ENESEKRIITIKAST

Täna tekkis küsimus, et miks peaks peatama negatiivsed mõtted, kui need on ju adekvaatsed. Ma vastasin, et kriitika ongi tavaliselt adekvaatne. Ometi-ometi tuleks pahade mõtetega võidelda, eesmärk on neid vähendada. Mõnel on eesmärk neid kriitilisi mõtteid edasi mõelda, kuna nad on nii õiged. Jah, need on õiged. Eesmärk pole mõistlik, ainult see.

Olukord: issand, ma olen sotsiaalselt nii ebaadekvaatne. Ma ei tule toime. Ma ebaõnnestun tihti, mul jääb midagi märkamata. Ma pole piisavalt hea. Homme on kohtumine. Olen luuser, on raudne laks, et ütlen midagi valesti. Oh, kui halb mul on. Paanika.

Kõrvaltvaataja näeb, et inimene on keset selget päeva paanikas. Mis tal viga on?

Mina ütlen, et loomulikult on sel inimesel õigus, kui ta on intelligentne ja terve mõistusega. Sotsiaalsed olukorrad ongi keerulised ning ette ära õppida on raske. Mõnel on ka kogemus ja tunnetus veidi kehvem. Jah, igas vestluses on võimalik öelda midagi taktitundetut või midagi sellist, mis on kasutu ja raiskab aega. Mõnel eriti on raske. oijah. Sul on õigus - sa oled sotsiaalselt küllalt saamatu.

Mis siis?? Mis siis sellest?

Kas paanika keset päeva on normaalne viis, kuidas oma elu ära elada? Kas paanika aitab sul saada rohkem sotsiaalseid kogemusi? Kas paanika aitab sul paremini inimesi tundma õppida?

Kuidas?

Teine olukord. Inimene on ratastoolis. Ta ei saa kõndida. Ta mõtleb, et ta on ebaadekvaatne ja saamatu. Ma ei saa kõndida. Teised on palju paremad kõndimises kui mina. Kõik näevad veel ka, et ma kõndida ei saa. Olen saamatu. Paanika.

On tal õigus? Loomulikult on.

Mis sellest kriitikast kasu on?

Mis siis sellest? On muid asju, mida saab teha. On vist päris suur väljakutse ratastoolis elada niigi. Miks peaks veel keset selget päeva ajama end veel ka paanikasse?

Kas paanika aitab paremini toime tulla? On see hea asi? Vajalik?

Ma arvan, et ellu võiks ikka kaine peaga suhtuma. Kriitika iseenesest pole hea asi. Mis sellest kasu on? Keda huvitab lihtsalt üks hädaldamine? Jah, kriitika on hädaldamine.

Appi, olen sotsiaalselt ebaadekvaatne. Hästi! On järelikult raske toime tulla seega, kui kõik eeldavad häid oskusi. Ja siis? Teed, mis suudad. Siiani oled ellu jäänud, kõik teised ka. Ah et sa oled sotsiaalselt ebaadekvaatne? Selge! Mida saaks teha? Hästi, et sa tõesti tahad selles vallas saada rohkem kogemusi ja teadlikult õppida. Mul on ka hea meel.

Kas me tõesti algselt rääkisime õigusest, kellel on õigus?? Mis õigus?

JUHTUMIANALÜÜS
Täna perearstikeskuses seisin avaras koridoris ja ajasin juttu. Äkitselt hakkab kaugelt üks mutt hirmsa häälega lõugama, mul kulus aega, et aru saada, et ta karjub just minu peale. Ta sõnum oli midagi sellist: "kuule, kas sa siis ei näe, et see mees ei saa ise alla. sina seisad seal nagu post, ei tee väljagi. võiks hoopis aidata jne jne " Astusin siis kiirelt kuhugi kõrvale ja vaatasin ringi. Üks vanake mees oli minu kõrval ja liikus sinna, kus olin enne seisnud. Ta haaras sellest seinast ja siis hakkas trepist alla minema.

Nonii, ma olin ebaadekvaatne. Ma ei märganud, et see mees tahab aeglaselt tulla selle seina vastu, kus lähedal seisin. Ta ei olnud midagi öelnud. Ma ei olnud seda ka ennustanud. Ma ei näinud, ma vaatasin sel ajal, kui muti kaugel häält tegi, hoopis oma vestluskaaslasele otsa. Vanainimesi tuleb märgata, adekvaatsed aimavad nende soove. Minuga ei oldud rahul.

Astusin kõrvale ja vaatasin, kuidas vanake alla koperdab.

Paanika? Ja mis kasu sellest oleks? Olin küll ebaadekvaatne, kuid mis kasu sellest on? Kas see aitab mul edaspidi selliseid olukordi vältida? Kas ma saan vältida?

Ei, ma ei oska. Ka edaspidi ilmselt võib-olla keegi karjub kaugusest mu peale. "No kurat, mis sa seisad seal kael õieli. Kas sa siis ei näe, et vanainimene ei julge eskalaatori peale minna!"

jah aga.. Ma vaatan bussis ringi. Seisan või istun, et teisi mitte segada.

Edaspidine õppetund sellest? Ei, seda ei tule. Alternatiiv on see, et ma ei lähe enam kunagi perearstikeskusesse, et vältida vanainimesi. Ja ma vahin sihitult ringi,otsides võõraid, samal ajal kui oma sõbraga räägin. Äkki keegi tumm tahab minu koha peale astuda?

Ma andsin hinnangu. Jah, ma olin ebaadekvaatne. Ma ei märganud. Mul on õigus. Ja siis? Ja mis siis?? Saan ma midagi teha? Jah, saaksin. Tahan ma midagi teha? Ei taha, sest tulem oleks minu meelest pentsik. Ma ei kavatse ka tulevikus selliseid asju hoolikamalt ära hoida. Ma olin seal nurgas, ja ei reageerinud hääletule vanamehele. Mingi enesesüüdistus ei tee midagi paremaks. Mitte kellegi süüdistamine ei tee paremaks (vanamehel niigi oli ilmselt frustreerivalt piinlik, kui ta proua annab oma käitumisega võõrastele mõista, et ta suhtub temasse kui hädisesse imikusse).

Häbi pole vajalik. Olen ma sellest mingi jumala ees parem inimene, kui end ise häbistama hakkan?
''''

Me rääkisime täna õigusest mõelda halbu asju, teha enesekriitikat. Jah, tõene. Tõde, adekvaatne, karm. Võib, muidugi võib. Paanika, paanika.

Äkki siiski parem mitte, kui paanikast elus küll saab! See ongi mu tänane selgitus.