi vahetada ega samas ruumis viibida. Kas sa tõesti tahaksid endale naist või õde, kes on oma elus enne abiellumist võõra mehega rääkinud? Keegi ei taha! Internet on patupesa, vend ei saa kontrollida, kellega õde suhtleb!

Meie, kulla neiud, hoorame ringi kogu aeg! Vähemasti verbaalselt.

Nii. Üritagem nüüd paarist lihtsast asjast aru saada. Hipiajastu free love ja eelpool kirjeldatud radikaalne moraal ja vabaduse piiramine on kaks äärmust, kuid enamik eestlastest langeb kuhugi sinna vahepeale. Aga mitte samasse kohta! Samal ajal kui mõni on veendunud, et emotsionaalselt saab lähedane olla vaid ühe inimesega ja mistõttu muude tegelaste segamine teeb elu ja süsteemid hapuks, siis mõni teine hoopiski kardab füüsilist konkurentsi, mille taustal on igati mõistetav asjaolu, et imepisike teoreetiline võimaluski mehele sarvi teha ajab ta maakeeli hulluks ning tapab igasuguse usalduse. Kuidas "sõpru" defineerida, oleneb ärevusest. Mõni ei karda midagi, mõni kardab kõike - lähedust, ajanappust, üksindust, konkurentsi, hukkamõistu, naerualuseks saamist, hülgamist, ausust, valetamist, eneseavamist... Inimesed pole sama puuga löödud.

Tõesti on pahatihti nii, et normaalne tugev ja lahedatest ja intelligentsetest meestest ja naistest koosnev sõpruskond võib sel meeldejääval hetkel mõraneda, kui keegi grupi neiu "võtab omale lõpuks mehe". See mees, heitnud neile suurepärastele meesisenditele pilgu peale, näeb neis ohtu iseendale ja loogilise käiguna otseselt keelab naisel nendega kohumise või kaudselt manipuleerib naist ajapikku oma sõpradega hüvasti jätma. Mida asjalikumad inimesed, seda suurem oht! Ka sõbrannad võivad saada suure paugu, kuna miks peaks asjalik naine oma naissõpradega suhtlema, kes on nii moraalitult vabameelsed tead-küll-kes (rõhutagem, et ka nemad hängivad emotsionaalselt hunniku meestega ringi). Mõni mees taluks pooletoobistega läbikäimist, kuid kindlasti mitte tugevate austusväärsete alfa-isastega (JA emastega, kel saatjaks teravmeelne alfa)!

Kulla naised, palun mõelge tõesti järgi, mida te teete ja tehke seda teadlikult! Mõnes kultuuris olete täielikud litsid! Te vaid vaadake, palju liha on näha te facebooki piltidel ja rannas! Miks te arvate, et iga mees arvab, et on täiesti okei sedasi teisi mehi ahvatleda? Need teised võõrad mehed ju "irvitavad" te mehe üle selsamal ajahetkel, kui te nende võõrastega räägite. Iga sekund, mis on pühendatud muule kui oma mehele, on kristalne tõsikindel fakt, et teised mehed on selle hetke varastanud;  röövinud kellegi omandi -  ja on sellega sinu seaduslikku meest, kellele sa kuulud, alandanud. Nad on sind kasutanud, tarvitanud, tarbinud sind oma vajaduste rahuldamiseks! (halloo neiud, mis on nende tuunitud fotode funktsionaalsus teie enda arvates? ilusal siledal mittemärguval kriitpaberil või läpaka ekraanil?) Mees valvab oma naist ja tahab, et mitte keegi ei saaks teda ohustada ega tema üle naerda. Keegi naerab. Küla naerab!

Kulla naised, mis iganes on te definitsioon sõprusele, ei aita ebakindlat ja väärikuse kaotanud meest see, kui teatad, et tal on sõprusest vale definitsioon ja arusaam. Vaadake! sõprus on võimatu, sest ükskõik mis ka ei juhtuks - või täpsemini teie enda väitel ei juhtu -  mees ja naine sobivad miskitmoodi loogiliselt kokku. Temal on püksis... ja sul on...! Ära hakka vaidlema. Siin pole argumente.

Sa ei tunne ennast! Mõtle ise, kui veedaksid mitu nädalat oma parima meessõbraga tundras, kast viina seltsiks, mitte ühtegi hinge lähikonnas... Mida sa nädala pärast teed? Vahid põhjapõdraga tõtt?

Kui kaks meest on talvel pakasega matkamas, siis võib-olla nende külmunud kehad leitakse lõpuks, üks telgi ühes otsas, teine teises, kägaras. Ilmselgelt mõistetavalt üritades nii sooja saada oma viimastel hetkedel enne fataalset alajahtumist. Nad olid sõbrad.

Kui su meessoost kavaler on ebakindel ja ärev selle teemaga, pole sul naisena mõtet põhjendada, et sa ei kavatse teadlikult minna Lapimaale või mägedesse, kast kondoome eesliga kaasas. Aga võib-olla su "sõber" kavatseb? See on meeste maailma asi, mida su kavaler kardab. Ta kardab alla jääda ja pähe saada ja alandatud saada ja ilma jääda. Isegi kui sina kluppi minnes usaldad oma saatja-meessõpra, miks sa eeldad, et su mehel on teda ja tema bioloogilisi instinkte põhjust usaldada? Su mees ei usalda enda hormoonitasetki, vend mõistab teist venda; teise mehega saab ta olla sõber, ta mõistab teisi mehi - sa oled ahvatlev ja vastupandamatu. Ilmselt su mees mõistaks seda meest, kes su vägistab, kuid ühtlasi peab ta tapma.

"Ma ei armu oma meessõpra kunagi!" Kui sa arvad, et sa iial ei armu oma meessõpra, miks sa ennast niimoodi usaldad? Võib-olla su niinimetatud meessõber teeb läbi isikliku transformatsiooni ja saab su unistuste meheks. Äkki su meessõber  "kasvab suureks", kuigi sa juhtumisi teda praegu ei vaata kui meest ta lapsikuse tõttu. Äkki ta loeb häid flirtimisõpikuid, kuigi sa pead teda "ebahuvitavaks, kuid informatiivseks ja armsalt nunnuks"? Äkki ta saab ajukahjustuse ja ta isiksus muutub? Äkki ta muutub alkoholi ja hormoonide tõttu ohtlikuks sinu ja su mehe aule, kuigi kainena on enam-vähem? Äkki sina naiivselt rikud oma mehe väärikust? Äkki sa kisud tüli ja jooksed pärast oma sõbra juurde ülekohtule lohutust saama? Äkki sulle endale kukub tellis pähe? Äkki sa ise saad lõpuks täiskasvanuks ja oskad oma sõbras näha tõelisi väärtusi täieliku ja täiusliku mehena. Selliseid asju juhtub vahel!

Ja kuulge neiud, miks te üldse suhtlete meestega, kes on teile nii vastikud, et igasugune kehaline kontakt oleks välistatud igasugustel tingimustel. Ärge väitke seda! See on solvav kõigile.

Kaks naist, kes teevad ajaviiteks järgi kõik need kehalised harjutused, mis lesbiporno rubriigis turustatakse, ei riku mehe väärikust. See on lahe.

Lahendus? Mul pole ühtki pakkuda, ma pole sellele mõelnud. Juur on ebakindel boyfriend. Mis muu põhjus sel veel olla saab? Kas on veel rahumeelseid lahendusi peale selle, et näiteks...

1. sulged end oma mehega sotsiaalsesse isolatsiooni 

2. üritad tõsta oma mehe enesekindlust (loodetavasti õnnestub)

3. paned end enne välja minemist riidesse

4. vms

Kas mehed ja naised saavad olla sõbrad?

Kes on sõber? Kes ei ole sõber? Kes on... eee?... "midagi enamat"? Või siis hoopis.... kes "ei ole sõber", vaid on hoopis midagi palju pinnalisemat ehk "kõigest" sekspartner? Kes on "faakpadid"? Kes on "seksivad sõbrad"? Kes on platoonilised sümpaatiad, kes "ei madalda end" lihalikule tasemele? Kes on "käijad"?

Inimesed muudkui vaidevad ja vaidlevad ja vaidlevad ja vihastuvad, kuid tavaliselt* mitte keegi ei tunne huvi mõistete defineerimise vastu.

Ma kardan, ma kahtlustan, et just selle pisikese asja pärast on tõrge või kirg sellesse vestlusse "langemise" ees.

Kas saavad siis või?!

Optimaalne Tööde Liigitus

On kaks eri  viisi töötamiseks - töö kliendi jaoks või töö investori heaks.

lootusetu loo jätk

[väsinud kurnatud alamakstud õpetaja räägib oma suhetest õpilastega]

Hiljuti ma pidasin maha teatud isikuga, nimesid nimetamata, järjekordse vaidluse ja see kõik pani mind mõtlema ja teatud määral häbi tundma, kui nüüd vaadata nukraid fakte.

vaatasin järgi, mis ma olin öelnud.

Minu kallis vestluspartner (KVP) ütles: Mulle tundub et sa süüdistad mind
Mina: ei, ma ütlen lihtsalt, et sa oled luuser

Vaadakem, mis juhtus enne seda, mis mind nii kaugele viis :( (oeh)


/---/
Mina: jah, vähemalt mingis aspektis ma arvan, et sa ei saa aru. on see halb?!
KVP: kui ma ei saa aru, on see normaalne. kui sa pead mind võimetuks seda ka peale seletamist mõistma, siis see ei ole
Mina: ja ma ei taha ka sõnadega selgitada, kui sul on targem omal käel õppida. vahel mingi tekst ei hakka sinus kõlama, mõni hakkab, olenevalt sellest, mida oled läbi elanud
KVP: Vaata, tiina. Ma TAHAN sellest aru saada

ja edaspidi kirjutasin ma ka teisi asju faktiliselt, muuhulgas


"Kuidas sa ei õpi", "sa ainult hädaldad", "ahha, sa oled lootusetu", "sa tead küll, mida sa tegema pead",  ja "sry, mul on tõsti sellest teemast jäägitult kopp ees" ja mõned kujundlikult väga koledad roppused

*****
(häbi-häbi mulle, aga mind ärritas miski tõesti enne. Mis?! Mis ometi!)

Mind, kurat ärritab see, kui mu verbaalne võimekus jääb alla nõudmistele. Ma üritan ja üritan ja üritan, kuid siis on mul mingi hetk tunne, et püüan värvipimedale selgitada, mis on rohelise ja sinise erinevus. Siis on mul tunne, et oodaku talve, kui silmad jälle harjuvad tal endal ära. Aga ei, ei lepita selle lahendusega, et ela elu ja taipa ise, mõtle ise ja koge.

Mind ärritab, kui olen reziimis, kui olen alla andnud ja maha kandnud nii enda selgitusvõime kui teise tänase arusaamisvõime, KUID teine muudkui on usin ja tahab teada, kuidas maailmas asjad töötavad. Kurat! On tüütu ja talumatu ja jultunud ja ta võiks end...

Tähelepanu! Kui sina oled seda tüüpi inimene, kes ei talu seda, kui inimesed ise täiesti aktiivselt küsimustele vastuseid teada tahavad ja küsivad ise, ÄRA HAKKA ÕPETAJAKS!

Ära lõuga gümnaasiumi ees, et "Te segate mul  töötamast. Ma annan tundi praegu". Ära röögi nagu ratta peal, teemaks algkooli lapsed on kõik nii lollid. Lapsed saavad suuremaks ja õpivad, ja ühel hetkel  avastab ta hämmingu ja segadustundega,
et
too tädi seal klassi ees,
kes väidab endal olevat närvivapustuse,
seisab seal vabatahtlikult
ja saab veel selle eest ka palka.
WTF?!
Tiina oli üllatunud.

Sa oled lootusetu?!

Alustasin paar nädalat tagasi ühe arvutimängu mängimist. Mäng on üle interneti, kus sind pannakse tiimi teiste inimestega. Ning, et ma alles algaja olin, kuulsin ma väga tihti sõna "noob" ning mid huvitavaid solvanguid oma intellekti pihta ("vaadake milline lollpea". "Pane mäng kinni ja kustuta see arvutist ära, idioot").

Kuidas ma peaks neile reageerima? Südamesse võtma ja solvuma? Miks?

Sest fakt on see, et ma olingi noob (algaja). Ning miks ma peaks seda häbenema?

Solvumine oleks loogiline vaid juhul, kus sa usud et sa tõesti oledki võimetu selles mängus arenema. Et sa oledki loll, rumal ning sul puudub õppimisvõime. Et sa oledki lootusetu.

Aga - väike vihje kogenud pedagoogilt - selliseid inimesi tegelikult ei ole. Jah, mõni õpib kiiremini, teine aeglasemalt, mõnel on rohkem seonduvat elukogemust, teisel vähem, aga - KÕIK on arenemis ja õppimisvõimelised. Küll aga on palju inimesi, kes endast ise vastupidist arvavad (vähemalt mingis valdkonnas), ning nendega on tihti raske.

Kõige hullem on aga see, kui seda, et sa lootusetu olevad, arvavad ja ütlevad ka su lähedased. "Ah, sa ei saa niikuinii aru". "Sa ei oska, ma teen parem ise". Mõlemad vihjavad tegelikult sellele, et teine pool arvab et sa ei ole võimeline seda asja omandama. Et oledki, lootusetu.

Ja nii tekibki nähtus mida psühholoogid "õpitud abituseks" nimetavad. Inimene arvabki, et ta ei oska midagi ning on lootusetu. Ja satub masendusse.

Nüüd postituse praktilise poole peale. Kuidas siis peaks suhtuma? Ning kuidas õpitud abitusega hakkama saada, nii endas kui teistes?

Kõigepealt tuleks lähtepunktiks võtta see, et sul on õigus olla see, kes sa oled. Õigus olla algaja. Õigus olla naiivne teatud maailma asjade suhtes. Õigus mitte olla täiuslik suhtleja, täiuslik inimene.

Sul on oma minevik, oma taust, mis on sind toonud sinna kus sa parasjagu oled. Mõnda on see viinud kaugemale, mõnda lähemale. Aga minevik on minevik. Seda ei saa muuta. Küll aga saad sa tulevikku muuta - ning igasugune soov areneda on kiiduväärt. Niiet 30-selt õhtukeskkooli minek ei ole häbiasi vaid väärib pigem kiitust. Ning sama käib tegelikult ka teismeeast omandamata jäänud suhtlusoskuste järgi õppimise kohta oma 20-te keskel. Jah, on kahju, et neid asju "õigel" ajal ei taibanud teha - aga siiski, parem hilja kui mitte kunagi!!

Järgmine asi, millega peab arvestama - areng ja õppimine tähendab enamasti ka vigade tegemist. Alguses suurte, mida aeg edasi, seda väiksemate. Ka see on normaalne, ning ei ole häbiasi (kuni need vead teistele olulist kahju ei põhjusta).

Alati on muidugi inimesi, kellele need vead ei meeldi. Öeldakse asju nagu "Kuidas sa saad nii loll olla" või "Sa oled lootusetu, ei õpi ka oma vigadest kunagi".

Selliste näidetega nõustuda ei tohi. See on allaheitlik, vale. Tähendab, et te võtate omaks teise inimese arvamuse, et teie - inimesena - oletegi lootusetu. Sest need laused käivad teie isiksuse, mitte teie oskuste kohta. Mis on põhjus, miks nad ehk kõige valusamad on - sest neis peegeldub see, et teid kui inimest ei austata ega aktsepteerita.

Samas, kui keegi lihtsalt "noob" ütleb - võtke naeratusega lihtsalt omaks, sest nii ju ongi. See on juba konkreetsem, sest ütleb, et te olete "algaja" selles ühes asjas. Mis on ju täiesti õige :) Lisaboonusena on selline vastus enamasti täiesti ootamatu, ning paneb sind solvata üritanud inimese natukeseks vait. Kui sellest siiski ei piisa, võite lisada midagi stiilis "Kui selle pidev meelde tuletamine sind kuidagi aitab, anna minna. Mind see ei häiri." Enamasti nad peale seda enam ei tülita :P

Ning noh, ka oma sõpradega. Kritiseerige palun tegu, mitte inimest, nagu psühholoogiaõpikud soovitavad ;) Ning õppimise soodustamiseks, tuletage meelde, et te inimesena hindate teist, aga et antud olukorrad oleks saanud paremini käituda, või et ülesande lahendus peaks tegelikult hoopis teisiti toimima jne.

Aga kui mu sõber ei saagi minust aru. Et ta ongi nii juhm, et ma tean et mul pole mõtet seda talle seletada? Kõigepealt - mille pealt sa selle otsuse langetad? Inimesed võivad vahel üllatada. Ning vahel ei ole asi mitte tema võimetuses asjast aru saada, vaid tema võimetuses sinu seletusest aru saada. Taaskord, maksab seda eristada - sest kui sa ütled, et "sa ei saagi sellest aru saada", on see solvav sest käib isiku pihta, kui aga "ma ei oska seda sulle seletada nii, et sa aru saaks", siis enam ei ole, sest käib olukorra pihta.

Kuigi - enamasti on inimesed võimelised vähemalt mingi ettekujutuse saama enamvähem kõigest. Jah, ehk ei ole võimeline 100% aru saama, mida sa mõtlesid. Aga ka 70% oleks päris hea. Ning ka 30% on kuldaväärt, kui ta varem asjast midagi ei teadnud. Arusaamine ei ole enamasti binaarne - et kas sai või ei saanud. Nagu õpetaja Laur "Kevades" - "Kui tervet tükki ei saa - tee siis pool".

Aga selleks, et nende madalamate protsentideni jõuda, tuleb seletamist alustada lihtsalt piisavalt madalalt alt, kus see kindlasti teise inimese maailmavaatega haakub. Ning liikuda sealt sujuvalt edasi arengu ja mõistmise suunas. Sest teist edasi aidata selles suunas saab kindlasti - kui sa ise antud asjas eespool oled. Võgotski "Lähima arengu tsooni" (ZPD) teooria - on teatud piirkond asju, mida inimene on võimeline omandama välise abi ja toega, aga mitte üksi. Tuleb leida, kus teine inimene oma teadmistega on, ning sealt lähtepunktist vaikselt edasi sammuda.

Vastupidiselt siis lähenemisele "Siin on minu teadmised, nii nagu ma parasjagu arvan heaks neid esitada. Kui teie minust aru ei saa, peate te lollid, naiivsed ja abitud olema." Mis ongi binaarne tihti. Tugeng kas sai 90% aru, või ta ei saanud midagi aru. Mis kahjuks ka ülikoolis väga levinud on - ning mis viib maru kähku õppejõu enda läbipõlemiseni sest sellise lähenemise järgi ongi enamus tudengeid "lollid" - ning see on tegelikult suhteliselt masendav, sest tegelikult tahavad kõik (ka õppejõud), et neist aru saadaks.

Hea õpetaja jaoks ei ole lootusetut õpilast. On õpilased, keda on raskem õpetada - sest nende maailmapilt ja väärtused on teised, sest neil puudub vastav taust või sest neil käib õppimine aeglasemalt. Ning et aeg on piiratud, siis tuleb vahel leppida sellega, et mõne õpilaseni jõuda ei õnnestu... või et tema õpetamine võtaks lihtsalt liiga kaua aega, ning ei võimaldaks teistega piisavalt tegeleda. Aga see ei tähenda, et see õpilane selle pärast halb oleks. Või lootusetu.

Ning tihti võib usk inimeste võimetesse tegelikult imesid teha. Olen seda ülikoolis programmeerimist õpetades korduvalt näinud. Kui nõrgemat, aga püüdlikku tudengit sõbralikult toetada, ning väljendada oma usku temasse ("Jah, sul on praegu raskuseid, aga kui sa kodus veel harjutad, siis ma usun et sa saad kontrolltööl edukalt hakkama!"), siis reeglina ta saabki. Kellelegi käega löömine annab aga täiesti vastupidise efekti.

Ehk siis kokkuvõtlikult praktilisest poolest:
a) Teil ja ka teistel inimestel on õigus olla mittetäiuslik
b) See et inimene teeb õppimise käigus vigu, on normaalne, mitte taunitav
c) Asjadest võib enamasti aru saada mitmel eri tasandil. 100% õige arusaamine ei peagi alguses olema eesmärk, alguseks piisab ka 30%.
c) Kui inimesesse toetavalt suhtuda, õpib ta kiiremini ning võib teid tihti üllatada.

Ning - kui inimene tahab ise areneda, EI TOHI teda lootusetuks tembeldada. See on kuritegelik!

järg teemale "kas sa esimesel kohtumisel kätte annad?"

Mul on võib-olla probleem. Võib-olla talitan valesti? Või mida sellest arvata? Aga mul on oma arvmus vähemalt, pagana pihta!

Rääkisin kunagi sellest, et leidub inimesi, kes ei anna end esimesel kohtumisel kätte. Minu soovitus kõigile, kes tahavad kohest kätteandmist, oli see, et tuleb küsida siiralt, et kas kätte annab ja kui ei anna, kehitada õlgu ja mitte minna kohtingule. Milleks end traumeerida?! Nutikamad aga näevad siin paradoksi. Kuidas seda küsida, kui inimene end nagunii kohe kätte ei anna? Kuidas saada vastus? Mida teie pakute?

Jah, täiesti õige, ma ei räägi siin seekord "kätte andmisest" mõistes "ühismasturbeerimine" Olles kuulnud korduvalt seda kätte andmise väljendit kasutatavat, on praegune kontekst ebatavaline. Ma ei räägi voodisse minemisest, vaid "kätte andmisest", mis tähendab ausust ja lähedust ja enda esitlemist nii, et inimesd võivad lõõgastunult aega veeta ja nalja heita, kartmata oma nägu ja hinge häbistada. Nad teavad kindlalt, et seda ei juhtu, kuna on teatav vastastikune meeldimine ja usaldus. Selline pilt siis, millega tegu, ei mingeid kahtlusi, ainult hea usaldus.

Kunagine vestlus Mardi ja paari teisega avaldas tõsiasja, et võiks öelda, et mina annan end võõrastele kergelt kätte. Teatud olukordades ma pingutan selle nimel, et end võimalikult kergelt kätte anda. Võib-olla pean selleks eelnevalt keskendumagi ja vakselt pea tühjendama oma muredest. Aga jaa, see peletab nii paljud mehed minema, mis on jäägitult tore asi.  Või jäävad uskumatult vahtima, saamata aru, millest ma üldse räägin ja miks ma ei veiderda nagu kohtingul kombeks. Ma olen uhke selle üle, nii et seda võib nimetada ka juba lausa narrimiseks. Ma olen teist parem, kõigist teist, võin seda oma käitumisega välja näidata, kaudselt sümbolitesse panna. Kõik, kes tunnevad ebamugavalt selle tõttu, et ma lihtsalt ei viitsi odavate vahenditega flirtida ega endast salapärast muljet jätta, võiksid võimalikult kiiresti põgeneda. Kui ma ei meeldi kui inimene, ja kui Sulle ei meeldi mu tegelikud mõtted ja tunded minu komplektis, siis - justnimelt tänu sellele, et olen end kohe kätte andnud, ei ole mul enam võimalik aega asjatult kulutada.

Pean ilmselt lähemalt selgitama, kuna mulle on heidetud ette, et jätan siiski endast reserveeritud mulje, mis puudutab suhteid vastassooga. OK, ma tuletan meelde, mida ma paar aastat tagasi oma sõbrale selgitasin vestluses: On vaja välja selgitada ja endale siiralt otsa vaadata ja küsida, milleks sul meest vaja on. Milleks? Et võtan ühe suvalise ja panen ta nurka istuma nagu Pontu? Jah, ka Pontul on siirad silmad ja ta on nummi ja sööb nii armsasti ja temaga saab jooksmas käia. Aga mida veel? Kas pole alandav, kui mingi inimolevus on samas rollis? Meessoost päälegi. Siis on veel see põhjus, et mehed hädaldavad, et naine tahab ainult nende raha. Jep, ma avaldan tõe, teile võib tunduda täiesti õigesti. Iseasi ka, kas naispool on seda endale teadvustanud. End üles tuunida ja sellega lasta endale asju osta, vastutasuks teadagi mida, see ei ole peen kavalus minu isiklike tõekspidamiste kohaselt, ja see ei ole mu eesmärk. Aga ma olen kokku puutunud, et naised arvavad, et nad on jube kavalad sellega ja väljendavad üleolekut teiste omasuguste naiste seltsis. On teenused, mida pakutakse, vastutasuks räägitakse meestest halvasti ja kritiseeritakse väiksemaid kehaosi. Ükskõik mis, vastuteened mõne (minu) meelest on prostitutsioon, ja mitte sümbioos.

Ühesõnaga, tuleb mõelda, mida oodatakse ühelt suhtelt teise inimesega ja mis tundeid ja suhtumist tahetakse endale lubada. Kui eesmärk on mees rõngastada (nt abieluleping), raha küsida, pidada skoorimise päevikut või midagi muud, siis loomulikult kehtib see lihtne põhimõte, et eesmärk pühendab abinõu. Ilmselt ei ole kõige mõistlikum avaldada kohe, et mu elu eesmärk on saada omale mees, kes oleks nõus minuga abielluma, või et kedagi enda omandiks pidada. Ei ole mõistlik ka öelda, et huvi pärast tahan näha su riista võimekust, et sellest pärast sõbrantsidega rääkida. Ei ole hea mõte rääkida võõrale purjus mehele, et proovin kõigi meestega last saada. Kui oled mees, siis ei ole mõistlik kohe alguses naisele öelda, et tahan proovida, kas mu trikid mõjuvad, et sind täna voodisse saada (sõbrad juba vedasid kihla, nää seal nad ongi). Ahjaa, kooli ajal oli see veel pagana "käimise" mõiste, kes kellega on käinud või käib või on suutnud käia.

Pidage meeles, et ma ei arvusta mingist pühalikust vaatepunktist, kuidas maailm peaks toimima õigesti või hästi. Eeldan, et on olemas vaid põhjus ja tagajärg ja vaba tahe põhjuseid suunata. Seega ma ütlen, et kui Su eesmärk on  "saada tänaseks ööks omale naisekeha", siis on kindlasti nõuga abiks kogu see kirjandus, kuhu on kirja pandud hunnikute viisi meetodeid ja õpetlikke tekste, kuidas suhteliselt "rumalaid" naisi haneks tõmmata ja meelitada ja trikitada tegema seda, mida Sa tahad. Ilma, et nad ise endale teadvustaksid. Neil, kes nii teevad, on täitsa põhjendatud eetiline loogika -  kui kõigile subjektiivselt meeldib, miks siis mitte?! Kui sõnastada see ärakasutamisena, siis muidugi ei meeldiks ja seega tuleb vältida seda mõttekäiku avaldamast.

Nüüd on õige hetk rääkida minu eesmärkidest. Tahan end hästi tunda ja nautida koos oldud aega teise inimesega. Kõige mõnusam on siis, kui saan olla ärevusevaba ja tunda seda, et tean teist piisavalt hästi, nii et ma ei pea miskit kartma. Mulle meeldib mõelda, jagada infot, arutleda, teha nalja, kuid mis peamine - et meie mõtted liiguksid mingi ühise eesmärgi nimel või enam-vähem samadel radadel. Selline ühenduse loomine ongi ju suhtlemise mõte. Ma ei ütle, et ma suhtlen arvutiga, kui ise infot otsin, kuid teise inimesega võiks ju ikka tunda, et "suheldakse", et teisel on mingi vaba tahe ja mõtted ja üllatusi, mida saab jagada. Mingi eriline asi, mida minus ei ole, võiks öelda selle kohta. Kogemuse üle arutlemine, vaimse stimulatsiooni tundmine. Ma tunnen ju ära, kui mulle meeldib. Mõistate? Ma tahan teada, kuidas maailm toimib, mulle meeldib mõelda ja mulle meeldib suhelda ja tunda, et pole päris üksi. Mulle ei meeldi, kui mind kritiseeritakse ja rumalaks peetakse, ei meeldi kui mina ei meeldi ja minus nähakse mingite selliste eesmärkide rahuldajat, mis mulle ei meeldi. Ma olen alati öelnud, et mulle meeldivad inimesed, kellele mina meeldin. See on naljakas mõnede meelest, aga on ju loogiline? Miks ma peaksin tahtma vabatahtlikult enda omaks inimest, kellele mina ei meeldi? Ma mõtlen isiklikke intiimseid suhteid, mitte suhtlust ärikeskkonnas. Miks ma peaksin end sappa haakima inimesele, kes mulle ei meeldi, kuna ta suhtub minusse halvasti? Miks peaksin olema huvitatud enda maha tegemisest ja jätkuvast möödarääkimisest. See ei meeldi ju mulle!

Ma arvan, et ma olen end piisavalt selgitanud ning selle valguses ilmselt koorub välja see, miks on mõistlik end kohe kätte anda. Kui sa end kätte ei anna, siis lood endale reaalajas agooniat. Me küll vahetame repliike, aga kas see ongi elu? Jah! See ongi, elu käib kogu aeg. Mina häälitsen, tema häälitseb, kumbki sotti ei saa, vahetame fakte. Kõlab nagu ärikohtumine?! Vabal ajal!

Ühesõnaga, kui ma teadvustan, et ma elan nüüd ja praegu ja minu eesmärk on vahvalt vestelda, jagada end ja mõelda ja teha midagi koos ja kõik see muu hea, siis aega ei ole raisata, kahjuks. Mis mõttega ma lähen mingi inimesega  baari, kes saatis mulle netis kirja mu välimuse teemal, et ainult tühiseid repliike vahetada? Jajaa, äkki peaksin vaatama näljaselt teda, äkki muidu ta pole nõus minuga abielluma? Kas pean üksinduses mõistatama, kas teise jaoks on mu rinnad piisavalt suured. Jah ja ma mõtlen, et ilmselgelt ju innustavast vestlusest pole me kumbki huvitatud, kui me ei ole sellega juba kohe praegu alustanud. :( Masendav lihtsalt. Kas ta mõttes on ühismasturbeerimine? Kas mina pean olema objekt, kes peaks olema talle sellega abiks?

Et sellisest totrusest välja tulla, panen ette end kohe kätte anda. See on vaba maa. Ma ei pea täitma isegi viisakusreegleid, ma ei pea istuma kenasti jalad koos ja naeratama, et kõigile meestele meeldida (loe: ma ei pea olema kõigile maitsev toit, nämm-nämm). Kui ma teen midagi ainult selleks, et meeldida neile, kes mulle ei meeldi, siis ma esitlen end kui toitu. Mina ei saa midagi, aga mind tarbitakse (nämm, oli hea?). Kui ma saan miskit kenast käitumisest, millega rahule jään ise, see on teine olukord. Meil on vaba maa, ma pole ori ega omand, idee poolest. Ma esitlen end parima äranägemise järgi. Ja ma ütlen ja annan nõu, et tuleb end kätte anda. Kui su eesmärk ongi huvitav ja aus vestlus, tulebki see letti lüüa. Või tuleb rinnad letti lüüa? Inimesed, kes pole huvitatud ja kes on ka vaba tahtega vabal maa, tutvuvad kaubaga ausalt ja kui ei meeldi, lahkuvad väärikalt või paluvad mul lahkuda. Võib-olla vaatan veel selgel pilgul paar sekundikest vastasseina, joon pitsi tühjaks, panen mõõduka liigutusega lauale ning sammun väärikal sammul uksest välja. Lihtne ja aus. Mul ongi ausus eesmärgiks ja juba ma olengi sujuvalt eesmärgi saavutanud. Suurepärane.

Kui eesmärk on nautida närvikõdi ning erutust teistega trikitamise ja mängimise võlust, oleksin teistsugune ja käituksin hoopis teistmoodi. Mis mõttega ma lähen välja, et mängida võõraste meestega mängu  "issand, sa ei hammusta mind läbi ja arva ära, mida ma praegu mõtlen". seltskond koguneb ka vastav siis Su ümber. Kujutan ette, kuidas mõnedki mu sõbrad lihtsalt naeraksid kõva häälega, kui näeksid kuskil  mind baaris, näpp suus, silmi plõksutamas ja eputavaid fraase pillamas. Minu puhul oleks see nali, mõnede suguõdede puhul on see karm huumorivaba tegelikkus. Neil on ka parajad satelliidid ümber tiirlemas.

Su käitumisel on olemas mõju. Ma pole käitumise ekspert ja ma ei oska ennustada ette kõiki olukordi. Aga ma saan end usaldada ja oma tähelepanekutest õppida. Ma saan olla endast rohkem teadlik ja julgustan ka teisi selles suunas liikuma. Praegune teema "kas sa esimesel kohtumisel kätte annad" võiks julgustada Sind mõtlema, et kas see, mida teed ja kuidas Sa suhtled, täidab ikka eesmärgid või ei. Mul on eesmärk end jagada ja vestelda huvitavatel teemadel, seega pole mul (vist??) teadlikult mõtet jätta endast valet muljet. Räägin oma mure ära ja igaüks teab ise, mida ta minuga siis peale hakkab. Ma arvan, et see on mõistlik. Mul on kogemusi ja alust nii arvata, kuna ma arvan, et mu praegused sõbrad kui  päris hõivatud inimesed ei viitsi kunagi flirtimismänge raamatu järgi sooritada, sest need on ju surmigavad. On mulle, neilegi on. Ma usun, et kui inimene tahab näiteks minuga tutvuda, siis ma ei viitsi oma aega kulutada, et peale kümnendat kohtumiskorda küsida, et "noh, mis muidu mõtled ka?" ja põnevusega oodata ja aimata, kas ta on huvitatud enda avamisest või ei, või vilistab temas kõle tühjus. Kui inimene pole võimeline kohe mu huvi köitma, teist korda ei tule. Aus kaup võiks olla kaugelt näha, et mind ligi meelitada, vältida eksitusi ja ajaraisku.

Nüüd ma hädaldan. Ma ei oska käituda ja ma ei oska olla, ma ei oska saada seda, mida ma tahan. Ma võib-olla keeran kohe head tutvused sellega mokka, et ei viitsi liiga kaua viisakusi vahetada. Võib-olla areneks sellest midagi head veel, aga näe, möödusime pilkugi vahetamata. Ma ei oska end reklaamida nendele, kellega ma tahaksin suhelda. Ma kardan, et ma ehmatan inimesed minema ja ma jään igaveseks üksi kööki istuma ja üksi mööda Tähe tänavat lonkima. Ma kardan, et mind peetakse rumalaks ja mind põlatakse ära. Mul on jäägitult madal enesehinnag aeg-ajalt. Ma tunnen vahel, et ma pean end reklaamima paremana kui ma tegelikult olen. Aga ma ei oska, ma ei suuda ja ma olen loll ja liiga noor, et midagi teada. Ma peaksin enda haletsemisega minema nii kaugele, et tahaksin tapeediga ühte sulada, et keegi mu hädisust ja haledat meeleolu ei märkaks. Võib-olla peaksin minema välja ja maalima näo ja käituma õpiku järgi ja pärast endale ütlema, et ma olen võimas ja ma saan inimesi lollitada ja kõik nad on nii madalalt väikesed, kes nad minu naiselikule mõjule allusid, mis pole ju minu süü! Võib-olla peaksin ma endast neil hetkedel mõtlema halvasti ja teistest samamoodi, kuna nad ei oska näha mu tegelikku palet.

Ma tean vaid üht. Ja see on fakt. Ma võin olla mures, et ma ei meeldi ja olen ebakompetentne, käitumaks õigesti, kuid on olemas midagi veel hullemat. See on see õudusmoment, mis tabab mind siis, kui ma käitun valelikult ning püüan jätta täie teadmisega endast parema mulje kui ma enda meelest väärt olen. Sel meeldejääval viivul kaotan ma automaatselt kogu austuse nende vastu, kellele ma meeldin. Ma mõtlen siis nii, et nad elavad vales, ja nad on liiga rumalad, et sellest läbi näha. Ma olen suur võimas emane mamma, kes karjatab rivistatult sipelgapesa enda järel. Kas pole võimas? Minu isiklik hädiste isaste isendite paraad. Mida ma nendega peale hakkan? Saadan pärast päeva lõppedes nad igaüks oma koju tudule, ise lähen duši alla, pesen maski näolt, ohkan ja lähen peale viivukest haletsushetke rahulikult magama?! 

Ma tean seda, et ma tunnen end siis hästi, kui ma saan inimesest mõelda kui võimsast ja sõltumatust, vabast ja üllatusi täis isikust, kes on vabast tahtest minuga nõus tee peal kohtuma, maha istuma ja lõkke ümber lugusid jutustama. Võib-olla siis läheme oma teed, kuid mul on midagi ilusat kaasas, kas elutarkus, maailma jagamine, uus mõte või teadmine, et ma pole oma hinges üksi. See toidab usku, et teisi on veel, kes pole hingetud arvutid. Kes on võimsad, jõulised, elujõudu täis loomad, kes elavad karjakesti ja suhtlevad. Mulle meeldib, kui mehed kutsuvad oma kaaslasi "vend", see ikkagi väljendab kokkukuuluvust. Isegi, kui see rõhk on kergelt negatiivne "too vend on ikka veider" või "too vend ei jaga absull matsu". kuidagi südamelähedane on ikka see, et räägitakse ikka justkui ühest omade sekka kuuluvast. Mulle meeldiks, kui saaksin olla kellegi n.ö vaimne Tütar, et õppida, või Õde, või Teekäija, või Õpetaja, kel on oma pojad ja tütred. See kujutlus on aktsepteeritav. Vastand on mina kui "toit, mida võõrad tarbivad" või mina kui "piitsaga väepealik-mamma" või mina kui "lihtsameelne hoor".

Ma tahan jätta endast ausalt pilti sellest, kes ma olen. Ma võin olla veel kogenematu ja puusse panna ja eksida rämedalt sotsiaalsete normide ja mainekujundusreeglite vastu. Aga ma tean kindlalt seda, et kui ma lähen välja enda karja otsima ja ma käitun teadlikult kui "lihtsameelne hoor", siis ma ei leia oma karja, mida otsin. Kui ka sina tead õdesid või tütreid, kes sellest lihtsalt tõest aru pole saanud, oleks väga armastusväärne seda neile selgitada. On ikka pagana raske leida ühtekuuluvust ja armastust ja kõike seda head, kui käitutakse ja riietutakse kui  "hoor" (mõned on raskemini kättesaadavad, mõned rumalamad ja seega lihtsamini). Mainekujundus on oluline küll, tuleb reklaamida õigesti. Muidu on häda majas.

Jah, ma ise ei näe, oma eesmärke vaadates, et on mõtet pingutada selles suunas, et olla lihtsalt kallim ja luksuslikum prostituut. See oleks nukker. Seega ma pole välja mõelnud paremat viisi selle vältimiseks kui end kohe kätte anda, sest seda ma ju tahangi. Ma tahan, et vabatahtlikud  inimesed oleksid minu käes ja mina nende käes, oleksime koos. Ma ei mõtle lihakehade lähenemist selle mõistega.

Võib-olla talitan valesti ja hirmutan inimesi ja olen lõpuks elu lõpul kibestunud ja üksi, kuid ma ei oska paremini. Võib-olla tasuks trikitamine ära?! Ma olen kannatamatu ja ei oska. Võib-olla tuleks inimestele anda rohkem aega? Võib-olla inimene teeb minu kohta valesid järeldusi (on loll järelikult!!!!) Pagan, aga seda ma tean kindlalt - kui ma talitaksin teisiti, ei tahaks mina jälle neid. See on ürgne kuidagi. Ma ei saa võtta meest erutava ja elevusttekitava partnerina, kui mul on ettekujutus, et ta on nii loll, et ei saa arugi, kuidas mina olen ta ümber sõrme keeranud. Mees võib mind ümber sõrme keerata, kui ma sellest aru ei saa, palun! Kui ma ei tea ja talle meeldib, on kaup hea ja aus, kuna see ei häiri mind. Kui meeldib, siis meeldib. 

Nii lihtne see ongi. Võta või jäta. Mind võidakse petta, ja ka näiteks mina võin Sulle tahtmatult või tahtlikult valetada ja võib-olla valetasin ma kogu selle postitusega praegu (ütled ära, kus?) Kuid minu jaoks algab ületamatu probleem alles siis, kui hakkan Sinust mõtlema kui rumalast, kes ei tule minuga toime sellisena nagu parasjagu olen või esitlen.

Paranoiad lähisuhetes pakuvad meelelahutust

[räägib tavaline igav koduperenaine, kes otsib päevadesse vaimset stimulatsiooni]

Mulle jõudis kohale hiljuti, mis mind kohe eriliselt närvi ajab tavalises suhtluses. See on Paranoia. Saa tuttavaks - mu sõber härra või proua Paranoia. Täna räägin ma Sulle temast, sest 1.ka Sul on neid sõpru ja 2. see ajab Sind närvi. Võib-olla pole Sa seda ainult endale teadvustanud, kuid minu paranoilise tunde põhjal just sel hetkel just nüüd tundub mulle, et just Paranoiad pakuvad meile suhtluses meeldejäävat meelelahutust, ajatäidet ja tänuväärset ekstreemsporti omas kodus, kohvikus, tänaval... Igal pool! Mõttetegevus on tervitatav ja need inimesed mõtlevad täiega, panevad mõnuga, või kuidas selle kohta öeldakse?

Suhtlus paranoilise isikuga on erakordselt keeruline, muidugi veel keerulisem on minu jaoks siis, kui ma ise olen paranoiline, kuna see ajab mind veelgi rohkem närvi, täpsemalt - ma ise pühendan eriti palju aega selleks, et end üksi närvi ajada. Kas tõesti tahetakse mulle halba, küsin ma endalt. Jah, tõepoolest, kui mälus väikesi vestluskillukesi valikuliselt meenutama hakkan, kuni mul tekib veendumus, et see nii ka on. Ja siis on mul eriti keeruline fakte kontrollima asuda, kuna olen vihane ja ma teen väga halba spioonitööd, kui teised ka minu pärast ärrituvad ja kaitsepositsioonid võtavad. Ja milleks kontrollida, kui mu teooria on nii ilus ja täiuslik?! See öeldud, tunnistan ma sellega oma kahtlustavat ehk paranoilist poolt endas ja vabandan, kui sellega suhtlemisblokke olen põhjustanud ja põhjustan ka edaspidi aeg-ajalt. 

Edaspidi tahan aga ütlusi anda teiste Paranoiast ja selle mõjudest mulle. Nimelt Paranoia on Usalduse vastand. Usaldus on hea ja turvaline mulle, Paranoia aga paha, ebakindel, hirmunud, agressiivne ja valelik. Inimene, kes kahtlustab ja on hirmunud ja enesekaitses, süüditav  - mis on mu võimalused temaga normaalselt ja tervislikult aega veeta? Mida ma tegema peaksin? Kes on selles olukorras süüdi? Kes on vastutav? Kuidas ma peaksin käituma? See on mõtlemiskoht.

Paranoia on usalduse vastand

Kas mul on "õigus" püüda seda inimest ümber veenda? Kas mul on kohustus talle "tõestada", et ma tõesti ei taha paha ja ta eksib kõigis oma veendumustes, mis tal mu kavatsuste kohta öelda ja kurta on? 

Kas peaksin temasse suhtuma kui erivajadustega inimesse, kellele peab jääma viimane sõna? "Jah, loomulikult olen ma pätt, kaabakas, plaanin vandenõusid, hooran ringi... nimeta vaid...!"

Kas peaksin sütel käima ning vaikima salapäraselt? "Las jaurab, asja temaga, ta ongi siuke, tead küll...", nagu mõned tagaselja näiteks oma kallist abikaasast räägivad. Mulle ei meeldi see suhtumine, kuna see on ju alandav, kas pole?! Kui keegi räägib oma lähedasest sedasi avalikult halvustavas toonis, on minu jaoks see reetmine. Ma ei taha olla reetur! (muuseas - Paranoia ei usuks seda elu sees ja salvestaks selle lause siin mu blogis kui tõendi Tiina valetamisaktist)

Häirib see, et paranoilised inimesed ei ole ise siirad, vähe sellest et nad teisi valetamises ja vassimises süüdistavad. Sel ajal, kui nad kahtlustavalt ümber minu käivad, on nad ülivalvsad ning petavad enda ja kõige kohta selle kavala tagamõttega, et mind pahaaimamatut mu enda käitumisega, või pigem käitumuslike sümbolmärkidega "vahele tõmmata". 

"Ahhaaa," ütlevad nad. "Ma teadsin, et tõesti mul oli õigus ja sa jäidki vahele, tehes seda, mis süboliseerib ju täiesti selgelt seda karmi asjaolu, et sa tõesti tahadki mulle paha! Kui hakkad tagasi ajama ja ei vabanda oma kuritegelikkuse pärast, näitab see briljantselt, et mul ongi õigus."

Siinkohal meenub mulle ühe Y ülestunnistus, et tal kulus X pikka aastat, et lõpuks taibata, et võib-olla tegelikult tõesti ta naine ei tahtnudki talle halba. (Nüüd tunneb ta endal vastutust tema hulluks ajamise pärast, kui ma õigesti aru sain).

Aga hea, et ta kahtlustas ja sellega end igaks juhuks "päästis"! Sest asi võinuksi olla nagu ta kahtlustas. Ja siis oleks ju tal olnud õigus. Seekord ei olnud, aga see selleks.

Ma näen igal sammul inimesi, kes üritavad end igaks juhuks kõigi käest päästa. Nii nagu mina püüan end kaitsta aeg-ajalt sel armetul viisil mu oma Paranoiat kuulates, olen ma täiesti nõutu ja kaitsetu nende ees, kes üritavad end minu eest päästa ja minuga võidelda ja keerata täiesti rahumeelsed olukorrad sõjaks, väites, et mina olevat tahtnud kakelda ja olevat puhunud sõjapasunat, sest see on nii lihtsalt ju, ja see ei kuulu vaidlustamisele, tuginedes tunnistajate ütlustele, eksimatutele mäluandmetele ja kehalistele tundmustele ja üha süvenevale veendumusele, et see just nii oli, ja mitte teisiti, ükskõik mida ka süüdlane jubedast valelikust suust välja ajab, mis on sünnitatud täiesti ebaadekvaatse ja päädimatu ajutegevuse poolt, väljendatuna just nii nagu  tundetõendid ütlevad ja ma ei saa ometi selles eksida või tahab keegi väita et olen tõesti nii loll või mis.

Kui vale mees teeb õiget asja, kukub see valesti välja

Kujutage ette, et teie hea sõber tunnistab teile, et ei ole kunagi jalgrattaga sõitma õppinud, ning palub, et te teda õpetaksite.

"Nojah... einoh, põhiline on ennast püsti hoida...... et kui hakkad ühele poole kalduma, kalluta teisele poole..... ja hoog võiks ka vist sees olla... võinoh, see aitab, ma arvan...."

Kas sõbral oleks sellisest õpetamisest kasu? Tõenäoliselt mitte väga. Ta tõenäoliselt üritab ise ka kõike seda teha juba. Lihtsalt, alguses ei kuku välja. Aga peale natukest harjutamist hakkavad liigutused automaatseks muutuma ning peale paari õhtut katsetamist on inimene ilmselt võimeline juba mööda linna ringi sõitma.

Kohati on mul tunne, et erinevate religioonide või ühiskondade eetikareeglid (nt kümme käsku) on umbes samasugused, nagu need eelkirjeldatud õpetused. Et kui elamise kunst käppas on, tuleb nende järgimine loomulikult. Ning kui ei ole, ei ole neist reeglitest endist ka mingit kasu.

Mis aga veel kurvem - tihti õpitakse need reeglid lihtsalt pähe ja sunnitakse ennast nende järgi käituma. Põrgutule hirmus... või siis lihtsalt vajadusest tunda ennast "hea inimesena". Sest hea inimene ju ei vihasta teiste peale. Ja tugev inimene ju ei karda kunagi kedagi ega midagi.

Üritatakse matkida headuse (pühaduse) sümptomeid, süvenematta pühaduse olemusse. Ning saamata aru inimloomuse toimeprintsiipidest, sunnitakse end lihtsalt reegleid täpselt järgima, lootes et sellest piisab.

Vaimne vägivald enda kallal. Reeglina tuleb see millegi hinnaga. Näiteks depressiooni... või alkoholisõltuvuse. Kusjuures, üks ei välista teist. Ja variante on veel.

Konfutsius kirjutas kogu aeg stiilis "Pühamees ei varasta" või "Tark mees ei tapa". Ja kui talt küsiti, kas ta tunneb mõnda inimest, keda väärib targaks nimetada, vastas ta et tal on ühe kohta hüpotees, aga kindel pole ta kellegi suhtes.

Kui inimene lõpuks "valgustatuse" (või "lunastuse" või kuidas iganes seda nimetada soovite) saavutab, siis ta lihtsalt ei saa enam ise haiget, ega tunne vajadust enam teistele haiget teha. Sest ta saab ja oskab ilma.

Aga kui sa veel seal maal ei ole, siis on täiesti okei aeg-ajalt inimeste peale vihastada, ning seda neile ka (viisakalt) väljendada. Sest emotsioonide alla surumine teeb asja ainult hullemaks.

PALJU hullemaks. Räägin pikaajalisest kogemusest.

Emotsioonide alla surumine teeb tuimaks. See ei ole lahendus. See ei arenda.

Aga mis siis aitab? Õppida oma emotsioone mõistma ja konstruktiivselt väljendama. Jõuda mõistmiseni, et emotsioonid on signaalid, mida tuleb jälgida, kuid et viha taga on enamasti valu, valu taga hirm, hirmu taga enesesüüdistus ja enesesüüdistuse taga teistest hoolimine ehk armastus.

Aga see ahel tuleb läbi käia. Alguses teadlikult, isegi sõnades välja öeldult. Hiljem teadlikult peas. Lõpuks ehk muutub automaatseks - nagu pühakutel :)

Mõistus ja Süda

Käisin sel nädalavahetusel ühel juhtide koolitusel. Üks lektoritest esitas motivatsioonist rääkides järgneva lihtsa küsimuse:

"Kas enamus otsuseid maailmas tehakse mõistuse või südamega?"

Ning ma ei saanud küsimusest aru.

Ma sain aru sõnadest. Ma sain aru, mida mõistuse ja südame all mõeldakse.

Ma ei saanud aru, miks keegi peaks neid kahte eraldama. Või ütlema, et otsuse aluseks on neist vaid üks.

Dihhotoomia "Tunded ja tajud" vs "Kaine verbaalne mõtlemine". Illusioonide tipp.

Ometi, kui Tiina mult küsis, kas ma seda pooldan, pidin vastama et "Teatud eeldustel".

Teooriat, millest lähtuvalt oma arusaama põhjendatan, nimetatakse kogniviise koormuse (cognitive load) teooriaks. Lihtsustatult öeldes on inimese teadliku analüüsi ja mõtlemise võime väga piiratud, mis tähendab, et kõigele korraga mõtlemiseks ei ole ega saa kunagi energiat olema.

Ehk siis, me töötame kogu aeg piiratud resursside tingimustes. Nagu rahaga - seda pole kunagi kõige jaoks piisavalt. Niiet tuleb teha valikuid - kas ostan täna süüa ja veedan öö tänaval, või nälgin, kuid saan altkäemaksuga ööseks varjupaika sisse. Või siis ei söö ega maga vaid kogun Ferrari jaoks tulevikus.

Sama moodi ka peas kogu aeg - kas kuulan enda emotsioone, või vaatan ringi ja üritan teiste omi mõista? Või siis seostada neid kaht infovoogu eelneva elukogemuse või teoreetiliste teadmistega. Või siis arendada teoreetilist raamistikku edasi? Kõiki oleks nagu vaja, aga kõike nagu korraga ei jaksa.

"I'm a man with a one-track mind, so much to do in one lifetime", nagu Freddy Mercury kunagi laulis.

Ometi, mõned saavad paremini hakkama kui teised. Kuidas?

Noh, levib teooria, et mõnedele ongi lihtsalt rohkem antud kui teistele. Et IQ ongi suuresti geenidega määratud. Aga et see väga laetud teema on, hoiaksin sellest eemale, ning kirjutaks pigem hoopis teisest olulisest komponendist.

Harjutamisest. Ja muusikast.

Teadlased on palju uurinud, mis teeb virtuoosse muusiku virtuoosseks. Ning leidnud, et ainus asi, mis tõesti loeb, on see, mitu tundi inimene oma elu jooksul mõttega harjutanud on.

Miks? Sest pillivirtuoos peab suutma mõelda väga mitmest asjast korraga väga mitmel eri tasandil. Sõrmede liigutustest, ees olevast noodikirjast, pala üldisest meeleolust, struktuurist, rütmist, sellest mida teised tema ümber teevad, meloodiast, harmooniast... nimekiri tundub hulluksajav. Eriti algajale muusikule. Aga samm-haaval muutuvad need asjad kõik automaatseks - ei ole vaja enam käeliigutusele mõelda, mõtled noodile, ning käsi liigub ise õigesse kohta. Varsti ei ole vaja enam ka noodile mõelda - mõtled meloodiale, ning noot tuleb iseeneesest. Ja nii edasi. Harjutamisega muutuvad lihtsamad asjad järjest vähem resursinõudlikuks, ning nii jääbki rohkem energiat keerulisemate asjade peale.

Eks nii ka meie mõistuse ja südamega. Kui ühiskond on sind õpetanud terve elu oma tundeid ignoreerima, on nende teadvustamine alguses väga raske. Muud ei jaksagi selle kõrvale teha. Selle jaoks on vaja eraldi aega võtta. Natukese harjutamisega muutub see lihtsamaks, ja jaksad juba mõelda ka selle peale, mida need tunded tähendavad. Natuke edasi ja suudad neid ka välise infoga (nt ülemuse poolt tuleva sõimamisega) seostada.. veel edasi ning ehk oskad selle infoga ka midagi peale hakata. Ja siis avastad, et tundeid märkad sa juba automaatselt ning ei pea enam vaeva nägema nende pinnale kiskumiseks.

Jah, see on "enda loomulikku olekusse tagasi viimine", "asjade lihtsalt tegemine" jne. Aga see ei tähenda, et see loomulikult tulema peaks kohe. Viiuldajale on viiuli mängimine kõige loomulikum tegevus maailmas - aga see ei tähenda automaatselt, et ta nii sündis, või et sellise tasemeni saab jõuda lihtsalt "mitte midagi tehes".

Loomulikkus nõuab tihti verd, higi ja vaeva!

Ärge laske endale vastupidist väita. Meisterlikkus pole laiskadele!

asjad on iseenesest halvad

Inimesi iseloomustab see, et neil on palju lihtsustusi. Asjad on halvad, asjad on head. Miks, see ei kuulu arutlemisele.

Näiteks peetakse abielurikkumist suureks patuks. See on nii jube, et võiks öelda, et halvim, mis võib juhtuda.

Ometi ma tean mitut, kes on kogu oma elu rõõmsalt ja ausalt polügaamsetes suhetes elanud. Pigem on neil väline probleem teiste hukkamõistu pärast, mitte asjas iseeneses. 

"Petmine" sõnana viitaks justkui valetamisele või pettusele ju. Abielu petmine?

Halva ja hea hinnangud on suuresti kultuurispetsiifilised. Aga mitte ainult, on kaasa sündinud tendentsid ka, näiteks empaatia takistab teatud asju tegemast, ükskõik mis seltskond ütleb.

Vanemate inimeste juures on tihti märgata selgeid reegleid. Noored on lugupidamatud, hukas, mokas. Miks? - sest nad rikuvad meie reegleid. Lugu pidamatus ise aga minu meelest on pigem inimese sisemine seisund, mitte kultuuriteadmatus. Aga ei, kultuuri ja kavatsuse vahel on võrdusmärk tihti.

Näiteks võib jämedalt solvata, kui inimene ei tea reegleid. Kavatsused ei lugenud, loeb objektiivne.

Samas ka seadused on ehitatud nii, et teadmatus nendest ei vabasta seaduse täitmisest, ja rikkumisel järgneb karistus.

Ma tahan väita, et inimsuhetes on samamoodi. Inimestel on jäigad ettekujutused reeglitest ning nende rikkumine toob kaasa tohutuid probleeme. Kusjuures otsitakse süüdlasi, ja mitte põhjust ja tagajärge või omavahelist kokkulepet.

Mina arvan, et reeglid on kokkuleppe küsimus, aga ma unustan ära, et paljude jaoks see nii ei ole. Asjad on halvad või head iseeneses. Nad ei ole huvitatud mu nägemusest, nende maailmas ei eksisteeri seda. Nad arvavad, et oma nägemuse selgitamine on õigustamine ning süü endast eemale veeretamine. 

Kas oma nägemuse avamine on automaatselt õigustamine ja välise süüdlase otsimine?

Mu hea ammune sõber küsis hiljuti, et kas mulle meeldib, kui ta minuga flirdib. ja kas ta äkki peaks lõpetama. Ma tõesti ei osanud midagi kosta, kehitasin õlgu ja ütlesin: "ma ei tea, kokkuleppe küsimus". Tõesti on. Kui oleme kahekesti, ei tule ju selle peale ka, et huvitav-huvitav, mida ühiskond või jumal pilve peal jalgu kõlgutades meie suhtlemisest praegu mõtleb. Kui meil on hea side ja teame juba ammu, mida mõtleme ja mida teeme, on maailm kergendavalt vaba ja loominguline. Mul on oma põhimõtted ja tunded ja me mõlemad nagunii teame neid enam-vähem. Siis pole mõtet oma hinge kallal närida, et "tea, kas võin selliseid nalju teha või silmi pilgutada, me ju pole paar". Kui inimesed on jõudnud nii kaugele, et on lõpetanud omavahelise peituse, pole ju sellistel välistel sümbolitel tähtsust enam. 

Aga minuga ei nõustu paljud. Ei nõustu. Näiteks mõni arvab, et abielunaised ei suhtle (st ei räägi!!) vallaliste meestega. Kui naine seda teeb, siis tähendab see automaatselt seda, et ta ei austa oma meest. Suhtlemise sisu ja omavahelised kokkulepped ei loe midagi. 

Mõni arvab, et naine ei käi meestega koos saunas. Kui ta seda teeb, tähendab  see seda, et ta ei pea endast piisavalt lugu. See, mida osalejad tajuvad, ei oma tähtsust. Sellel käitumisel on selgus iseenesest.

Mu sõbranna esivanem arvab, et tütarlaps ei tohi elada ühegi mehega samades eluruumides enne abielu. Kui ta seda teeb, kogu küla naerab. (Tal on ka minust halb arvamus, ei tasu mainidagi. Automaatselt)

Mõni arvab, et kui ma teise tehtud veale tähelepanu juhin, tähendab see automaatselt seda, et ma ei viitsi teise eksimusi ise vaikselt ära paranda ja solvan teda meelega oma õpetussõnadega. "Nii on lihtsalt, sa tegid seda meelega! Ära õigusta ennast".

Põhikoolist on tihti meeles manitsused, kui end vägivalla eest kaitsesin: "ja tütarlaps ka veel". Poisid võivad peksta tüdrukuid, kuna poisid teevadki seda, kuid tüdruku vastuhakk tähendab seda, et tüdruk on kasvatamatu. "Tüdrukud ei vägivallatse ja nii on!" Vestluse lõpp.

Ma elan ja käitun ja mul on oma sisemine loogika. Ma olen õnnetu, kui keegi on kõrval, kellel on asjad välja kujunenud. Mõni isegi ei tule selle peale, et võiks uurida teistsuguseid interpretatsioone. Mul endal on ka palju lihtsustusi ja ei viitsi nendele keskenduda, eriti kui olen väsinud. Ma ka ei viitsi teistesse vahel süveneda.

Kui kolisin kunagi sõbranna vanematekoju elama, torkasid sealsed kirjutamata reeglid silma, millele alles uustulnuk oma konfliktiga tähelepanu juhtis. Kultuurid põrkuvad. Aga saab olla avatud, saab enda kodusele kultuurile kindlaks jääda, saab luua uued mõttelised tähenduste süsteemid, saab vastu tulla, saab end ka ahistatuna tunda.

Ma väidan, et suur hulke probleeme mu ellu tuleb tänu sellele, et ma ei tuvasta teise tähenduste süsteemi või ei lepi nendega. Aga peamiselt - kõige rohkem on probleeme siis, kui ma tunnen, et minu tähenduste süsteemi kuidagi solvatakse täieliku eitusega. Mul on oma ajalugu ja sündmused ja mõttetöö selja taga, nii et olen praeguses punktis ja sellel on oma sisemine minu arvates heatahtlik põhjendus. Mulle ei meeldi, kui kogu mu olemus ühe nupulevajatusega läbi kriipsutatakse. Võin vastu tulla ja teisiti käituda, kuid ma ei lepi, et mu algselt teistsugusel käitumisel oli iseenesest halb ja hukkamõistu vääriv tähendus. Olin enne paha laps, väga paha. Ja mind võib heaks kasvatada. See suhtumine ei meeldi mulle absoluutselt. Saa aru, enne oli kellegi meelest see käitumine hea või vähemasti põhjendatud. Kui sina seda näha ei taha, fain! Aga see on seal olemas!

On teooriad, kui koguneb rohkem tõendeid, loon uued teooriad ja võib-olla valin uued käitumisviisid. Jah, ma aeg-ajalt ikka isiklikult solvun, kui keegi vana tuttav või sõber oma paha tujuga tuleb ja ütleb, et olen selline ainult sellepärast, et olen pahatahtlik (või kohtlane) ja seda on ilmselgelt näha (hoolega otsitud!) asjadest endist. 

Samas on kõigil õigus oma loogikale ja ma ei tohiks pahandada, kui ta oma vabast inimõigusest on otustanud arvata minust halba. Tal on testsugune ajalugu kui mul, tema süsteemis on tema kindel nägemus nägemustest, selline metatasandi puudulikkus. Eriti, kui inimene on ärev või masenduses, mõnel on see seisund kogu aeg. Tean seda, kuid tagajärgi hinnates - Mina ju lõppeks ikkagi otsustasin enda tõlgendusele kindlaks jääda ja ikkagi omamoodi käituda :)

1.Ja võib-olla ma teadsin juba ette, et teise meelest pean ma sellega samahästi kui vangi minema.

2. võib-olla ma ei viitsinud välja selgitada teise maailmapilti või kultuuri või seadusi ja olen sellega süüdi

3. võib-olla meelega rikun teise reegleid ja tegutsen omamoodi, kuna mul on ükskõik. kui eine ei ole viitsinud minu maailma siseneda või teise nägemus mulle endale omaks võtmiseks ei sobi

Maailm on selles mõttes lahing ja ma parem ei eita seda.

PS!
Kontrollimiseks!!
Kui sa automaatselt arvad, et eelarvamuste lahkamine naise-mehe monogaamsuse dogma näitel tähendab seda, et ma propageerin polügaamiat või ütleb midagi mu enda selleteemaliste suundumuste kohta, mõtle hoolega järele ja tunnista, et ma kirjutasin täpselt õige nurga alt õigest asjast.
Olen ma öelnud midagi enda eelistuste kohta? ei! Aga selle teema lahkamine automaatselt tähendab seda, et õigustan neid inimesi (ja miks mitte ka iseennast). Kas pole?

Sõprus on normaalne,

Ma mõtlen praegu, et kelle süü ja kaotus see on, kui inimene ei sobitu kollektiivi.

Vahel on näha inimesi, kes on väga nukrad, kui neil pole töö juures sõpru ning üritavad iga hinna eest kellegiga kampa lüüa ning olla teistele meelepärane. Mis saabki olla selle vastu, kui inimene on hästi kohanenud ning teab, et enamiku meelest on teistega semutsemine kõigi huvides - teistel on hea ja inimene ise saab ka endast mõelda, et ta pole -  kas just hälvik -  aga sõpradeta üksiklane küll.

Teistega semutsemist peetakse heaks asjaks; see näitab oskust olla viisakas, ja see on normaalsuse tunnus.

Sain vist täna osaks üllatusele, et mõned kaaskodanikud tunnevad end selliste inimeste seltsis, kes kõigiga lobisema ei kipu, väga ebamugavalt. "Mis tal viga on? Inimesel peavad olema sõbrad, selleks et neil oleks hea. Kui mõni arvab, et sõbrustada ei tasu, siis see on kõigi kaotus. Kui inimene on juba nii imelik, ma siis ka ei sõbrusta temaga"

Sõprus on ikka veider värk. See on nagu moega kaasas käimine. Inimene, kes kannab eelmise aasta riideid, vaadatakse kohe: "Mis tal viga on, et ta ühiskonda kohaneda ei taha? Ta ju võiks pingutada selle nimel, et teistega sarnaneda ja hea välja paista. Ta on imelik, nii et meie ka ei suhtle temaga. See on tema valik"

Sõprus on veider värk, tõesti. See on nagu sobiva ülikonna valimine poest, kusjuures on kohustus valida teatud kriteeriumite järgi - valida tuleb moodne, ja mitte enda keha järgi sobilik. Kes julgeb teisi otsuseid teha, sellega inimlikult suhelda ei saa. Inimene, ära ole selline! Ole selline, nagu ma tahan ja kuidas olema peab! Inimene, palun vasta minu stereotüübile! Kui sa ei vasta, siis mina sinuga ei suhtle ja see on sinu kaotus ja sinu ebaõnnestumine.

Hämmastus tuleb sellest, et mõned inimesed otsustavad valida käitumisviisi endale sobilikuma ning ei viitsi palju vaeva näha kolleegidele pugemisega. Nad on õnnelikud, kui teevad oma tööd hästi ning ei tunne suurt puudust sellest, kui jätavad välja kogu üleliigse semutsemise inimestega, kes nõuavad ainult kohandumist stereotüüpidega.

Sõprus on ikka tõesti imelik. Sõber ju tähendab idee poolest seda, et inimesega ollakse valmis suhtlema sügavamal tasandil kui viisakuste vahetamine. Tõeline sõprus ilmselt solvub selle peale, kui võtan ta kaenlasse, et ainult teistele näidata, et käin moega kaasas.

Paradoks on tõesti selles, et inimesed tahavad üksiklasest kaaslast aidata, surudes peale oma sõprust. Ja solvuvad, kui inimene vastab siiralt ning näib olevat isegi õnnelik selle üle, et funktsioneerib vaatamata sellele, et kaaslastele viisakusmängude vahetamisega ja pugemisega vääriliselt ei hiilga. Ja siis need massid pahaselt pöörduvad oma sõpruse pakkumisega minema ja isegi ülbitsevad veel juurde, et kuidas on see võimalik, et inimene on täiesti omamoodi. Ja "see on tema enda kaotus, et mina temaga sõber ei taha olla, kuna ta on teistsugune. Ärgu siis olgu! Mis tal viga on, et ta ei ole nagu teised?"

Minu jaoks on asi lihtne. Kui lähed poodi, on 2 võimalust - kas valid selle, mis on moes, või selle, mis enda ihule mõnusam. Kollektiivis, kus väärtustatakse ainult puhtlalt ja täiuslikult moega kaasas käimist, ei tee selgeks võimalust, et võib-olla mõni eelistab sensoorset mugavust ja on poogen sellest, kas inimesed tulevad lipitsema või ei. Ja ma võin öelda - mõnel on isegi hea meel sellest, et nii lihtsal mõel on võimalik vältida igasuguseid probleeme võlts-sõpradega. Nad pole lihtsalt huvitatud. Sõprust on mõnes mõttes lihtne defineerida: tuleb lihtsalt loetleda kõik punktid, mida sõprus ei ole. Stereotüübid ei ole sõbrad. Mõned vihkavad stereotüüpe ja vormiriideid ja ei tee sellest põlgusest endale probleemi.

Ka nii on võimalik elada. Tuleb lihtsalt otsida päris ehtsaid asju või elada rahus vähemaga. Kellele seda mõttetut träni lõppeks siis vaja on?

tagajärg=põhjus???

Tagajärjest tehakse põhjus ja usutakse tõsimeeli, et see ongi loodusseadus.

Kui inimene aeg-ajalt miskit ei taipa, hakatakse teda kutsuma "loll". Kui küsida, mis põhjusel sa mõelda ei viitsi, vastab ta "sest ma olen loll".

Kui inimene on pikemalt aega nukker, öeldakse lühidalt, et tal on "depressioon". Kui küsida, miks sa nukker oled, vastab ta "sest mul on depressioon". Jah, päevad läbi voodis vedelemist nimetatakse tõesti depressiooniks, aga ikkagi - mis põhjusel?

Keel oma olemuselt on mõeldud selleks, et mingi sõnaga tähistada midagi, mida me võime näha või tunda. Et suhtlemine oleks lihtne.

Inimesi, kes pika aja jooksul käituvad väga impulsiivselt ja pidetult, on hakatud ajaloolistel põhjustel tähistama imeliku sõnaga - "piirialane". Keegi ei tea, mis ühel või teisel juhul selle on põhjustanud. Mõtlemisvead? Raske lapsepõlv? Pikaajaline posttraumaatiline stress? Kaasasündinud häired kehakeemias? Positiivsete eeskujude puudumine? Elu kaassõltlasena? arutlusi on lõputult. Kui aga inimeselt küsida: "miks sa nii käitud?" vastab ta "sest ma olen piirialane".

Minul on 4 aastat kestnud kõhuvalud põie piirkonnas, mille põhjust keegi ei tea. Kui põhjust ei leita, pannakse kannatajale haiguslukku kirja diagnoos "interstitiaalne tsüstiit". See nimetus tähistab, et mitte keegi ei tea, mis on põhjus. Seega seda diagnoosi kandvad miljonid inimesed üle maailma on sisuliselt (mõne arvates) kompott eri põhjustest (haigustest), mida täna veel ei osata ravida. Minust oleks rumal öelda, et mu kõht valutab, "sest et mul on intertsitiaalne tsüstiit". Ainuke, mida ma saan teha, on panna tähele seaduspärasusi, kunas mu valu on väiksem  ja tegutseda sellest lähtuvalt.

Mõned arstid ütlevad, et "ma ei tea, mis haigus see on" ja "seepärast oled sa terve ja sa ei tohi mõelda, et sul on midagi viga". Põhjendamise ring 

sümptomid -> paar uuringut-> uuringu vastuseid ei oska keegi lugeda-> ravida ei oska -> järelikult oled terve -> sümptomid kestavad edasi -> järelikult oled psühhiaatriline 

Mul oleks ka nõuanne arstidele. Ei tahaks kriitikat teha, kuid lihtsalt üks mõtlemiskoht. Kui oled kindel, et sulle ei ütle korrast ära proovid või luudeformatsiooniga kontidega röndgenipilt absoluutselt mitte midagi ning ravi ei oska planeerida, siis palun ütle, mis mõtet on üldse uuringuid teha? Mis mõtet on teha miljon analüüsi ja mitu kiirituspilti? Mis mõtet on nentida pärast, et ohh, on küll midagi pahasti. Aga kuna ma seda ravida ei oska, siis järelikult "pöördu psühhiaatri poolde, järelikult on sümptomid ärevusest" või "õpi sellega elama". 

Teate, elama õppida võib märksa väärikamalt, patsiendi seisukohast.

 Kas pole nii, et patsient suurema tõenäosusega võib end terveks mõelda ja haigus mööduda, kui ta ei tea, et analüüsid on tõesti korrast ära? Nutikamad ju saavad aru loogilisest vastuolust.
Mida rohkem objektiivseid näitajaid on normist hälbinud, seda vähem usutavam on kuplialuse (või vabalt pea ümber hõljuva psüühika) korrast ära olemise hüpotees.
Ma ei saa aru arstist, kes teeb järjekordse röngenipildi selleks, et öelda mulle taaskord "ohhoo, issand kui kõver su selgroog ühele poole on!", millele eelnevalt pole olnud mingit plaani. Ja plaani ka ei järgne. Ei ühtegi soovitust, nõuannet. Milleks siis teha neid ebameeldivaid protseduure? Et pärast seda, kui patsient muret ilmutab "ahhaa, hüpohondria!".

Ma arvan, et uuringuid tuleb planeerida nagu teaduses ikka - et saaks hüpoteese ümber lükata ja hiljem võtta vastu otsuseid. Kui pole mingit iva ega plaani midagi ette võtta, pole mõtet suvaliste andmete kogumist planeerida. Kui sina oled elus pettunud ja läbi põlenud ja teed uuringuid selleks, et ette planeeritult hiljem öelda "näete, kõik on korras" ja saata tülin uksest välja, siis tuleb kaaluda eetilisi põhimõtteid. Võib-olla, tõesti võib-olla inimene tuli sel põhjusel, et häda ei anna häbeneda.

Miks sa mõelda ei viitsi? Miks sa ei taha teha seda, mis sulle endale meeldib? Miks su selg valutab? Miks sa käitud sedasi?

- sest et.....???

(?)

professionaalne kretinism teaduse tegemises

Näited elust enesest.

Uurimisküsimus: Kuidas kiviaja inimesed elasid?
(Selleks eraldada raha, aega ja kõvasti vaeva)
Vastus: 0,3.

Kõik muud  sellele lisanduvad selgitused olevat liiga esseelikus vormis, lähevad teemast liiga kaugele, ning polevat tehtud tööga seotud.

Igav, kuid see-eest teaduslik (?)

Abielust - patoloogiliselt

Mispärast on abielu patoloogilised pooldajad ja eitajad ohtlikud? Miks ma ei taha nendega suhteid? Miks soovitan seda sullegi?! Uskumatu, kuidas see toimib. Lihtsalt küsi esmakohtumisel, kas tegelane on põhimõtteline abielu vastane. Või siis pooldaja? Kelle kinnismõtteks on -jajaa - abielluda!

Taustaks ütlen ära niipalju, et abielu on juriidiline leping. Mõne jaoks on see kohustus jumala ees, aga usklikest ma täna ei räägi. Et oleks selge -  leping on üldiselt hea ja kaitseb osapooli, annab hulga hüviseid riigi poolt, samas võib see tuua kaasa tülisid inkassaatorite ja muude varalepingutega. See arutletud ja kaalutud, lähen edasi.


Vihkajatest
Siin on jutt lühike. Kui vihkaja on piisava tarkusega, saab ta aru, et inimestevahelisi suhteid ei muuda halvaks mingi sotsiaalseid hüvesid pakkuv paber. Mõnel on skeem peas, et abielus inimesed on õnnetud. Oleksid nad õnnelikumad üksi olles või oleks kõik hästi siis, kui ei oleks kunagi pidu peetud ja klaase kokku löödud? Kas paber või pulmapidu iseenesest rikub kõik ära? Ei?! Okei, arutlusvõimet nagu on.

Mis siis paneb abielu vastu olema? On 2 põhjust.
1 variant. Inimene on ebausaldusväärne. Jah, ta tahab elus lihtsalt võtta ja koguda. Ta saab aru, et abielu annab hüvesid, aga ta on ikka selle vastu. Miks? Sest sel hetkel kui ta teisele noa selga lööb ja minema kõnnib, meeldib talle see, et ühiskond ei vaata talle viltu. "Mida?" küsib ta suurte silmadega. "Mina ei tea, mida see eit ajab. Mina võtan oma 7 asja ja kaon. Ma pole midagi võlgu."
või siis "Mis, keri põrgu, vastik mees, meil ei olnud midagi ja lapsed on minu. Ma sõidan oma uue silmarõõrmuga välismaale ära".
Ma võtan nsisi nagu sokke, enam ei meeldi, viskan minema. Kui vingub - uks on seal. Nii on mehe jaoks parim.

Kas ma peaksin tahtma pikaajalist suhet kellegagi, kes rokarollitab minuga ja mingil suvalisel hetkel, kuid on lausa ette plaaninud mulle noa selga lüüa? Keegi, kes põhimõtteliselt plaanibki enda kasuks kõik pöörata ja mitte saada hüviseid lepingust, kuna lepingu temapoolsel rikkumisel on kohustused pinnuks silmas? Kasi minema, kalts, kui sinuga enam lõbus pole! Ma ei vaevu sinuga isegi kenasti suhet lõpetama vaid pesen tagumiku püha veega puhtaks ja kõnnin süütuna minema.

2. variant. Vihkaja ei usalda mitte kedagi. Jah, ta saab aru, et abieluga kaasneb peale hüvede ka kohustusi. Kas ta on võimeline aru saama kontseptsioonist, et mõned inimesed tunnevad üksteist väga hästi ja usaldavad nii palju, et abiellumine on loomulik samm? Ei! Neil on miljon lugu sellest, kuidas kõik mehed on sitapead ja bandiidid. Või kuidas naised on kasuahned bitchid! OK, mõned on, võib-olla enamik on. Aga sa väidad, et maailmas põhimõtteliselt ei leidu mitte kedagi, kes oleks väärt abielulist suhet?! Küsi ka, ega too juhuslikult hinges feminist pole - võid vabalt avastada, et neiuke jälestab kogu meessugu. Jah, ka sind, kui sa pole naisena sündinuna lunastatud!

Sinuga on midagi väga valesti sel juhul ja kas ma peaksin tahtma sinuga suhelda, kui sa pead mind ka potentsiaalseks kõrilõikajaks? Kõiki pead selleks. Tore küll. Kui oled naissoost, siis tõenäoliselt unistad sellest, kuidas viljastada lapsi ilma meestepoolse teeneta. Või mehena unistad, et naistele näidataks mingite jõudude poolt kätte nende tegelik loomulik koht.

Patoloogilised pooldajad

Teiega on veel lühem jutt kui vihkajatega.
Sa saad ju aru, et paber ei loo veel mingit suhet? Oled usklik? Ei ole? Mis sul siis viga on? Sa usud, et inimesed peavad olema juriidiliselt kinni tsemenditud ja maailm saab otsa, kui on põhjust leping lõpetada! Usud sa, et inimestel on mingi kohustus elada sama toanaabriga elu lõpuni? Ütleme, alustad ühikooliajast ja nii kuni kirstuni? Kas sa usud, et inimesed võivad muutuda, nii et oleks täiesti loomulik suhelda vahelduseks ka teistega, kellega on samad huvid? Ei?
Kas sa arvad, et inimestel on kohustus töllerdada aastakümneid üksteise kõrval isegi siis, kui nad oleksid palju õnnelikumad kuskil mujal? Halloo! Teha üksteise elu põrguks - on ikka elu eesmärk valitud! Kas emotsionaalne julgus elu juhtida ja otsida õnne on läbikukkumine sinu maailmapildis? Kas arad on rohkem hinnas, kes 20-aastasena pannakse paari ja nii karkudega ja ilma edasiste mõttepausideta veel oma 80 aastat takkajärge, kui jumal tervist vaid annaks?!
Kui sinu elu eesmärk on saada ometi omale naine või mees, et siis rahulikult vedeleda (elu eesmärk on täidetud ju), on see ikka päris-päris VAU!-efekt minu jaoks. Mis ma olen sulle siis augutäitja? Või olen auk, mida täita?

Ma omanditundest ja armukadedusest ja vabaduse piiramisest ei räägigi. Midagi pole rääkida.


Põgene, vaba laps!

Vau! On ikka asju. Kuidas oleks kontseptsiooniga, et ma olen täisväärtuslik kaaslane ja naine ja sina oled ka imeline inimene? Võib ju kokku saada, istuda maha, jagada maailmasid ja tunda, et me pole üksi. Ma ei kavatse oma sõpradele nuga selga lüüa ja usun, et kõik saab selgeks ühel või teisel moel. Ootan, et minusse suhtutaks ka lausa soovitava imetlusega, et arvestatakse võimalusel mu nõrkustega ja võetakse nagu ma olen. Ajapikku saab su selgemaks üksteise veidrused ning saab tugevusi lihtsalt fantastiliselt koos töötama panna. Suurepärane ju. Ja ma usun, et kui ma tahan millalgi edasi minna mujale, siis kas see muudab põhimõtteliselt midagi? Ei, me saame asjad selgeks ja ma ei reeda kedagi. Kui teine otsustab mind teadlikult kahjustada ja sellega suhte lõpetada, siis on seegi tema vaba austusväärne valik ja tahe (eelistaksin muidugi teisiti). Võib-olla ise hakkan reeturiks ükspäev, kuid seda ma täna enda kohta ei tea, kui kibestunud olen mõne aasta pärast. Ei kavatse, aga olen avatud muutustele. Tead mis?! Ma olen vaba, mul pole mingit neurootilist silmust kaelas ja ahelaid ja karjeid "EI, seda sa teha lihtsalt ei tohi, või muidu....". võin kõike teha, ja ma võin olla inimesega pikaajalises suhtes, kus kasvame koos ja teeme uusi asju. Kuniks on see vajalik ja meeldiv ja eluterve.

Niisiis kui -
...sa oled ebausaldusväärne
...sul on probleeme inimeste lähedale laskmisega, kuna sa ei usalda mitte kedagi
...sul on tõsine kinnismõte suhte ja inimese omamisest
...sa kavatsed abielluda kellegiga selleks, et tollele haiget teha hiljem (nt võtta ära ta raha)

.... siis ma olen aus ja ütlen, et minuga suhelda oleks ikka päris tõsine viga. Sa ei saa minult seda lugupidamist ja armastust ja omaksvõttu, mida iga inimhing võiks väärida.

PS. jah, ma arvan, et suhte lõpetamine on valus. Muidugi on. On siis vaja suhte lõpetamist vältida ja  edasi  vegeteerida? Kelle pärast? Kas lapsed ütlevad sulle pärast suur-suur aitäh, emme ja issi, et olite kirjeldamatult õnnetud meie pärast. Aitäh! Olite suureks eeskujuks! Kui keegi abiellub selle pärast, et pärast on raskem ära minna üksteise juurest - tulge maa peale, inimesed. Mul pole lihtsalt sõnu. Võid peeglisse vaadata ja öelda endale suur aitäh! Juhhei, tänu abielulepingule satun lahutuspaberitega otse vaimuhaiglasse. Või kui maksad lahutuse raskusega oma partnerile kätte - vaata peeglisse ja mõtle, mis sorti inimene sinust on saanud ja ütle veelkord aitäh nutikuse eest. Sest on üsna kindel, et mitte keegi teine seda ei ütle.

Aitäh, mu vanad sõbrad

Dialoogid näidendist. (nr 2 hoiab tempot!!)

• 1. Oi, sa näed täna halb välja
•  2.Sa tahtsid mind solvata
• 1. ei tahtnud.
• 2. tahtsid küll
• 1. EI!
• 2. TAHTSID; kuna sa ütlesid, et olen kole.

• 1 ei öelnud, ma... kas ma tõesti...

• (tempo!)
  

• 2. ütlesid küll. kas mina, ennast austav daam, pean sinu arvates seda taluma?. oled lihtsalt loll, kui nii arvad. kui tuled jälle vabandama, et sa ei oska.... vaata peeglisse, sa oledki loll.  Ma ei suhtle sinuga enam. Jäägu sulle sinu arvamus, et ma ei kõlba kuhugi. Ma ei suhtle sinuga enam. Aitäh, et oma arvamuse ütlesid. Aitäh, et olid siiras! Aitäh!
•  
• 1. ma tahtsin küsida, kas oled haige. Ma hoolin sinust. vabandust, kui vale mulje jätsin
•  
• 2. mind ei huvita. mul on õigus oma arvamusele. Sinul on õigus enda arvamusele. sina arvad teisiti. ma aktsepteerin sind.
• 1. mida vittu ma valesti tegin?! Mida... ? (kaalutlev vaikus ei kesta kaua, hoiame tempot)

• 
  

• 2. ma edaspidi suhtlen ainult nendega, kes ei solva mind. ma tahan suhelda nendega, kes ütlevad mulle, et olen väärt austust ja et olen imeilus printsess kasvõi. Naistel on seda vaja, tead küll. Sina peaksid seda teadma. Kui sina seda ei arva, on see ainult sinu valik; ja mina sinuga enam ei suhtle. See on minu loomulik õigus selles sundolukorras. Ja kullake, katsu end veidigi ohjeldada ja võta teadmiseks, et edaspidi ma end enam vittu saata ei lase. Eksole? 

Aitäh, mu armas vana sõber! Aitäh.

/väärkasutatud ja parasiitne sõna "suhtlemine", (nagu nr 1 seda olukorda tajub), ajab nr 1 öökima. Nr 2 andestab pika pilguga väärikalt nr 1-le ta õnnetu väärtaju "suhtlemisest". Stseeni lõpp.

Loovus ja loogika

Kõigile, kellele Tiina loogikapostitus hirmu naha vahele tõi - siin on paar lohutavat sõna. Nimelt, kiputakse mõtlema, et need va rangelt loogilised inimesed on nii küünilised ja kuivetud, et kui ise loogiliseks hakata, kaob igasugune liha kontidelt ja muutud ise ka üheks hammasrattaks mingis hingetus masinas. Ma võin aga julgelt kinnitada, et loogika on alati olnud loovuse sõber ja veelgi enam võin kinnitada ümberpöördut: loovus on suur loogika sõber. Ehk sa võid olla ühtaegu loogilise mõtlemisega ja samaaegselt näha maailmas iga nurga peal ilu, lugeda kõikvõimalikest hetkedest välja poeesiat ja muheleda rahus.

Mulle miskipärast tundub, et sellised kiiksud, nagu näiteks maltsasöömine või siis kettkirjade mütoloogiliste maailmade edasikandmine, on paljuski kantud põhimõttelisest kaitsehoiakust vaenuliku välismaailma suhtes. Tõmmatakse vahepeal range joon "sisemise" ja "välimise" vahele. Antakse põlglikke hinnanguid egoismi, väliste väärtuste ja mis iganes muude nähtuste osas, mis ahistavaks võivad osutuda. Tuntakse, et see maailm on põhimõtteliselt kuri ja üritatakse sellest kõikehõlmavast kurjusest pääseda. Aga samas avastatakse, et see, mida peetakse kurjaks, on siiski mestis meie vana teada-tuntud loogikaga. Ilmneb, et käib tapmine, üksteise söömine; nähtub, et tugevamad kontrollivad nõrgemaid, et kurvad asjad ei juhtu alati mingil õiglasel eesmärgil, et elu lõpeb surmaga jne. Ja siiski - alles jääb loogika, kõik klapib, et nii need asjad käivadki. Pöördutakse siis kõige sellise poole, mis pakub leevendust oma hirmule. Selle külma ja vaenuliku maailma keskele luuakse rõhutatult irratsionaane saareke, kus kehtivad just sellised reeglid, mis kuidagiviisi sobituvad mingi üksikisiku kapseldunud maailmapildiga, mida ta siis võib-olla nimetab spirituaalseks või heaks.

Me jõuame mingil maal järeldusele, et see külm, elutu masin, mida me nimetame väliseks maailmaks, on tegelikult kirjeldamatu tohuvabohu, mis võimaldab endas juhtuda kõike. Ja mida rohkem me sellele julgeme mõelda, mida rohkem me julgeme selle juures peatuda, seda enam me võime avastada, et lõpeks on maailm just elu täis. Me vaatame, kuidas käib lõputu tants, mis on nii suur, võimas ja tuline, et kohutabki eemale need, kes elu kardavad. Nemad aga, uskudes endid siiski olevat elusolendid, hakkavad taidlema - loovad oma maailmakesed.

Vaadakem siis, kui julgeme, oma varjutamata silmadega, maailma just sellisena, nagu ta on. On hämmastav, mida me sealt leida võime. Ühtaegu tarretav ja inspireeriv, elu oma lugematuis tahkudes on tõepoolest ime: mõelge kas või selle peale, kuidas töötavad meie meeled, kuidas töötab meie aju. Ja kirss selle tordi peal on asjaolu, et see ime on loogiline. See kõlab paradoksaalselt - aga kõikide taidluste kiuste - pole seda. Hoidugem loogikast küll rääkimast kui mingist jumalusest, mis vastab kõikidele küsimustele, sest, olgem ausad, nõnda võib kapselduda uude ebaloogilisse üle-intellektuaalsesse süsteemi. Kasutage oma elu elamisel julgelt ka intuitsiooni, kõhutunnet, kui tahate, ka unenägusid, aga ärge unustage loogikat, sest loogika paneb kõikidele nägemustele, kõikidele tunnetustele, aimdustele lõpliku ja kinnitava punkti, mis paneb värisema ka kõige ebareligioossema küüniku.