On rääkimine hea või halb? (Sorry, naised!)

Ma kavatsen tulevikus võib-olla (?) avada psühholoogi targutamisnurga. Nimetagem selle üllaks kogukonnatööks. Sest vaadates goolge otsisõnu... näen, et inimesed otsivad hüva nõu. Ja google arvab, et meie blogi avitab. Aga nõu siin pole. Aidakem siis neid! Kuniks küpseb mõte, kuidas teostada praktiliste nõuannete plagu, eluabi, mõtelgem turvaliselt vanadel radadel, asetades mõtted vanasse kasti... Täites eluliste teooriate vormi just siin, Eluteooriates! Aga, hm... ma juba mõtlen.... et mida sisukat ja huvitavat võiks lugeja Targutajalt (s.t psühholoogilt) küsida?!

Jajaa, ma tean. Targutaja Tiina alustab. Kui kellelgi on vastuseta küsimusi, palun!. Ma haaran kondi hambusse. Ma pole ju suu peale kukkunud. Küsimus:

Kas rääkimine on hea või halb?

Kas see on ehk liiga üldine küsimus? Aga ma kitsendan: kas rääkimine on suhetele hea? On murede korral rääkimine vajalik?  Küsimuse varjatud mõte on tegelikult ilmne: Mida teha murede korral? Kas rääkida kellelegi? On rääkimine hea või saab ka ilma läbi? Vastus on mul hoolikalt kaalutletud: vahel on rääkimine hea, vahel surmavalt  halb!(mul on kahju, naised).  ...surmab suhted, ennetab uusi.  Halb on rääkimine millele? - elule ja olule, Meeleolule, suhetele. Selgitan ebatraditsioonilist seisukohta kohe lähemalt. (Meenutagem, et naised terroriseerivad mehi rääkimiskohustusega, nii mehed ju kurdavad... ja seepeale jätavad naised maha:(... Aga ärgem rutakem mõttelõngaga ette, alustagem ikka heast, mitte masendavate teadetega!)

Esiteks - rääkimine on mõtlemine. Vahel öeldakse halvustavalt mõne rääkiva inimese kohta, et ta enne räägib, siis mõtleb. Sellega ma nõus ei ole - mõtlemine toimub rääkimise ajal! Ja rääkides on lihtsam mõelda. Lihtsustatult: rääkimine = mõtlemine. Mõtleme valjusti. "ta mõtleb valjusti". Me teeme häält. See on väga efektiivne. Me mõtleme sõnades. Me mõtleme verbaalselt. Me juhime ennast ise verbaalselt. Vaikse sisekõnega.  Aga valjusti rääkides kuuled paremini ära, kus mõte segamini läheb. Vaikselt sisekõnet kuulata polegi nii lihtne! See on isegi et pööraselt raske! Me saame oma kaaslast - rääkijat aidata, lihtsalt andes neile võimaluse mõelda. Me oleme nendega koos, me julgustame neid mõtlema, tunnetama maailma, mõtestama kogemusi. Me oleme kohal, me loome ühiseid mälestusi.

Valjult mõtlemises on niisisiis lisaks selgele mõttekäigule veel üks tohutu eelis: LÄHEDUS. Kui keegi kuulab mind ja on mõttes minuga, tunnetan lähedust. Rääkimine on vist üks efektiivsemaid sisemaailma avamise meetodeid. Läheduse loomine lihtsustub rääkides. Aga läheduse loomise lihtsus pole rääkimise ainus eelis. Oluline on ka, et Kuulaja, juhul kui ta tõesti mõtleb kaasa, leiab su mõttekäigus segased kohad, ebaloogilised asjaolud ja paneb tähele vasturääkivusi. Mõtlemine on vaimne protsess meie võimete piiril, ja mõttelõng võib kergesti käest libiseda, tähelepanu hajuda. Siis saab Kuulaja sind otseselt AIDATA mõtlemisprotsessi täiustamisel. Hea, kui keegi juhib tähelepanu: "sul see koht veidi läks sassi". Seda nimetatakse moodsa sõnaga: tagasiside. Mõtleme koos! kaks pead on etem kui üks. Teeme koostööd. Lahendame koos probleemi. :) Nii see sõprus kasvabki. Nii loob end lähedus. Ja Kuulaja saab sind aidata ja sul on hea meel. Ja sul on hea meel ja Kuulaja rõõmustab seepeale. Kuulaja tunneb, et ta tegi midagi olulist su heaks ära.  (Ja lisandub kõik see muu hää, mis suhetest tuleneb, parem tervis ja rõõmsam meel ja parem uni ja pikem eluiga jne..... Ja lisandub see hää, mis Mõtlemisest tuleneb nagu vaimne kirkus ja aju treenimine ja nooruse säilimine ja et inimesed ütlevad su kohta, et oled huvitav jne. Nagu ikka...Aga see selleks, pöördugem tagasi teemasse...)

Teine rääkimise suur eesmärk on ajaveetmine ja vaikuse täitmine. Elu täitmine, päeva täitmine. Siinkohal ma tõesti panen südamele: teha muredest meelelahutus?! Ei, parem mitte!!  Ma ei tahaks selles seltskonnas kaua olla. Ja ma pole üksi!! Sest mõttetute teemade üle lõputult arutlemine on KOHUTAVALT TÜÜTU! Teisisõnu - masendav. Ja kui ajaveetmine on niivõrd üksluine, tuleb Masendav Meeleolu. Aga masendus pole mõnus. Masendus pole efektiivne! Masendus pole lõbus! Masendus ei aita sõprust sobitada. Masendus ei aita elu paremaks luua. Depressiooniteooriaist üks sõnastab kultuurinähtuse, et naised on masendusele kättesaadavam saak ka seetõttu, et nad veedavad oma vaba aja - mis on ette nähtud positiivsete emotsioonide kogemiseks - sõbrannadega...  HÄDALDADES!! Häda-häda-häda kuus tundi järjest kolm ja enam korda nädalas.

Ohh...
Päris hirmus, kas pole?

Mu süda tunneb kurbust, kui mõtlen, kuivõrd masendava matusemeeleolu on need depressiooniklubide liikmed võimelised looma. Ja nad ka kasutavad oma oskusi. Mul on kurb seda mõtet mõeldes, kuna ma tean, et need vaesed hinged kogevad ahistavat tunnet. See on nagu kurva filmi vaatamine, sisseelamine... millel ei tule kunagi head lõppu. Pole õnnelikku lõppu. Happy end on puudu, mis võib olla küll vahel hea vaheldus "tavalistele" filmidele. Aga nimetatud ühingu liikmed vaatavad sama filmi, nädalast nädalasse, ja ei midagi muud! See meeleolu jääb kestma. Abitus tuleb ju ka, kui sul lõpuks polegi oskust midagi muud vaadata! Sest taolise klubi liikmed on sünged kui öö ning neil on raske uusi sõpru leida. Matusemeeleolu sunnitud loomist mõistlikud inimesed ju ei harrasta! (oh häda?) Enamik ju vaistlikult, vabatahtlikult ja teadlikult väldib aja veetmist jõuetult ja masendavalt. Vaba aega võiks pigem sisistada kvaliteetselt - kvaliteetaeg, nagu seda nimetatakse. Mängin lastega, kuulan kaaslase unistusi. Olen temaga koos. Aitan kedagi.

Sünge Meeleolu Klubi  liikmed ise ei taha uusi sõpru vastu võtta, kuna nad kalduvad isiklikult solvuma, kui mitte-liikmed hädaldamisharjumust ei jaga, ega tunnusta. Mõistetav. Neil on kirg, mida mina ei taha jagada! Neil on südames miski. Jah, aga nad on üksi. Head masendusklubide liikmed! Ma tean ja tunnetan juba, kuidas te seda teksti lugedes olete salamisi solvunud. Et ma ei mõista teid. Et ma ei mõista, kui kirglikud, keskendunud, pühendunud te olete. Ei, ma arvan end mõistvat just teid väga hästi: te olete oma asjas täiesti sees! Ma ise olen ka kirglik inimene. Ja masendus on huvitav uurimisteema. Mu lugejad, te mõtlete just praegu minuga kaasa päris huvitaval teemal. Ja see on ka arengule, (vaImsele) kasvamisele kasulik. Võib-olla tunnete põnevaid emotsioone või elevust, mida pakub huvi kogemine. Võib-olla mõtlete, kuidas te ise asju teistmoodi sõnastaksite. Kirjutaksite ehk minust hulga paremini. Ma tean, et paljud on mõttes minuga. Ma tean, et paljud teist tunnevad mu suhtes poolehoidu: sest nad kuuluvad Mõistlike Inimeste Klubisse. Me oleme vaimselt samal lainel, meil on ühised eesmärgid. Hei masetsejad, hei hädaldajad! On teisi liigasid, kuhu kuuluda. On paremaid klubisid. Me ootame värsket verd.

Kas rääkimine on siis hea või halb?: Mõtleda on mõnus, kasulik ja hea. Valjult rääkimine on efektiivne mõtlemine. Kaaslase kohalolu aitab ja loob lähedust. Aga - mure vaba aja veetmise harjumuseks muuta on ülimalt vilets ja igav, koguni masendav. Niiviisi palju sõpru ei leia, viies elukese sisutühjuse ja tõsiste sotsiaalsete probleemideni. Jajah, kas ma pean masenduses inimesi igavaks ja sisutühjaks? Sest masendus on isegi defineeritud nõnda, et selles seisundis inimesel kaob loovus ja spontaansus, nende elu on tõepoolest mõttetu ja ebaproduktiivne (Nad ise aktiivselt kurdavad seda. Ma usun neid).

Mina ei tee valikut liituda masendusklubiga, kuna mul endal oleks igav. Ja igav on ka teistel. Mulle piisab täielikult kõigist neist kurbadest südmustest, mida elu niisama õnnetu juhuse tõttu mu eluteele aeg-ajalt veeretab, mis mind niigi kurvastama panevad. Ma parem peatun hetkeks ja puhkan siiralt, nuusutan lilli ja hoian kaaslase käest kinni.  Te olete aeg-ajalt üksi, mu Häda ja mu Vaev! Ma jätan teid maha!

Hei! Suur kunst on hoida meeleolu kõrgel, luua meeleolu. Et tuju ei läheks ära, kui meil on veel tööd teha. Oskused tulid püüdes, usinalt harjutades. Pingutus tasub end ära: töö saab tehtud, elu saab edendatud, heateod teostatud. Ja me polegi nii väsinud, kui võiks arvata. Me oleme tublid, me tahe on tugev ja töömoraal ei kustu. Me oleme ikka veel siin. Langenuid on vähe. Me oskame üksteise eest hoolt kanda. Meil on hea koos olla. Me tahame siin olla! Me tahame elada. Me ootame homset põnevusega! Meile meeldib mõelda. Meile meeldib rääkida. Me oleme lähedased. Me oleme vaimselt heas vormis. Me räägime üksteisega. Me oleme heas vormis.

---

Suhtenõu meestele (mõttenõu, kui naine nõuab lõputult probleemidest heietamist):

"Naised, mul pole kohustust liituda teie hädaldamisklubiga. Ma armastan tegutseda, olla ja elada, mulle meeldib mõelda ja rääkida. Aga mulle mitte ei meeldi hädaldada täpselt samadel teemadel, päevast päeva. Ma armastan vaikides, ma armastan tegutsedes, ma armastan, rääkides headest asjadest. Mulle meeldib mõelda. Mulle meeldib lähedus."

Suhtenõu naistele (nõu, kui moodne meespool nõuab lõputult "me peame probleemidest ja suhetest rääkima."  Ja nõu, kui tekib küsimus, kas mängida abitut hädaldajat ja rumalukest, või seda mitte teha)

"Mehed, ma olen tundlik naine. Mulle meeldib mõelda olulistest asjadest, mulle meeldib teha mõstlikke plaane, mulle meeldib tegutseda. Ma jagan meeleldi häid mõtteid, häid sõnu. Ma ei kuluta aega mõttetule halale. Kaeblemine teeb mu meeleolu kalgiks. Ma iialgi ei käi sõbrannadega väljas, rääkides meestest inetusi. Mulle meeldib mõelda maailma asjade üle. See meeldib arukatele naistele, see meeldib arukatele meestele. Meestele meeldivad mõtlevad naised, sest kaasa mõtlevate kaaslastega on hea ja huvitav olla. Mul on hea rääkida, mul on huvitav kaaslast kuulata ja kaasa mõelda. Ma tunnetan niigi iga keharakuga, kui mees armastab mind. Ma ei nõua kelleltki tühje sõnu."

Kel veel jäi kiusatus lõputult end korrata, võib lugeda minu pingelisest koostöökogemusest kroonilise hädaldajaga  - Hädaldav elustiil teeb tuju s...ks

Kas meie ühiskond väärkohtleb meid?

Hiljuti lugesin raamatut laste väärkohtlemsest, viies end kurssi kõikvõimalike lastkahjustavate käitumisviisidega. Hea teada. Kummitama jäi üks paradoks, millele ma seni head vastust ei tea - kui väärkohtlemisega harjumine tähendab madalat enesehinnangut ("minuga võib nii käituda"), siis väärkohtlemisega mitteleppimine viib ju peresuhete lagunemiseni, kuna emotsionaalne vastuhakk ("minuga nii ei tohi käituda") on mäss oma vanemate autoriteedi vastu. Kui vanemad ei taha anda ära autoriteeti - kas alternatiiv on siis tänavalapse elu? Või lastekodulapse elu?

Reaalsuses on lapsel ta vanemad kõik, mis tal väärtuslikku on. nemad pakuvad hellust ja hoolt. Vahel ka tekitavad arengutõkkeid ja emotsionaalseid piinu. Kui laps on emotsionaalse piinaga kohanenud, vaikselt nurgas kannatab... kas siis see pole normaalne kohanemine? On! Seetõttu on raamatutarkus, et väärkohtlemine tuleb lõpetada kolmandate isikute poolt. Sekkuda. Just, väärkohtlemine tuleb lõpetada, mitte tegeleda lapse enesehinnangu tõstmisega. Sest kui lapse enesehinnang on tõusnud, võib ta vanematele oma õigusi meelde tuletada, saada koguni vihaseks või füüsiliselt vastu hakata - ja vanemate hellus jääb veelgi vähemaks, vägivaldsus kasvab. Nii käib meie targas väärkohtlemise raamatus defineeritud "ohver" kuumadel sütel, kikivarvul.

Aga mida siis teha, kui enesehinnangu tõstmine on potentsiaalselt ohtlik tegevus ja väärkohtlemist lõpetada pole kolmandal isikul jaksu? Vaatame pealt küll, aga südametunnistus piinab. Tahaks midagi teha.

Ma päris täpselt ei tea. Praktikas paljud kirjutavad lapsele rahustid. Sest siis lapse vastuhakk väheneb ja on hea mõelda, et meie vaatepunktist defineeritud ohvril- lapsel - on mõnus olla, kui rahustid on sees.

Hea on meenutada Romain Gary romaani "Elu alles ees". See on muuseas hea raamat, aga see on ka hea sotsiaalsete probleemide valgustaja. Arste ja emasid on mitmesuguseid - osa neist eelistab siis, kui lapsed möllavad, anda lastele rahustit. Aga mõni ema võtab rahustit ise.

Ma olen ise ka enda peal tähele pannud, et ma võin kõik rahulikult ära kannatada, aga niipea, kui peast käib läbi mõte: "no minuga nii ei käituta", muutun ma vihaseks. Tundub ebaõiglane. Noh, ja kui teine juba on emotsionaalselt kõrgendatud meeleolus, JA on huvitatud konflikti jätkumisest (näiteks nõuab valjuhäälselt "ärakuulamist" ja muid asju), võib põgenemispüüd lõppeda füüsiliste kahjustustega. Samas, kui keegi karjub ja tuletab meelde kõiki maailma patte, ei jaksa ta seda teha siiski mitte lõputult kaua. Eriti, kui rahulikum pool "võtab kiiresti omaks" enda arvatavad patud. Ajaraisk, seda küll. Ja hiljem võib filosofeerida, kes sellist hullust moraalse kohustusena peab välja kannatama. Ma olen kannatlik, aga kui ma hakkan mõtlema, et "ma ei pea seda taluma", muutun kannatamatuks. On see kõrge enesehinnang? Jah. Sest kui see jääbki nii, siis selline suhtumine viib ikkagi suhtlemise lõppemiseni. Sest kui vastaspool ei muuda oma käitumist, mis mind vihaseks ajab, on konflikt nähtav kõigile.

Kõrge enesehinnang tähendab jah teatud kvaliteediga - kõrge kvaliteediga - suhteid. Aga jah  - mis siis, kui alternatiivi õieti polegi? On siis toeks vaid usk, et lähengi ära, ja loon paremad suhted mõistlikuma inimesega??
Kui sekkumise vahendid väljaspoolt on piiratud, lagundab see perekonda. Siis ei saagi parandada midagi, kuniks kannatus katkeb. Siis tuleb põgeneda jäädavalt. Kui saaks teha nii, et vägivallatseja (ka emotsionaalse vägivallatseja) käitumisest oleneb, kui tihti ta oma peret näha saab, parandaks see emotsionaalset heaolu kõigil. Ohver ei pea kannatama, ohver ei pea olema allaheitlik. Ja väärkohtlejal on motivatsioon teisiti käituda. Käitud korralikult, saad seda, mida tahad. Elementaarne psühholoogia.

Aga kuniks see sekkumine pole teostatav, soovitan ma ohvril moka maas hoida. Muidu läheb hullemaks.

Konflikt paisub.

Ka täiskasvanute suhetes soovitavad targad raamatud harrastada äärmuslikku aktsepteerimist - kuula ära, tunnusta teise mõtteid ja tundeid. Isegi, kui see kõik tundub hullumeelne - ja vahel me ka teame, et teine on hullumeelne. Pole midagi, kuula, tunnusta, aktsepteeri. Kuni see üle läheb, kui läheb... Tihti ei lähe üle.

Enesehinnangu tõstmine ohvril pole lihtsakoeline tegevus, a´la "sa oled rohkemat väärt", sest.... sest muidu meie riiki ei jääks enam mõistlikke inimesi, kes dementseid vanainimesi hooldaksid. Või abikaasasid, kes on nõus vaimuhaiguse saanud abikaasaga ka edaspidi suhtlema.

Lahendus on kolmandate osapooltega suhtlemine. Toetusvõrgustikuga suhtlemine. Suhtlemine ühiskonnaga, teisisõnu. Sest ühiskond määrab, kes teist kahest on "arust ära" ja kes peab käitumist muutma. Tunnistajad on neli seina ja ühiskond. Meie ühiskonnas mees naist vägistada ei tohi, olgugi tal ahvatlevad hilbud üll. Mõnes teises ühiskonnas on naine vastutav, kui lahkus kodust ilma meessoost saatjata. See on relatiivsus. Kas peretüli on olemas, kui keegi seda ei kuule? Mõnes kohas on pereasjad pere omad, nii ei küsita, kui hästi lapsed kasvavad ja kas naine on OK seisundis "pere siseasjadesse nina ei topita", ...vahel siiski olen kuulnud seda ka eestlase suust. Nii jäävad teatamata laste julmad väärkohtlemise juhtumid. Üldiselt aga arvatakse, et "väärkohtlemine tuleb lõpetada" ning emotsionaalselt "kus on sotsiaaltöötaja silmad!!" Tuleb suhelda toetajatega. Vastuoluline on Eestis seadus, et lapsed peavad oma vanemaid igal juhul hooldama - ka siis, kui vanemate poolselt oli, ja tihti jätkuvalt on, püsiv väärkohtlemine.

Jah, meie ühiskond õnneks tervitab abielulahtusi, kui tunneme end ahistatult. Me usume, et oleme väärt õnne ning inimlikku kohtlemist. Ma arvan, et see on hea. Küps individualism tähendab seda, et saame ise valida oma kaaslased, suhelda inimestega, kes kosuvad meie armastusest, kes annavad meile tunnustust ja heakskiitu, mida me vajame. Me vajame vaid veidi julgustust, et jõuda endast anda veel, ja veel, ja veel... Head inimesed on tulvil väljaütlemist ootavaid häid sõnu, mis võivad saada hääle, kui meie ümber on õiged inimesed; inimesed, kes hindavad meie armastust. Maailmas on nii palju inimesi, kes tahaksid meeleheitlikult olla head inimesed, tunnustada kaaslasi, toetada, julgustada. Nad võivad kokku saada, võivad üksteist leida. Ja see on hea.

Kui suhted heade inimestega, toetajatega, oled valmis andma suure tüki iseendast, hooldades vanainimest, kes sind muuhulgas karguga vastu selga peksab, kui talle toitu viid. Võid kuulata tundide kaupa ämma sõimu. Sa jaksad. 

Läbi toetusvõrgustiku käib empaatiline toetamine, tõeline tugi. Eneseabiraamatute enesehinnangu tõstmise temaatika "olen rohkem väärt" on praktikas minu arvates jama. See teeb inimesed vihaseks. Ja siis nad põgenevad. Põgenevad Eestist ära. Põgenevad "ebaõiglaste" kohustuste eest ära. Kelle enesehinnang on mõistlikult madal, jäävad kohale. Nemad, kuulekad, lepivad, kuna nad pole vihased. Nad on ehk hästi väsinud, aga mitte lõputult masendunud. Nad ei ole frustreeritud ja vihaselt masendunud, et mitte keegi ei tee nende heaks teab-mida. Kui ühiskond ei sekku, nii ongi hea. Sest alternatiiv on mäss, vastuhakk, lahkumine jäädavalt. Nii võib keegi meid veel pubekateks pidada.

 Me pole oma riigile head lapsed.

:)

SOTSIAALABI - paarisuhe

Ma siin mõtisklen, eelmisele teemale jätkuks... et ressursid on ikka määravad! Ega siis inimesed väga teadvusta seda kõike, aga käitumises on siiski enda OMANDI kaitsmine sügavalt sees. Ja eks me tahame sotsaalabi ka (sotsiaalseid garantiisid).

1. armukadedus.
peites oma kallima tuppa, keegi ei saa teda endale võita, ega ära viia. Naised, kes teesklevad peavalu, kui mees välja läheb, teevad instinktiivselt õigesti. Pead enda oma kalliks, kui mõtled, et paremat nagunii ei saa. Halb on, aga kuhu mujale mul minna? kelle rinna najal nutta?

2. võitlus kinnisvara pärast.
Vanainimene, kes dementseks jäänud, kardab, et temalt võetakse ta vara. Saab aru küll, enda jõust jääb väheks. Nii siis kaitseb, kuis oskab. Kõik on kahtlased. Eriti minia. Või see kahtlane pulgajunkur.

3. väärt info varjamine.
igaks juhuks....

4. SOTSIAALSED GARANTIID!

Mees, kes oma naist oma korteris peab, teeb õigesti, kui ta teda välja ei luba. Nii ei saa naine põgeneda. Paljudes riikides on naiste liikumisvabadus äärmiselt piiratud. Sest muidu võib keegi teine mees nad endale võtta. Või naine võib võõra mehe juurde joosta, suurte lubaduste peale. Tal on, kuhu minna...

Meil Eestis on naised ja mehed seaduse silmis võrdsed, kuid ohud on suured.... Mu mees VÕIB parema naise juurde minna. Su naine VÕIB parema mehe omale võtta, kui sina! Kas pole mitte karm, kui võetud on ühine kinnisvaralaen?

Kuhu ma elama lähen, kui mu mees mind enam ei taha? - Paljude naiste karm küsimus iseendale! Mis minust saab, kui lasen oma mehe välja ja ta saab aru, et on väärtmees ja võtab naise, kes teda tõeliselt armastab?

"Ei, ma ei lase oma meest välja! Sest ta sõbrad võivad talle öelda, et ta on väärt. Siis ta otsib endale naise, kes teda armastab ka. Mitte ainult ei taha temalt sotsiaalabi!"

Abieluleping on garantii, et abikaasal on kohustused ja järgnevad sanktsioonid, kui kohustusi ei täideta.

Tuletan endale jälle meelde küllalt vana raamatut, milles antakse naistele nõu, kuidas trikitada mees endaga abielluma. See on elu tipp, eesmärk, garantii, õnnestumine! Sest lahutada enam ei saa. Võib, aga kohustused jäävad.... hahahaa! Naine saab tanu alla, järelikult nälga ei sure.

Meil on mingi sotsiaalabisüsteem siiski olemas, nii et teoreetiliselt võib vägivaldse kaasa juurest põgeneda ka siis, kui normaalseid sõpru üldse ei olegi.

Küllalt palju on juhtumeid, mil ühine kooselu on lagunenud niipea, kui majanduslikult nõrgem pool saab kah välistele ressurssidele ligi - lõpetab ülikooli ja läheb tööle või leiab rikka armukese. Siis too leivateenija või korteriomanik on "lahku kasvanud" või "intellektuaalselt võõraks jäänud". Eestis on tõsine probleem, et värskelt kõrgharitud naised põlgavad oma vanad elukaaslased-ehitusmehed ära. Nood on jäänud (või saanud) uues maailmanägemuses madalalaubalisteks.

Ma ise viimasel ajal küsin otse armukese rollis olevalt inimeselt, mis on ta kavatsused ressursside mõttes. Tihti selgub, et salaarmukest peetakse, kuna ei taheta tänavale tõstetud saada.... Või siis vallaline "suhtleb" abieluinimesega seetõttu, et ei suuda kohustusi kanda. Või siis labaselt - tal pole pakkuda "oma pinda".

Väärkohtlemise juhtumeid analüüsides selgub tihti, et polegi muud varianti. Tuleb leppida pahura paranolise vanainimesega, kannatada kõik välja, kuna seadus käsib - omasid tuleb hooldada 24/7! Ja pealegi tasuta.
Samuti ütleb seadus, et abikaasa eest tuleb hoolitseda, ükskõik mis tingimustel. Lahutada võib, kuid see ei vabasta hoolduskohustusest! Tuleb tagada ülalpidamine, juhul kui eks ise ei elata end (lugege seadust, kui ei usu)

Abielus pole tihti muud varianti, kui taluda dementset ja paranolist ämma, kelle juttu ja tegusid terve inimese vaatepunktist analüüsima hakates võib end vaid tõeliselt vihastada. Vanad aga seejuures nõuavad erilist austust ea tõttu ja just nemad teavad, kuidas lapsi kasvatada! Kuna nad on vanad ja elasid nõuka-ajal, lugesid kasvatusalast lektüüri ka omal ajal.

Ma mõtlen jälle iseenda tutvusringkonna näidetele... Mõtlen, et armukadedus on ikka vahel päris mõistlik. Eraldades kellegi oma vanadest sõpradest, kaob ohvril side "normaalse" ja harjumuspärase keskkonnaga. Pole enam kedagi, kes ütleks: "põgene! sa oled väärt enamat!"

Tänapäeval on (uuringute järgi) ootused abielule suured - tahetakse armastust, tahetakse olla armunud, kaasaga võiks siduda tõeline sõprus ja usaldus. Ootused on kaugelt üle selle, et keegi sünnitaks lapsi või elataks mind ära!

Pettus on siis, kui valetatakse tunnete ja ootuste kohta, aga tegelikult tahetakse vaid tasuta elamist.

Noored ütlevad vahel oma seksuaalsuhete kohta ausalt: "ma ei taha praegu suhet (aga ke**i tahan ja teen)". Selle kohta on vist vana ütelus: miks osta lehm, kui saab tasuta piima. "ma ei taha sind lohutada, kui oled kurb. saame vaid siis kokku, kui mina tahan"

Mul on tutvuskonnas mitmeid juhtumeid, mil on tegu pettusega (eks vaikigu see, kes end ära tunneb). Lootuses tagada elatis, jäädakse rasedaks. Kuigi selge, et suurt armastust pole ning käimas läbirääkimised lahkumiseks.
2. Kuigi armastust ja armumist pole, teeseldakse suurt kiindumust, piiratakse suhteid sõpradega, kes võiksid "ohvrile" meelde tuletada elu kõrgemaid eesmärke - kooselu armastuses (mitte halastusest ligimese vastu)
3. Kaaslast alandatakse, et ta ei tunneks viha väärkohtlemise pärast, vaid hoopis ise tunneks alaväärsust. Kui inimene usub, et keegi teine ei taha teda, täidab ta kõik käsud. Ei lahku, käib tööl, toob raha koju.... vahel saab hea kohtlemise - preemia - osaliseks.

Aga kallis lugeja, kelle pool nende juhtumite korral olla?
See on sügavalt eetiline küsimus.
Kas peaksin oma sõpra ärgitama, et "sa oled väärt rohkemat?"
Või peaksin olema selle teise poolel, kes ei iial elus kohta kedagi teist nii head kui mu sõber? Kas "sel teisel" parema puudumisel pole siis õigust mõõdukale õnnele (ei ole soojas tundes, kuid peetakse siiski soojas süles ja voodis).

Kas pean laskma oma lastel teha ise oma eksisammud, kuigi näen juba ammu hunti lambanahas? Kas peaksin mõtlema, et las mu sõber olla lammas, kui ta tahab? Isikuvabadus ennekõike?

Kas peaks ärgitama kedagi hülgama oma pere, kui ollakse õnnetu?

Vastuseid:
Kui oled petja-pool, pole iial hilja anda oma kaasa vabaks, et ta saaks ise oma õnne otsida. Siis annad talle võimaluse. See on tõeline kaastunne. On ego küsimus, kas saan teda endale hoida. EGO räägib, kui veenad end, et sinuga on tal piisavalt hea ja ta ei leiaks kedagi. Tõeline kaastunne tähendab, et lased inimese, keda sa armastad, vabaks oma õnne otsima. Vaid tõeline kaastunne lubab tunnistada, et sa ei armasta oma partnerit piisavalt palju, selleks, et kogeda õndsust. Petetu tunneb viha, kui jätad ta maha. Õigusega. Aga see on kangelastükk, mis väärib kiitust.

Me tahame olla koos hingesugulastega. Kui me ei saa olla koos "omadega", on see puhtalt lahendamata sotsiaalabi küsimus.

Vaadakem tõele näkku, daamid ja härrad! Nimetagem asju õigete nimedega!

Vaid tõeliselt küpses ühiskonnas võime ise otsida oma kaasad, võime ise otsida oma karja, kuhu hinges kuulume. Luua oma loomingut, üheskoos, usaldades.... panustades. Sünergias, koostöös, tunnetetulvas, armastades, kaastundlikult, hoolitsedes nõrgemate eest. Vaid siis pole me orjad, meid ei otsita koerte ja relvadega, vaid siis ei nõuta meilt võimatut.

Võitlus olgu meis

Tahaksin jagada üht "lihtsat" tõdemust, mis mulle kasu toonud. Tajun kasu, kuna nõndaviisi teravalt mõtlen ma alles nüüd. Niisiis -

Mis suunda vestlus viia? Mis sõnu kasutada? Kas argumenteerida? Kuidas?

Kas kasutada argumente või kõigepealt tunnustada vestluspartnerit? Kas vastata siiralt või varjata väärt infot?

Naiivselt arvasin, et suhete ülim eesmärk (pea alati) on info vahetamine, jõudmaks koostöös parima tulemuseni, avada lisaväärtused. Ähh, kas rikkusid mu psühholoogiaõpikud!?

Tean nüüd, inimeste peades on tagumas hääl: ressursse on vähe! Sa raba nüüd, või jäädki ilma!
Vajalik on VÕITLUS!
Iga vestlus on võitlus. Avalik väitlus "tõe ja õiguse" pärast. Piiratud ressursside nimel! Võitlus.

Vestluse eel selgugu:
1. mis on mu eesmärk
2. kes on mu publik
3. Tegu on avaliku väitlusega! ...või on harv erand?

Ka lähisuhetes sagedaste tundub olevat mäng publikule. Kaks inimest mängivad alainformeeritust, ehk lolli.... Mõistatasin kaua, misjaoks? Vastus:  süvahoovusis idaneb kunstiteos - väitlus publikule. Teisisõnu - teist ei saa usaldada. Ega usaldagi!

Egas ma mässa, igamees päästku oma nahk! Võitlus on karm. Väljavaated paremaks palaks paranevad... KUI lepin võitlusega. Saangi osavaks sõdalaseks.

Tõuskem siis juhtideks. Kari laseb end rõõmuga kanda. Kes ikka igavesti võitlusvalmis olla jaksab?! Las tugevad hoiavad. Las isakesed kaitsevad meid!

Ideaalis, paarisuhete ülim eesmärk - ühine koostöö ja usaldus. Ühine võitlus? Ühiselt missiooni nimel, mis väljaspool meid!

Väitlusvõtted olgu alati võtta....! On oht avalikuks väitluseks.

"Sinu sõnu kasutatakse sinu vastu!"
Minu sõnad võivad mind päästa!

Võõrad on nemad. Nemad ei arva, et ma ei ründa. Võidan nende usalduse. Uinutan valvsuse. Lämmatan ärevuse. Hajutan! Tõhusad meetodid on psühholoogia uurimisvaldkond.

Kas loobuda viisakuse tõttu küsimustest? Aga siis loobun empaatiast.

Kas loobuda viisakuse tõttu küsimustest?

Jah, vahel on hädasti vaja, et keegi ütleks: "See kuningas on ju alasti?"
 Aga viisakad inimesed ei küsi. Ega võta seda teemat päevakorda (agendasse).

Võib vist öeda küll, et mina esitan tavaliselt väga palju küsimusi, aga ma tean, et vahel on mõned teemad tabud. Aga mitte ainult. Vahel pole meie õhtune vaba aeg mõeldud "probleemide" arutamiseks. Vahel ma ise ütlen, et "kuule, räägime parem millestki rõõmsast hetkel!" Või siis vastupidi: "ma tahaks kurval teemal arutada," või siis: "ma tahaks mingil teemal väidelda/mõelda selle üle," täiesti neutraalse meeleoluga.

Seetõttu ongi enesekehtestamisoskus nii oluline asi: me ise saame valida vestlusteemasid, kuna meil endal on oskus oma aega ja oma elu ise planeerida!

Vastasel juhul - kui sa iial ei oska "viisakuse" tõttu vestlust suunata, lähedased ise peavad sinu enesetunde eest vastutama ja "viisakusest" vältima kõiki küsimusi, vältima kõiki potentsiaalselt ebamugavust tekitavaid teemasid, vältima küsimusi, millele ei leidu ühest vastust. Et sind mitte pahandada.

Hiljuti ma tahtsin ühele küsimusele vastust, kuid mu vestluspartner ei tahtnud seda tol momendil päevakorda võtta. Ma nägin küll, kuidas ta üritas "vihjata", et mu küsimus on "valedel alustel" või et ma ise olen väheinformeeritud.
 -Mida sel juhul teha? Haarata sõnasabast ja hakata vaidlema? - Jah, ma olen vähe informeeritud. Seetõttu ma ju küsingi?! Kas mul pole "õigust" seda küsida?! No eks igaüks tahab ju maailmast sotti saada ja sõnavabadus on Põhiseaduses sees. Minu võit vaidluses on ette teada.

Aga jah, mida siis teha? Kas olla "viisakas" ja tunnistada, et mu küsimus on rumal?

Mõnes seltskonnas on vestluse metatasand ja enesetunde teemad alati päevakorrast maas.

Kui läheneda ainult empaatiliselt, psühholoogi mängides, võin teisel aidata saada oma tunnetega kontakti: "ma näen, et sa tahaksid praegu tegeleda hoopis muude asjadega, kui mu keerulistele küsimustele vastust anda. Millele, ma isegi tunnen, pole ühest vastust. Kas tahaksid sellest rääkida millalgi hiljem? Mul oleks selle üle hea meel, kui saaksid mind veidi aidata" -See viis on üsna mõistlik paljudes olukordades.

Jah, aga point on selles, et mõnes seltskonnas on tunnete teema (ja vestluse metatasand) täielikult agendast maas. Ka tunnetele vihjamine võib olla ebaviisakas tegu. Eriti, kui tunnetest ei räägita kunagi. Siis viisakas inimene saab nõiaväel vihjest aru, et ta "küsimus ise on rumal", ja lõpetab vestluse.

Aga see ebakonstruktiivne suhtlemismuster ei pea selliseks jääma! Kui õpime ära, kuidas edastada enda soove, oma tundeid, ehk end kehtestada, saan olla oma väljendustes vabam. Siis mu lähedane ei ründa mind pahaselt, vihjates: "no see ei ole sinust just ilus"

Aga on ilus! Ilu on küsmuste esitamises. Ilu ongi maailma uurimises, uudishimus ning elurõõmus, uute muljete saamises, õppimises, tunnete jagamises, avatud meeles.

Kui see kaob, oleme vanad. Meie ajud kärbuvad.

Jah, eelistan agenda valimise oskust, mitte viisakat vaikimist. Eelistan viisakat agenda valimise oskust, mitte ründamist. Eelistan endast lugupidavat agenda valimise oskust, mitte tallalakkumist. Eelistan siirust, mitte silmakirjalikku vihjamist.

Eks ma solvun vahel vihjamise peale :) Kuna mul on teised väärtused, jah vahel ma tunnen, et teised võiksid pigem minu reeglite järgi mängida. Ja minu reeglid on, et parem räägime juba otse, kui ründame vestluspartnerit kõrvalise teemaga või teeskleme solvumist. Ma vahel kiusust ei arvesta vihjeid. Ma vahel väsimusest ei jaksa vihjeid jälgida. Või siis tahan end vabalt tunda ja leian, et mu moraalne kohus pole vihjeid otsida.

Miks siis mitte õppida enesekehtestamisvõtted ning suhelda vabamalt?!

Jah, ma väldin neid vihje-inimesi. Sest see on emotsionaalselt kurnav, ja klatsh iseeneses on surmavalt igav! Kui samal ajal on meil maailm valla, mida siiralt uurida! ....kui samal ajal saame minna lähemale, mitte ehitada seinu üksteise vahele. Seinu teadmiste ja seinu inimlikkuse vahele.

Küsimuste küsimine aitab meil jõuda lähemale teadmisele, lähemale üksteisele, lähemale mõistmisele ja hoolimisele. Loobudes küsimustest, loobun empaatiast.

Jah, "viisakusel" on vahel väga kõrge hind. See maksab inimlikkuse. Me loobume empaatiavõimest.
Sest!
Me ei saa aru.

Kas armastus on tegu või tunne

Ma olen kohtunud kummaliste inimestega, aga hiljuti kohtasin ma isekat inimest ka. Ma kohtusin iseka inimesega. Ära nüüd imesta, kallis lugeja, kus ma varem olen olnud... Aga tõesti-tõesti, ma pole varem süvenenud isekate inimeste maailma, kuna nad pole minuga tahtnud suhelda. Seletus on rabavalt lihtne ja loogiline - raha mul pole, ja minust nad ei hooli (ega kellestki teisest).  Tegelikult ma ka edaspidi neid ilmselt eraelus niisama lihtsalt ei kohta.

Isekus... hmm... Kuidas neid inimesi aidata? Mida neile öelda? Kuidas olla nendega läbinisti empaatiline, kuid samas juhtida pehmelt ja tugevalt "õigele" rajale? Isekas inimene kannatab, vähemalt need, keda ma kohtasin... Ta kannatab kõvasti. Kannatab üksinduse, kannatab igavuse käes. Ta kannatab, kuna ta tunneb, et ta elu on sügavalt mõttetu. See ongi! Ta elu on tühine, ta ei aita mitte kedagi, ta kaebleb, ta hädaldab... ta tunneb, et teised teevad liiga vähe. Vanemad on halvasti kasvatanud, partner pole piisavalt musitanud, ülemus ei ole piisavalt kiitnud, vestluskaaslased pole piisavalt tänulikud. Riik ei anna talle piisavalt raha. Jah, ja mis kõige olulisem - mitte keegi ei armasta. Ju vist. (Ta on taibukas)

Ma nägin inimtüüpi, kes ei tea, et ta peaks hoolima hakkama, selleks et depressioonist ja igavusest pääseda.

Nojah, enamus meist vajab mõtestatud tegevust, me vajame, et keegi sõltuks meist. Või et me suudaksime midagi muuta, panna kedagi naeratama. Ehk tahame kontrolli millegi üle? Kontrolli elu üle, et kellelgi oleks hea. See ongi vist armastus, kui tunneme tõeliselt sooja tunnet, heldimust, rõõmu ja ühendust. Oleme tõeliselt kaastundlikud, tahame kedagi rõõmustada. Maailm vajab meid.

Ja siis on mõned õnnetud, kes tunnevad end tõeliselt halvasti, kuna neil ei ole mitte kedagi, kellest hoolida. Tuleb tähele panna, et ma nägin nimtüüpi, kes isegi ei tea, et ta peaks teistest hoolima hakkama, selleks et oma depressioonist ja igavusest pääseda.

Kas ma olen julm? Kas ma teen kellelegi oma sõnadega liiga? Kas ma olen südametu, öeldes, et teistest tuleks tõeliselt hoolima hakata? Kas keegi vaidleb vastu, teatades, et hoopis teistel on kohustus ESIMESENA armastama hakata?? Ja siis, sina, oled nagu poes, vaatad ja uurid, kas kaup vastu võtta? Kas see kaup rahuldab mu nõudlikke kapriise? Kas ma tunnen end piisavalt rahuldatuna?

Vaat mina ei julge eraelus öelda, et võiks hoolima hakata. Aga see kohutav kannatusterohke igavus on hirmus.

Kui tunned end ära... lahendus masendusest välja on olemas. Ma annan suuna kätte. Kui see postitus siin kellegi elu suudab muuta, olen õnnelik. Kui keegi on ärritatud, hinga rahulikult.

Sest tõesti, inimesed küsivad minult vastuseid, ja vahel ma otse ei julge öelda. Ma kardan solvata. Sest igaüks tahab mõelda, et nad on juba piisavalt head. Aga probleemiks on salajane mõttetuse tunne.

Kui tunned, et sa niisama oled mõttetu ja väärtusetu, tee mingi heategu maailmale. Su elu muutub mõttekaks.

Soovitus: Jätkata hoolimist, tubli! või  alustada hoolimisega, jätkata regulaarselt.

Hoolitse taime eest, silita kassi, naerata, tee mingi töö ära, anna midagi maailmale oma kutsetööd tehes, tegele vabatahtliku tegevusega, mängi naabrite lapsukestega, pühi trepikoda ära, aita kellelgi poes käia... toeta noorte ettevõtmisi, osta teatripilet....

Jah, vahepeal võib mind teatrisse vaatama tulla. Genialistide klubis on viimased  "Rääkiva inimese" etendused. Rääkiv inimene. Tõeliselt diip.  Tõeliselt meelelahutuslik. Samaaegselt. Ja piletirahaga toetad toredate noorte teatritegemist. Siis sa hoolid. Ma tean.

"Rääkiv inimene"

Hädaldav elustiil teeb tuju s...ks!

Mul on tõsiselt võetav tähelepanek. Nimelt me kõik teame, et mõned inimesed vinguvad teistest rohkem. Ehk on mõnel perekonnas täiesti must lammas, kes hädaldab pidevalt, ilma igasuguste pausideta. Jah!

Viimasel ajal ka mu eraelus on mu tutvusringi tekkinud mõned sellised inimesed. Nii et räägin suu puhtaks. Miks ma räägin siin suu puhtaks? Jah, sellel on ka oma point. - Sest nendega ei annagi suhelda. Ei saagi sõnumeid vahetada. Ei saagi siirastest mõtetest rääkida. Ei saagi asju arutada. Sest nad ei kuula. Nad ei kuula, kui nad hädaldavad. Ja nemad, nagu ma ennist ütlesin, hädaldavad kogu aeg. Jah! Isegi siis, kui nad on vait, valmistavad nad oma peas ette repliike, mida välja paisata. Kõik on halvasti, kogu aeg. Ilm võib olla päiskeline, vihmane, lumine, lõrtsine, sume.... nende tekst, mida nad huultega välja ütledad, jääb samaks. Hüüatustel on sama kõla, helin, toon, rütm, meloodia.
"kõik on perses!"
"kõik on putsis!"
"täielik sitt"
"putsi"
"ütle, on ju nii!"

Uue ajastu palveread? Uue religiooni algus. Sest vanemaealised prouad ei ole sellise mantraga eriti harjunud. Tõmbuvad õudusest eemale, kui noored niiviisi palvetavad.  Ka mina ei poolda sellist usuvoolu.

Miks?

Sest see usk on uskumatult sitt. Andke andeks, et ma sellist sõna kasutan. Aga saate ju isegi aru, et vaimse kirkuse asemel läheb tuju uskumatult halvaks, mõte vajub mülkasse ning ma ehitan enda ümber kaitsevallid. Sest kui minuga ei suhelda, ma selle ususektiga ei ühine. Tuju läheb halvaks.

Jah! Kallid inimesed. Kui Teie tuju on krooniliselt halb, siis palun pange tähele, millega te päev otsa tegelete! Millega te olete hõivatud nii 8 kuni 12 tundi iga päev? Äkki teete veel ületunde ka? On see pidev häda ja hälin? 
Jah, kui nii, siis SUHTLEMISEKS ei jäägi ju aega!!! On vaid ühispalvused. ja kui mina sellesse sekti ei kuulu, siis mind Sinu elus ei ole. Ega tule!

Häda-häda-häda. Mul on ette heita, et kui meil on ühisprojektid teha, siis see on uskumatult keeruline, kui suhtlemist ei toimu. Sõnumite vahetamist ei toimu. Ega hakkagi toimuma, kui palvus ei lõpe. Või mantra. Ma ei tea, kuidas nad seda nimetavad, kuna nad on liiga hõivatud, et minu küsimusi kuulata. Ja nad ka ei vasta.

Nii, minu teooria on, et kuna sotsiaalsed sidemed on inimloomale üliolused, ja teada on, et "tänu" pidevale hädaldamisele suhtemist ei toimu, hädaldajad tunnetavad üksindust. Üksindustunne aga viib depressioonini. Ma väidan, et mulle tundub, et ületundidega hädaldajad muutuvad depressiivseks.

Lahendus on lihtne. Hädaldamine lõpetada ja märgata inimesi enda ümber. Vähemalt mõned tunnid päevas. Või siis, kui meil on vaja ühise projekti kallal tööd teha. Teeb minu elu lihtsamaks. Ja suhelda on tore.

Aitäh kuulamast!

Meie, lihtsate eestlaste depressioonisoovitused

Ka minul on depressiooniteooria. Ma kirjutan humoorikalt, ma luban. Mul on tunne, et pean kirjutama tõsisemal teemal ka ja seisma oma elukutse eest. Inimestel on tihti lihtsad teooriad, miks depressioon tuleb ja/või mida ette võtta. Ütleme, et tuju on pikemat aega kehv. Et mida siis teha??

Vanaema - söö nüüd ometi! Sa pead korralikult toituma! (sõja ajal oli ilmselt nälg ning meeleolu kõikus toitainete ja vitamiinide puudusest;  nälg ja alakaal kahtlemata otseselt põhjustab depressiooni)

Ema - jaluta värskes õhus ja lase endale valgust! (D-vitamiini (aka päikesevitamiin) puudus põhjustavat ka depressiooni (näiteks vanuritele peaks seda apteegist juurde tooma), samuti päevavalgus mõjutab hormoone ja ajutegevust ning valguse puudus tekitab (talvist) depressiooni)

Noor sõber - tee trenni! Siis meeleolu tõuseb. (tänapäeval noored jah tihti ei liiguta piisavalt oma keha (arvuti ees). Liikumisvaegus kahtlemata põhjustab keha väärtaju ning ainevahetushäireid, ka strssihormoonide kuhjumist ning häireid närvirakkude töös)

Mingi mees - seksi! (lähedust, ka keha puudutamist on tõesti inimesele vaja: Näiteks lastekodulapsed ei kasva kuigi pikaks kasvuhormooni defitsiidi tõttu)

Mingi naine - räägi! (rääkimine on mõtlemine ja lähedus. Mõelda on vaja, et tegevuskava paika panna. Mõtestatud tegevus kahtlemata toob endaga kaasa helgema tuleviku ja soovitud olukorra). Rääkimine on eriti naiste viis luua lähedust. ka seda on vaja.)

Mingi psühhiaater - võta antidepressante! (ajukeemia näppimine võib tõesti ajutegevust mõjutada. Näiteks loom muutub ükskõikseks, kuigi ta on ihuüksi ja keegi teda ei armasta)

Mingi tuttav - ära mõtle! (liigne muretsemine ei muuda midagi, muudab vaid nukraks. Selge see, et mingi muu tegevus on andekam kui lõputult sama asja kedrata oma peas)

Joogaõpetaja - hinga! (hingamine lõdvestab ja varustab keha hapnikuga. Tülide käigus inimesed ei hinga ja paanika tekib otseselt hapnikupuudusest)

Sensitiiv - maksa mulle raha ja ma pobisen nõiasõnu.  (usk annab jõudu, jah, ja platseebo)

Sõber - mine peole! (isolatsioon ja muljetepuudus tekitab stimulatsioonivaeguse, ja ka suhtlemisvaeguse. Inimene on tõesti sotsiaalne loom ja vajab suhtlemist ja muljeid keskkonnast)

......

Depressiooniteooriaid on lõputult. Kui inimese elus on miski puudujääk, selge see, et tunneme end halvasti. Kui me ei tunneks end halvasti, poleks põhjust puudujäägist rääkida. Meil on palju vajadusi. Üldse on elusolenditel palju vajadusi, et nad oleksid terved ja rõõmsad.

Aga inimesed, KÕIGILE EI SAA KIRJUTADA SAMA RETSEPTI!!!!

Me ei kuula ega vaatle tähelepanelikult, millest teine puudust kannatab. Nii ilmutame uskumatut empaatiavaegust!!! Mei ei mõista, ega tahagi, meil JUBA ON RETSEPT! vahel tahame ajapuudusega ikkagi jubedalt aidata ja kirjutame ikkagi retsepti!

Näiteks üks sõber tahtis mind aidata, öeldes, et peaksin rohkem trenni tegema. Ta unustas küsida, kas ma juba liigun piisavalt. Ta unustas küsida ja ei lasknud ka mul vahele rääkida.

Veel olen nördinud arstide peale, kes kirjutavad antidepressante, selle asemel et elustiili nõustada. Kui armastuses hüljatud - maha jäetud, ihuüksi, elu peab ümber korraldama - muuta tundetuks - siis ta ilmselt jääbki üksikuks. Ta ei armu uuesti, kuna on emotsionaalselt tundetu. Elu näitab, et antidepressantide peal purunevad emotsionaalsed suhted kergesti. Ükskõiksus, anorgasmia, frigiidsus, impotentsus. Aga hea on see, et enam ei häiri. Isegi üksindus ei häiri.

Ehe valu võib teinekord olla parem kui tuimus. Armastus tuleb kahtlemata kasuks. Aga see on minu teooria. Küsige nüüd, mis armastus on. Kahtlemata hõlmab see empaatiat, tähelepanelikkust ning emotsionaalset tundlikkust. Ja et me kasutaks oma intellektuaalset võimekust ja jagaks nii adekvaatset informatsiooni, kui me suudame. Me peaksime mõtlema, millest meil puudus on ning proovima ka muutusi ellu viia. Ja tegutsema - parema elu ja unistuste nimel meie lähedaste (ja jõudumööda ka ühiskonna) hüvanguks.


Tahaksingi siinkohal lõpetada, aga mul tuli üks asjakohane kirjatükk meelde, mille kunagi kirjutasin oma kogemuse pinnal. See sobib siia ülihästi. Nii et lisaksin veel oma humoorika nimekirja asjadest, MIDA MITTE ÖELDA kriisis lähedasele. miks mitte julgustada nimekirja jätkama? Autorlus pole täielikult minu oma, kõike nimekirjas olevat mina isiklikult pole (õnneks) välja mõelnud ja ega ise kasutanud. Ma guugeldasin ka (sain ideid) ja pealegi ma olen kuulanud teisi. Osasid asju on mulle endale isiklikult minu suhetes öeldud. Olen kuulanud teisi kõrvalt. Hoolikalt. Mina panin "ainult" kirja, ärge tapke sõnumitoojat.
--------------------------------------

Mida MITTE TEHA, kui su lähedane on kriisis.

1. “See kõik on möödas ja pole mõtet sellele enam mõelda.”
   “Ära mõtle sellele!”
   “See on minevik. Mine eluga edasi”
   "Ela!"
   
   
2. Võrdled teise kogemust endaga. Näiteks meenutad sündmusi, kui su läpakas varastati või kui sa ise lahku läksid. Või kui tegid ise eksamit. Kasutad olukorda võimalusena iseendast rääkida.
    "Ma tean, mida sa tunned!"  (amputeeritud jalaga mehele)
   "tead, mina, aasta oli siis tuhat üheksasada üheksakümmend-midagi, kui ma......jne"
   
   
3. Kasutad kannatanu seisundit võimalusena enda halbadest tunnetest rääkida. "Oi, sa arvad, et oled siin ainus kannataja, tead, mis mul..."
   
   
4. “Sellel kõigel on põhjus!”
   “Ega me ju ei tea, mis millekski hea on”
   "hea on, et nii läks. Ühel päeval sa tänad saatust veel!"
   
   
5. Kõnnid minema, viskad telefonitoru hargile, naerad.
   
   
6. “Sa oled nii imelik/ebanormaalne/rumal, kui sa usud selliseid mõtteid/tunned sedasi”
   “Kui sa selline oled, peame su hullumajja viima!”
   “Ära ole rumal, su tunded on ebaadekvaatsed praegu. Saa aru sellest ometi juba!”
   “Tule mõistusele!”
   
   
7. “Seksi!”
   “Siin aitab küll ainult üks korralik k**p”
   “Tundub, et sa pole kaua aega nu**i saanud!”
   “hei, sulle kuluks praegu ära paar üheöösuhet !”
   "Hea ongi, et naisest lahti said. Lähme nüüd koos litsimajja."
   
   
8. Üritad nukrat teemat katkestada, hakates rääkima oma kassist.
   “Tead, mida mu kass täna tegi? Ta tõi mulle hiire, siis lakkus koort ja lõi nurru. Ta on nii nunnu”
   
   
9. “See pole võimalik, et sa end nüüd nii halvasti tunned!”
   “Oled sa kindel, et sa ise ei puhu asja suuremaks, kui see asi väärt on?”
   “No kuule! Küll sa teed sellest ikka numbri!”
   "Ära hädalda!"
   "Ära vingu siin"
   
   
10. Need tunded on tobedad/lapsikud/rumalad/ebakohased/
    “See asi ei ole seda väärt, et lähed endast välja!”
    “kuule, see mis sa just ütlesid, on mõttetus”
    "sa pole adekvaatne!"
    
    
11. Proovid ise nende probleeme lahendada.
    
    
12. Õpetad, et palugu Jeesuselt abi.
    “Palu Jumalalt ja siis juhtub, et...”
    
    
13. Küsid hunniku küsimusi hädalise mineviku kohta.
    "Kindlasti on palju asju, mida su vanemad su kasvatamisel valesti tegid. Räägi sellest"
    
    
14. Ütled, et kõik on mõtemises kinni.
    “Mõtle positiivselt!”
    “Pea püsti ning mine eluga edasi”
    
    
15. Soovitad psühhiaatrile aeg kinni panna (nii et sina ei pea teda ära kuulama)
    “Ma tellin sulle takso ja saadan su hullumajja. Ära muretse. Me siin lõpetame õlled. Aga anna kindlasti teada, kuidas sul on”
     "Sa oled hull!"
    "maga ennast välja! või on sul miskit muud viga?"
    
    
16. Püüad tuju tõsta, räägid anekdoote või lõbusaid lugusid.
    
    
17. Pakud alkoholi
    “Joo ometi. Siin ei aita miski muu”
    "Võtame selle peale!"
    "Lähme jooma"
    
    
18. Räägid, et sina oleksid olukorra palju paremini lahendanud (ja räägid sellest).
    
    
19. Räägid, et kõik kannatused on jumala tahe. Ükskõik, mida kaaslane on pidanud läbi elama või tundma, on see olnud (sadistliku või "suuremate plaanidega") jumala meeleheaks. 
    "jumalal on sinuga suuremad plaanid"
    "jumal tahtis nii"
    
    
20. Teeskled, et oled shokis.... ja tõmbad tähelapanu algselt probleemilt endale (ja enda reageeringule).
    “Issand jumal, ma ei või!”
    “Kui kohutav!!”
    "oi ISSSAAAAAAAAAAAND!!!!!!!!!"
    Teeskled närvivapustust, hädaldad nii, et kõik peavad hoopis sind ennast lohutama
    tõsimeeli: "Oleks minu ajal sellist asja olnud!"
    
    
21. Pakud küsimatagi nõu. Pakud nõu, kuigi seda ei palutud.
    (ja teeskled solvumist, kui teine ei kuula või ei tee sinu käsu järgi "sa ei tahagi end ju aidata")
    "ma tahan sind aidata, seepärast tee..."
    "Sa pead ennast ise aitama!"
    "Sa oled oma olukorras ise süüdi!"
     "Ma ju ütlesin, et... /me oleme rääkinud, et.../sa teadsid, et.../sa oled loll, kuna sa mitte kunagi ei...."
    
    
22. Teeskled, et kriis pole tõsine ning vahetad jututeemat.
    
    
23. Ütled, et nende probleemid on liigse fantaasia vili
    “Sa oled asjad üle mõelnud!”
    “Kuule, sa mõtled üle!”
    
    
24. Võrdled kuuldud juttu oma tuttavatega, kes on ametlikult hullud (saadetud hullumajja, psaikod, skisofreenikud) ja/või teinud enesetapu. Rapoorteerid, et tuvastasid hullumeelsuse diagnoosi, kuna lugesid miskit internetist.
    "Sa oled täpselt selline, mida ma internetist lugesin. Täpselt! Ka sinul on see diagnoos"
    "sa oled haige!"
    "sul on depressioon!"
    "sa oled psühhopaat/sotiopaat/passiiv-agressiivne/ebastabiilne!"
    "Sa oled naine!" (diagnoos)
    "Ta on mees. Mehed ei jaga ju tunnetest midagi." (viide emotsionaalsele alaarengule ja psühhopaatsusele)
    "mehed on marsilt!"
    
    
25. “Ühel päeval sa vaatad sellele tagasi ja naerad enda üle kõva häälega
    
     
    26. Ütled, et inimese emotsionaalsed vajadused on naeruväärsed.
    "Mis sul veel vaja on? Sul on toit laual ja katus pea kohal!"
    "Mõtle, lapsed aafrikas praegu kannatavad, ja sina virised siin enda tühiste hädadega"
    "Mõnes teises peres pole süüagi!"
    "Sõja ajal polnud keegi depressioonis"
    "Meie esiemad sünnitasid kartulivao vahele ja siis kõplasid edasi"
    "Ära tee väljagi!" (kiusamise puhul)
    "Igaüks peab peksa saama, siis saad tugevaks"
    "kellele neid naisi vaja on?! saab ka üksi hakkama. ja pareminigi"
    
    27. Naeruvääristad ratsionaalset mõtlemist ja/või käsid käituda primitiivsete emotsioonide ajel
    "Need, kes koolis on head, ei saa nagunii elus hakkama. Sa oled neist igal juhul tuhat korda üle"
    "Maksa kätte!"
    "Tee neile tagasi, vaat mis!"
    "Piina teda! Ähvarda."
    "Ütle, et ta ei näe iial lapsi"
    "Sa oled naine. Naised ei mõtlegi ratsionaalselt. Sellega peab arvestama"
    "Selles olukorras siin ei ole mõtlemine hea"
    "Sa mõtled liiga palju. Asjad on palju lihtsamad" (ära aja mu juhet kokku oma keerulise jutuga)
    
    
    28. Viitad kehategevusele ja biokeemiale
    "see on hälbeline ajukeemia sul"
    "Su peas on pahad molekulid. Selle vastu on rohtu"
    
    
    29. Viitad, et inimene on olukorra ohver ja ei saagi midagi teha (või on vaid üks imerohi)
    "siin aitab ainult X"
    "Sa oled haige. Ega rohtu võtmata see paremaks ei lähe"
    "Võta antidepressante. Need on justkui vitamiinid"
    
    30. kasutad teise õnnetust soodsa juhusena, et iseenda depressiivsetele mõtetele semu (ja õigustust) leida ja/või püüad õigustada enda ebaloogilist maailmapilti.
    "elu ongi selline! häda ja vaev. Ja siis me sureme ära."
    "Nonäed. just siis, kui oli kõik hästi hakkas minema, see juhtus. See on alati nii"
    irooniliselt: "kõik saab korda!"
    "Tulevik on helge. Kahtlemata. Nii oli ta ka minul"
    
    31. sõimad ja tänitad otseselt ja tahtlikult (loominguliselt, on igasugu variante...)
    
    32. originaalitsed ja esined oma (hiilgavate) ideedega, et ennast imetleda
    
    (ma ise kasutan vahel õelalt iroonitsedes ja püüdes olla originaalne intellektuaal ja halva nõu andja)--->
    "Lõpuks on ikka kõik halvasti. Ja kui pole halvasti, siis see pole lõpp"
     "Võib küll nii olla. Jah!"
    
    Noh, mu kategoora nr 33 on ilmselt pomm mu enda eriala kapsaaeda.
    
    33. Ütled, et sa ei anna mingit nõuannet, ei õpeta ühtki emotsionaalset seisundit turgutavat harjutust, ega väljasta mingit muud kasulikku infot.
    "Psühholoog ei tohi nõu anda. Ma ei anna nõu"
    "Mina sinu eest ei vastuta. Seega ma ei saa sulle midagi öelda."
    "Otsusta ise! Sina tead paremini"
    "See on mu töö. Ma ainult kuulan"
    naljatlevalt: "Kuigi käisin viis aastat ülikoolis, ma nõu anda ei tohi. Sa pead endaga üksi hakkama saama"
    "Sa ei jõua minuni." (tõlge: mul pole halli aimugi, mis sulle öelda võiks, aga ma ei taha sulle jätta muljet, et asi on hoopis minus)

Minu lemmikväljend (ma vihkan seda), mida ka mulle endale tihti juhututtavate poolt öeldakse:

"Ära mõtle üle!"
(need tuttavad ei saa mu sõpradeks)
väljend viitab tavaliselt mu mõtlemisvõimele ja analüüsivõimele, kuna ma kasutan seda mõnikord. ja kui mul on mure, siis sisuliselt palun abi, kui tahan mõttega edasi minna. Tihti inimesed ei viitsi mõelda, ja nad ei viitsi minuga kaasa mõelda.
Võib-olla on see blogi siin ka minu kui haige inimese eneseabi ja diagnoos. Ma olen ilmselt üle mõelnud :)

Nii, inimesed, mul on päris hea meel, kui kirjutate ka enda kogemusest ja teeme üheskoos selle humoorika nimekirja pikemaks ;) Ehk teisisõnu - kogume folkloori ja miks mitte ka teeme iseenda üle nalja ;)

Suhtlemiseni siis!

ja kommenteerin oma elukutset ka: ka psühholoogid jagunevad mitmeks kategooriaks.
1.halvad psühholoogid.  2. keskpärased psühholoogid 3. head psühholoogid 4. geeniused

:) Lisalugu ka:

naised on t*raõrritajad??

Rääkisin Petsiga juttu elust ja oludest. Ei saand me mööda naistest, meestest. Suhetest. Mina väidan, et naised teesklevad meeste ees, et nad on rumalamad, kui "tegelikult". Põhjuseid ma ei tea. Ehk on meie kultuuris nii kombeks? Igal juhul loob see suhtlemisbarjääri.

Sissejuhatuseks üks ümberjutustus filmist: Matemaatikaprofessor abiellub noore ja imekena tütarlapsega. Saabub aeg, mil noorpaar sõidab tütarlapse vanematele külla. Tütarlaps on pärit kalurikülast. Seal küla peal käib ta õrritavalt riides, käitub ka samamoodi, ajades lihtsa mõtlemisega kalamehed ... hm, ütleme... "peast segi". sest nii ta seal käitus.

(mis te arvate, kuidas film lõppes?)

Igal juhul küla mehed otsustasid tüdruku vägistada, enne tuleb aga teostada mehe tapmine. Keegi ei saa teada ja nemad saavad asja korda. Aga hirmunud matemaatikaprofessor sai sellest teada, minna polnud kuhugi. Nii ta ehitas terve maja täis igasuguseid lõkse. Mehed tulid ning järjepanu said kõik surma.

(mis te arvate, mis siis juhtus?)

Naine oli õnnelik, et ta mees on selline võimas sangar ja tahtis ta käte vahel sulada.
(õige??)
Mees ütles naisele, et too on värdjas ja jättis ta igaveseks maha. Loo lõpp.

Naine sundis oma meest tegema midagi nii jäledat - tapma.
Küsimus: Kas mehed peavad tundma naiste üle uhkust, kui naised litutavad "küla peal" ringi, sunnivad mehi nende eest võitlema, ja võidu korral peab mees tundma heameelt? Luuserid muidugi häbenegu....

Ma ei tea sellele vastust.

Aga veel üks mõtlema panev lugu mu enda elust: Kord elasin koos tibivälimusega neiuga. Ma nägin, et ta tõeliselt pingutas selle nimel ka. Aga pingutus ei tasunud ennast ära. Ta küsis, et "miks kõik mehed peavad mind litsiks", tehes järelduse "normaalseid mehi ei ole olemas". Mäletan, et tookord ma arutellu ei julgenud laskuda. Sest peale vaadates oli selge, kus peitub probleemi juur. Olin vaikides viisakas. Nüüd olen vanem ja ehk oskan delikaatselt valgustada, juhul kui hädaline tõesti abi palub.



On naised rumalad? Ma ei tea, mis sunnib meid uskmatu ilmega ripsmeid plaksutama ja lolli mängima. Ma tean, et arukad mehed arvavad, et oleme rumalad, või teadlikut julmad. Reetlikud. See teeb mulle haiget. Meie, naiste maine on ohus.

Selle asemel, et olla nutikas vestluskaaslane, treenime ja demonstreerime oma peput, paljastame tissid, värvime huuled punaseks, joome ennast võõraste meestega purju, et ameleda. Me nurume võõrastelt komplimente, et siis põlglikult minema kõndida. Meie, naised.

Mehed mõtlevad, et miks me nii teeme. Oleme meelega õrritajad või oleme nii süütult rumalad? Lapsega ei riielda.

Kas naised on vastutavad, kui mehel tekib seksuaalne iha? Suur osa maailmast toimib põhimõttel, et naine on vastutav mehe tunnete eest. Naised peavad kandma kotti: nad katavad kogu oma keha, oma pea, näo, isegi silmad. Käid tänaval, kott peas, meessoost sugulane turvamas. Sest isegi kui pole midagi näha, on paljas teadmine, mis selle paki sees on - naine - piisavalt ohtlik ja ahvatlev teadmine. Mehed ei kontrolli ennast ja võivad massivägistamise läbi viia. Süüdi on naine, kuna naine vastutab.

Meie siin ei kanna kotti, meil on võrratult suured õigused ja vabadused. Ma olen selle üle uhke, et saan olla meestega võrdväärne inimene. Miks selle juures narri mängida, ma ei tea. Miks mängida rumalat? Miks? Et meil ei oleks mitte ühtki normaalset, võrdväärset suhet vastassooga?? Et mehed ei peaks meid partneriteks?
Miks kanda seelikut, nii et hargivahe paljas, uurimaks, kas mees on "loom", kel seksuaalsed ihad. No kuulge, seda teadsime me kõik ju ennegi! Kas kellelgi naistest on üllatunud nägu?

Ma ei oska enam seda juttu pikemaks venitada, seega panen punkti.

Sõnad viivad meid kokku

Sõnad viivad meid kokku. Raske on niisama kehakeeles suhelda. Varem või hiljem tuleb kasutada muid meetodeid ka. Abiks on pildid, joonistused, sõnad. Ja sõnu on palju.

Sõnade kasutamisel on põhimõtteliselt kaks eesmärki. Esiteks tahad kaaslast tõeliselt mõista. vahel aitad kaasa, ütled sõnu ette, tood ise analoogiaid. Andestad grammatilised vead.

Teine viis sõnu kasutada on püüda vastast eksitada. Just, ma kasutan sõna "vastane". Sest võib öelda küll, et siin on üks ja teine üksteise vastu. Mida teha? Noh, siin on võimalik sõda või põgenemine. Võib püüda otsida "sünergiat", ma lugesin selle kohta raamatust, aga see on enesearengu kõrgem tase.

Me sõpradega ikka püüame mõista üksteist, samal ajal ehk jääbki tähelepanuta, et väljaspool meie ringi ei pruugi suhtlus käia selle eeldusega. Ollakse usaldamatud ning püütakse kaaslast "vahele tõmmata".

On tore, kui inimese sõnavara sisaldab tuhandeid sõnu, aga sellest pole üksteise mõistmisel essugi kasu, juhul kui ei taha.

Niisiis, tahaksin anda kiire suhtealase esmaabi, küsides lihtsad küsimused.
1. Kas mul on piisav sõnavara ja võime kasutada sõnu adekvaatselt?
2. Kas ma tahan ennast siiralt väljendada?
3. Kas mu kaaslane soovib mind mõista?

Seadus: Kui Sa tahad end siiralt väljendada, kuid kaaslane ei taha mõista, siis sõnavara arendamine ei aita.

Me elame vabal maal, igaüks võib olla nii üksik või isekas, kui ta soovib. Sellistega ei pea abielluma.

Juhul kui kontakt on olemas ning juba ka sõnadetagi mõistame küllalt hästi, küll see on vedamine! Päris mõnus! ja sõnad toovad meid veelgi lähemale!

Häid sõnavahetusi!

Kes vastutab minu emotsioonide eest?

Sa vastutad enda emotsioonide eest ise! Miks? Sest sul pole mitte kedagi teist! Sul ei ole muud võimalust.

Margus küsis täna, miks me vastutame enda emotsioonide eest ise. See oli põnev teema. Meie tänane vestlus keskendus emotsionaalsele vastutusele. Miks igaüks on enda seisundi eest ise vastutav? - "Sest meie ühiskonnas ei ole mitte kedagi, kellele vastutus lükata."
Mul on tohutult hea meel kirjutada oma tagasihoidlik vastus. Teen pisikese argumenteeritud mõttearenduse, et väidet täpsustada.

Seadused ja kohtuvõim
Vastutust reguleerivad seadused ning vaidluse korral otsustab kohtuvõim süü üle. Ilmselt on arvestatav argument väide ebamõistliku emotsionaalse kahju tekitamisest, mille eest võib kohus määrata hüvitise. Näiteks peab rahasumma tuju parandama, usutakse levinud praktikaga. Kahtlustan, et Eestis ei loe eriti emotsionaalsed argumendid ehk "moraalne kahju". Seega ütleb seadus kaudselt, et Sa oled ise oma emotsioonide eest vastutav. Kiriku võim ja mõju minu hinnangul pole Eestis nii kõrgel autoriteetsel positsioonil. Pattude kohta arvepidamine ning indulgentside müük on minu isiklikust infovoost väljas.

Suhted vaba tahte alusel
Eeldatakse, et suhtleme vabast tahtest ning kellegi ülekohtu eest kaitsevad seadused. Abielludes küsitakse meie arvamust. Teame, et paljudes kohtades maailmas pole see sugugi nii: abielu üle otsustavad vanemad või siis enamasti mees, sooritades pruudiröövi ning omandab (tahtevastase) seksuaalaktiga omandiõiguse naise üle. Eestis on mees ja naine võrdsed ning mõlemad saavad enda tahet vabalt väljendada. Meil on ka lahutamine lihtne, juhul kui suhted enam ei paku õnne. Olen abiellumise temaatikat ka juba varem oma blogipostitustes avanud. Minu meelest on suurepärane, et saame aktiivselt ise suhteid reguleerida ning valida oma teel õigeid kaaslasi. Meil on pensionisüsteem ning sotsiaalhoolekanne. Seega isegi lapsed ei pea tingimata oma vananevate sugulaste eest hoolt kandma. Kui suhted halvad, võib kontakti ilma sanktsioonideta lõpetada. Kuigi jah, tänase Eesti praktikas on kellegi sotsiaalsed hädad paljus lähisugulaste õlule lükatud. Teoorias aga võib maksta hooldekodule raha ning seeläbi paigutada oma raskustes sugulased (kelle ees meil on riigi poolt kehtestatud kohustused) kuuldekaugusest kaugemale. Nii et valikud on olemas, kuigi otseselt rahas mõõdetavad. Samuti on meil õigus loobuda laste kasvatamisest, andes nad kas kasuperre või lastekodusse. Ja seda vaba tahte alusel. Kui meil on nii palju valikuvabadust, ei ole kedagi teist, kes kannaks meie eest emotsionaalse vastutuse koormat.

Ühiskond on pannud raamid ja meis elab õiglustunne
Meil on piirangud, mida me teha "võime". On reeglistik, mille oleme ühiselu nimel kokku leppinud. Reeglid on vajalikud üldise kasu nimel. On kasulik, kui meil on tööjaotus - ma ei pea ise põldu harima ega õmblema riideid, ega ehitama masinaid. Ka arvuti, tänu millele ma seda teksti siin tipin, on tänu usinatele hiinlastele minu näppude all kombitav. Aitäh kõigile! Mul on emotsioonid, mis tekivad elu kõrvalnähtusena täiesti igapäevase reaktsioonina kõigele kogetule. See on minu vastus minu sotsiaalsele keskkonnale - mind ümbritsevad inimesed mõjutavad mind. See on suurepärane kogemus! Kui olen pikka aega üksi, olen tuim, elutu, liikumatu. On lihtsalt fantastiline, et mu ümber on inimesed, loomad ja loodus. Ma olen väga tundlik inimene ning see kõik mõjutab mind tugevalt. Ma saan sellest oma reaalsuskogemuse. Minu mälestused, minu õpikogemus. Kõik toimub ühises ruumis, ühises sotsiaalses ruumis. Kuna on olemas "meie", on olemas reeglid, mis meid ühendavad ning liidavad. Ma tunnen tundeid, kui näen, et reeglitest ei peeta kinni, kuna mu õiglustunne ütleb mulle nii. Mina ühiskonna liikmena olen õppinud ära õigluse mõõdu. Kui õigluse mõõt ületatakse, alles siis võin otsida võimalusi vastutuse veeretamiseks endast välja. :)
Kui minuga üldiselt nõustutakse, alles siis võib ühiskond rakendada eksinu suhtes sanktsioone. Alles siis öeldakse, et mu emotsioonid ei olnud minu täielikul vastutusel. Näiteks saan ohutult öelda, et ma olin vihane, kui ka teised leiavad, et mul oli selleks "õigus". Kui ühiskond leiab, et mul ei olnud moraalset õigust, siis suunataks mind kas vangi või hullumajja. Jah, tahtsingi jõuda sinna, et alati on ühiskonnas olnud neid, kes ei ole võimelised ära õppima ühiselu reegleid. Ning nende puhul on traditsiooniliselt kaks võimalust - vangla või hullumaja. Lisandub hukkamine (või riigist väljaajamine). Igaüks vastutab ühiskonna antud piirides ise, eranditele kohaldatakse vanglat või (hullu)ravi.

Võrdsed võimalused
Inimesed ei ole võrdsed. Neil on erinevad võimed, soovid, ja erinevad lapsepõlvetraumad. Inimestel on erinev stardikapital ellu astudes. Ajukahjustusega inimesele ei maksa õigustatult selga pöörata ja teda hätta jätta, kuna on ju selge, et ise ta nii hästi hakkama ei saa. Aga kas on selge? Kas oleme erinevuste suhtes piisavalt sallivad? Kas suudame aktsepteerida individuaalseid erinevusi ning näha puuduste asemel rikkust? Meil endal on vastutus enda eest. Kui meil on tuju hea ning meel avatud, oskame väiksema kaasavaraga inimesi toetada ning suurendada nende iseolemise võimet. On selge, et puuduses inimene saab toetuse suurenedes valikuvabadust juurde. Nii et saame iseolemise väärtust austada ning aidata ka kaaskodanikke, püüdlemaks üldist valikuvabaduse ideaali. Küpse individualistliku ühiskonna tunnus on sallivus ning nõrgemate austav toetamine.

"Sa vastutad oma emotsioonde eest ise"

Mõned inimesed kuritarvitavad oma keelt. Nad käituvad vahel viisil, mis teeb mulle haiget. Kui väljendan oma valu (mina vastutan ja seeläbi hoolitsen oma emotsioonide eest), ütlevad nad tundetult "sa vastutad oma emotsioonide eest ise!". Väide on õige, ja seda ma ka ju teen, öeldes selgelt välja oma eelistused. Vahel inimene loodab saada rohkem võimu minu üle, lootes minu tingimusteta nõusolekut tema kapriisidele. Mu keha kuulub mulle ning mu emotsioonid on minu omad. Trikk on selles, et kuigi me vastutame ise enda eest, ei pea me välja kannatama siiski mitte kõike :) Mul on kohutavalt kurb, kui läbirääkimised soovitakse lämmatada väitega, et vastutus tähendab leplikkust teiste tundetuse suhtes. Nagu ülal kirjutasin, miski pole tõest kaugemal. Vastutus tähendab, et me ei aktsepteeri teps mitte kõike, kuna meil on valikuvabadus. Kui pole valikuvabadust, ei saa me rääkida vastutusest. Siis saame rääkida ettemääratusest, saatusest, determinismist, fatalismist. Ainult valikuta seisus saame süüdistada saatust ning olla abitud. Kui mu tunnetel järjepanu tallatakse, tuleb kogukondlik õiglustunne mulle appi.

Kas valikuvabadus on üldse olemas?
Ajuteadlased ütlevad, et meie aju teeb otsused enne meie teadvusesse jõudmist. Kas meie teadvus üldse siis saab meid ennast mõjutada, kui teadvus on justkui vananenud infovoog ajus ammu juba ajalooks saanud protsessidest. Me põhimõtteliselt ei saa öelda, et inimene on abitu, iseenda aju töö produkt ning seetõttu ta ei vastuta. Kui võtame inimeselt vastutuse, ei ole võimalik ühiselu reegleid kehtestada ning rikkujaid vastutusele võtta. Mis alusel me siis saadaksime vaeseid saatuse ohvreid vangi või sundravile? Kellel oleks moraalne õigus siis otsustada saatuse üle? Ja mislaadi õigustest me räägime, kui kõigil on kõik õigused ja samas ei ühtki? Keegi ei peaks patte kahetsema.

Kas meie ühiskonnas on emotsionaalne vastutus õiglaselt jagatud?
Mulle tundub hetkel, et meie ühiskond on lagunemas ning ootab taasdefineerimist. Tajutakse, et riik ei delegeeri kannatuste eest vastutust kannatuste põhjustajale. Näiteks meenub juhtum, kui oma naise vihahoos tapnud mees sai aasta vanglakaristust. Ühiskonna õiglustunne oli natuke teises kohas, kui meie reaalne rakendusseaduste praktika. Või kehalisi vigastusi tekitanud inimene saab pelgalt hoiatuse. Ühiskonna hoiakud võivad oletada, et vastutus pole neil juhtumeil meie meelest õiglaselt jaotatud. Kannatanul on õigus tunda valu ning süüdlane vastutab.  Rahvas on pahane, kui me oleme sunnitud liigselt enda eest ise vastutama. See oleks siis justkui röövlite ja "tugevama õigusega" ühiskond. Metsik Lääs.

Lapsed on erand

Igaks juhuks mainin, et näiteks lapsed ehk alaealised ei pea täiel määral oma emotsioonide eest vastutama. Nad ei pea ka oma käitumise eest vastutama täpselt samal põhjusel: nad on alles õpilase staatuses ning nende eest vastutav isik peab vastutama nende vajaduste (ja ka emotsionaalsete vajaduste!) täitmise eest, samal ajal õpetades eneseteenindusvõtteid. Seda viimast nimetatakse ka eluks ettevalmistamiseks. Või siis vanas keelepruugiks kasvatamiseks. Lisaks lastele on olemas õnnetuid isikuid, kes on kohtumäärusega vastutusest vabastatud. Mõnel juhul puuduvad seadused, kuid inimesed tajuvad õiglustundega vastutuse määra ning nõuavad ilmselt siis ka kehtivate seaduste või kohtupraktika muutmist. Kui inimesel on ikka raskusi oma vajaduste rahuldamisega, on ühiskondlikult suhteliselt aktsepteeritud moodus süüdistada päritoluperekonda. Aga ka siis vaatamata lapsepõlvetraumadele on inimesel endal kohustus end ise püüda aidata ja õpetada endale uusi oskuseid. Täiskasvanutel, kes lapsi kasvatavad, on eriline vastutus enda emotsioonide eest ise hoolitseda, kuna lapsed ei saa ega tohi olla täiskasvanute vajaduste täitjad. Alati peab lähisuhe või sotsiaalne tugi tulema täiskasvanuilt, mitte lastelt. Täiskasvanu näitab ideaalse elu ette, lapsed vaid vaatavad ja teevad järele. Sellised need lapsed on, nende roll ongi ainult õppida. Saada inimeseks, nagu vanad inimesed ütlevad. Lapse vajadused pole ainult toit ja soe tuba, vaid ka emotsionaalsed vajadused. Täiskasvanuilgi on emotsionaalsed vajadused, mille eest ei vastuta keegi teine, liiatigi mitte nende lapsed.


Näide elust endast: alluv ei vastuta ülemuse tunnete eest

Kui inimene ei täida tööülesandeid, on juhtum suhteliselt selge. Teda võib töökohustustest vabastada. Erand on näiteks USA, kus õpetaja ametit pidajatel on õigus oma palgale ja töökohale, hoolimata sellest, kui kohutavad õpetajad nad on. Süsteem on äärmiselt ebaefektiivne. Nii et ma tunnen, et on väga hea asi, et kõrgendatud ootuste korral on ametist vabastamine võimalik. Kui alluv on pahatahtlik, võib pöörduda kohtusse. Kui alluv jääb vaimselt haigeks, on tal õigus minna psühhiaatriakliinikusse ravile (ning peale haiguslehe lõppemist tulla tööle tagasi). Kui töö tulemus pole ootustele vastav, tuleb osutada konfliktile saavutatu ja ootuste vahel. Ning kui see ei anna tulemust, saab soovitada teist ametiposti teiste tööülesannetega. Lihtne jutt, aga kus on mu tekstis emotsioonid? Vastus on see, et emotsioonid on lubatud, kuid nende eest peab igaüks ise vastutama. Kuna ülemus vastutab alluvate töö eest, on tal veel kõrgendatud kohustus alluvaid motiveerida (tööviljakuse nimel). Kui emotsioonid siiski piinavad, tasuks tuletada meelde, et lõppeks on enamasti otseselt ülemus see, kes valib endale alluvad. Kui töö õnnestub, võib ta õigusega enda üle uhke olla. Kui ei õnnestu, on tal töökohustustest tulenevalt kohustus end täiendada või ametipostilt taanduda.


Abikaasad mõjutavad üksteist

Kui valin kaaslasi, siis ma tunnen enamasti koos veedetud ajal naudingut. Minu vastutus on valida ja anda endast piisavas koguses infot välja, nii et teised saavad valida üha uusi viise, kuidas mind rõõmustada. Analoogselt on ka sinul võimalus ennast avada, avades võimaluse end rõõmustada. Kaaslased pole kõikvõimsad robotid, kes suudavad salvestada su kehakeele ja näoilmed, selleks et su soove täita. Muuseas, selliseid masinaid arendatakse. Inimesed on leiutanud käepärase väljundi teistele info edastamiseks - see on keel. Keeles on sümbolid, mida lapsed peavad õppima. Kuidas muidu saavad ümbritsevad lihtsalt nende soove täita? Jah, autistid vahel piirduvad piktogrammidega ning osalises koomas oleva haige soove võib tänapäeval lugeda arvuti monitorilt. Tehnika imed, kuid kõige mugavam on kasutada keelt ehk rääkida. Võib öelda, et meil on vastutus end väljandada, kuigi see võib nõuda tahtepingutust. Eriti meestelt. Meestel on keskmiselt väiksem verbaalne võimekus. Mul on suur rõõm, kui mu ümber on inimesed, kes on minu suhtes tundlikud. Mul on hea meel, kui mu kaaslased oskavad end kergelt ja hästi väljendada. Nad teevad armastamise minu jaoks kergeks. Ma üritan olla maksimaalselt tundlik. Ma üritan, et kaaslane võiks mind pingutamata mõjutada. Ma tahan teha armastamise kergeks. Päris vahva! Maagiline.

Kokkuvõte
Rääkisin sellest, et igaüks on oma emotsioonide eest vastutav küll, kuid ainult teatud raamides, mis on kehtivate seadustega reguleeritud. Ühiskond, milles on selgelt täheldatav tööjaotus, tahab meie vajaduste täitmist korraldada. Seda protsessi reguleerib inimeste õiglustunne. Kui keegi mind minu tahte vastaselt piinab ning seejuures kogukond arvab, et mina ei pea oma valusate emotsioonide eest vastutama, saan süüdistada kedagi teist. Ja veelgi enam - vastutaja suhtes viiakse ellu ebameeldivad sanktsioonid. Vastutus on vaid siis võimalik, kui meil on valikuvabadus. Lapsed on õpipoisi staatuses ning nemad oma (emotsionaalsete) vajaduste täitmise eest ise vastutuama ei pea, eeldatakse täiskasvanu abi. Vabaduse määr on keskkonniti erinev, sedamööda ka vastutus. Reeglite suhtes hälbinuid isikuid ootab piltlikult öeldes kas hullumaja või vangla. Valik nende kahe vahel sõltub otseselt sellest, kuivõrd isikule omistatakse vastutusvõimet.

Jah, igaüks vastutab oma emotsioonide eest ise. Tõhusaim viis enda heaolu eest vastutada on oma vajadusi teistele väljendada keeleliste vahendite abil. Vastutava isiku eesmärk on oma vajadusi väljendada ning ühtlasi püüda teisi aidata nende eneseväljendusel, mille raames suurendame üksteise valikuvabadust ehk vastutusvõimet. Ma saan enda emotsioonide eest hoolitseda, lastes mu kaaslasel end kergesti mõjutada. Sedaviisi loon sotsaalses mõttes ühendust (lähedust teisega), saan reaalsuskogemuse sügavaid emotsioone läbi elades.  Ma olen partneri suhtes tundlik, võimaldades tal end kergemini end väljendada. Mu keha kuulub mulle, seega ka mu emotsioonid kuuluvad mulle ning mul on selle vabaduse üle tohutult hea meel. Mitte keegi teine ei ole õigusega volitatud seda minult võtma. Ma vastutan enda eest ise, kuna keegi teine seda ei tee. Mul ei ole kedagi teist.

Kes sa mulle oled? - Läbirääkija!

Mida teha tülitseva paarikesega? Lugesin teraapiaõpikust, et tänapäeval on vaja nii palju asju läbi rääkida ja seetõttu stress ajab põgenema. Läbirääkimis-pädevuse kesisus?

 Mul on hea meel valikuvõimaluse üle, kuidas elada. Terapeudid tahavad õpetada, kuidas tõhusamalt tülitseda. Mnjah.

Kasulik oskus. Ma ise ka järgiks parimat, õpetaks parimat. Tegelikult ma juhendangi läbirääkimisi pidama, kes paari-nõu küsib. Aga tõde on, et ma ei usu sellesse. Ma ei usu romantika elustamisse läbirääkimiste teel.

Kas sina usud, et romantika saab elustada läbirääkimiste teel?

Ma usun, et tüdruku saab "ära rääkida", et ta voodisse tuleks (- hea küll?), aga kas saab armuma panna (pliizzz?) ? Usun, et oma naise saab ka voodisse rääkida, aga surnud tundeid ellu ei vaidle. Vähemasti mitte lihtsalt.
Seetõttu on mul hämmastus, et terapeudid võtavad endale au, et nad võivad suhteid taassütitada, vaja vaid piisavalt läbi rääkida. Neil.

Muidugi mu väited tekitavad piisavalt vastuseisu. Ähh! Ma annan parem nõu, et romantilises suhtes rõhuge rohkem emotsioonidele - meelitage, näidake emotsionaalselt poolehoidu, sõprust, vennastumist, tunnustust, imetlust, armastust, lugupidamist, koostöövalmidust, ligimesearmastust, valmisolekut laskma end teisest mõjutada, mõista. Mõtle välja, kuidas saaks end teisega samasse paati kujutleda. Püha kolmainsus - lilled, tort ja shampus - olgu ka edaspidi romantikas püham kui koosolekute pidamise agenda!

Usun, et pärast vajalikke ülalvihjatud protseduuride sooritamist on enamik meist juba üsna head läbirääkijad ning terapeudi nõu viisaka suhtluse osas polegi vaja.

Pealegi otsustab kohtunik saalis, mis järjekorras nad räägivad, ja kui kaua. Miks peaks terapeut enneaegselt määrama, kes kunas-kuidas rääkida tohib?!

Vihast

Viha haarab kinni ja ei taha lahti lasta... Ta võtab võimust ning nakkab inimeselt inimesele. Kusagil oli ülekohus, too on juba ammune möödanik, vimm elab aga edasi. Mõnikord ülekohut otseselt ei olnudki, oli vaid juhus, ebaõnn, paratamatu ebaõiglus, kuid vimm leiab õigustuse, sest inimese südames on soe elada.

Teinekord tuleb viha, sätib asjad joonde ning lahkub. Selline viha on hea ja õige. Kui aga inimene on ignorantne ja näeb ülekohut seal, kus keegi pole halba kavatsenud, siis võib viha temasse elama jääda, lämmatades ta aeglaselt oma mürgises vines. Sedasorti ving levib ka ümberkaudsetesse inimestesse.

Ülekohuse tundes tasub alati kahelda. Me kipume oma kannatusi üle tähtsustama. Elu võiks alati parem olla ja sedasi mõeldes võiks jäädagi oma pisikesse vaevade ja kirumiste kasti aelema. Tasub olla ettevaatlik, millisele oma kujutlusele kütust valada.

Parem olen nähtamatu!?

Hiljuti oli vahva lugeda toredat kommentaari. Mõtted ei jää olemata. Lühidalt on teema selles, et kust me teame, kuidas oleks "kõige õigem viis" sotsiaalses olukorras reageerida. Kas tunneme ära eksimused, kas vabandame piisavalt, kuid mitte üleliia? Ja kas on olemas universaalne rusikareegel, kui soovime käia kikivarvul ehk teisi mitte mingil juhul mõjutada viisil, mis neile ei meeldi. Mis juhis anda neile, kes ei taha mingilgi viisil kedagi häirida? Jääda koju?

Juhtum: inimene hakkab tundma piinlikkust tehtu pärast. Sisetunne on alarmeeriv, on ainuke tõsine fakt. Küsimus on, mida edasi teha?! Oleneb asjaoludest, aga seda niisama öelda oleks juba liigne targutamine. Parem küsida täpsemaid küsimusi.
1. Kas mul on kalduvus (mõeldes eelnevale kogemusele) tunda piinlikkust ka siis, kui teised tegelikult mu käitumisest häiritud ei ole?
2. Kas mul tuleb tihti ette, et ma ei märka, kui mu käitumine põhjustab teistele ebamugavust?
3. Kas mul on piisavalt andmeid, et võiksin otsustada objektiivselt, mitte emotsionaalsete üksikjuhtumite põhjal?

Tuleb vist rohkem suhelda ja saada tagasisidet. Avastada. Ja leppida omavahel kokku, mida öelda, kui teine tallub mu varvastel. :) Kui teised märku ei anna, kuid on võimelised täiskasvanud, see on nende valik ohvrit mängida (pole avastanud teisi rolle, süüdlast ma ei otsi). Kõrvalnäht on vaikivatel ohvritel see, et teised eemalduvad, kuna peljatakse olla "süüdimatu piinaja" (kui ei väljendata oma eelistusi, iial ei tea mõjureist. elu ettearvamatu pommi otsas). Enesekehtestamisoskused on märksõna, mida rohuks tarvitada.

Räägin ühe loo. Hiljuti bussis otsustas üks onkel märku anda, et ma tallun ta varvastel. Juhtus siis nii: Tulin bussi, trennisussides, tippisin varvastel, kuna olin oma jalga vigastanud. Kui buss pidurdas, ilmselt tegin kõrvalsammu, ma ei mäleta. Point on selles, et onu ütles mulle midagi sellist, kui ta mulle varba peale astus: "ei vabanda ka. sa astusid mulle enne varba peale. nüüd astun mina". Ta vabandussõnu ei oodanudki ära, kuna oli minu poole juba seljaga ja sekundi pärast avanesid bussi uksed, ta astus bussist välja. Selja peal sinisel taustal lugesin kokku "Tallink", aga rohkem ma temast infot ei saanud.

See on õpetlik lugu. Esiteks ta luges mu mõtteid - olin meelega teda vigastanud ja ei vabandanud, meelega. Ta tahtis mind lahkudes "õpetada" ja "kasvatada", mitte vabandust kuulda (lahkus ju bussist kiiresti). Teiseks ta tegi julge sammu (täpselt mu jalale), et privaatsuse rikkumisest teavitada (seisis enda eest, tublile mehele kohane). Seisis enda eest teise jalal, khm :P

Seda kõike tehes ta enda eesmärke ei saavutanud. Ta astus mu haige jala peale ja ta ei näidanud oma nägu, et teaksin järgmine kord teda vältida. Ilmselt oli ta tundlik mees, võimalik et faktiliselt mu kand ta jala kohal oli, kuid ma ei saanud sellele toetuda. Võib-olla tundis silmadega? Ma ei tea seda. Oletan.

Igal juhul - see suhtelime ei olnud efektiivne mitmel põhjusel. Võib edasi analüüsida. Aga... Üldistame? Mulle andis see kogemus hea võimaluse olla kontaktis enda mõtetega ja andis võimaluse mõelda ning seda näidet kasutada.

Elus on tihti olukordi, kui viibime bussitaolises keskkonnas. Inimesed ümberringi. Et enda ja teiste olemist mõnusaks teha, ei pea vaikides kannatama. Samuti ei pea sõjakalt veritasu süsteemi rakendama. Eks ta loovuse küsimus ole, mida välja mõelda. On hea või halb, selle vahel näeb teise näost ära, vahel tuleb küsida.

NB. Kui kellelgi on kalduvus juhtunu pärast põdeda, soovitan leida parem muu tegevus. Ma ei tee nalja. Hakka midagi muud tegema! Kui tagasisidevõimalus puudub, siis me ei õpi sisekaemusest midagi uut. Loome ainult religioosseid uskumusi juurde, ehk eelarvamusi. Siis muutume vanemateks ja jäigemateks. Muutume kõvaks kiviks, mida ihuda enam ei saa (100 000 tundi mõtisklusi vaikuses tegid seda). Avasta maailma, korralda käitumiseksperimente igas mõttes, vaatle huviga, ürita otsi kokku viia, olles avatud silmadega vaatleja.

Ma pole psühholoogi rollis, öeldes, et võime tunda vabadust ja tajuda, et meil on valikud mitmel viisil käitumiseks, ja valida kohti, kuhu minna ja mida avastada. Ma tõesti usun seda. Suurt vahet ei ole sisuliselt, kas isik "on veendunud", et ta on täiesti väärtusetu või kõikvõimas maailma valitseja. Teised nendega ei nõustu, seda esiteks, ja teiseks: selliste inimeste võime avatult maailma tajuda ja oma käitumist vabalt valida (kontrollida ja juhtida asjade käiku)on tugevasti kahjustatud. Minu soovitus on ühene: otsigem tegevusi, mis meid õpetavad ja rikastavad, muudavad mitmekülgseks, avardavad maailma...

Psühhopaadi mask on huvitav mõte, mida inimestega võib tõepoolest katsetada, enne kui katsesalused lähedaste ringi arvata. Kindlasti on huvitav jälgida, kuidas inimesed reageerivad. Pakun, et paljud on segaduses. Kuigi, kui nüüd meenutan, mõnes olukorras oleme harjunud ilmselt. Kassajärjekorrad äkki? Suurim miinus, millele olen vihjanud ka eelnevates postitustes, on ilmselt asjaolu, et näiteks mina tajun taolist käitumist ajaraiskamisena. Näiteks olen toonud kohtingu situatsiooni,  eesmärgiga leida partner kui hingekaaslane. Esiteks on oht, et me ei mängi psühhopaati välja ja teine satub vastuoludest segadusse. Teiseks on oht, et mängime psühhopaadi rolli välja. Võime ise mõelda, kas kohting on neil tingimusil kuluefektiivne ja täidab eesmärgi :P Halvim on see, et mõjume magnetina neile, kellele meeldivad psühhopaadid. Nad pettuvad, kui selgub (hiljem), et meil siiski on tunded. Nad said petta!

Põnevat uurimisretke ja avatud meelt igas mõttes! Kohtumisteni!

Häbi sul olgu!

Mul on häbi. See on süü minu enda pärast. Ma ei tunne süüd, et olen midagi konkreetselt valesti teinud, ei. Ma ei taha parandada ja hästi käituda. Ma häbenen iseennast, arvan, et kogu mu tegevus on vale ühiskonna ja perekonna, sõprade, kõigi normaalsete inimeste silmis - see tähendab, et olen moraalselt vale.

Vahel mõtlen, kas ma tunnen häbi ka siis, kui teised mu tegevuse heaks kiidaksid. Vist mitte. Siis tunneksin end hästi, tunneksin, et elu kulgeb etteantud rööbastel.

Kas see kõik tähendab, et ühiskond määrab moraali?
?
Jah, tundub küll. Kas olen mässaja? - ei, ma ei ole mässaja! Kes ma siis olen? Ma tunnen häbi enda pärast, et ma ei ole täiuslik. Konformne, ütleks keegi, kes mõistab seda sõna.

Ma pean olema selline, nagu teised tahavad! Ma pean olema hea inimene. Ma alatasa mõtlen, mida teised minust mõtlevad. Mida nad mõtlevad? Ma ei julge küsida.

Ma olen partneritest lahku läinud? Miks? Ei, ma ei ole paha inimene. Minus laiutab kõige pärast häbi. Ma kahetsen. Näete ju, kui halvasti ma end tunnen!

Vahel tunnen end hästi. Kas see tähendab, et ma olen halb? Kas see tähendab, et mulle ei lähegi enam korda teiste arvamus? Et ei hooli teiste tunnetest? Mulle tehakse otsekohe märkus, juhul kui end liiga õnnelikuna hakkan paistma. Ikkagi ebatäiuslik!

Ja kes ütles, et pean masendusest vabanema? Hulluarstid? Hähh! Selleks peaksin ma saama inimeseks, kes ei pea teiste arvamust mikski.

Aga miks mitte?

PS Alternatiivne võimalus on hoida eemale inimestest, kes püüavad süütunnet, häbi, abitust, kahetsust ja masendust tekitada. Tuleks lahkuda, selja taga kaikumas kaugustest järelhüüded,  isiklikud solvangud....

Päris tööst

Soovolinik räägib, et peaksime tehtud tööd hindama, väärtustama ja tasustama teistmoodi, kui meil tihti kombeks. Mida see aga tähendab? See tähendab, et peame töö defineerima on peakestes teistmoodi. Eriti suur väljakutse on see vanematele inimestele. Ja nooredki, kas me tahame mõista? Kas me tahame mõisted ümber defineerida? Kas soovime aru saada, millega täpselt me partner tegeleb? Kas suudame anda hinnangu, on see väärtuslik?

Alles hiljuti adusin, et perekonnatülid, põlgus ja koguni vihkamine on seotud sellega, et vanem põlvkond ei väärtusta noorte tegevust. Millega nad tegelevad? Istuvad arvutis, räägivad juttu. Toovad raha koju... kui toovad. Aga seegi on kuskilt varastatud, tõenäoliselt. Hangeldatud. Sest on ju näha, et nad ei tee midagi mõistlikku.

Meie, vanad ja targad inimesed, tahame näha, et te teete midagi kasulikku!

Naiste tööd on hea näha, kui lastel on riided puhtad ja näod moosist ära pühitud.

Kui naine on insener, siis ta klõbistab näppudega arvuti ees. Sama, kui programmeerija. Kui ma olen näitleja, panen kostüümi selga, lähen lavale ja liigutan suud (vähemalt ei istu niisama kodus arvutis). Ka arstid ei tee midagi peale retseptide kirjutamise, aga nüüd nad isegi ei kirjuta neid, retseptidki on arvutis. Mida nad seal üldse teevad? Teaduse tegemine on samamoodi, laua taga või kuskil nad käivad... Psühholoogid, kuulavad ainult. Juhid, need on muidusööjad, kamandavad tööinimesi, ise kätt külge ei pane. Kardavad, et kukuvad küljest.

Oskaks siis vähemalt süüagi teha, meest toita! Või kartuleid kasvatada. Lapsi kasida. Aga nad ei taha oma lullilöömist lõpetada ja vastutada kellegi eest. Siis näeks, mis on töö. Tõeline töö.

Ma siin mõtlen, et lihtsalt nii palju konflikte on sellel pinnal, et teise tegevusala ei väärtustata. Ja mitte sellepärast, et inimene ühiskonnas oleks kasutu, vaid sellepärast, et lähedane inimene ei suuda mõista töö olemust.

Meenub selgelt ühe mehe pihtimus, kui ta eakas ämm sai lõpuks teada, et tema töö ongi arvuti süles, istuda. Enne mõelnud, et mõistlik mees, kel on veidrad hobid. "Aga see ongi kogu su töö?". Mõttetu mees, ei seagi atra.

Kui universaalidest rääkida, siis tõelised tööd maainimese jaoks on põllumajandussektoris ja ehitussektoris. Linnainimene, valekodanlane aga on teistmoodi - hoiab "ehitajatest" eemale, väristades õudusest õlgu. Neil on standardid mujal - kontoriinimene on tõeline inimene. Õpetajad ja muusikud ja nii...

Kui on sallimatus, põhjuseid sõnastada on keeruline. Ilmselt on konflikt väärtuste pinnal. "Mulle ei meeldi sedasorti inimesed. Nad on mõttetud, kuigi inimesed. Ma aktsepteerin, kuid ma ei taha nendega miskit tegemist teha"

Ja just see viimane osa - soovimatus mõista, soovimatus aru saada, püüdluste ja huvi puudumine - saab suhetele saatuslikuks. Ma ei tahagi teada! Ma tean, et oled mõttetu! Ma tean, sest ma tunnen seda.

Ma ei tea häid lahendusi. Võib-olla aitab rahulik arutelu mõistetega, mida nad on juba omandanud. Näiteks esivanemale meeldib telekat vaadata. Siis võib küsida, kuidas telekas töötab. Selle sees on programmid. Need on vaja valmis programmeerida keerulistes tehastes. Siis on hää vaadata. Ja telefoniga rääkida. Kellele peame selle eest aitäh ütlema? - programmeerijatele. Või mees seletab naisele, et uues vannitoas on hea olla küll, aga tänu kellele on plaadid nii sirgelt looditud? Kas seda on lihtne teha? Kas maja on lihtne ehitada? Kas rumalad saavad sellega hakkama? Kas kõik ehitajad on rumalad? Kas mina olen rumal ainult sellepärast, et oskan maju ehitada?

Keerulised vestlused.

Eriti, kui naine ei oska süüa teha. Seda ikka ju võiks? :P
Ikkagi naine omast arust.