MINU VÄIKE EGO. Tragöödia kolmes vaatuses.

Minu ego on väike. See on tõeliselt väike, see on suisa uskumatult väike. Te ei usuks ise ka kui väike mu ego on! See on nii väike, et kuku või nutma. Mul jääb üle vaid uhkustada sellega, kui väike ta mul on. Ja ega mul muud ju ka midagi pole. Ma olen nii väärtusetu ja mõttetu ja tühi, et ainus võimalus ennast sulle tutvustada, on läbi eituse... läbi pisisuse, läbi õõnsuse, läbi kõige selle, mida mul pole ja sul on.

Mina?

Keda see veel huvitab?

Kellele seda veel vaja on?

Ausalt, sulle oleks tõesti kasulikum, kui sa seda ei loeks. Sest et vaata, siin tekstis ei ole midagi muud, kui vaid minu hala ja põdemine ja veritsemine. Ma tean väga hästi, et see jutt ei meeldi kellelegi, ma tean väga hästi, et ma olen rumal ja väiklane, ma tean väga hästi, et sa oled ainult viisakas, kui sa mind lohutada üritad. Ütle mida ütled, aga tõde on see, et mina olen väärtusetu kalts, mille võiks samahästi ka minema visata. See on ainus asi, mida ma tõesti tean. Teadmised muudes valdades on mul väga puudulikud. No kohe tõesti nii puudulikud, et siga ka ei joonista! Ma ei oska suhelda, ma ei oska kirjutada, ma ei oska elada. Ma ei tea elust ja inimestest mitte halligi.

Kui nüüd päris tõsiselt rääkida, siis ma eelistaksin jääda oma väikese, peaaegu et olematu ego juurde, kui et laseks sul purustada minu nägemust oma väiksusest - ainus asi, mis mul veel järel on. Ja olgem ausad, kui sa arvad, et ma ei ole loll ja mõttetu, siis sa ise oled ka ikka päris loll. Sa väidad, et MINA olen ebaadekvaatne?! Sa väidad, et ma hindan enda ebakompetentsust üle, aga vaata kui järjekindel ma olen, vaata kui jäik ma olen, vaata kui halb suhtleja ma olen... sa lihtsalt vaata ning imesta ning VEENDU! Seda pole just raske näha. Ennäe!

***

Oijah...

***

Appikene, see on nii tüüpiline mina, see on nii tüüpiline. Ma lihtsalt ei suuda järgi jätta, ega? Muudkui räägin ja räägin sellest, kui loll ja mõttetu ma olen. Miks? MIKS? Ära pahanda, aga ma olengi selline nõmedik. Ma saan täiesti aru, kui sa ära tahad minna ja ma TÕESTI ei ürita sind tagasi hoida. Ma lihtsalt tahaks vabandada oma väga ebameeldiva käitumise eest. Mul on nii halb ja piinlik. Palun, palun, palun, palun... vabandust!

Elu on ikka nõme ja vastik ning mind ennast valdab konstantne üllatuse puudumine, et mind keegi ei taha.