Loomulikkus

Teate millest on mul kõrini? Teesklusest. Meile, naistele pidevalt söödetakse ette, kuidas peab olema, et iga hinna eest mehele meeldida. Kuid milleks see? Et hiljem teada saada, et ta kestab voodis 5 minutit ja ma ei tohi selle kohta midagi öelda ning peangi sellega leppima kuni suhte (jumal hoia kui elu) lõpuni?

Eelmisel suvel sattusin sirvima Ellen Feini ja Sherrie Schneideri raamatut „Reeglid, kuidas saada mehele“, mis ilmus 1995. aastal ning üleöö muutus bestselleriks – kokku müüdi üle 2 miljoni eksemplari. Ehk veel üks näide selle kohta, kuidas tambitakse naistele jaburust pähe! Raamatu müügiedu näitab üksnes seda, kuivõrd tõsiselt seda võetakse. Teeskluse malli võetakse üle ka teistesse eluvaldkondadess ja nagu alles hiljuti postimehe online-lehel sai lugeda kultuurikatla juhi Evelyn Sepa mõtet, et eesti naised julgevad küsida üksnes Rimi poetädi palka. Aga meid polegi ju millekski muuks ju õpetatud, kas pole? Seetõttu ongi oluline olla loomulik – kõigis sfäärides.

Kui mõelda suhtlemisele, siis esimesest kohtumisest peale peaks inimene olema see, kes ta on: mängides kedagi teist, andes välja valesid signaale, saame vastu täpselt sama teeskluse. Ning kuidas hiljem, sellises valede rägastikus, saakski selgeks teha, mis on mis või kes on kes?! Ainsaks õigeks võimalikuks variandiks on loomulikkus. Kumbki osapool ei pea pingutama ega muutma enda käitumist, sest vastasel juhul ei leitagi sobilikku partnerit.

Inimesele on looduse poolt määratud otsida kaaslast, mõtlevad isendid aga soovivivad leida just seda, kes oleks subjektiivses maailmapildis just see ideaalne, mis hõlmab endas paljusid parameetreid.Väga oluliseks komponendiks on, et aktsepeeriksime teist poolt täpselt sellisena, nagu ta on. Mängides kedagi teist aga hävitame eos idee, et meid võetakse sellistena, nagu oleme. Esmamuljet pole võimalik hiljem muuta ning uuringute tulemusena on selgitatud, et ligikaudu 2/3 esmamuljetest jääb muutumatuks ka pärast mitmekuist pidevat suhtlemist. Kui soovime, et partner aktsepteeriks tingimusteta, siis peamegi vastavalt käituma ning olema just need, kes oleme.

Mõtleva inimese jaoks suhtlemise areng suhteks on järk-järguline protsess, mis hõlmab endas mitmeid astmeid: vaimne, emotsionaalne, sotsiaalne ja füüsiline atraktiivsus.

Naistele üritatakse selgeks õpetada, et kohtingul rääkimine on halb. Naine, pidades jahti mehele, peab seda tegema nii, et mees arvaks, et hoopis tema valis saagi ning saavutas edu. Täielik absurd! Kas kahe inimese suhtlemine ja hiljem sellest kujunev suhe on pidev konkurents? Ei! Ükskõik milline suhe on koostöö ning selle edu aluseks on võrdsus. Elame kahekümne esimesel sajandil, kus inimesed ongi võrdsed – pole vahet oled mees või naine – mõlemad on väärtuslikud! Kui aga minna kaasa alandlikkuse vooluga, siis kaob loomulikkus. Kui üks pool otsustab end alla suruda, siis vaimse tervise seisukohast pole see kasuks – nii et naised, te võite rääkida!

Me ei ela enam kiviajal, kus üks on saak ja teine jahimees, vaid on täiesti loomulik, kui naisel on omad huvid. Naine ei pea valima, kas naerda mehe naljadele kaasa või mitte – ta lihtsalt ongi loomulik. Endaga toime tulev meesisend eelistab adekvaatset käitumist: naist, kes ei pinguta ning kes ei tee kõike, et meeldida.

Pesemata hambad, kammimata juuksed, haisvad kaenlaalused – on see loomulik? Looduses küll. Hügieen ja teatud kombed ning tavad kuuluvad siiski elementaarse viisakuse juurde, kuid kindlasti on inimesi, kes on selles vallas läbinisti loomulikud ning seda ei saa neile pahaks panna! Kui nad leiavad samasuguse partneri ja on õnnelikud, siis pole see teiste asi! Loomulik pole see, kui inimesel pole loomule omane iga päev tolmuimejaga majas ringi käia, kuid kes teeb seda üksnes selle tõttu, et partner on suur korraarmastaja. See on teesklus! Sellisest suhtes ei tule midagi välja.

Samuti on loomulik füüsiline tõmme. Oletame, et ühel sotsiaalsel koosviibimisel saavad tuttavaks noormees ja neiu, nad jäävad vestlema ja kogu õhtu jooksul tunnevad teineteise suhtes huvi. Esimese astme sobivus leidis aset: leiti ühiseid nimetajaid, ühised huvid ja seltskond – vajalikud eeldused on olemas. Mis edasi on loomulik? - Seks. Täiesti loomulik, kui tegemist on noorte täiskasvanutega, kes mõlemad teavad, mida teevad.

Füüsiliselt, vaimselt ja sotsiaalselt küps isend ei tekita sellest probleemi. Eesti Vabariigi seaduse järgi alates 21-st eluaastast võib käia kasiinos – ühiskonna poolt on see piisav vanus eeldamaks, et inimene suudab vastutada enda emotsionaalse seisundi eest. See ongi piiriks, millal inimene võib käituda enda seksuaalsusega loomulikult ning olla see, kes ta on, ning teha seda, mida ta soovib).

Ühiskonnal on normid, mis meid piiravad. Reeglid on selleks, et suruda inimesed raamidesse, et vältida äärmusi. Kui ollakse raamidest väljas, siis kunagi ei tea, mida selliselt inimeselt oodata. Kontrollimatust!? Paljud sotsiaalsed normid takistavad loomulikku käitumist. Kuid milleni see viib? Visualiseerimiseks võtan koordinaatteljestiku, kus y-telg määrab elamuste maksimumid ja miinimumid, x-telg on aga ühiskond, mis soovib, et inimese kogemus asetseks üksnes sellel teljel, et kõrgpunkte ehk lollusi poleks. Kui alluda kõigile normidele ja piirangutele, siis tulemuseks ongi vormitu hall mass, mis asetsebki emotsionaalselt x-teljel.

Inimene otsib enda üht ja ainsat ning kui esialgse noormehe ja neiu näite juurde tagasi tulla, näemegi, et kõik astmed korraga astuda on inimloomusele loomulik. Inimese teadvuses on hirm jääda üksi ning teatud haridusastme omandanuna teab inimene alateadlikult, kuivõrd väike tõenäosus on tal leida see üks ja ainus nendest miljonitest siin maakeral. Kui leitaksegi keegi, kelle suhtes usutakse, et tema võib see õige olla, siis aja kokkuhoiu mõttes võetaksegi kõik suhtlemise astmed korraga ning tehakse selgeks üksteise sobivus või mittesobivus. Küpsed isendid oskavad jääda paarilise suhtes viisakaks ja lugupidavaks ning vajadusel edasi liikuda teisele haiget tegemata edastades üheselt mõistetavalt sõnumi, et sobivust polnud.

Sellise loomulikkuse juures aga peituvad muidugi mitmed ohud. Emotsionaalsest poolest rääkides - enne suhtetrepist üles jooksmist peaks veenduma, et partneriks on vaimselt ja sotisaalselt küps olend ja motiivid on samad kui sul. Sellisel juhul on mõlema käitumine loomulik ning täiesti terve.

Kui inimene soovib olla õnnelikus suhtes. on oluline algusest peale olla tema ise ja jääda endaks. Kuna me ei ela kiviajal, siis eesmärgiks pole mitte saada hea saak, vaid võrdne partner. Seks pole enam tabu – ka mitte esimesel kohtumisel – kui tegemist on küpsete isenditega.

P.S. Muideks, näitena selle kohta, et naistele kirjutatud reeglid ei tee õnnelikumaks: alguses mainitud raamatu autor, Ellen Fein, lahutas abielu.

Sa vastutad selle eest, kuhu sa kuulud

Räägin ühest olulisest tähelepanekust, millega olen viimasel ajal teravalt kokku puutunud.

 Inimesed unustavad ära, et nad ei esinda ainult iseennast, kui neile makstakse palka organisatsiooni esindamise eest. Nad unustavad selle ära isegi oma tööpostil!

Ja nüüd soovitus - ükskõik, kellega sa suhtled, eelda alati, et inimene võtab absoluutselt kõike isiklikult. Räägi lihtsas keeles. Tuleta talle armastusväärselt meelde, et ta esindab gruppi. Juhi tähelepanu sellele, et ta valiks seisukohad teadlikult.

Aga mis siis juhtus? Soovite näiteid? Olgu. Hiljuti nägin pealt, kuidas signalisatsioonide paigaldaja tegi oma tööd ja parandas valvatavas ametiasutuses juhtmeid (või mida iganes ta tegi), ise üleni turvafirma logosid täis kleebitud. Asutuse töötaja astus tema juurde, tervitas ja teatas, et tal on mure. Ta kurtis väga tõsiste probleemide üle, muuhulgas selle üle, et kui signaal läheb käima (tihti), siis turvafirmast mitte keegi ei tule enne õhtut vaimuhaigust tekitavat heli maha keerama.
Jätkus vaidlus ja õigustamine. Asutuse töötaja oli  vestluse lõppedes pehmelt öeldes ahastuses.

Turvafirma töötaja ei saanud aru, et ta esindab turvafirmat - et just tema asi on probleemide eest vabandada ja klienti aidata. Selle asemel ta õigustas ennast, et see pole TEMA süü. Tundus, et turvasüsteemide paigaldaja ei saanud üldse aru, kuhu ta kuulub. Ta justkui jäi enda lihtsustatud mudeli juurde -  "Olen käsutäitja. Ma ei taha midagi teada, mida mu tööaandja teeb, seniks kui mulle palka makstakse. Mul on tükitöö ja loba viidab aega"

Oeh. Tundub, et organisatsioonid on jätnud oma kodutöö tegemata ja töötajaid hoiatamata - tööpostil oled sa just see, kelle heaks sa töötad.

Olen näinud isegi politseinikke, kes ei adu. Üks neist tõstis demonstratiivselt oma käed üles ja teatas: "Ma teen ainult oma tööd!" andes inimlikult mõista, et teda kui inimest ei huvita minu probleemid, kuniks paberid saavad korrektselt täidetud ja ta boss noomitust ei tee.

Ja tõsiseim lugu - praegu teen vastutahtsi koostööd firmaga, kes petab raha välja oma klientidelt. Kaasa arvatud minult. Kõik töötajad, kelle saaks vastutusele võtta, nad süüdimatult teatavad, et nemad "ei tea ja ei vastuta"  ning veeretavad oma vastutust teistele töötajatele. Jah, võib-olla on nad tõesti head inimesed, aga nad teavad oma tööandja kohta. Nad pole kunagi teadnud, et nad esindavad oma tööandja väärtushinnanguid. Eksilikult nad arvavad, et neid ei saa  vastutsele võtta. Aga saab küll. Kohtus selgub nii mõnelegi üllatusena, et ka kuritööle kaasa aitamise eest on karistused. "Me oleme vaid käsutäitjad"

Mis see sotsiaalpsühholoogia nähtus oligi?!

Samas ma tunnen juba nende tööandjate hirmu, kes peavad otsustama, kas isiku kognitiivne võimekus on nii suur, et agendiseisusest aru saada ja - seda ka meeles pidada. Tüüpiline on kaubapaigutaja supermarketis, kes hinnapäringu peale solvub ja süüdistab klienti: "Miks te üldse arvate, et mina selle hinnasildi ära kaotasin?"

Mõnes mõttes sa vastutad ka oma sõprade tegevuse eest. Ka seadustega. Oled kambas, kes sooritab kuriteo, oled vastutav tagajärgede eest. Sul oli info, sa ei tegutsenud. Sa kannad oma grupi väärtusi isegi siis, kui väidad, et "mina seda pole teinud".

Niisiis, ütle mulle, kes on su tööandja ja ma....

Või kes on su abikaasa...?

:)

Pikk monoloog aususest

Tere kallis lugeja. Postitan seekord ammuse kirjatüki, mille kunagi unustasin postitada. Tahtsin rääkida ära, mis on AUSUS. Ei, ma ei ütle, mis see on. Ma kohtan oma eluteel ausust. Ma kohtan valetamist. Ma näen inimesi, kes elavad oma elu. Ma kohtan neid. Me räägime. Mina imestan. Nemadki. Peame üksteist imelikeks, saame üksteisest valesti aru. Elame mööda, või kohtume vahetult.

Mul on kahju, et oleme üksteisest kaugel, mu mõttekaaslased. Ma mõtlen armastusega päevale, mil jälle kohtume. Ärgem aga unustagem siis mõtiskleda, osaleda suhetes ja kuulata vaikselt tundeid. Ja jagada.

Järgnevalt avaldan ammuse kirja sõbrale. Kirjutasin selle ühel sumedal suveööl, teadvuses soov jäädvustada mõtted tuleviku silmadele lugeda, lootuses teemat üha täiendada ja täiustada, lammutades tollase Tiina  pisikese maailma tõed.

KIRI AUSUSEST
Ausus. Imelik sõna. Inimesed mõistavad seda erinevalt. Ma loodan, et sa ei arva, et mul on professionaalne kretinism. Psühholoogid üritavad sõnu defineerida.  Minagi üritan aru saada, mida teine inimene mõiste all silmas peab. Teadlased teevad seda (ma loodan), ja inimesed peaksid ka seda tegema suhtluses (minu ideaalmaailm).

Ausus. Kohe asun sõna defineerima, tuues näiteid oma maailma seiklustest. Ma kasvasin üles nn "rullnokkadega", ja mul oli raske aru saada, mida mõisted tähendavad. Tähendab - ma teadsin, kuid minu maailm oli teistsugune. Nüüd, kui olen ülikoolis olnud, nad teatavad umbes nii: "kuidas sa saad olla nii loll. nii lihtsat asja ei tea!" neil on mingi släng ja dogmad. See öeldud, võib väita, et kõigil inimestel ole niimoodi. Ka Sul. Nad tulevad kultuurist, kodusest või subkultuurist, milles on oma taust ja teemad, millest ei räägita. Kala ujub vees ja ta ei räägi, et vesi on märg. Kui kultuurid põrkuvad, võime defineerida "märg". Sina elukogenud, koolitarkust täis, tead seda :P Paradigmad ja värk, eri koolkonnad füüsikas....

Ausus. Esiteks on ausus julgus küsida. Tunnistada, et me elame eri maailmades. Sina omas, mina omas. Jah, ma päris filosoofiks ei hakka ega klassikuid tsiteerima... Saad mõttest aru küll. Ausus on see, et ma tunnistan: ma olen oma tajude maailmas, igavesti üksi (kui olla dramaatiline), kuid ma soovin sinuga läbi klaasi kasvõi suhelda. Vaadata sind... (või stalkida facebookis). :P Milleks? Et loota, et äkki mul on miskit õppida ja eeldusel, et teised siiski on olemas (!), saada osa nende kogemusest, mitte olla illusioonides...
Ausus. See on soov küsida. Mida sa mõtled selle all? Mida sa mõistad, kui ütled sõna "ausus"? Ma räägin sulle muinaslugu, kuid ma olen "aus" ning ütlen, et see on välja mõeldud. Ma ei taha sind meelega eksitada! Sest ma olen "aus".

Aususest veel... :p Isiklikust tajukogemusest. Hiljuti hujutus üks veider lugu ja selle ma ka praegu räägin, et avada hilisemaid mõtteid aususest. Keegi noormees leidis mu reidikonto ja otsustas et tema tahab kokku saada. Mõtlesin, et see pole võimalik, mul seal on maailma kõige koledamad pildid ja kõige eemaletõukavam tekst ja mitte keegi viimastel aastatel pole enam avaldanud soovi hakata mu armukeseks. Seega - see on erakordselt veider ja huvitav. Kuna mul suhtlemisvajadus oli suur, läksingi "kohtingule".  Sõbrad küll hoiatasid, et... tea küll! Läksin, saime kokku, rääkisin endast, oma meeleolust, miks mul seal konto on, mida tema minust ootab, küsisn jne.. Ta ei osanud midagi peale hakata minuga. Ta oli pehmelt öeldes shokeeritud, mida võis näha ta silmist. Ma ei flirtinud ega lollitanud, olin hästi viisakas ja tundsin tema vastu huvi. Tõeline hämming valitses ta poolel! Meil tõenäoliselt polnud ühtki ühist sõpra... Noh, eks ma siis küsisingi, mida ta mõne mõiste all silmas peab, kuid mida tema tegi...? Ta avaldas pettumust, et ma olen nii loll... et ma ei tea nii lihtsate mõistete sisu. Ta oli mu peale pahane, kuna tahtsin olla aus! Ma tõesti tahtsin vastata. Ma pole loll, ma tean küll, et alguses peab lollitama jne... Aga milleks?
Noh, pärast skaibis suheldes ja üritades defineerida ja mulle selgitada, selgus, et tal oli tõesti eriskummaline arusaam... Vau! Hämmastav, minu maailm rikastus. Tema aga oli pahane, et kuda ma nii veider olen. Ta isegi ütles, et ta ei kavatse minuga käima hakata, kuna ei julge, kuna  "sa oled liiga imelik ja veider".  Mis see oli? Lõpuks olime ausad. See oli lihtne mõiste, ma sain targemaks, tema aga ei olnud huvitatud vist mitte millestki... või noh...
See on ju ausus, et tahad suhtlemiseks aluse panna? Ausus, et kui midagi ütleme, ei tekitaks see pingeid ja viha juurde (kuda nii loll, mõistmatu, pahatahtlik jne).

Kuulan kodustele remonttöödele taustaks deangelost.... njaa! noh, mis iganes sellega, aga ma mõtestan flirdi mõistet teistmoodi nüüd. mitte et tema seda oleks öelnud, vaid ma ise mõtlesin kaudselt tema mõtete taustal... Ütleme, et 2 võõrast kohtuvad. Esmatähtis on päästa oma nägu, päästa oma "maine". Kokku saavad ju kaks võõramaalast. Kohutavalt ärev on ja kohutavalt häbi. Siis - mida teha?! Flirt! See on aus valetamine. Ja see on oma olemuselt lihtsalt geniaalne asi. Nali ja huumor ja tögamine annavad vaid ühe efekti, mida ma olen kaua juba nii sõnastanud sell näitega:
_mis, kas sa mõtledki nii või sa teed nalja?
_kui sa võtad, et see on tõsi, on see tõsi, kui sa võtad seda naljana, on see nali.
:D

Mul osa sõpru-tuttavaid käivad ringi, ajavad naistele kätt püksi. Nii äämuslikult, et see on üdini naljakas. Pole kahtlustki, et too tüüp on humoorikas, eksole? Keerab kogu suhtluse äärmusesse! Ja see on lõõgastav. Samas - kui naine on siiski temast huvitatud, võib naine teha "vastunalja" ja nii huumori mõttes vedada voodisse :D Ja mis ta siis see naine teeb? - Kuidas sa seda nimetad? - nalja teeb loomulikult! irw :P

Ausus - kui flirt on äratuntav ja me mõlemad teame, et see ON flirt, on see ausus. Väga lõõgastav. Me teame, mis värk on. Ja detailid on tühiasi, võime võtta naljana, võime tõsiselt rääkida mõistujuttu. Aga me teame üksteist, me ei saa solvuda mitte millegi peale, kuna me lihtsalt pole tahtnudki solvata. Sellisel tögaval suhtlusel on see efekt, et ma mitte iial, mitte kunagi ei pea kaitsma "oma nägu", isegi nelja silma all, ega ka omade seltskonnas. Võimumängud jäävad ära, kui on sõprade seltskond.

Aususest teistmoodi. Ma suhtlen mõnedega, kes on ülikergelt solvuvad. Ma valin iga sõna, iga hingetõmmet, tean harjumusest ja vilumusest, kuidas nendega "ümber käia". On päris stessitekitav. Näiteks täna. Mu sellesse kategooriasse langev sõber palus mul olla temaga aus. Minus tekkis kohe frustratsioon ja viha.
Ma mõtlesin midagi sellist: "jah, sa tahad ausust. aga ma ei saa. sa oled kuradi laps alles. Sa jonnid kogu aeg, kui ma ei ütle, mida sa kuulda tahad. ja nüüd sa sunnid mulle peale selle raske olukorra"

Ma ütlesin, et hüva, teeme nii. Minust oleks aus vastata, oleme ju sõbrad. Sa tahad seda ja kui see on sinu soov...

Nonii, tema küsis küsimuse ja mina vastasin ausalt, mis reaktsioone võiks võõral inimesel tekitada see küsimus.

Tema reaktsioon: "Tead, sulle on ka nii raske mokka mööda olla! Ma olen sinuga ka aus!"

Kuna sina, mu sõber,  oled ilmselgelt väga tundlik inimene, sa saad aru, et siinkohal "ausus" oli mõeldud solvanguna! "tead mis, ma olen aus, ja ütlen sulle näkku kõik mis ma sinust arvan ja panen sul suu kinni just nüüd ja kohe selsamal silmapilgul, KUNA SA ÜTLESID MIDAGI; MIS MULLE EI MEELDI!!!!"

Mis selles olukorras teha? Mina olin haavatud ja solvatud. Ma teadsin, et ta vihastab, kuna ta pressis minult välja mu arvamuse. Ta karistas mind sel ülilapsikul moel. Nagu alati!! Minu emotsioon oli viha tema ja enda peale. Sest ma teadsin, et ma ei saa, ei või olla aus. Ma oleksin pidanud valetama, ma oleksin pidanud ehk vaikima?! Aga ta palus! Ta palus! Mina vastasin, ja pärast ta solvas mind meelega, väites enda olevat ausa.

Ausus. See on relv. See on põhjus mölapidamatuseks.Ma ütlen välja kõik oma uitmõtted ja lollused ja fantaasiad, kuna... ei! ma pole latatara, ma olen "aus". :P irw. Ma tean inimesi, kes mõnuga mind mõnitavad ja väljendavad oma põlgust minu vastu sellega, et räägivad kogu seda sitta kõigile peale minu, väites, et nad tahavad olla "ausad" oma tunnete ja mõtete suhtes ja võivad seda "ausalt" kõigile laterdada, kuna nende moto on olla aus. Või siis on neid, kes iga vestlusele panevad punkti, minu kohta solvanguid ja kriitikat tehes, kohta ja seltskonda valimata... kuna nad tahavad olla "üdini ausad".

Käsi rinnal, ripsmeid plaksutada, kulme tõsta ja teatada "ma olen ju lihtsalt aus" pole nii mõnelegi neiule mingi probleem.

Manipuleerimisvõte, võimumängude võte, vestluse katkestamise metoodika... nimeta vaid! Ausus.

Ausus. Nüüd tuleks mõelda ka veel mainekujunduse aspektile, kui sellest mõistest kõnelda. Mis on ausus tegevuste suhtes? :P
Mina isiklikult olen jutustanud lugusid endast ja oma sõprade tegevustest, mis MEELEGA loob vale mulje. Kui seda teha kõigi asjaosaliste juuresolekul, jääb üle osalistel vaid lõbustatult ja mõtlikult teatada: "mnjaa, kõik faktid on õiged... kõik faktid ON õiged..." :D

Ma ei tea, palju sa mainekujundusest tead. Põmst on see tegevuse kireldamiseks raami andmine. KUI ma täna istusin terve õhtu laua taga, arvuti, ees, mida ma ütlen?! Kuidas sina seda ütleksid?

1. Ma istusin arvuti taga terve õhtu ja surfasin internetis? (mis mulje jääb? fakt on õige)
2. Ma otsisin täna terve õhtu oma lõputöö jaoks internetist materjali. (samad sõnad :P)

Ehk siis, mida öelda, mida ütlemata jätta....

Ausus mainekujunduses. Kas faktide ülesloetlemine on ausus? Kas ma pean kõik üles lugema? Et võiksin olla aus. Ei! See pole esiteks füüsiliselt võimalik! Teiseks on vaja leida sobiv sõnastus ja anda täpselt õige kogus infot, õige muljega, õige võttega. Et Sul, mu mitte-nii-vana sõber, kui sa viitsid ikka seda teksti lugeda, jääks täpselt õige mulje minust ehk võimalikult soodne ja meeldiv mulje, kui kavatsen ka tulevikus oma monolooge jätkata. Suhtlemine sisaldab seega ületamatuid kuristikke, mis paneb sõna "ausus" üliraskesse olukorda.

Peale selle mu matemaatikaõpetaja rääkis midagi "aususest enda vastu" selles võtmes, et mind kuidagigi sundida koduseid matemaatikaülesandeid lahendama. Ta üritas väita, et ega ma enne ei tea, kas ma ülesannet lahendada oskan, enne kui proovin ja avastan, et võib-olla, kallis Tiina, sa ei oskagi! Ta tahtis, et oleksin enda vastu aus! :) Ausus siis katsetada asju?! Lõhkuda illusioone, järele kontrollides? Tegelikult ta tahtis minus süüd tekitada, kuna ausus enese vastu on meie ühiskonnas hea asi, mida üks intelligentne neiu peaks prioriteediks pidama. Sa ei taha väita, et sa ei tahagi olla enda vastu aus?!  ...st lahenda ülesandeid, kurivaim! või sa ei jõua kuhugi ja see on ande raiskamine.

Ausus-teadlikkus. Enese vastu aus olemine on vist oma käitumisele põhjenduste otsimine. Aga jah, selle kohta on tabav ütlemine vastu panna: "loll on see, kes põhjust ei leia". Seega on aus öelda vahel: "ma ei tea". Või on see hoopis nõrkuse märk? Või lolluse?

Mina ennast palju ei tunne, seega ma ei saa olla aus. Kõik teised, kes mind kõrvalt vaatavad, need on ausad oma kriitikas. Ka see on üks vaade aususele - ei loe, mida sa arvad. Loeb see, kuidas sa teistele välja paistad. Teised ütlevad sinu kohta ausaid asju, mis on puhtaks pestud su soovunelmatest... justkui. Ka see vaade aususele on minu meelest täiesti tavaline. "ei loe see, mida mina arvan, ma vastan ausalt, ma ütlen mida teised arvavad, või massid". See on hullumaja. "sa oled hull. sa ei saa sellest aru. sa ei saa olla aus. vaid teised saavad öelda, et su maailm on haige! sa oled hull, ma kordan, ma olen aus. ole sina ka aus (enda vastu) ja võta see vaade omaks"  Abielupaar tülitsedes tahab, et seinad oleksid "ausad" - ütle meile, kumb meist siin loll on :D

Paarike tülitseb teemal, mida keegi on tahtnud öelda oma laustega. Võetakse appi diktofon (oletame?). Ja see diktofonilint saadetakse Eesti Keele Instituuti sõltumatute keeleekspetidele komisjonile analüüsida. Neilt tuleb "aus" vastus. Või noh, keeruline on nende töö, släng ja muud asjad, konteksti ka ei tea, selleks peab ju ka olema mingi ekspertide rühm nende kodus elama ja hindama olukordi :P Jah, "aus" ja "objektiivne".

Noh, ja seda arstide eetika asja ei hakka üldse lahkamagi. Kas surevale peaks ütlema, kunas ta sureb? Kas mitteütlemine on valetamine? jne

Ma nägin ammust meestuttavat linna peal mõni aeg tagasi. Ma küsisin, et kuidas tal selle ringi hooramisega lood  nüüd on? :P Ja et kas tal tüdruk on ja kas ta teab. Ta ütles, et jah, ta ei nimeta seda valetamiseks. "Ma nimetan seda tõe väänamiseks". Jah, tõesti, ta andis mõista oma kehakeelega tollele tüdrukule, et see tüdruk on talle ainuke ja õige jne (teda varasemalt teades oletan), kuid ta teadis täie aruga, et loob valemuljet ja jättis oma teada kõik muud asjad, mida see tüdruk otseselt ei küsinud. Tema oli aus kui beebi pepu. Ta oli uhke selle üle, ta oli kaval, osav, ta oli mees. Kui tüdruk teada saab, võib ta jäiselt teatada, et tema pole valetanud, tema on olnud aus, ja mispärast hull bitch üldse mängib närvihaiget, kui ta ise suvaliselt eeldas, et see noormees on "ingel" ja miksjaoks ta julgeb teda süüdistada. Tema on lihtsalt ta ise, nii on. Tema ei valeta, ta on aus.
või noh, meie olime sel hetkel ausad, kui riiamäest üles kõmpisime. Ma rääkisime nii intiimselt, vaevalt et keegi teine naine seda mõistaks. Ta jagas oma kavalust mulle, ta tundis heameelt. Vaevalt, et see vaene tõenäoliselt alaealine naiivne neiu eriliselt õnnelik on, kui ta naiselikule mainele ja arukusele nelja silma all vesi peale tõmmatakse...ühel hetkel.  Ausus.

Siis veel üks juhtum, mis küsib, kuivõrd kõrvalvaataja oma tegevusetusega saab aus olla. Kunagi kohas, kus töötasin, üks noormees ajas mulle nilbet juttu, ma arvan et ka teistele. Kõik teadsid. Ta vist polnud peast päris korras?! "kes on voodis Tartu kõige parem? mina olen!" teatas ta haletsusega, et mina nii head diili ei taha teha. jne... täiesti kohutav tüütus oli, ja ausõna ma ei liialda. ta oli häbitu litsmees, uhkustas oma panemistega. Siis, ühel õhtul töökaaslastega baaris tuli ka tema juhuslikult sinna mingi ülimalt armunud näoga neiuga. Nii! mida teha? Kas meist on aus lihtsalt teha nägu, nagu midagi polekski? Kas minna ja öelda, et su mees on täielik tõbras? Mina tahtsin olla aus, kuna ma ei suutnud sellele neiule otsa vaadata. Aga. mulle tehti selgeks: "see pole sinu asi". Kas oleks aus öelda kogu tõde, elementaarne, vajalik, otsustamiseks ülioluline tõde?! See noormees oli minu asi, kuna ta ise tegi end minu probleemiks. Seega - mida teha sellega, kellega ilmselgelt polda ausad? Minust tuima nägu, emotsioonitut nägu või isegi naeratavat nägu teha on julm valetamine. Või ei ole? Või on see "tõe väänamine?". Ausus on kusmaal?

Aus on ka õiglane. Aus on lõpetada monoloog ja magada ausat und.

Aga veel üks lugu, peategelane neiu L. Kunagi, kui veel koos matemaatikat õppisime ja tema otsustas minna füüsikasse, oli ta maal elavatel sugulastel kohutavalt suur meeleheide ja mure. Issand hoia! Püha jumal, loll laps. No mismoodi sa mehele saad niimoodi?! Ühelegi mehele see ei meeldi, kui naine end targemaks peab! Mees peab tundma end targana naise kõrval. Kui saadakse teada, et õpid füüsikat... Kas seda kuidagi varjata ei saa? Kuidas sa aru ei saa, ei mõista seda, noor neiu?! Enne võisid oma füüsikahuvi varjata, aga nüüd ei saa olla aus (viisaka vestluse fakt on füüsikaõpingute mainimine).

Jah, lõpetuseks tahangi öelda moraali - ei ole vaja rääkida endast KÕIKE! :D 

Targutajad ja diagnoosid ei meeldi kellelegi.
Tiina
aus ‹-a 2› adj.
1. oma suhtumises, käitumises, tegevuses jne. tõest ja õiglusest juhinduv, ebaõiglust, pettust mittesalliv; lepetest, lubadustest jne. kinnipidav; tõde salgamatu, otsekohene.
2. van (neiu, naise kohta moraali seisukohast:) rangete elukommetega; vooruslik. Püüdis võrgutada ausaid neiusid ja naisi. Aus naisterahvas, truu oma mehele. *Peaksin seletama, et aus tüdruk ei tohi sobida korraga kahe mehega. H. Raudsepp.
3. kõnek korralik, tubli, väärt. Maja, suvila on aus. Pidu tuleb aus. Talv oli küll vilets, aga suvi tuli aus. Püksid on ausad, osta ära. Hein kasvas aus. Palk on aus. Elektrikerisega saun ei saa siiski vana ausa maasauna vastu. Konjak on ikka üks aus märjuke. *Igatahes mürgel peab saama aus. A. H. Tammsaare.
4. van lugupeetud, austatud. *Ärge pange pahaks, aus preili .. J. Pärn. *Hakkan kohe peale, et aus lugeja rutem lõpule saaks ja mõnd paremat peale võiks lugeda. E. Särgava.

Kui naine ütleb "EI"

Hiljuti nägin Delfis teooriat, mille sisuks oli: Kui naine vastab "ei", tähendab see "võib-olla" ja "võib-olla" tähendab "JAH!". Teisisõnu - naiste eitus tähendab jaatust.

Sääl oli üks vihane naine, kes väitis, et see nii pole. Ja kommentaatorid, et on ikka küll vist. Kuida siis selle asjaga on?

Teeme selgeks. Ekspert Tiina räägib ära. :)

Esiteks naiste jaoks "ei" tähendus on sama mis EKI välja käib. Õigekeelsussõnaraamatust võib vaadata, ja kahtlemata see "ei" seda tähendabki, eitust, kui kõneleja räägib emakeelt ning pole ohtu keeleliseks eksituseks. Ei on eitus.

See öeldud, kallid inimesed, kel on teine teooria naiste keelekonstruktsioonide suhtes, ongi nii, et "ei" tähendab "ei". Ei tahaks laskuda tautoloogiasse, ütlen lihtsalt, et inimest (naist) võiks usaldada tema enesekohastes raportites.

Kallis lugeja, eks tunnetasid isegi, kuidas sul usaldusküsimustega lood on. Usaldad või mitte. Näkku vast ei valetata, ilmselt valelikkus teenib siiski äraütlemise eesmärki. Aga ma lähen arutlusega edasi. Kui inimesel on otustamisvabadus, siis võib ta ÜMBER MÕELDA.

"Kas sa süüa tahad?" - "Ei!"
Inimene mõtleb ümber päeva jooksul (mõtle loogiliselt!). Või kui oled tutvustanud oma menüüd, võib otsustada Su toitu maitsta. Vastus "ei" võib olla ka viisakus "ei ole hädavajalik, aga tänan pakkumast".

Mis puudutab ümber mõtlemist, on see minu meelest loomulik. Ikka otsustatakse ümber, kui ilmub rohkem täiendavat informatsiooni. Samahästi võib müüja sissejuhatava "tere" asemel juhuslikult kaubaboksist mööduvalt kliendilt küsida: "kas soovid osta toodet, mis on selles kinnises pakis?". Klient ehmatab ja ütleb siis humoorikalt: "ei ole nagu vajadust suvalist põrsast kotis osta".
Müüja ei süüdista klienti lolluses, kui ta kohe tootega ei nõustunud. Inimene ilma suurema meeleheite ja hädata kuulas Su reklaami ja otsustas alles siis kaupa proovida. Kaupmees ei tule selle pealegi, et kliente harimatuses süüdistada. (Ma räägin ideaalse maailma kaupmeestest.)

Naiste "ei" tuleb meestel jutuks vooditest rääkides. Selge. Tutvustaksin kõigepealt üht "teadusuuringut", mille käigus suvalistelt naistelt küsis võõras mees, kas nad on nõus temaga seksima. Mitte ükski naine ei vastanud "jah", kuid mõned mehed vastasid võõrale naisele "võib küll!" Mina naisena usun, et ju see nii oli. Kui minult keegi tänaval näiteks foori taga oodates küsiks, ma vastaksin "ei aitäh, pole nagu häda".

Kui naine pakuks seksi võõrale mehele, ilmselt vastaks mees: "jah, ikka aitab nii kena neiu hädast välja, dzentelmenid teeksid selle komplimendi küll naisele".


Üks asi on sotsiaalne norm, millega me avalikult suhtleme. See ei ütle midagi selle kohta, kas inimesed seksivad poolvõõrastega või mitte. Mõned seda teevad, on fakt. On ilmselt eriline teekond, kuidas selleni jõutakse. Ma eeldan, et seksuaalsuhete loomise teekonnal võib igal ajal tagasi pöörduda, ümber mõelda, valikuid teha, üksteist tundma õppida. Ma arvan, et kui naine ütleb "ei", siis ta on enamasti siiras. See tähandab "praegu on mu valik selline!" ehk "ma hetkel ei tee sinu peale erilist panust, et (seksuaal)suhet luua".

Ma vaatan sellele otsustamisvabadusele rõõmsalt, ja halvustan mehi, kes igal hetkel on nõus ütlema "jah". "Nägin baarinurgas neiut, ükskõik mis, aga ma JAH tahan teda panna!" .

"Ükskõik mis on ta väärtused, jutt, perekonnaseis, või soovid, minu JAH on kõigutamatu. Mind ei huvita, kes ta inimesena on, ma PEAN teda saama, või kedagigi saama!"

Kallis lugeja, ilmselt märkad nüüd isegi selgelt, et need jah-mehed on suhteliselt kahtlased. Inimesed mõtlevad ümber, neil on erinevad meeleolud, nende kõht on erineval ajal tühi, nad teevad informeeritud otustusi... Aga need "jah-mehed" on determineeritud oma ürgsete tungide poolt. Nad on igavad ja ettearvatavad ja nukrad. Nad naeruvääristavad naisi, kes siiralt on oma otustustes vabad, vabad alluma mehe mõjuvõimule, mehe sarmile. Iseasi, kas tegelikult ka on otustamisvabadust olemas. Kindel on aga see, et "olukorrad" muutuvad, või tujud.

Olen rääkinud kahest olukorrast, esimene hõlmab tobedate ja häbistavate küsimuste rubriiki, teine olukord räägib info kogumise etapist, kus elatakse oma elu ja oodatakse võimalusi elu ja suhteid täiustada või rikastada.

Aga ometi olen "unustanud" mainida, et mõned naised räägivad mõistukõnes. Jah, MÕNED! Nad mängivad mänge "sa ei arva ära, mida ma mõtlen". Nende "ei" on "arutame seda asja veel" või suisa "tegutse, ära mölise". Nojah, mehed kes on sellele pihta saanud, et tegutseda on vaja, võtavadki naissugu kui otustusvõimetuid ullikestest olendeid, kelle sõna ei saa mikski pidada.

Ma saan neist naistest aru, nad mõtlevad umbes nii: "Kui ma tunnistan endale ja teistele, et mulle väga meeldib see, siis olen ma ühiskondlikult hukka mõistetud. Ma pean teesklema rasket, või muidu peetakse mind litsakaks". VÕI "kui ma anun seda sõnadega, ja hiljem mõtlen ümber, olen ise oma halbades valikutes süüdi." Noh, teate ju küll, rebane, kes tunnistab, et tahab viinamarju, kuid ei saa, on sunnitud hiljem enesekaitseks ütlema "ähh, need olidki hapud viinamarjad. Aga kes ei ütle iial "jah, ma tahan", hiilib korvi saades minema nii, et maine jääb laitmatuks. Sammub sirge seljaga minema, teeseldes, et teda maised mõtted ja ihad millegi järele ei puuduta. Jumalikud, nagu nad on, ei tunnista nad iial inimlikkust ;)

Ütlen otse - naised, kes täie aruga kavatsevad mehega voodisse minna, ja siis hiljem (pärast) selgub, et see neile ei meeldinud mingil põhjusel, ei saa nad selles süüdistada meest. Naised, kes räägivad oma halbadest kogemustest, enamasti naeruvääristavad mehe "sooritust", unustades ära, et nad faktiliselt viibisid ka seal ja ise olid tingimustega päri. :) Kui mitte kunagi öelda "jah", ei ole halba otsust olnudki. On mees, kes ei kuulanud ja oli veel liigutustes ka vilets. Kurb. Samuti on mehe suunal võimalik kasutada sõnu vägistamine või vähemasti ärakasutamine, juhul kui see oli täielikult ebaõnnestunud akt. Pole "jah-i", on kõik otsad lahti.... kõike saab väänata ja kõigest sõbrannadele rääkida.

Ärgem nüüd arvakem, et naised ongi nõmedad. Seda ma ju tahangi tõestada, et naiste "ei" kehtib ja see ongi "ei", kusjuures enamasti on kõik täie aru juures. Lihtsalt olukorrad muutuvad.

Ma kah meestelt küsin tihti: "kas sa tahad minuga abielluda?" kuid ma ei oota, et nad oleksid võimelised sellele kohe vastama. Ometi ootavad mehed, et naised saaksid esimestel tutvuseminutitel sotti, kas nad tahavad nendega magada. Mu ebatavaline küsimus on nii mõnegi mehe lähenemiskatseid aeglustanud. Nagu abielu alustamine, nõuab ka intiimellu astumine mõningast ajaproovi. Ja nagu on inimesi, kes igal tingimusel on nõus abielluma, on teised nõus voodisse hüppama. Ja on neid, kes sellisele tobedusele ei vasta, või näevad ajaveetmisvõimalust ja pööravad ettevisatud provotseeriva küsimuse kvalteethuumoriks. Jah, ja mõned tõesti annavad narritavaid või ekslikke vastuseid, kuna nad ei taha oma valedele valikutele silma vaadata. Nende viimaste püüdmine ei tasu ära.

Minu kokkuvõte sellele "jah"-teemale on järgnev: "Ära tee erandist reeglit!"

Minu teooria on seega rabavalt lihtne: Kui see pole erand, kui pole ka nali, siis  on tõsi.

Kui orjastaja nõuab... armastust

Tere
Üle pika aja saime Tartus Marguse, Erichi, Liina ja teistega kokku, kellega arutledes blogitraditsioone austades on mõtet ka kirjatähti ekraanile raiuda.

Hea on olla, kui on vanad sõbrad. Turvaline, on teatud garantiid ja luba end vabalt tunda. Aeg on end tõestanud. Siiski vahel tuleb ka valusaid lahkumisi ette. Sellest siis tänane lugu, millest räägingi. Vihaseid ja koledaid lahkumisi. Miks ja kuidas?  

Loos on 2 tegelast:

1.(ma põgenen ära)
2. Ei, sa jääd ja tead mis? See hakkab sulle meeldima!

Ma leian, et suhtlemine peaks toimuma vabatahtlikult, pole me vangid ega orjad. Nojah, vanade sõpradega ma suhtlengi vabatahtlikult, lihtsalt ajas on suhted püsima jäänud. Ei ole tunnet, et "peab!"

Ärisuhetes aga on lepingud, lubadused, kasum ning panus. Nii on see ka tihti "suhtes". Abielus, teisisõnu. Või vabaabielus, kooselus....

Kui töösuhted lõpevad, tuleb arveteklaarimine. Tasud, võlad... Ma väidan, et täpselt samasugune tasaarvestus tuleb ka lõppenud (armu)suhetes. Noh, kes siis rohkem teisele liiga tegi?! (Oh häda, kui kurb)

Emotsionaalsed "võlad" aga on numbreisse arvestamatud, viisakas kahjukäsitlus nõuab isiku kõrget kultuurilist taset. Eneseväärikust, tarkust, küpsust ja küllalt vaimset tervist.

Nii, tegemist on armusuhtega. Juhul kui inimesed ei ela ignorantsuses, on ikka vaja suhelda ja mõista, arutleda. Juhul kui inimesed (enam) pole samal lainepikkusel, on aeg lasta neil minna ning otsida-LEIDA hingekaaslasi. Inimesed muutuvad ka, arenevad, taandarenevad, lihtsalt muutuvad.

"Sul pole end vaja muuta, et mulle end sobivaks muuta! Tunne end vabalt, ole sa ise, ole loov, rõõmusta elu üle! Puurilindudeisse ei armuta."

- "Ma aga kärbin sinu tiivad. Nüüd oled sa vigane. Sa oled minu!"
(Ja ma räägin kõigile, et oled haige. Olgu see hoiatuseks. Mina olen hooldja, ühiskonnas on see "õige" roll.)

Ma ei taha enam mõne inimesega koos olla. Ei taha. Seda öeldakse "Ma jätan su maha!" On kristalselt selge, et inimene EI TAHA enam suhelda. Võib-olla ta ei armasta ka enam. Ja kelle SÜÜ see on? Ja mida teha?

Mul pole viha, kui keegi on emotsionaalselt häiritud, keegi võõras. Jah, tal on hääd põhjused. Vaimuhaiged kah pole endas süüdi. Minus aga tekib viha, kui mind püütakse orjastada. Mis iganes põhjused on orjapidajal (ehk oli temagi lapsepõlv õnnetu, nagu neil (meil) kõigil???) ei mängi ma mängu "jah, mu isand!".

JAH, mu isand! (sul on õigus! tõde on aga minuga, see jääb)

Oi, ma olen pahane. Kui juhututtav peab mind kurjategijaks, pole nagu lugu. Ta ei tunne mind, ta teeb oma oletused kaudselt ja võib-olla vaid enda unenägude põhjal. Kui "oma" inimene aga meelt muudab, ei suuda ma solvumist ja muret tagasi hoida. Ma mõistaks justkui kõiki, kes lähedastega erimeelsustel on....

"Palun lase mul minna, mu kallis. Me kohtusime tänavanurgal. Mu maailm ei ela enam sinuga ühes toas."

"Ma võin olla amm, lapsekasvataja, teenijanna, prostituut, psühholoog. Võin. Kuid mu hing ei ela siin. See elu pole mu tahe. Kas tahad kohusetundlikku orja, mu kallis? Kas arvad, et oled piisavalt võimukas, et suudad mind kinni pidada? Kas arvad, et oled nõrk mees, kui sa ei suuda mind ära osta? Veenda? Muuta kuulekaks?"

Arvad, et parim vahend on SÜÜ? või KUULUJUTUD? või VAESUSESSE JÄTMINE (juhul kui lapsed jäid partneriga ja on hää võimalus alimente mitte tasuda), HULLUKS kuulutamine? LITSIKS nimetamine? VARGAKS...? ...vastutustundetuks...? ...paranemisvõimetuks?

"Mul pole viga, kui ma enam ei taha sinuga koos olla. Sa muutusid, mina ei pea tegema sama, võin sammuda teises suunas. Võin käia oma rada."

On inimesi, kes hindavad näilisust ning ühiskonna nõudmisi.  Kas üldsus nõuab, et paarisuhted peavad kestma igavesti, kui juba kord paariks on nimetatud? Isegi kui on tuimus ning varjud, nõutakse järjepidevust? Mis siis, et hing tahab kohtuda mujal. "Sa lihtsalt ei TOHI!"

Tõden, et mulle ei meeldi, kui mind sunnitakse orjaks. Kui mu hing ei taha, siis ma ei hakka oma orjastajat armastama. Ma ei tantsi oma tantse ta näo ees. Mu hing ei pühitse vabadust. Ma ei ela metslooma kombel, tarkade instinktide ajel, ei nuusuta võõraid lõhnu. Ei jookse metsas ringi.

"Ma ei hakka oma orjastajat armastama. Ma tunnen talle kaasa!"

See öeldud, jahimees. Osta omale suurem püss. Puhasta hoolikalt, tulista hoopi, ja tapa mind. Kui sa saad. Siis olen ma sinu. 

Ma pole sinu. Järelikult su riist pole piisavalt suur.

Kellega suhted luua?
Kuidas mitte luua suhet inimesega, kellesse sa oled armunud?
Mille järgi saab öelda, et inimesed SOBIVAD kokku?
Kui on probleeme, kas minna  lahku või teha rasket tööd, et sobituda?
Kust jookseb piir ahistamise ja vabaduse vahel?

Nii palju on olukordi, kui inimesed armastavad teineteist väga, kuid lähevad lahku. Paiknevad erineivais ruumipunktides; ei kontakteeru, leiavad uusi olevusi, kellega end jagada.

Armastus on soov, et kellelgi oleks väga hea. "Mu südame armastusel on teise naisega parem."

Kuidas tabada ära, kunas armastatu vabaks anda ja lasta ta vabadusse ekslema? Kas kuskil on garantiid, et ta leiab parema õnne?

Ei ole, ja see on valus. Ma tean, et kuskil pole kindlust. Valus on ka siis, kui mõtlen, et teised on minust paremad. Aga mõtleks nii, jääksime igavesti kannatusse. Lootusetult. Kuskil on ikka hea, parem ja sobivamgi. Kannatus pole igal pool, ma usun sellesse.

Jah!

Viimasel ajal olen kohanud inimesi, kes on lasnud armastusel minna. Armastusega ja armastusest. Teades, et  on kuskil mujal parem. "Tal on teise mehega parem"

Isegi juurdlen, kuidas paremini toimida. Kas ja kuidas elu korraldada? Kunas valikuid võtta ja kunas jätta. Kunas minna lasta, kunas ise ära minna. Olen suhelnud minevikus inimestega. Mõnedele mõtlen ja soovin, et neil oleks hea. Teistele ei mõtle ja ausalt öeldes on mul ükskõik - olen emotsioonitu nende käekäigu suhtes.
Kas see tähendab, et ma ei armastagi enam?

Miks sa suhtled minuga? Ah et meeldib!?

Üks harva kirjutamise põhjustest on hõre kokkusaamine ja suhtlemine. Kui suhtlemine juhtub, on mul väga hea meel. Eile õnneks Margus kaotas ära oma kodu võtmed, nii oli põhjust asüüli paluda. :)

Margus küsis: "Tiina, miks inimesed üldse suhtlevad?"
mina: "Sest et nii hea on!" (hästi emotsionaalselt)
Margus viitas geniaalsele lihtsusele selles küsimuses.

Ma suhtlen, olen inimestega koos, kuna mulle kohutavalt meeldib. Kui olen üksi või omaette, ahmides endasse meeletu kiirusega raamatu, suhtlen ometigi kirjanikuga. Ta pole niisama enda lõbuks sõnu rivvi seadnud. Ma jätkan alustatud dialoogi, kuid sedakorda suuliselt ning ümbritsevatega. Enamasti.

Õhuvibratsioonid pole ainus, mis meeldida võiks. On ju ka karvasugemine mõnus. Kõditada iseennast ei saa, aga kui tahaks, on mõistlik paluda keegi appi. Sõna "appi" eksitab, teist võidakse vajada lihtsalt selleks, et nii on parimatest parim.

Jah, suhelda on ju nii kohutavalt hea ja kasulik. Küttearveid saab vähendada, elades mitmekesi ühes toas ning magada lähestikku. Emotsionaalne heaolu, sellest rääkimata.

Räägime inimese vajadustest. Viitame liigi iseärasustele võrreldes teiste loomadega, kuna süüa ja õhku ja temperatuuri vajame kõik (lihtsustades). Räägime sotsiaalse vajaduse iseärasustest inimesel. Imikud, kes lähedust ei taju, surevad ära. Anna neile süüa, hoolitse kõige eest, aga ilma seltskonnata inimlapsukesed surevad. Täiskasvanud vajavad ka seltskonda. Võime teha eksperimendi, kui kaua õnnestub isolatsioonis olla. Võisteldakse ka. Kes suudab kõige kauem hinge pidada? Või nälgida. Mõni arvab (mul pole täpset infot ega seisukohta), et Jeesus oma 40 päevaga on võitja.

Toituda, hingata, suhelda on loomulik ja normaalne, et elus sügavamatele tähendustele keskenduda. Avastada, õppida, tunda kõiki tundeid. Suhelda on vajalik, aga tegelikult mulle meeldib lihtsalt hea tunne. Nii hea on suhelda. Rääkida ja kuulata ja mõelda ja tunda on lihtsalt fantastiliselt hea. Elu mõtet tunnetada ON hea. Puudust ja nälga ja hirmu tunda seevastu pole pooltki nii meeldiv.

Margus küsis: "Tiina, miks inimesed üldse suhtlevad?"
mina: "Sest et nii hea on!" (hästi emotsionaalselt ja veendunult)

Jah, võistelda on kah vahel hea. Ka iseendaga suhtlemisel on võlu. Mina õpin nii. Mõni räägib puudega metsas. Ja ükskord öösel, uskuge või mitte, ma ise nägin, kuidas Liina rääkis arvutiga (ma polnud veel päris magama jäänud).

Piinamine olevat hea ja kasulik. Õpime usaldama.

Usaldusest ja vägivallast.
Kuskil on standardid. Sisemised. Ma mõtlen neile hetkel, ja tahan seda ka jagada hea kuulajaga.

Vahel tahame teistele piinu valmistada. Teadlikult. Ütleme solvanguid, mõnitusi, karjume kõva häälega, või võtame ette füüsilise nuhtlemise. Ka isolatsioon on piinamine. Torisemine, hädaldamine, veenmine koguni, et ei tohi rõõmustada. Pole kohta, kohatu on. Arutlemisest keeldumine, viidates mõistmisvõimetusele.


Mõni lapsevanem on veendunud, et lapse piinamine on hea. Nad kahtlustavad, et ei nuhtle lapsukesi piisavalt ehk, ajapuudus ilmselt. Nagu meil kõigil. Sellest tuleb süü.





Valu tekitamine olevat hea pikas plaanis, mis lõpuks viib rahuldustpakkuva ja õnneliku eduka eluni. Sellel eeldusel on iga hooliva lapsevanema moraalne kohustus see lapsele võimaldada. Õnn, mmm... Kahjuks, oh häda, tuleb selle nimel peksa saada, taluda häbivääristamist ning karmi vanemlikku kontrolli. See keegi väline, olgu siis vanem või keegi muu lähisuhtluses, võtab vastutuse meie tunnete eest endale. Ta püüab meie tundeid kontrollida, tekitada häbi, kahetsust või lihtsalt valu. Seda kõik ülla eesmärgi nimel - see toob õnne.

Ma siin mõtisklen. Ma ei näe piinade ja õnne seost. Olen küll lugenud neid kuulsaid filosoofe, kes leidsid kannatused õnneks hädatarviku. Ma ei suuda kujutleda, kudamoodi valu tegemine põhjustab vältimatu õnne, rahulolu, ja koguni vooruslikkuse. Ja mitte isegi tegijale, kes näeb seda töökohustusena, vaid valu vastuvõtjat loodetakse tabavat heaolu ja õnnestumised. Loodusseadust pole.

Mulle näib, et inimest tuleks selles käsitluses lihtsustada. On eesmärgiks häbistamine, võibki eesmärk täituda ning me tunneme suurt häbi. Piinleme häbi käes. Häbeneme, tunneme hirmu, muutume häbelikuks, ärevaks, usumegi enda küündimatust. Väriseme, vaikime, punastame, käime hiilides mööda maja ringi, tunneme hirmu ja poeme vanemate eest voodi alla peitu. Kirjeldatu transformatsiooni õnnetundeks jätame ära. Lihtsustame.

Ma lihtsustan seetõttu, et ma olen elukogenud ja küüniline. Ma pole iial kohanud head õnnelikku inimest, kes ühtlasi on ära õppinud oma vanemate palvel elutõed ja oskab enda pärast häbi tunda.  Häbeneb end ja arvab, et ta ei saa mitte millegagi hakkama, me oleme neid inimesi näinud. Rahulolu endaga ja suured isiklikud õnnestumised neid inimesi küll ei saada. Või kui, on nii vastuoluline, ma tajun vaid alaväärsust ja vabandusi, hirmu ning masendust.

Ma mõtlen siin, et meil peaksid olema mingid standardid. Kui tuleb tahtmine teisele valmistada piina, võiks öelda endale stopp. Stop. Ah et me abikaasa käitus valesti?! Kättemaks ja õpetus võiks olla tema piinamine? Või on ka alternatiive. Laps käitus nõnda, et täiskasvanutele ei meeldinud. Kas on ikka vanemlik kohustus lapses tekitada halvavat hirmu? Kas see viib ta turvalise, hästitoimiva, vastutusvõimelise ja aruka eluni?

Minu elus on inimesi, kes tihti meelega üritavad mu tundeid kontrollida. Nad ei ole kuigi rahul, kui olen rõõmus ning räägin oma kogemustest, lugemusest, mõtetest. Nad ütlevad hirmsaid asju, teevad kohutavaid vihjeid ning püüavad naeruvääristada. Ma võin arvamusi võtta, võin jätta. Nad muutuvad tujutuks, kui ma ei hakka end häbenema, nutma, vabandust paluma, süüd tundma. Nad on õnnetud, kui ma keeldun tundmast, et olen päädimatu, vilets ja eelkõige kasutu, (kuigi kõik noored on päris kindlalt loodrid ja joodikud ja häbematus on end enamikust paremaks pidada).




Mõne inimesega koosluses on depressioon kohustuslik. Ma mõtisklesin. Vaid depressioonis inimene on nii tuim, et suudab alandusi ignoreerida, taluda inimese viha enda suunas ja teeselda, et kõik on justkui hästi. Tundlik, kirglik ja tähelepanelik inimene tingimata reageerib lähedase emotsioonidele ja palvetele. Vahel aga on palve absurdne, näiteks tuleb loobuda oma kõikidest sõpradest ja hobidest. Partnerile ei meeldi, sellepärast. Alavääristab. Tuleb ehk loobuda koguni hästitasuvast tööst - arvuti taga klõbistajad on vanaemade meelest muidusöödikud,  tööpõlgurid. Mõni naine ei pea oma krohvijast abikaasat piisavalt erudeerituks. Rahulolematuses pillavad naised peeneid salvavaid märkusi. Jah, enda meelest kavalalt salamisi. Taluda tuleb alandusi, varjatud solvanguid seltskonnas, tagarääkimist. Juhtumisi meie, hinnalise kasvatuse objektid, oleme liiga arukad ja taipame häbi ja solvanguid. Tuleb endale andestada, et lubame endaga nii käituda. Neil pole standardeid.

Pean kõigepealt endale andestama. Igaüks, kes lubab end ebaväärikalt kohelda, peab endalt ise andeks paluma. Mina olen see, kes teeb head nägu halva mängu juures. Mina teen hinnaalandusi oma arukusele. Mina luban end nimetada hirmsate nimedega. Ma ise ei taha probleeme tervislikul viisil lahendada. Ma ise olen oma hädadele kaasaaitaja. Ja seda, olgem ausad, ongi raske andestada. Ma andestan, kui ma ei tohi mitte iial unustada. Kui unustan, kõik kordub taas. Kõik. Sest olen harjunud, sellepärast.

Vägivald ja usaldus. Alati leidub neid, kel on ebaloogilised käitumisstandardid. Nimetagem seda vägivallaks. Neil on soov valmistada piina. Nad piinavad, öeldes selle taga olevat hea tahte. Piinamine näikse siiski põhjustavat piina, ja mitte õnnelikku elu. Kui me ei usu nende loogikat, on aeg teha omad järeldused käitumisstandardite kohta ja tegutseda. Kui selgub, et me siiski lubame endaga käituda viisil, mis saboteerib me õnne, tuleb endale andestada. Andestada ja pidevalt hoida meeles. Ma usaldan ennast, et pean meeles. Ma usaldan ennast. See ei kordu. Ma uurin uusi asju julgelt, kuid usaldan ennast. Ma õpin ja jätan meelde. Mul on standardid.

Mul POLE paberikorvi!!! (ehk inimese väärtusest ja matemaatikast)

Tervist,
ma hetkel täna olen kergelt masendavas meeleolus. Ma ärritan ennast. Seetõttu mõtlen inimese väärtuse üle. Esiteks.
Mulle meeldis, et andekas (ja väärtuslik) Margus väitis Eesti Ekspressis, et depressioon on nagu matemaatika. Täna arutasime seda mõtet, Margusega. Mulle meeldib analoogia.

Rääkides depressioonist, tuleb meelde väärtuse teema. Ikka kipub olema väärtuslikkuse puudumine probleemiks. Kasutus, funktsiooni minetamine, üldine ebaõnnestumine.

Matemaatilist probleemi lahendatakse nii, et vaadatakse üle kogu info. Selgitatakse probleem, tehakse kindlaks eeldused. Tõendid, vastuolud, eeldused. Loogiline arutlus viib sihile. Paradoksid panevad meid ringe tegema, pead vaevama, valed eeldused ajavad ummikusse. Pea plahvatab. Loogilise arutluse oskus on hea, ülesandeid lahendada on põnev.

Inimesel ikka mõistus töötab ja info siseneb töötlust oodates... pähe. Küsimus on selles, mispärast inimesed tsüklisse sisenevad. Kinni jäävad. Kokku jooksevad. Elus on loogikaülesandeid. Kindlasti on kasulik, kui võtame kainet arutlusoskust oma otsustustes arvesse. Elu oma ilus aga tekitab emotsioone, vähemalt mulle, mistõttu on minu elu palju raskem kui loogikatehe. Kuigi oleks lahenduv, mu enda emotsioonid saboteerivad mu õnne ja tegutsemist. Selle asemel, et tunda mõtteprotsessist naudingut, ma tunnen hoopis ärevust, ja vaatan juutuubi. Igav.

Masenduses inimene on tõesti ebaadekvaatne. Selle asemel et endale peeglis otsa vaadata ja öelda ausalt (nagu tegelikult on) "ma tunnen end täna erakordselt sitasti!", ma ei tee seda. Ma unustan teadvusest ära, et mul on halb olla, JA hakkan hoopiski juurdlema, mis on mu väärtus. Tüüpiline.

Selle asemel et tunda end halvasti, hakatakse arutlema teemade üle, millel pole vastust. Lubage, mu kallis lugeja, ma arutlen nüüd selle siin kiiresti ära. Kui mul on täna see meeleolu, homme enam pole ja siis on hilja... OK.  Võtame siis, oeh, koos selle üliraske filosoofilise probleemi ette.
Kui väärtuslik on inimene?
Kas osa inimesi on väärtuslikumad kui teised?
Mis teeb inimesest väärtusliku? Mis omadused või omandused?
Kas inimese väärtus on ümber arvestatav rahasse?
Kas väärtuslikkus oleneb riigi majanduslikust seisust?
Kas kõrge võimekus ja majanduslik efektiivsus on ühed võimalikud kriteeriumid?
Kui võimekus ja tootmisefektiivsus on tegurid, kas võib väita, et vaimupuudega inimesed on vähem väärtuslikud? Kas sama võib öelda ka füüsiliste puudujääkide ja kõikvõimalike töövõimet vähendavate haiguste kohta?
Kas väärtus on mõeldav vaid sotsiaalses kontekstis? Kas üksi metsamajas elav inimene on täiesti väärtusetu/väärtuslik?
Kas inimese ajutisest tegevusest sõltub, kui väärtuslik ta üldiselt on?
Kas väärtuslik inimene võib langeda oma väätuslikkuse tasemes allapoole? Kas ajutine töötus on üks kriteerium inimese väärtuslikkuse skaalale positsioneerimises? Aga pidev töötus?

Kas leidub inimesi, keda kõik peavad väärtuslikeks, aga objektiivselt on nad siiski väärtusetud?
Kas võib väita, et inimene on väärtusetu, kuigi mitu teist inimest on veendunud vastupidises? (Inimene raporteerib, et ta on väärtusetu, kuigi perekond ja sõbrad usuvad, et ta on oma töös efektiivne ja on väga abivalmis ja tore kaaslane).
Kas väärtuse küsimuses on võimalik mingisugunegi objektiivne tõde, mis ei sõltu inflatsioonist ega kohalikust valuutast?
Rääkides inimesest, tuleb tõstatada ka teiste olevuste väärtus. Kui väärtuslik on üks mardikas?
Kas osa ühe liigi mardikatest on väärtuslikumad kui teised? Mille alusel otsustada?
Kas imetajaid peaks käsitlema putukatest eraldi?

Nii, vastused käes, soovitan need üles kirjutada, kivisse. Mul oleks ehk mõistlik vaadata peeglisse ja endale teatada sedasamustki... (vaata üleval)... Arvan, et  masendus on hea nõuandja ning veedan hetkel oma aega filosoofia seltsis.

Matemaatikutel on vaja oma töös paberit, pliiatsit ja paberikorvi.
Deprossioonis filosoofidel ainult paberit ja pliiatsit.

Selle asemel, et öelda, ma kardan oma elus üht pisitillukest, kuid mulle elulist ülesannet lahendada... Ma täna tahan tõeks kuulutada kogu jampsi, mida ma juhtumisi väärtuse teemadel mõtlen. Ei mingit paberikorvi. Ma usaldan oma depressiooni. Tema teab.

Mida naised tahavad - tarvilikud ja piisavad tingimused

Rääkisin täna Tallinna suunas sõites pikalt ühe oma sõbrannaga. Tema tõi välja, et need 4 noormeest, kes talle terve tema elu jooksul atraktiivsed on tundunud eristusid teistest 3 omaduse põhjal:

1) Lai maailmapilt ja intelligentsus. Et oleks huvitav inimesega suhelda.

2) Enesekindlus või "Objektiivne maailmapilt". Esimene oli minu termin, teine tema oma ja kumbki pole päris õige. Sisu on aga küllalt lihtne: et inimene aktsepteerib, et ta ei ole täiuslik, et tal on tugevused ja nõrkused, ning et ta on üldiselt nende mustriga rahul ja tunneb ennast selles osas mugavalt - ei uhkusta tugevustega ega häbene nõrkuseid.

3) Empaatiavõime - et teine pool mõistaks, ja just emotsionaalsel tasandil.

Minu arusaamist mööda on (1) pigem filter - rumala poisi vastu võib algselt tõmme olla, aga pikas perspektiivis muutub see väga kiiresti kas tüütuks või igavaks. Kui mehel ikka midagi öelda ei ole, siis ega ta kaua atraktiivne ei püsi.

Kõige olulisem faktor, mis mehe kas atraktiivseks või mitteatraktiivseks teeb on just see (2). Vaidlesime neiuga pikalt selle jaoks sobiva termini üle, sest meie mõlema pakutud variandil olid teatud vead. "Enesekindluse" all mõistetakse tihti seda, kui inimene usub, et ta on kõigeks võimeline ja kõiges hea - ning see ei ole see. Pigem vastupidi, selline "oskan kõike" enesekindlus on enamasti kompensatoorne mehanism varjamaks inimese hirmu vigu teha ja teistele milleski alla jääda. Ning seda hirmu tunnevad neiud enamasti kaugelt. Samas ei ole tegu ka "Objektiivse maailmapildiga", sest inimese arusaam oma tugevustest ja nõrkustest ei pruugi tegelikkusega 100% kooskõlas olla. Peamine selle punkti juures on pigem see, et inimene on valmis leppima mitte täiuslik olemisega ning ei karda oma vigu tunnistada ning selle juures sirge seljaga elu jätkama.

Empaatiavõime ehk (3) on aga meeste puhul pigem toetavas rollis - mees peab oskama neiu tahtmiseid, soove, vajadusi ja unistusi mõista, kuid ta ei pea neile järgi andma ja vastu tulema.

Siinkohal on paras sisse tuua ka Tiina eelmise postituse tähelepanek, mille võtaksin lühidalt kokku väitega, et neiudel on noormeestele meeldimise seisukohalt (2) ja (3) rollid vastupidised - empaatia on peamine, ning enesekindlus mängib pigem toetavat rolli.

Juhiksin tähelepanu ka sellele, et välimus on siinkohal valemist välja jäetud. Põhjus on selles, et meeste puhul on naistele välimuses kõige olulisemad siiski asjad, mis peegeldavad kas (2) olemasolu (sirge selg, kindel silmavaade, rahulikud liigutused) või selle puudumist (küürus ja kössis olek, närvilised ja äkilised liigutused jne). Nende põhjal on (2) taset võimalik suhteliselt täpselt määrata väga kiiresti, praktiliselt sekunditega - ning neiud teevad seda täiesti automaatselt ja tihti sellest ise teadlik olemata s.o. seda teadvustamata. Kui tulla tagasi selle juurde, mis meestele naiste juures meeldib, tuleks välimus ühe kriteeriumina sisse panna - kuigi ka siin on see suuresti signaal (2) ja (3) tasemete kohta.

Oluline on siiski tõdeda, et kõik kolm on vajalikud tervisliku suhte jaoks, sest vastasel juhul kaldub suhe paratamatult pigem kahe inimese omavahelisele sõltuvusele või vajaduste rahuldamisele kahe võrdse osapoole vahelise suhte asemel. Sama oluline on siiski ka nende omaduste vaheline tasakaal - meeste puhul peab rõhk selgelt olema enesekindlusel (2), neiudel empaatial (3).

Edit:

Vestlus ühe sõbrannaga andis (2) jaoks väga hea kirjelduse: inimene peab ennast mugavalt tundma sellena, kes ta on. Mitte üritama olla keegi teine või tundma, et see, kes ta on, ei ole kuidagi piisavalt hea.

Empaatia on kole. :(

(räägib kena tütarlaps)
/---/
Mul on lihtne su küsimusele vastata, kuna teema on väga lihtne. Mehed. ja naised.
 Meeste mõtlemine võib olla hämmastavalt lihtne. Ometi oleme harjunud pidama lihtsameelseteks naisi. Tõsi.

Ei, mehed ei vali ainult välimuse põhjal, kellega nad tahavad suhelda. Ei. Mitte ainult. Lisaks on vaja, et pilgud kohtuvad ja silma vaadates on selge, et mees on heaks kiidetud. Ohtu pole karta. Empaatia. Mis saab olla romantilisem, kui kaubakeskuses naise maha pillatud apelsin, millele haarab kaks kätt, üks võõra mehe. Pilgud kohtuvad (välimus jääb silma) ja see pagana empaatia. Maskid on hetkeks langenud, inimesed on end unustanud. Ilmselgelt situatsioon on nad hõivanud, haaranud tähelepnu, uinutanud valvsuse, toonud esile ilusa inimlikkuse. Hetke ilu ja muu selline.... Empaatia. Elu. Ilu. Hinged.

Inimesed on maailmas nii üksi. Nad tahavad mõistmist. Vahel piisab lemmikloomast, vahel tahetakse tõeliselt mõistuslikku olendit. Ühist hingamist. Mõtlemist, ühist see tähendab... khm.

Kas te ikka näete mind? Kas te ikka kuulete mind?
-JAH!
-Ma ei mõista teid!

OO, inimhing, kas keegi kuuleb?
- (otsetõlkes südamele) jah! tegelikult ka.
NONII, NÜÜD MA HAKKAN SIND ENDA OMANDIKS PIDAMA!!!

Mina, naine, tõusen püsti ja teatan, et meeste jaoks on armastus väga isekas asi. Välisel vaatlusel nad sooritavad selle käitumise mingi objekti suunas, kellelt ootavad jätkuvat empaatiat ja heakskiitu. Kui ei, on kole. Naised aga meesolendite õnneks tihti kohe sulavad, kui näevad, et ikka mees neid tahab, KÜSIMATA endalt kriitiliselt, kes see meesisend on. Meeleheide on suur, aga NAISTE JAOKS POLE NII OLULINE, ET MEES OLEKS EMPAATILINE. Ei, isegi et vastupidi. Pahad poisid ajavad nad kuumaks, khm.... (enda eest ei räägi, rumalatest tipsidest vaid ja groteskihuviliste intelligentide ees kummardus nende kannatustele ja üürikesele "huvitavatele momentidele" nende elus)

Empaatiline mees on semu, memmekas, sõber. Kellele kurta, kellega sõbrannatseda. Haletseda, noh...

Empaatia on väärtus naises, kes kasiks moosinägusid ja lohutaks neid. ja et ta meest, et mõistaks.
Naisel on mõistmiseks sõbrannad. Punkt. Sõbrannad mõistavad mehe peksu valu.
Sõbrannad mõistavad naise tujusid, õigustavad ja mõistuspärastavad neid.
Naised ootavad alfast isast, kes sooritaks nende peal emotsionaalseid manipulatsioone. mõnus?! Kindlasti.

Mees, sa otsid mõistmist, sa otsid head välimust, sa otsid teravat mõistust ja taipamist, sa tahad naisega oma teemades kaasa rääkida. Ja on loomulik, et kui juba on mõistmine ja turvatunne, ei tohiks olla ka kehalise läheduse vastu midagi. Või on?? Või on välimus LIIGA oluline?

Naised, kes on valimatult võõraste meestega empaatilised; toppida ka rinnad letti, lõpetavad hordi stalkeritega.
Naised, kes ajavad käed puusa ja jalad harki, ei muundu seksobjektist meesteks meeste väljakul. Neid peetakse ebanaiselikeks ja kohtlasteks, ja nad muutuvad Margaret Thatcheriks.
:)

Mina tahan olla
1. seksobjekt
2. naiselik
3. tark
4. võimukas
5. privaatselt, kui aga tahan. no stalkers.

Mul on hea keskendumisvõime, kui ma räägin ja kuulan. Ei pruugi märgatagi, kui võõras käpp on randmeni... (või siis vahel küünarnukini, juurikani....)
Tead, ma kardan sihukesi asju.... :S
Ja kardinaid ei viitsi ka kontrollida kurbade passijate pilkude eest. No tõesti. Sa ju mõistad mind?



keegi...?







uu?

Varjan oma tundeid. On see tugevus?

Nonii. Minu meelest teesklemine. Pettus, varjamine. Lolli mängimine. Lihtsalt mängimine.
Pokker.
Keegi ei väida, et pokker on halb. Okei, väidetakse. Mina ei väida, hetkel.
Pokker. Pokkerinägu?

Mõnede inimestega suhtlemine on raske. Väga raske. Aga ei, ei ole raske, kui pokkerimäng käpas. Teesklemine, pettus, varjamine. Reeglid. Ja viisakus, nimetavad seda. "Püüd hästi läbi saada" ja "pingutamine". Väidetakse.

Valetamine. On norm. On kohustus.
 Siirus ajab lihtsalt paanikasse. Nägudelt peegeldub hämmastus, ja hiljem õud. Lõppeks saavad vihaseks, ja kulminatsiooniks paranoia. Toimetulek kuidas...? Teeseldes. Pettusega. Varjates. Nägu, nemad on moraalselt olukorrast üle. Viisakad. Ja pahased, kuna... kogu maailm ei viitsi kaasa mängida. Vihased. Pettunud.

(Osad mängivad teises liigas. Salakeel, you know...)

----
Tekib raudselt küsimus, miks suhelda selliste petturitega? Kelles on probleem? Kelles? Ja kelle probleem? Kelle?
Ja kas probleemi üldse ongi? Või on see ainult probleemsetel?? On või?
Kas probleem on selles, et Sa ei viitsi teise stiiliga kohaneda? (võiks ju teisega arvestada?)
Kas probleem on selles, et Sa ei oska teise stiiliga kohaneda? (kelle süü see on? kelle kohustus on kohaneda?)
Kas probleem on selles, et See Teine ei tahagi teada TÕDE? Jah??? Ja miks sa arvad, et Sa võid seda esitada omal viisil???
Äkki Sa ise oled selline, et teistel tekib tunne, et peaksid nendega kohanema?? Oled ise hälvik. Hea hüpotees.

Kammitsetud, ebakindlad ja laisad inimesed, nagu me oleme.

Vabandage, kui ma natuke liialdan või üldistan, aga teate...

Minu (üks) teooria elu kohta on see, et meil on kangesti palju teooriaid enda elude kohta ja ei oska ühtegi valida ning takerdume iga päev sellesse samasse valikusse kinni, kui me raske südamega võtame vastu otsuse midagi teha. Tunneme ennast kammitsetutena, ükskõik, millise valiku kasuks me ka ei otsustaks. Me ei ole vabad. See, et olemas on lõputu hulk valikuid, ei tee veel inimest vabaks. Me ei suuda ennast vabaks lasta. Otsustame teha tööd - keha ei taha oma positsioonist kuhugi liikuda. Silme ees peab olema mingi auhind või persse peab olema torgatud mingi suur ora... Otsustame niisama paigal istuda, mitte midagi teha, ja kohe saabub südamesse ebakindlus, hirm, et me ei ole ju seda ära teeninud, kui tööd enne tehtud ei ole. Me ütleme selle kohta tänapäeval, et me "lükkame edasi" oma töid või siis "prokrastineerime" (ma vihkan seda sõna). A mis siis, kui me otsustame, et me ei teegi oma töid? Siis me põhimõtteliselt läheme moodsa inimese põrgusse. See on asi, mille vastu eksimine päädib moraalse surmaga. Meist saavad paadialused (nii me igal juhul oma lapsikutes päädes kujutame ette).

Jah, me võime otsustada ükskõik mida, aga ilma sisemise vabaduseta, sisemise iseseisvuseta, ei aita meid ühegi otsuse läbimõeldus... sõltumata kõigest puudub meie eludel mõte - eriti kui me seda veel taga ajame. Meie (kesiganes tunneb ennast selles punktis puudutatuna, kuulub selle "meie" alla) valikute aluseks on väga tihti mingi kaudne abstraktne skeem, millega me ei tunne mingit lähedust. Võtame aluseks kas või... näiteks psühholoogia... või kas või isegi zen-budismi... või matemaatika; tõepoolest, kas või tai-chi. Mingil hetkel võib ükskõik mis distsipliin muutuda ühe inimese mõistuses ääretult abstraktseks, kaudseks, tserebraalseks ja elutuks. Ta keeldub sinna panemast midagi enamat, kui toorest aju- ja lihasjõudu. Mõnes mõttes oleme me mingid käkid, kes ei liigu kunagi paigalt ja eelistavad kõike ja kõiki eemalt oma mätta otsast jälgida (me võime väliselt millegagi kaasa minna, aga see on paljas teesklus).

Ma saan aru suhtumisest, et aeg on kallis ja et hea on oma otsused läbi mõelda... Aga asi, mis jääb tähelepanu eest varju, on see, et me võtame need otsused vastu poolikult. Üks osa formaliseerib need otsused ära, viib nagu täide, teeb kõik nii, nagu plaanitud on, aga teine osa jääb siiski kõrvale istuma ja südamesse raskust lisama... Ma ei teagi, milles see probleem on. Me ei nõustu, ei taha, ei julge, ei tihka, ei malda oma kallist eksistentsi eksperimendi tarbeks ära kulutada? Võib-olla see ongi see - osake meist jääb elust kõrvale, ei julge ennast kätte anda ning panustada oma usku meie tegemistesse... et need tegemised oleks tehtud (kerge) südamega.

Kategooriateooria

Olen viimasel ajal pikalt analüüsinud oma enda käitumis ja mõttemalle, ning jõudnud mitmetele huvitavatele järeldustele. Siinkohal jagaksingi ühte nendest.

Inimesel on komme maailmast sotti saamiseks asju erinevatesse kategooriatesse lahterdada. Juba väiksed lapsed õpivad eristama siniseid ja kollaseid asju, naisi ja mehi, ööd ja päeva. Kõik need on üldlevinud kategooriad, mille jaoks on olemas ka konkreetsed sõnad ning millest kõik enam-vähem ühtmoodi aru saavad - ning mis seega moodustavad mingis mõttes aluse üksteisega suhtlemiseks.

Kategooriate tekke kohta on ilmselt palju erinevaid teooriaid (kognitiivset psühholoogiat õppinuna oskan ise vähemalt kolme üldtunnustatut nimetada), kuid mulle neist enim meeldib siiski just see, et inimene otsib mingeid sarnaseid omadusi, ning klasterdab siis sarnased objektid ühe kategooria alla. Seda, muuseas, oskavad statistiliste andmete pealt teha ka arvutid, ning sellega tegelev arvutiteaduse haru "masinõpe" on tänapäeval üks kasulikumaid valdkondi, mida tunda. Aga ma kaldun natuke teemast kõrvale.

Teooria aluseks on see, et kategooriad tekivad lähtuvalt nendest asjadest, millega inimene on elus kokku puutunud, ning mille puhul eristamine on mingil põhjusel oluline. See seletab hästi ka paljude filosoofiliselt kiiresti absurdsusteni viivate kategooriate nagu "head ja halvad inimesed" olemasolu - häid inimesi on vaja halbadest eristada, sest headega tuleb tihedamalt suhelda, ja halbadest pigem eemale hoida. Oluline on aga tähelepanek, et kui värvide või mees/naine olemise osas on kategooriad inimestel väga sarnased, siis "hea inimese" kategooria võib erinevatel inimestel olla väga erinev.

Olgu, see kõik on veel küllalt loogiline ja common sense. Mis on aga minu enda viimase aja avastus on see, et väga paljude probleemide taga ongi tegelikult ebafunktsionaalselt välja kujunenud kategooriad. Vead jaotuvad laias laastus kahte:

1) ei eristata kahte kategooriat, mis tegelikult eristamist vajavad.

2) eristatakse kahte kategooriat, mida tegelikult eristama ei peaks.

Esimese kohta on näiteks õppejõud, kes kohtleb samal moel tudengit, kes jätab kodutöö tegemata selle pärast, et ta ei tunne et tal sellest midagi õppida oleks ning tudengit, kes jätab kodutöö tegemata, sest ta ei oska. Mõlemad vajaks tegelikult eraldi lähenemist - esimesele tuleks pakkuda väljakutsuvamaid ülesandeid, teisele aga rohkem toetust ja abi, et ta järgmisel korral hakkama saaks. Mõlema "laisaks" tembeldamine on õppejõule muidugi lihtne väljapääs, aga probleemi tegelikult ei lahenda.

Teine on aga palju keerulisem, ning ongi hetkel see, mille osas tegin avastuse. Nimelt on mul endal päris tugevalt juurdnud kaks kategooriat oma tegevuste kohta - kas töö või puhkus. Töö alla käib lisaks palgatööle ka väga palju muid asju, kodus koristamisest ja toidu tegemisest iseenda ja oma mõttemustritega tegelemise või isegi trennis käimiseni.

Ning selle tulemusena olen ma pidevalt väsinud ja tunnen ennast ületöötanuna. Ning sõbrad vaatavad mulle korra otsa ning kinnitavad seda ja rõhutavad, et ma peaks rohkem puhkama. Proovisin seda lahendust - ei tööta eriti. Niiet mõtlesin edasi.

Probleem on tegelikult mujal, nimelt kategooriate vastandlikkus - ehk maakeeli, töö sisuliselt välistab puhkamise. Ma kas teen tööd, või puhkan, ning teooria järgi peaksin siis need asjad tasakaalu saama. Teooria on ilus, aga praktikas viib see selleni, et ma ei naudi tööd, sest teen seda väga intensiivselt (vastandina puhkusele) ning ei naudi puhkust, sest tunnen et ei sisusta seda kasulikult ning lihtsalt raiskan oma aega, sest peab (ma natuke võimendan üle, aga sisuliselt). Mitte väga funktsionaalne käitumine.

Palju mõistlikum oleks asjadest mõelda lähtuvalt ühest teisest kriteeriumist - nauditavus, ehk kas ma naudin hetkel seda, mida ma teen - ning üritada töö ja puhkuse balansseerimise asemel maksimeerida oma naudingut - seda nii "töö" kui "puhkuse" ajal. Nõude pesemine võib väga nauditav tegevus olla, kui selleks sobiv aeg valida. Ning ka muud tööd on võimalik enda jaoks nauditavaks teha, kui neile õigesti läheneda. Ning kui terve päev tegus olla, ning kasulike ja huvitavate asjadega tegeleda, võib koju tulla veel vägagi energilisena, ning ka seal asjalik olemisega jätkata, selle asemel, et väsinult diivanile teleka ette vajuda.

Jah, inimestel on füüsiliselt piirid, kuid väga palju on siiski kinni ka suhtumises. On hetkel vähemalt minu tööhüpotees. Vajab eksperimentaalset testimist.

tüüpiline mees 20ndates. Pähh.

Hei sõbrad. Kui Mardi probleem näikse olevat teemade puudus ehk millest kirjutada ja argus,  siis mind seevastu häirib terve hunnik materjali minu sees, kuid komistuskivideks on teadmatus kuidas kirjatada, ja argus. Nüüd, kus vanad sõbrad on rohkem mu mälupiltides kaugel Tartus, ängistab mind vahetu kontakti puudus, milles varasemalt on koorunud loomulik võti ja vorm. Ma tean, või teadsin, naeratus näol, kuidas ja millisel toonil.... Ja kuigi mu vorm ei pöördunud mitte just alati Sinu hinge, kes sa juhtusid minu kirjatükke lugema... kuid alati kirjutades ma mõtlesin kellelegi. Pühendatu tunneb end eriliselt, kuna patt oleks sellisest aust ära öelda.

Viimasel ajal, niisiis alustan aga kohe pihtimisega, on mind häirinud üks temaatika inimsuhtluses. Vabandust, et kirjutan jälle nii pikalt ja segaselt. Eks see mullegimõistetamatu. Äkki on kellelgi lihtsam arusaam, mis mindki valgustaks? Tähendab, mind "häirib" see minu meelest tüüpiline stiil, kuidas kahekümnendates mehed suhtlevad.

20ndates mehe tüüpiline puudus - nad on lapsed
Mitte just väga ammu kerkis see minu jaoks eriti teravalt silmi torkima. Üks tuttav mees, kes polnud mu sõber, kutsus mind välja. Ma keeldusin põhjendusega, endagi üllatuseks, et ma ei käi väljas võõraste kahekümnendates meestega, kuna nendega suhtlmine on liiga kurnav. No mida? Vaatasin enda sisse ja tõesti, ma justkui ei viitsi minna ja mängida kohtingul lolli, täita tänapäeva noorte suhtlemisrituaale ja tunda peensusteni salajaste märkide rida, mis peaksid andma tunnustust sõbralikkusest või "enamast" kui lihtsalt sõbralikkusest. Kas ma viitsin ületada kultuuride erinevuse minu ja tema vahel? Ei! sest et 20ndates mehe peamine eesmärk pole intiimsus, see on "õigete" rituaalide täitmine!!!


Ma pole konserv, kuid ma olen valmis reegleid täitma. Võõrastega on see hädavajalik. Kuidas muidu saan ma märku anda sellest, et ma tüli ei nori? Aga mehed, tüüpiliselt, ootavad minult kui naiselt TÜÜPILIST flirtimist. Nojah, ma ei oska tüüpiliselt flirtida. :( Aga pole hullu, on lootust, et seda peetakse armasaks ja seksikaks. Oeh, ma ei viitsi. Ma tahan tõeliselt muljeid vahetada, suhelda tegelikult. Öelda, mida ma mõtlen, arutleda oluliste teemade üle, mõtiskleda maailma loomise üle. Aga siin ma olen, lõhkise küna ees, vaja on teha uusi sõpru. Kas alustada rituaalidest? Kuidas ma aru saan, kas inimene on valmis lõpuks ka oma hinge avama või käibki temaatika vaid kuulujuttude ja klatshi tootmise tasemel? Olles Tartu boheemipesast ära Tallinnas, tabas mind kainestav tegelikkus. Ma olengi anarhist.

Nonii, reeglite, rituaalide, flirtimise sooritamine. Mehed! Neile näikse see eriliselt meeldivat! :P No krt, kui me oleme vaid kahekesti, keda me lollitame? Kellele muljeid püüame maha müüa? Ma vaatan otsa ja ma näen seal tühjust ja nõuet, et ma pean üht või teist ütlema või tegema. Võib-olla olen ma liiga loll või väheinformeeritud, ma ei tea teie asjade käimise kohta. Ma olen mujal (raamatukogu, kommuunielu) aja ära kulutanud. Nojah, ja öelda nad ei saa, see on Reeglite vastane. Kuidas sa ütled mulle, et olen loll. "ära ole loll, taipa ise, mida sa valesti tegid!" Mida ma tegin valesti sellel tänaval, kui kahekesti juttu ajasime? Mida?

Olen eestlane, kuid minu kultuurikeskkond ei ole sobilik, et suhelda tüüpilise eestlasest 20ndates mehega!!!

Nonii, kallis lugeja, kas taipad, millest ma räägin? Ma ei taha Sind lolliks teha, kuid selguse mõttes toon ka paar illustreerivat näidet. Põhirõhk on sellel, pane tähele, et mina kui naine pean "päästma mehe näo"! Kusjuures, mida rohkem ma nede enesehinnangut pean upitama ja lollakaid asju ütlema (mida ma ei tea, kuna olen istunud kuskil mujal kui abieluturul), seda enam mees MINU SILMIS oma mainet kaotab. Seda enam ma ei taha temaga suhelda. Sellest loogikast 20ndates tüüpiline mees aru ei saa :)

Mees: "Sa käitusid valesti. Sa oleksid pidanud hoopis tal näo täis sõimama"
Naine: "Ma tõesti ei teinud seda, kuna ma pole selline inimene, kes avalikult häält tõstab"
Mees: "Sa ei oleks pidanud end alla suruda. Sa oled kaassõltlane"
Naine: "Kas kaassõltlane pole mitte see, kes end teistest kõigutada laseb?"
Mees: "Tal ei olnud õigust nii käituda"
Naine: "miks mitte. Kas pole nii, et igaüks käitub, nagu ta oskab"
Mees: "kellelgi pole õigust nii käituda. sa oleksid pidanud reageerima ja väljendama selgelt"
Naine: "ma väljendasingi. Sellest hoolimata ma ei hakka tema asju lõhkuma või ära viskama. Sest ma vaatan pärast peeglisse ja küsin endalt, mis inimeseks ma olen saanud. Kas ma olengi see, kes avalikult oma lähedasi häbistab, sõimab ja hävitab vara?"
Mees: "ära ole kaassõltlane"

jne, jne, ja nii edasi kuni õnnetu lõpuni
...:P
Mees kõnnib väga pettunult ja vihaselt minema. Pärast teatab, et ma olin teda solvanud, kuna ma ei taha "asju arutada". 


Kallid lugejad, see ongi tüüpiline 20ndates mees!!! Ma näen neid igal pool, kuigi mitte just alati ise suhtlemas, vaid kohvikus kõrvallauas, tänaval, igal pool, noorte neiude kompanjonideks. Ja kõik kannatavad. :( Ega muudmoodi paarikesed mu tähelepanu ei köida ka. Sõbralikult käsikäes jalutamine pole action. :P

Eelpool toodud näites ma teadsin täpselt, mida see mees tahab. Ta tahab tunda, et ta nõuanne on midagi head väärt. Ta tahab kuulda, et ta on mees. Ta tahab, et ma tema enesehinnagut upitaksin. Ta tahab mulle midagi tõestada.

Aga mina õnnetuseks, nagu ka mainisin, ei taha nendega suhelda. Ma ei taha patsutada lolli nõuande eest õlale, ma ei taha tunnistada, et mina kui naine toimin valesti (käitusin tema meelest ju diagnoosi vääriliselt!). Ma ei taha tunnistada, tõesti-tõesti, et väärin psühholoogilist diagnoosi, mida mees luges mõnest kahtlasest raamatust. Ma ei taha, et iga arutluse tulemusena soovitatakse mul psühhiaatri vastuvõtujärjekorda pöörduda. (kas psühhiaater peab klaarima meie tüli või muutma mind selliseks, et sulle meeldiksin? kuidas?)

Mees,
Ma ei taha käituda nii, nagu sinu meelest on ainuõige (eriti kui sa ise oled veel tatikas 20ndates ja elukogemust pole. kuda sa siis tead seda ainuõiget viisi?)
Ma ei taha öelda asju, mida sa õigeks pead. Ma püüan ise mõelda. Mind ei huvita alati, mida su eelnevad tüdruksõbrad on sulle öelnud armastuse märkide kohta. Ma ei küsi neilt, kuidas sinuga toimetada. Ja pealegi, ilmselgelt on nad milleski ebaõnnestunud.
Ma EI taha kuulda, et pead mind hulluks (diagnoosid), või lolliks (ei oska end ülal pidada, või ei taipa õigeid vastuseid).
Kui sa tahad enda mainet minu silmis tõsta, siis kindlasti sa oskad ise olla, mõelda, kuulda. Ja ei solva mind. Ma eeldan, et vihjed hulluksminemisele või lollusele (idootsusele) on mõeldud solvanguna. Ja enamasti nad ka on. :)

Nonii, see ongi koht, kus 20ndates mehe loogika ja mõistus ilmselgelt kinni jääb. Ta alustab targutamist, kuid selle asemel et ma tal värava lasen lüüa, siiralt arutlen ja väljendan oma kogemust ja praegust seisukohta.
Mees,
Ojaa, ja see nägemus on juba sellepärast erinev, et olen teisest soost, isegi et teisest liigist. :P Ma liigun teistsuguses seltskonnas, suhtlen emastega teise vaatenurga alt kui sina isasena. Sina oled ilmselgelt Mees, ei unusta ma hetkekski. Aga Sina unustad. Selle asemel et targutada ja olla väike laps, parem naudi võimalust mind (ja naissugu) tundma õppida. Ma ei pea sulle meeldima. Sina aga tahad, et ma alistuksin sinu tooretele väidetele ja oleksin su iluasi. Kui suudaksin su solvanguid mitte märgata, kui suudaksin su vägivalda mitte märgata, oleksin ju idioot. Siis ma olengi see loll beib, kes tahab ainult sinu raha. Jajaa, põhjus ja tagajärg on ikkagi olemas, sest selle sa ju oma probleemiks väitsidki olevat - et naised on lollid kõik, kes sinuga hängivad.

Nojah, mina ilmselt ei mängi sinuga, ega hängi. :(

Mis meestega ma mängin?
:) hea küsimus. Kui mees saab vanemaks, siis ta taipab ära, et naise seisukoha kuulamine võib olla väga huvitav, kasulik ja intiimne tegevus. Vaielda on ka kohutavalt seksikas :) Ja on! Väitluses võitmine on väga tore tegevus, otsi siis väljakutseid. Naised, kes mehele "ära teevad", on väärt kaaslased. Neis on sisu. Naine, kes nõustub iga lolli väitega, ongi kas loll või tallaalune. Miks peaks keegi olema sinu lollike või jalamatt? Vabast tahtest? :P

Näite juurde. Nii palju kui ma aru saan, omast kogemusest, siis ma oleksin pidanud olema väga delikaatne ja aktsepteerima selle mehe arvamust, tolle nägemust. Iseenesest hea plaan :) Aga jah, vahel ma ei viitsi kogu aeg mõelda, kuidas delikaatne olla. Ei viitsi. Ja siis, tundamata Reegleid, libastun. Ja siis see mees ütleb mulle sõimuga täpselt, kes ma olen ja mida ma teha tahtsin. irw, irw irw. või ta lahkub demonstratiivselt ja mul polegi kedagi, kellega mängida-hängida.

Kas ma olen meeleheitel? hea küsimus. oleneb, kui meeleheitel. tahan teha uusi sõpru, ei viitsi alati kõigele mõelda, ja see tekitab ärevust. Äkki siis lihtsalt oleks ja ei mõtlekski reeglitele? Lepiks kokku, et ei taha solvata ja edaspidi ja ei otsiks lausete alternatiivseid tõlgendamisvõimalusi? Äkki lepiks kokku, et ei üritaks patuoinast otsida? Äkki ei üritaks seintelt abi paluda, et kes meist siin loll nüüd on? See öeldud, ilmselt jah suhtlen rohkem enesekindlate inimestega või siis vanade sõpradega. Karm. :P

Mida rohkem ootust, et täidaksin Reegleid, seda vähem tõenäoline on minuga lähedaseks saamine. Definitsiooni järgi juba. Hea teenindaja kuu?! Teenindan õigesti? Kas sina teenindad õigesti mind?! Ja nii igavesti! IGAVESTI? :O

Ole siis normaalne inimene, tee oma asja. Kui tahad midagi huvitavat öelda, siis kuulan huviga. Tee seda, püüa teha, et ma aru saaksin. Ma püüan aru saada ise ka, näha sõnade taha. Ja ava ennast, räägi mis sulle meeldib ja mis mitte. Mida sa asjadest arvad. Eks siis teen sama, vahetame kogemusi, tunneme end hästi.

Ja tulles tagasi algusesse. Mul on raske vormi leidmisel, kuna ma ei tunne reegleid. Aga kui oled normaalne ja oma vanusest ehk ka üle, ei solvu Sa minu kohatisest rohmakusest ega võib-olla sinu meelest toorest püüust probleemi teadvustada. Ja ei sõima mind suu pruukimise pärast. Vahel olen julge ja ütlen midagi ;)

Head suhtlemist!

Tere, see ei ole küll minu mingi teooria elu kohta, aga...

Tere, Tiina...

Minu üheks suureks probleemiks kirjutamisel on alati see moment, kui ma arvuti taha istun ja esimest lauset kirjutama hakkan. Niisiis osaliselt räägin ma selles postituses sulle sellest.

Teisalt räägin ma sellest, kuidas ma IKKAGI TAHAN MIDAGI kirjutada, isegi siis, kui mul ei tundu midagi öelda olevat...

Ma istun oma arvuti taha ja hakkan siis kirjutama. Mõnikord ma põrnitsen tühja ekraani ja lõpetan sellega, et ma lihtsalt panen kirjutamisprogrammi kinni ja hakkan midagi muud tegema. Teine kord ma kirjutan mõne sõna (just nimelt 1-2 sõna) ja SIIS panen kinni. Aga teatud kordadel ma hakkan kirjutama sellest, ET mul ei ole midagi kirjutada.

Tead, mis tunne minus tekib, kui ma sellele praegusel hetkel mõtlen? Ma tunnen, et mul oleks tegelikult alati midagi öelda, aga ma lihtsalt löön põdema kohe, kui ma kirjutusmasina taha satun... või midagi igal juhul toimub, miski takistav ollus lajatab otse mu nina alla ja lämmatab igasuguse loovuse. Ma pean hakkama hingamise nimel võitlema, punnitama, et loominguline mõtlemine ära ei sureks. Ma tean, et on olemas igasugused tehnikad, mis aitavad kirjutamise ajal loovalt mõelda. Aga sa ju tead mind... ma suhtun reeglina sellistesse asjadesse skeptiliselt. Ja teiseks... sa ju tead ka seda, eks ole... ma tahan kirjutamismaailma ISE avastada, võtmata kasutusele kellegi nõuandeid või mingisugust kümmet käsku noorele blogijale. Ma tahan, et kirjutamine oleks eelkõige midagi mulle omast, tahan, et ta oleks otsene, tahan kirjutada otse südamest ja peast välja heita kõik mõtted selle üle, kui kvaliteetne mu kirjutis on; hingata läbi sõnastamise. Lõppkokkuvõtteks tundub, et mingi kohutav, ärev, närviline, hüsteeriline ja irvitav värd mõtlemiskoll on mul kuskil ajus ja õgib kõike, mis seal vabalt ringi lendab... Nagu suguhaigus, mis saadakse kirjandusliku süütuse kaotamisel... (haha, kui tehislikult see kõlas...)

Niipalju siis sellest.

Tead, see oli hea mõte sul ikkagi, et ma kohe nüüd midagi blogisse kirjutaksin. Samal ajal, kui sa ise põrandat lakid...

Üks uitmõte veel: tahaks paremini tantsida õppida :-). Onju oleks hea!?

Jaa...

"Ma valin kaaslase number 2"

Olen alustanud mitut teemat, kuid ma ei tea täpselt, kuidas neist kõige efektiivsemalt kirjutada. Aga siiski, täna üritan selle siin postitada. Pole aimugi, kui põhjalikult oma mõtteid avada. Aga proovin.

Suhtlemisest ja sõprade-partnerite otsimisest ja valikust täna siis... 

Paljudel on "probleem" oma tutvustega, varem või hiljem... ja nad otsivad lahendusi. Mul on paar sõna ja tähelepanekut sekka öelda. Aga enne kui ma lahendusi pakun, alustagem ajaloo tundmaõppimisest. Nimelt: mille järgi sa üldse omale sõbrad ja kallimad valid?! Ja sellest tulenevalt - milles on probleem? Tekkepõhjus?!

Mul on endal selline põhimõte olnud väga varasest ajast peale, et ma vaatan väga tähelepanelikult, milline inimene on. Kuidas? See on lihtne. Kuule ja jälgi väga hoolikalt. Kuula, kuidas ta räägib oma sõpradest, oma vanadest kallimatest, oma vanematest, elust üldse jne. Elementaarne, Watson! Ja palun väga - tee jäeldusi selle kohta!

Sellegipoolest see pole üldse mitte elementaarne. Ei ole. Ja sellest on mul väga kurb meel, kuna maailma sünnib lugematul arvul inimkannatusi. Mu süda tunneb valu. Selle asemel et inimest kuulata, usutakse pigem horoskoope, juuksevärvi või muid pealiskaudseid sümboolseid "märke". Ei, inimloomuses pole vaadata sügavamale ja mõelda, mida tähendab see, mida me näeme. Kuidas on see tekkinud?

Kaaslase valimisest

Oma lähedasi tuleks valida väga hoolikalt. Justnimelt, kuna igaüks väärib, et teda võetakse ja aktsepteeritakse kõigi nende heade ja veadega. Mina tahan, et mina võiksin lihtsalt olla oma lähedase kõrval, tundes turvatunnet. Kes ei tahaks? Seega tuleks midagi ette võtta, et täita oma unistused (või eesmärk, nagu tänapäeva edukirjanduses rõhutatakse). Aktsepteerimine on elementaarne vajadus.

Kõik on kuulnud klišeed, mille sisuks mehe ja naise abiellumine, ühispojektiks üksteise muutmine. Ja lahutavad, täis kibedust, et see ei õnnestunud. Vihkavad. "Miks sa kurat oled nagu sa oled? Ära ole selline. Ma olen seda sulle kogu aeg rääkinud. Ma olen seda sulle kogu aeg üritanud selgeks teha, et sa ei tohi olla selline nagu sa oled! Sa ei muutu, sa ei pinguta piisavalt. Ära ole selline, nagu sa oled!"

!

Mõelgem nüüd hetkeks sellele klišeele iga kord, kui oma kaaslases näed mingit "süüd", tunned end isiklikult solvatuna. Mitte kedagi ei ole eales võimalik solvata. Inimene ise "solvub", kui ta mõtleb "minuga NII EI KÄITUTA". On loogiline, et kui miski on väga hirmus ja kohutav, inimene tunneb viha ja valu ja paanikat jne.... Mida sina tunned, tead ise paremini. Igal juhul - see POLE meeldiv.

Kujuta ette, mis valu tunnevad kõik need võililled, kui jänes neid sööb. Kujuta ette, mis paanikat tunnevad enne oma surma jänesepojad, kui hunt on nende emme ära söönud. Viis oma poegadele söögiks.

Samamoodi, nagu arukas jänes ei sõbrusta hundiga, võiksid ka ise samamoodi järeldused teha ENNE uute tutvuste sõlmimist ja aretamist. Teadlased on üritanud vastsündinud hundikutsikaid koerteks kasvatada. Neil pole see õnnestunud. Veel rumalam oleks püüe muuta täiskasvanud isendit. See katse ei õnnestu.

Palun mõtle sellele. Kui sul on laps, siis tema on jumalik, kuna teda vaadates on säilinud lootus. Ja kuigi keegi ei sünni tabula rasa, on paljugi veel potentsiaalselt võimalik. Kõik on ees. Temast alles areneb keegi, ta loob iseennast. Aga vastukaaluks täiskasvanud isendid, kui valid endale partnerit, on lootusetu kaup. Saad vana parkunud naha, mida väljaspoolt töödelda on tühi töö. See nahk juba kuulub kellelegi, ja see pole sina. Tal on peremees, kes käsib ja juhib. See peremees on teadvusel.

Iga kord, kui teed etteheiteid, teadvusta endale, et see liikuv olevus on teadvusel. Ja kuigi see väide võib olla fundamentaalselt vale, mulle meeldib elada illusioonis ehk, et ma ei suhtle robotitega. See tunne on hea. Mulle meeldib see reaalne hallutsinatsioon. See on parem kui vastupidine. Vastand - see olend kuulub mulle, minu tahtele.

Minu nägemuses tuleb enamiku olendite solvumine sellest, kui see "robot" on katkine. "See ei tööta nagu ma tahan, nagu PEAB! Ma olen vihane!" ja "mind on petetud". Pole just meeldiv, tõepoolest, kui sind on just petetud, röövitud, alt veetud, haneks tehtud, tillist tõmmatud. Nimeta vaid, inimkonnal on palju sõnu selle nähtuse jaoks.

Olles avanud veidi mu vaadet inimestele, ei tahaks sellel rohkem peatuda. Sest tegelikult ma tahtsin rääkida hoopis millestki muust, nimelt kaaslase v-a-l-i-m-i-s-e-s-t. Loodan, et on nüüd selge, miks kasutan just seda sõna. 
Meie tarbimisühiskond on selline, et omavastutuse põhimõttel müüakse kõike, ka arvuteid. Selle asemel et süüditada tootjat nõrga emaplaadi tootmises, lubage naerda, meil endal on rikkis arvutite puhul tajutud vastutus, kuna ise me valisime vale mudeli (odava nt, või mis ei vasta me vajadustele) tuhandete seast. :( 

Ma küll ei arva, et tootjal poleks arvutite kvaliteedi osas vastutust. Arvutit ju ei reklaamita, et läheb kohe katki.  Inimesed aga tunnetavad vastutust endal (selle kohta on tehtud ka palju uuringuid). Kuid iroonia ei saa otsa, ometi-ometi oleks justkui teised inimesed veel hullemad kui rikkis arvutid. Vähe sellest, et teist inimest tajutakse rikkis kompuutrina, on justkui inimmasina (ehk "Temakese") enda asi end sinu vajadustele kohandada. Ei sina vastuta valiku eest, masin ise PEAB olema see õige ja töötama korralikult. Iroonia missugune.

:P

Ma leian isiklikult, et see on kurb ja ebaõiglane.

niisiis kaaslase valimisest :)

Kuidas? Nagu ma ütlesin, on hea, kui me saame olla võimalikult loomulikud ja aktsepteeritud kõigi meie inimeseks olemise võlude ja valudega. Trikk on, et kui aktsepteerimine on teadvustatud eesmärgiks, on suur tõenäosus, et oleme õnnelikumad. Oleme rahulikud, kui magame, oleme õnnelikud, kui uimasena esimest hommikukohvi joome ja rahus võileibu meisterdame. Kahtlustan, et me ei ole õnnelikud, kui peame kuulma etteheiteid, pingutama oma jumestusega (enne kui abikaasal meie tegelikku palet nähes tuju ära läheb) ja sõimu, kui puder pole õigeks ajaks valmis. Äkki just sina pole juhuslikult hommiku-inimene?! Ma pole. Mu ripsmed on heledad ja pea kartulikoore tooni, silmade alla tekivad ajaga naerukurrud. Ma pole kummist. Ega vahast. Olen lihast.

Kui kohtad oma teel venda või õde, kuula teda hoolikalt. Vaata teda, imetle. Ära loe raamatust lollusi. Ära lase endale kärbseid pähe ajada. Kõik kaljukitsed ei kappa "oma kapjadel kõrgustesse". Mul pole kapju. Kitsedel ühelgi pole. Kõigil veevalajatel pole obsessiooni vee vastu. Teiselt poolt - ära usu kõike, mida sulle otse näkku öeldakse. Vaata ja kuula väga hoolikalt märke. Kui oled naine ja valid endale tulevast abikaasat, kuula hoolikalt, mida see võõras mees seal peol räägib oma endistest abikaasadest. Kui kõik nad olid bitchid ja, tsiteerin "nad keerasid mulle taha", siis j-ä-r-e-l-i-k-u-l-t ta valib endale abikaasadeks "bitch'e" ja mida-iganes-ta-sulle-räägib, sa lihtsalt kasuta lihtsat loogikat ja mõtle "hmm, kas mina tahan olla järgmine?" See on kindel märk. Vahet pole, kui ta räägib, et seekord läheb teisiti, kuna ta rääkis seda ju kõigile oma eksidele. Mis on muutunud? ei olegi midagi, inimene elab oma elu.

Lihtne. Kui võõras räägib oma sõpradest halvustavalt, kas ma tahan pürgida ta sõbraks? Kas ma tahan abielluda inimesega, kelle minevikus on tema väitel ainult naised, kes tahtsid talle sihilikult halba? Kas mul on vähimatki, tibatillukestki põhjust arvata, et ta on muutunud? Ei ole. Tavaliselt ei ole. Ma aktsepteerin, et ta on seal peol koos minuga, me räägime, kuid ma ei kavatse temaga abielluda. Ma ei taha teha ta elu põrguks. Sest ta ei meeldi mulle, mulle ei meeldi minu halvustajad. Ma teeksin talle etteheiteid. Ma vihkaksin ennast oma valikute põrast. Jah - ma teeksin iseenda elu õnnetuks.

Järelikult - kui valin vale inimese, on probleem minus. Mina olen valesti valinud. Ilmselgelt. Ma rõhutan, et hetkel ma ei analüüsi suhte arengut ja inimeste muutumist, probleemide lahendamise strateegiaid, ma räägin hetkel su enda hälbest, kuna sa ei viitsi inimest kohe alguses tundma õppida. võib-olla ma ei kõneta just sind, mu kallis lugeja. Kui tunned end solvatuna, siis rõhutan, et ma ei saa sind solvata. Kui sul pole probleemi, siis lucky you. Aga kui on probleem, on sinu asi, mida sa teadmistega teed. Lihtne.

Kui tahan, et mind armastataks ja minuga suheldaks, siis avan ennast. Näitan, kes ma olen. Äkki sa tahad minuga suhelda? Tahad midagi öelda? Võtan end veidike alasti. Kas meil on miskit õppida? Jagada? Kindlasti on. Aga mida? Põnev.

Samamoodi ootan ka oma partneritest, et nad oleksid lihtsalt seal, pühendaksid veidi oma inimloomusest minu poole, kui viibime samas ruumis. Siis on hea. Minuga arvestatakse. Mul on tõesti hea. Mind üritatakse mõista. Mina üritan end mõistetavaks teha. Ma üritan mõista, teine viitsib end väljendada, anda end mulle. Anda midagi. 

veelkord - valimisest

Mis mulle meeldib? Mis kaaslasele meeldib? Kas on OK, nagu me oleme ja kuhu me läheme? Kas tahan endale emotsionaalselt kinnist inimest, kellega 5 tundi iga päev samas ruumis olla. Ma ei taha. Aga mõned neiud näikse täie mõistusega "JAH!!!" kisendavat altari ees. Kas tahan endale naist, kes peab kandma minu juuresolekul ALATI meiki, kuigi talle näikse meeldivat seda mitte teha? Kas mul on õigus seda NÕUDA? Kas teisel on KOHUSTUS seda "suhte nimel" teha? Kas tõeline naine laseb sinu meelest panna endale kunsttissid, et sulle meeldida? Kas sinu meelest igaüks teine teeks seda "armastuse nimel"?

Mis on sinu nimekiri asjadest, mida sa tahad, et teine teeks "armastuse nimel", või nagu  moodsa aja inimesed nimetavad: "suhte nimel"???

On lihtne järeldada, et niipea kui hakkad nõudmisi esitama, et armasta sa ise teist inimest. See tõrvatilk segab su tundeid. Ja sa oled rahulolematu, et sa ei tunne armastust. Sunnid teist muutuma. SEST -Sa tahad tunda end hästi, sa tahad teist armastada. Aga sa ei armasta. See ei meeldi sulle.

Võib-olla sa armastad teist 30%, kuid see 70% on teises jälestusväärne. "Ma armastan sind, ja imetlen, kuid ma ei suuda aktepteerida su põhimõtet "mis ripakil, see ära", ma ise olen oma väärtushinnangutes aus inimene." 

"Ma armastan sinu võimet olla suurepärane vestluskaaslane, kuid ma ei talu su hommikust tusatuju". "Sa oled nii hea ja nunnu ja hea südamega, kuid inimesena oled sa kui haavatud kass, kelle eest peab hoolitsema. Ma vihkan tunnet, et olen haige põetaja. Ma ei taha sind vihata"

Aktsepteerimine. See on kahepoolne. Igas mõttes. See tähendab seda, et ma tunnistan enda tundeid ja eelistusi. Ja seda teades avameelselt annan enda olemusest märku, aus kaup, et teadvusel olendid võiksid teha oma otsuse, kas ja kuidas nad tahavad minuga aega veeta. Kas nad tahavad mind armastada ja imetleda? Samamoodi, need arukad ja teadvusel olendid võivad otsustada mind ka vihata ja hoida end minu lähedusse, et igal mõnedel hetkedel astuda ette mu trajektoorile ja väljastada helilaineid:  "ma ütlen sulle täpselt, mis su probleem on. Ma põlgan sinusuguseid. Sa oled...., ..., ja.....Vot. Järgmise korrani, siis vaatan su arengud üle ja teen veel täiendavaid etteheiteid. Sa peaksid tänulik olema, aga sa pole."

Milles on mu probleem?

Mõni küsib minult abi, et milles on nende probleem. Nende etteheide kõlab näiteks nii: "Maailmast olevat kadunud kõik normaalsed ja arukad tüdrukud." Kuigi mulle isiklikult tundub pigem, et tegu on mehe deklaratsiooniga, et naissugu ongi loll ja temal puudub selles oma osa. See justkui poleks abipalve. Tahaks "normaalset suhet", aga kedagi ei ole meist sõltumata, objektiivselt on nii. 

Mul on seda raske uskuda. Vahel ilmneb tegelik probleem siis, kui vaatan nende tutvumisportaalide kontot. Nende profiili mainekujundus on väga vale. you're doing it wrong, man. so wrong!"

Kui su pildid ja iseloomustus annab mõista, et sa oled pidude-huviline, veidi alla keskmise või keskmise intelligentsusega, kalliste asjade huviline mees, kes on maias juhuseksi ja kõhnade tüdrukute järele, siis ÄRA TEESKLE LOLLI, kui ma tean, et juhtumisi oled arukas ja tahad kaaslast, kellega arutleda filosoofilistel teemadel ja otsida sügavat elu mõtet elu lõpuni. 

KUI sinu okcupid'i profiil reklaamib selgelt, et sa ei hooli intelligentsist, pereväärtustest, ei põlga ka narkarist intiimpartnerit, vilistad koolitarkustele ning reklaamid, et sa mehena ei hooli vähimatki, kui su naine iga öö ise mehega k***b, siis....

hallooo?! Mine suurenda sinu šansse leida suurest valimist "korralikke" naisi. Sinu "sallivus" on reklaam ja info.  "Ma talun vaid arukaid, ma armastan neid, väärtustan. Jumaldan. Hindan. Tulge kõik, kes tahavad tõelist meest, kes viitsib te mõttekäikudesse süveneda. Ma ei salli narkootikume." 

On suur tõenäosus, et litsid ja narkarid hoavad sinust eemale. 

Kui reklaamid, et sallid lõtvu elukombeid, siis konseraviitvete vaadetega neiu pole nii armastusväärne sinu olemuse suhtes ja ei ütle sulle "Tere!". Aeg on kallis. Luusereid on iga nurga peal. Mina ei vastaks sulle. Ma olen normaalne. Ma tean täpsemalt, keda ma aktsepteerin. Ma tahan saada ausat kaupa. Ma tahan, et inimene ütleks selgelt, kes ta on. Kui leiad, et just mina olen sulle õige naine, ja sina meeldid kah mulle enam-vähem, siis äkki reklaamiks end niimoodi, et minusugustele meeldida? Ehk siis - kes sa tegelikult oled. See on niigi suur väljakutse.

Keda sa siis valid?

See on sinu otsustada. Armumine pole põhjus, et sundida teist muutuma. Ära sunni. Tee silmad lahti, ärka üles oma illusioonist. Kui sulle teine inimene ei meeldi, siis nii see ongi. Keegi ei ole kohustatud (objektiivselt, ega Jumala käsu järgi) sinu tahtmist järgi käituma, et saaksid end mõnusalt tunda. Teised pole söök, millest sa toitud. Teistel pole kohustust sulle maitseda. 

"aga kui sa mind armastaksid, siis sa teekid nii, nagu mulle meeldib" 

võib-olla teeksin, kui ma tahan. võib-olla ei tee. Armastusel pole sellega midagi pistmist, kui ma pole sündinud käituma oma väärtushinnangutele vastupidiselt. Järelikult sina ei armasta hoopis mind.

Ava oma silmad! Me ei sobi kokku. Miks sa ei lähe ega vali enda lähedale inimesi, kes sulle meeldivad? 

Mulle ei meeldi need, kellele mina ei meeldi. Mulle ei meeldi, kui mind ei aktsepteerita. Mulle ei meeldi, kui inimesed minu juuresolekul ärrituvad. Ma tunnen end halvasti. Ma ei nõua, et nad oma maitseelistusi muudaksid. Lihtne. Taaskord.

Minu isiklik motivatsioon 
Ma tahaks, et ma ise oleksin teadlikum. Ma tahan jagada ühisosa. Aga ma pole kindel, kuivõrd adekvaatne ma ise olen. Egas midagi, tuleb usaldada. Kui suhtlen parasjagu mehega, siis kas olen valmis taluma ta viha ja pettumust, kui näiteks aasta pärast ta pettub ja otsustab, et ta ei tahagi minuga abielluda. Ma ei saa end reeta, kas see on minu süü, kui inimene minusse sõgedalt armub ja elab illusioonides? Kas peaksin talle meeldima? Kas peaksin taluma tema viha ja kättemaksu? Vist küll. Mis on alternatiivid? Kui ma tõesti ei talu, siis suren ju ära. Ühtlasi aktsepteerin seda, et võib-olla minu enda pärast tekkis selline olukord. Kui oleksin meie esimesel kohumisel vaadanud teises suunas, ta poleks mind näinudki. Võib-olla oleksin pidanud elama sotsiaalses isolatsioonis. Aga tõenäoliselt on kõik proosaline ja ma oleksin pidanud tegema õigeid järeldusi terve aruga. See oli ju kohe alguses selge, et teise maailm jaguneb mustvalgelt kaheks - kättemaks ja soosikud. Vihatud olukord võib tekkida ka minuga. Kas olen selleks valmis?


Tõenäoliselt minuga seda ei juhtu, kuna mulle meeldivad teistsugused inimesed. Paindlikud ja mõistlikud.

Ma aktspteerin aga muutumist ja talun, kui keegi muutub minuga koos olles ja ühel hetkel hakkab just mind põlgama. Võib-olla ma ise muutungi põlastusväärseks just talle? Saatus? Ettenägemata arengutee? Ei tea. Pea ärapööramine elu eest ei kaitse.

Aga praegu olen ma vaba hing vaatama, jälgima, valima nagu ma praegu tahan, mida ma praegu väärtustan. Ma pole loll ega pime, ma ei teeskle ei kumbagi.

Niisiis tagasi algusesse. Jälgi. Kuula. Vaata, vaata. vaata. Näe! väga hoolikalt. Veelkord. Selline ta ongi. Kas ma armastan? Kas ma tahan? Aga tegelikult? Selline ma olengi. 

Selliseks inimeseks ma olengi saanud.

Tänud kõigile lugemast ja minuga just möödunud hetkil üheskoos kaasa mõtlemast :)