Sunday, April 24, 2011

APPI, mind arendatakse

Kuidas ellu jääda? Kuidas väärikalt ärevust mitte ligi lasta? Mis on käitumisjuhis? Vastus? Appi?! Päästa mind, mu lugeja! Aita! Keegi?


Nii need inimesed on. Nii on. Mõned vanainimesed on üli-võimukad. Nad on mega-über- maxi- üli- koguse võimukad ja täiesti ignorantsed. Nad on veel ka vanad, mis tähendab, et kogu nende elu on nad pühendumisega- mis on ju ainuke- truult ja järjepidevalt töötanud selle heaks, et nende peas olevad süsteemid kivisse raiuda. Nüüd on nad vanuses, kus nad võivad uhkusega öelda, et kogu plastilisus nende käitumisest on jäädavalt kadunud – nad on välja kujunenud isiksused. (kohutav, lihtsalt kirjeldamatult kohutav).


Ma kägistan Su hellalt roosade saapapaeltega

Lisaks sellele ei õpi nad enam ka uusi asju, kuna õnneks on saabunud kätte aeg, kus neil, erinevalt noortest, on piisavalt elukogemust (kohutav), ja teadmine, KUIDAS tuleb olla. Ja kandes uhkusega seda lugupidamist ja kummardamist väärivat seisust, on lõpuks ometi käes see tund, kus nad võivad asuda oma kogemust maailmale edasi õpetama. Lõpuks on neid tabanud ammu oodatud mentaalne seisund, kus enam ei saa kahelda mitte milleski, kuna kõik on kristalselt välja joonistunud; enam ei ole vaja kõhklustega võidelda  ega vaagida, vaid justnimelt tuleb kuulutada kõigile, kes kuulata viitsivad (ja kes ka ei viitsi) – nii on!!!  Justnimelt, kuulake kõik – nii on, ja mitte grammigi teisiti. See ongi elu. Nii see ongi. Kui loed seda ja kahtled, siis tea, et sa oled veel liiga noor. Liiga noor, ja sa pead olema üdini tänulik, et minusugune tark ja vana inimene on võtnud sel haruldasel tunnil vaevaks selle, et sulle, rumalale, tarkust jagada.  Sa peaksid roomama rinnuli rohus, et koguda näritud tarkuseteri, mis minu suunurkadest allapoole pudrutavad ja ilma sinuta igavikku pudenevad. Sa pead sellest materjalist ehitama oma elu lossi! Sa peaksid alandlikkusest suudlema seda jälge oma murul, kuhu mu keha on üüratu raskusega vajutanud jumaliku jälje. See on su esimene õppetund.
Ja mina, sinu vaimne õpetaja, olen võtnud juhuslikult enda peale selle püha rolli, et õpetada eluks välja just sind, mu laps. Just sinu kaela ma väänan ma veel õigesse suunda, küll sa näed. Sul on veel lootust pääseda. Sina oled välja valitud, et osa saada mu KÄITUMISTUNDIDEST. Mina hooldan sind praegu vaimselt, mu tänamatu vasikas. Ma hävitan su tahte tegutseda teisiti!!!! Ma võin, ma suudan, ma teengi seda IGA PÄEV, visalt ja kildhaaval, ma ei väsi. Sa oled minu oma, ja sa tead seda, sa tead seda, sa pisike loll ja vääritu limukas; mina õpetan sulle, kuidas minusugustega ümber tuleb käia. Ma ütlen sulle, ma näitan sulle ette, ma vangistan su, ma hävitan su; MA, ma... SA EI TEA, MILLEKS MA OLEN VÕIMELINE. SA K-A-H-E-T-S-E-D, kui  ÜRITAD PÕGENEDA. ÄRA SA ÜRITAGI TÕUSTA. SA OLED MINU!!!! /- - - / Kuuled?! väärika, mõõduka mesimagusa häälega ütlen ma: "sa ju ei taha, et sa pead midagi kahetsema, ega ju? juuu, sa oled tark lapsuke!! Sa ei taha, kui ma vihastan, sa ei taha mind pahandada" /- - -/
Nonii, SÖÖME nüüd sõbralikult! võtame ette püha söömaaja. Sa sööd minu toitu, sa jood minu jooki. Tähistame sel sümbolistlikul viisil meie mõnusat ja hubast koosveedetud aega.  Pidutseme nüüd meie koos veedetud aja auks. Pidu! (ja ma naeran praegu mõnuga oma hambutut naeratust kõigile. Vaata mind!  hö- höhö- hööhöö. Irvitan võimsaimat naeru armetus elus. Sa rooma, sa naudi. See hakkab meeldima, see kestab igavesest ajast igavesti.)

anyone? anyone?






PS. postitus on inspireeritud mu rääkimise kogemusest, ja sel pole mingit pistmist minu enda eluga. Kui oleks, ei teeks ma seda, ei tahaks ma kedagi pahandada. See on loogiline. Pildi  avalikust kohast.

5 comments:

  1. Esimene lõik pakub äratundmisrõõmu - silme ette kerkivad mitmed mu vana kooli arst-õppejõud, kes on oma erialal Tartus juhtpositsioonile tõusnud ja püsinud ja nüüd on saavutanud universaalse kompetentsuse ning räägivad meile, kollanokkadele, kuidas elu käib ja milline peab üks arst olema - sest nemad on nii käitunud ja see peab olema õige, kui nad on sellega edu saavutanud!

    Teises lõigus äratundmisrõõm jätkub (ikkagi tekivad seosed peamiselt arst-õppejõududega, sest teiste vanade inimestega ma igapäevaselt ei suhtle). Vankumatus meelerahus jagatud õpetussõnad noortele, kuidas elu käib, kuidas inimestega suhelda (üks abielus meesarst näitas meile oma piiritust lahkusest isegi ette: "poisid, vaat kuidas tuleb naistega suhelda"), milline üks arst peab olema ja mis tagab meile edu - ning poolsüütule küsimusele järgneb mõistev, heasüdamlik selgitus kogenematule kolleegile - nagu healt õppejõult võib oodata.

    Viimane lõik pakub jälle pisut äratundmisrõõmu - meenub vestlus isaga, kus ta rääkis et minu rahastamine on ainuke hoob mis talle on jäänud et mind kont... ee... suunata. ja veel mõned armsad mälestused (vihane karjatus "ei lurista!!!!!"). Siis ma tundsin hetkeks rõõmu, et ma ei ole isaga koos elades üles kasvanud. Kahju hakkas, kui mõtlesin et kindlasti mõne noore elu ongi selline - väga rangelt paika pandud reeglite poolt ahistatud ja piinatud. Ja mõte, et kas ka mina olen ühel päeval samasugune - oma ainsagi tolmukübemeta, lausa läikima löödud araukaariat kaitsev ja hooldav. Lehed peavad kasvama korrapärased!!!

    Ja tahaks ka osata nii mahlaselt kirjutada. :)

    ReplyDelete
  2. Minul oli üsna hiljutise ajani ettekujutus, et asjad ONGI nii nagu mu vanemad mulle oma kõikehõlmavas tarkuses seletavad... Üks hea sõber juhtis mu tähelepanu asjaolule, et mu vanemate lemmiksõna on TEGELIKULT. Minu mitte nii väga vanad vanemad (kõigest 50)...
    Olles seni elanud sellises väga kindlapiirilises maailmas, olen täiesti kaotanud seiklusjanu, võime erakorralistes situatsioonides toime tulla, võime kastist väljapoole mõelda, fantaasia. KÕIK ON NENDE SÜÜ!!!!
    Kuidas õppida ise toime tulema? kuidas õppida oma vanematele vastu hakkama?

    ReplyDelete
  3. Aitäh asjalike kommentaaride eest, kallid lugejad :)Mul on hea meel, kui mu kunstilised kirjatükid äratundmisrõõmuga mõtlema panevad. See tähendab, et projekt on õnnestunud.

    Tiiu, kindlasti muutub teatud hetkel, kui kasvad suuremaks, vanemate loodud maailmas elamine ahistavaks. Ma arvan, et vaimse iseseisvuse saavutamine on suureks kasvamise üks vältimatu osa. See tähendab seda, et sa õpid aegamisi iseseisvalt artulema ja oma mõistust kasutama. Süü on üks teema, millest kirjutada edaspidi.

    Seadus ütleb, et 18 a saades oled vaba kui lind ja võid minna vabana maailma uusi asju avastama. Kui sa tahad vanematele mokka mööda olla, on see rangelt vabatahtlik. Kui oled rahulolematu, on see võimalus hakata mõtlema ja proovima uusi suhtlemismalle. Mõelda loogiliselt, kaaluda plusse ja miinuseid, katsetada ja avastada, mis sobiks Sulle paremini. Küsisid, et kuidas õppida? Siin ehk ongi mõttekas oma fantaasia üles äratada? :)

    ReplyDelete
  4. Sirgi, ma vaidlustan oma info põhjal. Kas ma eksin? :)
    Ma maajat isiklikult ei tea, kuid tema räägib etiketist. Ta ütleb meile, mis on etikett ja kuidas on etiketi järgi õige. Selle teadmisega ta teenib leiba. On õigus?

    Avasin just ta raamatu "käitumise käsiraamat" ning lugesin suvalise lause, milleks on "Eestlaste lõunalauale on alati kuulunud supp".

    Mina oma kirjatükis viitasin inimestele, kes teavad jäigalt ja dogmaatiliselt, kuidas maailmas asjad fundamentaalselt toimivad ja mis on põhjuslikud seosed. See ei kuulu vaidlustamisele. Nii on! See on hea ja seega kohustuslik, see on paha ja järelikult lubamatu.

    Pr Kallast oma olemuses mulle ei tundu olevat konserveerunud. Eks isiklikke üksikuid iganenud ja emotsionaalseid arvamusi ole meil kõigil, nii et see pole tema isiklik kiiks.

    Ta raamatud näikse õpetavat fakte ja viisakusreegleid, mis on ilmselt ajalooliselt dokumenteeritud.(?) Ta isiklikku arvamust on raske välja lugeda. Kui, siis ehk lausest "Enne kui hakkate peielauas diletantlikus esituses "Ema südant" või muud ühislaulu algatama, tasuKS sügavalt järele mõelda, kuidas see mõjub leinajale. ->Nii mõnigi kord on sel puhul tekkinud soov piinlikkustundest maa alla vajuda.

    :)

    Kui tahad tõelist intellektuaalset naudingut konservist ja täiuslikest demagoogiavõtetest, siis soovitan mõni Tõnu Lehtsaare kirjalik arvamusavaldus ette võtta. Osav. Mõtlesin millalgi tükk aega, et mis ta teeb intellektuaalset nalja või? Arvasin, et ta naerab lugeja üle, ladudes ühe tehnilise võtte teise otsa. Aga siis keegi seletas, et ta on usklik niiöelda, käib kuskil kirikus. Hea-halb suhted on teada, nii et kõik reaalelulised faktid blokeeritakse.

    ReplyDelete