Ma olen 2D objekt ja meid on palju.

Maailm on lihtne. Ent mitte lõputult lihtne. On vähemalt kaks asja.

Laps kasvab ning mingil hetkel ta saab aru, kust tuleb ta rõõm  ja valu. Okei, rõõmu tulemine on teadmata, ent valu kohta saab teada küll. Ja sellest ma räägingi.

Kui ütlen, et on kaks asja, ma ei väida, et on vaid ÜKS. Hea lugeja, vaata enda sisse ja vasta, kui väärtuslik olend sa oled. Seejärel ütle, kas sa oled väärtuslikum kui USA president (Trump). Kirjuta vastused paberile.

Esimesest asjast. Sellest ma kirjutasin selles posituses: http://eluteooriad.blogspot.com.ee/2012/01/depressioonist-matemaatikast-ja-inimese.html

Elusolendi väärtus. Kes on moraalselt teistest üle? Või bioloogiliselt? Või jumalikult?

Kõik inimesed on täpselt sama väärtuslikud. Seega sa oled Trumbiga võrdne. Mõtle sellele. Põhjus on selles, et puudub mõõdupuu, millega väärtust mõõta. Ja kui eeldame, et olendid on teadvusel, siis iga teadvuse jaoks on olemas ta ise ja maailm. Ja nii edasi..... Kuidas mõõta väärtust? Jään ootama lugejate panuseid 21. sajandi filosoofia edasiarendustesse. Loeksin lugejate mõttekäikude kohta meeleldi lähitulevikus mõnest asjalikust teadusajakirjast.

Ma tean vaid seda, et ma olen teadvusel ja ma tean, mis mulle meeldib. Ja mis ei meeldi.

Teisest asjast. Teiseks asjaks on see, kuidas inimesed ja loodus üleüldse minu-sinuga suhestuvad. Ehk siis kuidas mina suhestun maailmaga, milles on ka teised elusolendid. Ma saan muuta enda suhestumist. Ma vähemalt eeldan seda. Paljud filosoofid on minuga selles.

Mulle meeldib olukord, kui saan minna vabalt poodi ning tuua sealt süüa. Ju mulle meeldib kapitalismi vili, ütleks siin kindlasti keegi. Nojah, hea söök on.

Mulle meeldib ka nali ja mäng. Eriti meeldib mulle, kui seda saab kellegagi koos teha.

Aga ongi kõik. See ongi see teooria. Inimeste eelistused ja suhted on erinevad, inimesed on teadvusel ning iga maailm algab iga üksiku silmade kõrguselt.



Mis minu huvi on, on see, kuidas seda lastele õpetada. Kuidas?
Kui lapsevanem karjub tänavale jooksnud lapsele: "tule kohe siia!", on see häbistamine kahtlemata. Lapsevanem tahab, et laps oleks elus. Ent lapse autonoomiat rikutakse ja laps tunneb, et ta ei ole väärt. Ei ole väärt armastust. Peab passima hoovis emme juures, mitte minema maailma. Muidu on puuks. Kõik. Ent see ongi - tuleb võtta pärast aeg, et taastada kontakt ja julgustada maailmavaadet, milles on kaks asja. On väärtus ja on suhestumine.

Lugesin just, et keegi geenius suutis alati röökida nii: "Ma armastan sind, kullake, kas sa saad sealt kohe minema!" (või ma teen minu võimuga nii, et sa vahetad asukohta - sinu autonoomia austamist-toetamist EI).

Eks ta ole. On kaks asja.

Kui on vaid üks asi, on su maailmapilt liiga lihtne, et saaksid olla empaatiline. Miks? Sest enamikul on kaks asja.

Kes oli see filosoof, kes küsis: Kui seibidel on vaid kaks mõõdet ja nad libisevad mööda pinda, kas nad saavad 3D objektidest aru?

Kas 1D saab aru 2D objektist? Kas 1D saab kunagi olla 2D? 

Areng on see, kui punktmassist saab inimese kujutis tasapinnal. Kahjuks ma sellist joonist netist ei leidnud ning minu joonistus ei ole sama selgitav kui Darwinil. Juuresoleval gravüüril on kujutatud inimese siirdumist tasapinnalt tantsusaali.

Ning ilu mõttes veel üks.



Valu on siis, kui oled punktmass. Punktmass, ent mitte tasapind. Kes ütles, et punktmass olla on valu (tagumikus). Tiina ütles, filosoof.

Aga lennuk ei kuku alla

Ma'i tea, kuidas teistega on, aga mind paneb muretsema elu, mitte elu lõppemine. Täpsemalt ma mõtlen olukorda, kui lähen lennukisse ja mul pole mitte kui mingit ettekujutust, kus ja mis tingimustel lennuk turvaliselt maandub ning mis ma siis seal teisel tundmatul maal pääle hakkan. Mulle meeldib enne haarata kaasa keegi, kes teeb ära planeerimise ja kujutab ette, kuhu me läheme. Või siis ma planeerin ise ehk otse öelduna ma valmistun ette olukorraks, kui lennuk ei kukugi alla.

Arusaadavalt mu eelnev näide on eluline metafoor, mis kehtib päris paljudes olukordades. Muretseme ja mõtleme hirmudele, ent kurb ja hirmus on hoopiski siis, kui pole loovat energiat, mida teeme siin ilmas ära. Looming, missioon, kujutlus heast uuest ilmast.

Nii ka täna ma avastasin, et me ei tee loovalt plaane ja ei elusta enda energiat ja indu. Sest ma lihtsalt ei tegele sellega. Ja kui ma sellega ei tegele, kujutlengi ette, et hea on nõu teha plaane hullima juhtumise ajaks. Ent hei, mis loogika see ka on?!

Kõige hullem on jääda ellu ja avastada iga hetk, et hingan edasi. Hingan. Nii veel aastakümneid. Ja siis suren.

Kortsus nahaga lapsed

[Räägib vana naine]
Jah, ma olen üsna vana nüüd. Oioi, kui uljas oli mu lapsepõlv! Ent siis saabus äng, lausa mitu korda. Iga kord ma tegutsesin. Ja iga kord väljusin targemana. Ja nüüd olen ma siin. Ma räägin nüüd enda teooria elu kohta.
Nimelt - perverte ei ole olemas!
Eks ta ole, kõik on nimetamise küsimus. Kus mu kaasteelised näevad perverti - oioi, minusugune ta pole - seal näen mina väikest hirmunud last, kelle psüühika on küll ajas tardunud, ent kelle nahk on kortsunud ajapikku eks ikka, kuna on olnud eksponeeritud radiatsioonile. Telomeeridega on nüüd halvasti. Aga see selleks.

Kui lapsed loovad suhteid liivakastis, ja nad üksteist kiusavad ja mängivad toredaid lapselikke asju, täiskasvanud vaatavad heldimusega. Ent kui seesama laps elab veel kolmkümmend aastat, siis teda ei nimetata enam lapseks. Tema nimi on siis pervert!

Olen päris vana. Eks ma olen kasvanud. Ent mitte kõik mu teel kohatud hinged oma maises kehas ei ole aja taktiga oma psüühikat jõudsalt arendanud. Eks rasked olud, stress, saatuse nöögid igal sammul ja vahel ka mõne küüniline märkus..., et kõik lapsed ei kuku tegemise ajal väga hästi välja. Mõned saavad meist rohkem kui teised ellu astumiseks varasid kaasa.

Jah. Mõne käitumine on täisesti tavaline... jah! kui ta oleks laps. Aga ei, ta on juba 35 aastat vana. Ja ajab mulle, 17-aastasele kätt püksi... Eks ta ole! Ent siis avastan, et olen 27 aastat vana, tema on 45 ning käitub samamoodi. Ent nüüd on ta nimi Pervert. Ja meie jutt enam ei klapi kohe üldse. Ei tea küll, miks. Ma arvan, et asi on minus.

Ent tema on see, kes pidi nime vahetama.

Mõelgem sellele!
Vajutan nüüd bloggeris oranzi nupukest. Ohkan sügavalt ja panen endale riided selga. Kell on 13.44. Ma olen juba päris vana. Jah. Ja ma alles hakkan riietuma. Kas ma vajan endale uut nime?

Ma otsustasin, et mu tagumik ootab piitsahoopi.

Piiride seadmine. Teiste käsutamine. Otsustamine.
Mis nendel mõistetel on ühist?
Piiride seadmine ei ole piiride seadmine teisele, vaid ENDALE. Mis afäärides ma osalen? Mis tööd ma õigupoolest teen. Kuhu oma füüsilise keha ja oma vaimu asetan. Et kuhu siis? Ootused on ootused ju iseendale. Ja vaid iseenda käsi ja jalgu saab liigutada. Ka siis, kui selles käes on piits. Vaid minu käsi tõuseb seda hoopi jagama. Teistele. Kui tõuseb. Kui inimene saab vanemaks, ma loodan. et siis tal tõuseb vähem. Sest saab targemaks. Kuniks dementsus tuleb.

Aga see selleks.

Aga mida siis ise teha? Seda peab OTSUSTAMA. Otsustama, mis afäärides sa osaled. Et kuhu oma tagumiku liigutad.

Kui tunned end elus ohvrina, ju tuleb teistmoodi otsustada ja valida paremini, mis sa õigupoolest teed. Ise muidugi.

Aga see ise tegemine võib, aga ei pea muidugi, olla teatud vastuväidetega. Näiteks see vastuväide, et mulle on maailma tähtsaim alluda naabri piitsahoopidele. Ma ootan, kehaosad valmis, mida naaber mulle ütleb... et teha seda ja teist. Ka seda tuleb otsustada. Kui otsustatud, siis ongi su käes su saatus. Ja õnn. Nii lihtne see ongi.

Kas see on liiga lihtne?

Mu elus on missioon. Ja ma täidan seda. Sest elu on lühike. Või ma vaatan oma elule tagasi ja näen, et sel maastikul vilistab kõle tuul. Ma tegutsen. Ma olen otsutanud. Nii ma seangi valmis oma tagumiku, ootamaks naabri piitsahoopi.

Mida naaber küll minust mõtleb. Ava suu ja ütle. Ma jooksen siis. Nagu orav. Või nagu koer. Ma tulin just kapist välja ja ootan avalikult. Mu otsus on kindel ja missioon teada. Olen täiskasvanuks saanud.

Ostan ühe kruvikeeraja

Mart kirjutas valikute mitte-tegemisest. Ent miks on otsutamatus halb? Või noh, miks otsutamatus on isikule ebameeldiv. Ma proovin luua metafoori.

Otsutamatus on väga halva elu elamine päevast-päeva. See on kui ostukeskuses uitamine, lastes enda tähalepanu tõmmata Hiina tilulilul. Oh, kui tore! Aga see ongi Su elu. Uitad ringi ning pöörad pilgu sinna, kustpoolt tuleb suuremat kisa. Ent sedasi võib peksa saada. Ja see, noh, ütleme, ei meeldi 99 protsenti juhtudest. Kui paljud sisenevad supermarketisse, mõtteis osta üks kindel asi - kruvikeeraja ja peitel? Kas keegi üldse teab, kas neid müüakse supermarketis? Novot.

Kes teeb elus otsuseid, see teeb enda kätega midagi ilusat. Ühe riiuli. Ühe pisikese iluasja. Müügiks. Maksab ka arved. Ta siseneb poodi sihiga ja võtab vastutuse, kui ta ei leia soovitut. Siis mõtleb ja uurib ja läheb sinna, kus ta omandab vajalikud vahendid. Ei tunne end ohvrina.

Ta tegutseb oma kodukeses ja töötab voos, tunneb õnne ja naudingut.

Ta ei vahi ringi poes nagu pisikene laps. Ega väsi virvarrist. Ega jonni, kui kõike võõrast, mida silmakesed näevad, ei saagi näppida.

See kõik on hoopis teistmoodi.



(blogi on kunstiline)

Jorin kõhkluste teemal

Kõhklemine võtab aega. Õigupoolest võtab ta kõik aja ära. Kõhklused toituvad ajast. See on naljakas, kuna me tundume arvavat, et kõhklemine säästab meid aja raiskamisest. Et kui me näiteks ei võta vastu otsust, et hakata lugema järgmist peatükki Moby Dickist, siis me säilitame oma aega ja energiat millegi parema jaoks. Aga tegelikkuses, vähemalt minu näitel, tähendab see otsustamatus ainult seda, et ma kulutan oma aja kõhklemisele ning järgneva päeva jooksul jään ma ootama seda, kuni minu eest mingi valik ära tehakse.

Loomulikult tuleb siin mängu ka laiskus. Ehk siis tendents säilitada oma energiat, kui midagi just väga pakilist teha pole vaja. Ma väga hindan logelemist, vedelemist, mittemidagitegemist, AGA... samal ajal... ma südamest vihkan kõhklevat, rahutut logelemist. Võiks nagu midagi teha, aga mul on liiga palju vabandusi. Ma TEAN, mida võiks teha, aga teesklen, et ei tea. Mu ülesanne vaatab mulle otse näkku, aga mina lihtsalt pigistan silmad kinni: NOPE, seda ülesannet pole olemas, ja pealegi, ma olen juba ammu tahtnud mingit head filmi vaadata; see oleks ka ju produktiivne, onju... Kusjuures, ma ei räägi siin isegi eksamiteks õppimisest või esseede õigeks ajaks valmis kirjutamisest, vaid rohkem isegi omaenda projektidest ja ettevõtmistest. Endaalgatuslikud plaanid, nii mittejulgustav kui see ka pole, tahavad veel eriti palju tõukejõudu, et kuhugipoole veerema hakata.

Aga üks asi on küll lohutav: ma arvan, et enamus inimesed tõepoolest teavadki väga hästi, mis neil teha vaja on, et oma kõige olulistemate eesmärkide poole liikuda. Me teame seda! Sina ka, kes sa loed, ilmselt tead seda. Ainus asi on see, et tuleb näha vaeva, planeerida, nokitseda, mida iganes... Kõik see võtab aega, energiat; eriti, kui su plaan on ka midagi üldist, ning su ülesande üks osa on selle spetsiifilisemaks muutmine, tallamata raja sissekäimine. See on kõik meeletu ülesanne, aga vähemalt on suund teada. Kõhkluseid tuleb muidugi tee peal ette, aga enamjaolt on nad lihtsalt suitsukate.

Kusjuures, mulle tundub, et meil kõigil oleks meeletu au saata korda midagi üleinimlikku ja erakordset. Loomulikult on aga unistus sellisest suurejoonelisusest palju magusam, kui see töö mägi, millest ennast läbi puurida. Naljakas, jah... Töö aspekt igast suurest unistusest tundub enamasti varju jääma. See on iga saavutatud unistuse tumeaine.

Kui see jutt kuidagi kokku võtta, siis ilmselt sõnadega: vähem kõhklemist, rohkem tegutsemist. Vana hea ja lollikindel klišee. Sest, mis see töö ikka muud ongi, kui üks tegutsemine asja kallal, mis ideaalis veel ka huvi pakub.

Ma lihtsalt elan siin.

Ega ma neid asju eriti ei tea, aga väidetavalt ei taheta abielluda. Samas, suheldakse teiste inimestega. Ja suheldakse lemmik-inimesega. Ja kuna temaga ei abielluta, saab alati öelda: "ma lihtsalt seisan siin". :) "seisan siin nagu tukunui, ja tunnen end ohvrina, seepärast ma lõugangi" :) :P

Muidugi panen siia ka välise viite Scott Stanley blogist http://slidingvsdeciding.blogspot.com.ee/2016/02/giving-up-options-before-making-choice.html

Stanley väidab, et mitte-otsustamine võib tunduda turvaline.

Kui ma ei tee otsust, ei pea ma millegi pärast vastutama. Aga niimoodi loobume juhtimisest. Ja tunneme end ohvrina. Ent ohvrina tundmine on üks hullemaid asju üldse siin elus.

Seega mitte-abiellumine on enda tegemine ohvriks ning see võrdub rahulolematus.

Teine asi veel: kui otsust ei tehta, aga ikkagi suheldakse, siis suhted arenevad nii ehk naa ning see PIIRAB valikuvabadust. Kui ei tehta väga kindlat otsust, et hoian oma valiku vabana, siis juhuslik tegutsemine suhetes alati piirab valikuvabadust. Miks? Kas ikka on nii? Korteri üürimine üheskoos on soodsam ning tehakse juhuslik valik koos elada. Kassipoeg tundub nunnum kui kuldkala ning ühiselt soetatakse kiisu. Kuidas hiljem sõbralikult lahku kolida? Kuidas jagada kassi hooldusõigus? Nii ollakse valikutega, millest ilma ühise elupinna ja kassita ollakse ammu lahkunud. Ja kes tahaks deitida inimesega, kes elab koos oma elukaaslasega? Kes tahaks deitida inimesega, kes ei taha teha selgeid valikuid?

Ma arvan, et selged otsused on väga suuresti õnne võti. Uurimistöödega on see valdkond väga hästi kaetud. Ma tahan olla koos inimestega, kes elus ette tulevate raskustega tegutsevad normaalselt, mitte ei tee kõva häält, et nad pole "sellega" rahul. Ja selleks teiseks on siis inimene, kes peab oma kaela väänama suunas, mis ohvri meelest on õige. Ja see on emotsionaalne vägivald.

Seega otsustamine vähendab emotsionaalset vägivalda.

Tõeline vabadus on elu ja teisi võtta täpselt sellisena nagu see on ning keskenduda iseenda vastutusalale. Vaid sedasi saan ma tõeliselt vabalt tegutseda. Vaid nii saan luua tõeliselt turvalise õhkkonna. Vaid nii saavad teised lihtsalt olla nagu nad on. Mina olen vaba ja teistel on hea. Teised võivad mind käsutada täiesti vabalt, nad ei pea oma suud sulgema. Ma lihtsalt tegutsen täpselt nii, nagu mu vastutusvõime juhib. Seega teised ei ole süüdi ja mina ei ole ohver.

Ma tean täpselt, kuidas luua lähedust. Vahel ma teen seda. Kui ma otsustan. Ja tegutsen.






Aga noh, elu näitab, et ma ei viitsi ja tihti teen teisi asju. Vahel kirjutan blogisse.

(blogi on kunstiline)

Kuidas endalt tõde küsida. Küsida.

Tere! Postitan ühe näidise, kuidas võiks endaga kirjalikult dialoogi pidada. Küsi endalt küsimusi ja pane vastused kirja. Terve minu arvuti on neid dialooge täis, ja riiulid. Olen neid teinud lapsest saati. Lihtsalt intervjueerid ennast. Küsid küsimuse ja vastad sellele kohe, vastad kuu aja pärast, vastad aasta pärast, vastad kümne aasta pärast. Just täna ma vastasin vanadele kartoteegis sisalduvatele (teaduslikele) küsimustele ikka ja jälle uuesti. Põnev! Mõtlesin, et ärgitan ka teisi mõtlemisele. Minu eeskuju, minu näidis. See on mul üks päris vana dialoog. Saan täna (22.04.2017) teha täiendusi.

Kes kahtleb, kas tegu on efektiivse meetodiga, võib uurida teadust või võtta näiteks selle kursuse siit, tasuta https://www.coursera.org/learn/learning-how-to-learn

Pilt: Teaduslike postrite kinnitamise liim, taaskasutus. Trollid.

******

*Viha? Mis asi see on?

Tahad teada, arvan, et ma ei ole seni oma elus väga eeskujulikult funktsioneerinud. Võib-olla siiski olen jaa. Olen ju siin, eks. Ja keegi ei tea, mis raskendavaid asjaolusid keskkonnas ma olen kogenud. Või mis kergus mind on hellitanud keskkonnas. Seda kõike me ei tea. Võrrelda vast ei saa.

Aga ma olen meelitatud, et küsid. Siiski jumalikku tõde, ma kardan, mul pakkuda ei ole.

*okei. aga mida saad pakkuda?

Subjektiivset kogemust ehk. midagi, mis on minu jaoks töötanud. või siis - mis ei ole. Lollikindlat süsteemi ma pole ju veel avastand.

*Mis siis on toiminud?

Seesama mis ma just tegin. Küsin endalt, mida ma endalt sooviksin. Ja kas tahan õppida, teada saada midagi. Vahel ma ei taha. Vahel tahan vaid õigustusi endale või teadmist, et jumalad on minu poolel.

*Kas jumalad on sinu poolel?

Jah, on küll. Alati on, kui õigesti vaadata. Juba Bob Dylan laulis sellest.

Seega, õigustuse leian alati. see on teada.

*Ahah.

-nonoh.

*Aga jaga enda kogemust siis.

- Ma võin üritada. aga see pole täiuslik. kui see on okei.

*mhmh

Las ma mõtlen. Kõik on mul läbi mõtlemata.

Ma mõtlen ebamugavuse peale.

Ehk saan pahaseks selle üle, mis mind isiklikult trigerdab, mida ma iseendas ei salli. Millega ma tean, et see minu tagumikku kuidagi ei puuduta, seda suudan aktsepteerida. Millega lenneldes toime tulen, selle kohta vaid mõtlen siira rõõmuga, et mõtle kui hea, et mul seda probleemi ei ole.

*Kas see tundub loogiline?

Näiteks mind häirib ühe inimesega suheldes, et ta on minu meelest "lapsik". Ma isegi ei oska näppu peale panna, mis põhjusel ta mind ärritab. Ainuke sõna, mis mul pahameelega meelde tuleb, on sõna "lapsik". Ent mis see minu tagumikku puudutab? Kas puudutab? vaatan praegu oma sisemusse. Jah, ma tunnen ebamugavalt end. Ent miks? Miks? Jumalad saatke mulle vastuseid, miks! Ma tahan teada.

MA võiksin ju olla temaga väga lahke ja vaadata, et ohh, kui nunnu. Naiivsus on vahel nunnu. Nõrkused on nunnud. Aga tema ei tundu mulle nunnu. Sugugi mitte!

*Miks ma nii sallimatu olen?

Kas see on sellepärast, et põlgan hoopis iseennast selle asja pärast, mida tema mulle näitab?

Ma arvan, et see on tõsi. Vähemalt mõnikord. Või vähemalt tasuks kaalumist.

Või ma olen pahane enda peale, et ma ISE midagi adekvaatset ei tee, ehkki näen selgelt, mis on mu ees. Ma ei hoolitse ilmselt enda eest praegu, ja see ajabki vihale.

*Ent mida ma võiksin teha?

Näen, et teine on "lapsik" ja vaatan teda nunnult. Kui tahan ise tarka intellektuaalset seltskonda just praegusel hetkel, astun tagasi, jätan head aega ja lähen räägin skaibis sõbraga, kes oskab mu küsimustele vastata paremini kui mu viha objekt, keda ma nimetasin sõnaga "lapsik".

Järeldus. Mu viha indikeerib, et võiksin midagi teisiti teha ISE. Vahetan seltskonda. Vahetan vestlusteemat. Vahetan ootusi. Lohutan end igavuse pärast. Ma saan alati midagi teha enda heaks. Ma saan suhelda nendega, keda pean endast targemaks. Avan vaid FBi ja saadan palve kohvitamise kokku leppimiseks. Võin saata kiire sõnumi küsimusega, millele saan vastuse siis, kui teine tahab mulle vastata. Nii ongi hea.

Seega viha on mingi sõnum. Aga mis sõnum. Mu jumalad vaikivad. Aga mitte alati.

Ma ei tunne end ohvrina.

Seega: "Ma tõesti tahan teada. Oo Viha, mida Sul on mulle öelda!" Ma ei taha õigustusi, tahan teada. Mul on õigustused niigi. Sest olen intellektuaalselt võimekas. Ma võin valida kulutada oma aega, konstrueerimaks õigustusi, mis on perfektsed. Sest ma suudan.

*Ent vahel ma ei viitsi. Enam.

Laiskusest sünnibki tõde.

Järelikult.

**************************************************

Ma tahan küll end õigustada.
TÕDE järelikult
******** (see on nalja tegemine iseenda seltsis juba väga meeldivas õhkkonnas)

"The first principle is that you must not fool yourself and you are the easiest person to fool." - Richard P. Feynman

DISCLAIMER
Ma ei väida, et ma sain toona oluliselt targemaks, mis asi viha on, ent ma uurisin ennast ja uurisin ebamugavustunde või ärrituse tekkimise tagamaid.

Moodne psühholoogiline diagnoos olukorrale on see, et avastasin väga vana tõdemuse, et teised on meie peeglid. Vaatasin teist ja nägin ainult ennast. Uurin ennast ja avastan, mis on tõeline empowerment. Ma uurin enda tundeid, saan juhised ja teen ise.


EDIT. Viidatud on sellele laulule 

Lyrics

Oh my name it ain't nothin'
My age it means less
The country I come from
Is called the Midwest
I was taught and brought up there
The laws to abide
And that land that I live in
Has God on its side

Oh, the history books tell it
They tell it so well
The cavalries charged
The Indians fell
The cavalries charged
The Indians died
Oh, the country was young
With God on its side

The Spanish-American
War had its day
And the Civil War, too
Was soon laid away
And the names of the heroes
I was made to memorize
With guns in their hands
And God on their side

The First World War, boys
It came and it went
The reason for fighting
I never did get
But I learned to accept it
Accept it with pride
For you don't count the dead
When God's on your side

The Second World War
Came to an end
We forgave the Germans
And then we were friends
Though they murdered six million
In the ovens they fried
The Germans now, too
Have God on their side

I've learned to hate the Russians
All through my whole life
If another war comes
It's them we must fight
To hate them and fear them
To run and to hide
And accept it all bravely
With God on my side

But now we got weapons
Of chemical dust
If fire them, we're forced to
Then fire, them we must
One push of the button
And a shot the world wide
And you never ask questions
When God's on your side

Through many a dark hour
I've been thinkin' about this
That Jesus Christ was
Betrayed by a kiss
But I can't think for you
You'll have to decide
Whether Judas Iscariot
Had God on his side.

So now as I'm leavin'
I'm weary as Hell
The confusion I'm feelin'
Ain't no tongue can tell
The words fill my head
And fall to the floor
That if God's on our side
He'll stop the next war

Bob Dylan

Ma tahan ideid. Küsin appi.

Head vana blogiaasta lõppu meile! Detsembri postitused on kõik isiklike vastutuspiiride teemal. Loodan väga, et lugejad nautisid neid. Kui ei, ma sunnin ja käsin. Hea küll, see on nali. Ma pakun välja, et paneks kommentaaridesse suuri teemasid, millest edaspidi postitusi teha. Vorm on vaba. Mingi provokatiivne väide või deklaratsioon. Tooge enda alter egod kapist välja! Võib ka kenasti inimkeeles rääkida. Ma olen õppinud detsembrist seda, juhul kui ma oleks selle blogi lugeja, et minu asi pole teisi piirata või puua. Ega käskida.

Ainult natuke võib. Internetitrollid, nagu me oleme. Trollielu, trol-li- elu, on jah, see kõige parem....


Inspiratsiooni uueks aastaks!

Teise ringi fännklubi võib ka sõna sekka öelda! ;) :D

Ja mul on see pisike mure, et seoses sellega, et mobiiliversioonis kõrval asuv disclaimer näha ei ole, äkki peaks iga postituse lõppu spetsiaalselt kirjutama, et tegu siiski on kunstilise üritusega. Kuidas asjaosalistele tundub?

Kirjutage ja joonstage ja kes fännidest soovib ka kirjutada, saan autoriks lisada. Vanad muidu tsillivad ja muhelevad niisama, miks ikka niisama kirjutada.... Mina aga tahan väga teiste tekste lugeda!! Ja vastu vaielda toredasti, isegi kui nõustun.... või siis takka kiita;)

Head uut! Ja teravat pliiatsit!

Mina TEEN õnne. Endale.

Sina teed õnne, endale.

On viledaks kulunud ütlus, et mitte kedagi ei saa õnnelikuks teha. Mitte kedagi ei saa aidata. Santi ei saa sundida, kui sant ei taha kõndida. Armastust saab kinkida, ent armastust ei saa nõuda. Armastust saab jagada, armastust ei saa anda. Nõu ei tohi anda.

Just. Aga mida see kõik tähendab? Enda õnnelikuks tegemine tähendab TEGU. Ehk siis isik TEEB midagi. Iseenda kätega. Kätega valmis. Ent käed võivad olla ka mentaalsed käekesed, mõttelised rotatsioonid. Looming teisisõnu.

Kui Sa hoolitsed kellegi eest ja jagad iseenda õnne, siis see võib inspireerida teisi ka, et nad ise hakkavad tegelema LOOMINGUGA ehk siis ise ka kogevad õnne. Ent kui jagad iseenda õnne, teine võib jääda liikumatuks kui tukunui. Nii öeldakse. Ta ei loo midagi uut, ta ei pinguta oma käsi, ei pinguta oma mõtteid. Ta vaid reageerib.

Ehk siis - just nii võib mõista lauset "mitte kedagi ei saa õnnelikuks teha". Isik kas tunneb end piisavalt turvaliselt, et hakkab loominguga tegelema, või ei hakka.

Mida sa saad teha, on luua hästi sõbralik, tore, loominguline õhkkond, kus kriitikal pole kohta, hukkamõistu meelega ei söödeta ning keskenud iseenda käekestele. Teed ennast õnnelikuks.

Piits ei plaksu täna.

Ma nägin ennast.

Ma vaatasin talle otsa ja nägin ennast. Ta rääkis, ma kuulasin. Ent see, mida ma kuulsin... ma kuulsin üksnes ennast.

Oijah, on vist väga kulunud ütlemine, et oleme üksteisele peeglid. Ja kes teisele nime annab, see ise seda kannab. Ja see, et psühhopaadid ei mõista hirmu ja vastikust, isegi kui neile püüdlikult sõnaraamatuga seletada. Seletasin küll, ent nii hea oli mul iseenda häält kuulda. Ma täitsa naudin seda. Ja siis veel lapsed - tõesti keegi ei oota vist, et väike laps näeks täiskasvanud inimese peeneid nüansse emotsionaalses maailmas. Ja ma ise ei saanud loota endalt lapsena, et suudaksin aru saada täiskasvanute kummalistest reaktsioonidest. Ma ootasin põnevusega kasvamist.

"Ta ei mõista mind. Ta peab mind mõistma."

Mõistmine ei ole võimalik. Okei, kui inimesed on sarnased, siis võib-olla nad kogevad sarnaseid asju. Võib-olla. Meil on ikkagi sarnased geenid ja sarnane keskkond. Ent see on kõik võib-olla. Selle nähtuse nimi on "teadvuse suur probleem". Tegelikult me ei tea isegi seda, kas teised üldse olemas on. See selleks.

Ent just nii - teisi inimesi ei ole võimalik mõista. Mitte iialgi. Mitte ühelgi tingimusel.
See öeldud, miks viia end stressi iseenda mõttest, et appi, teised ei mõista mind. Mis appi? Ja misasja, et "teised peavad....". See kõik on mõttetu vestlus minu jaoks.

Jah, me võime teisi mõjutada, et nad nii üksi ei tunneks. Teeme nägusid, oleme sõbraliku ilmega, kuulame peegeldavalt. Ent see on suuresti kasuks lastega suhtlemisel, täiskasvanud mõnikord suudavad täiesti ükisi iseseisvalt mõelda, tunda, muuta oma mõtteid ja emotsioone. Muuta maailma. Nii sisemist, nii välist maailma.

Kuidas muuta? Olles ise eeskujuks. Laps näeb, laps teeb. Näiteks teed midagi, filmid, ja paned youtube'i üles. Teised vaatavad ja teevad järgi.


OK, see kõik on väga lihtne. Vahel harva kohtume lõkke ääres ja vahel mul on tunne, et vaatan kaasmaalase hingepõhja, korraks. Ja jätkame taaskord oma teed. Privaatselt.

Ent hei! Sel kõigel, mis ma olen just öelnud, on väga hea loogiline järeldus, mida ma väga palju naudin. Ma tõesti soovitan seda mõtteviisi ja arvestada selle toreda faktiga. Ükskõik kui palju me iseenda ka ei avaks, pole iial seda ohtu, et meie privaatsus oleks rikutud. Minu jaoks on see äärmiselt mugav. Sest ma ei ole kunagi läbi nähtud, lõpuni. Ja teised ei saa minu mõistust ja emotsioone enda kontrolli alla. See on võimatu.

Isegi siis, kui pingutan eneseavamisega sada protsenti, võtan selleks 5 aastat või 10 või kogu elu - ma jään ikka alati privaatselt iseendaga üksi. Ainult mida saan enda eest hoolt kanda, iseenda mõtteid mõelda, iseenda emotsioone tunda, iseenda keha liigutada, iseenda näppusid vaadata. Ainult mina. Ja see teadmine on uks minu enda kuningriiki, minu enda paradiisi.

Mida enam ma ennast avan, seda enam näevad teised ennast, kui vaatavad mind. Siis nad on minu vastu sõbralikud. See mulle sobib. Ent mina ise loon selle õhkkonna. Vaid mina.


Keegi vaatab mind ja tunneb ebamugavust. Ta näeb ennast. Jah. Ent mõni neist tahab anda mulle nuuti, et nad võiksid igavesti vaadata seina. Nad ei taha näha, iseennast ei taha näha. Seepärast on mõnes olukorras viisakas kanda maski. On peegid, kuid kõik olgu hoolega kinni kaetud. Mõni kodanik võib saada muidu trigerdatud.

Mõni vaatab mind ja tunneb siirast hirmu. Hirmu, et ta ei näe mind, või ei tunne iseennast mugavasti ära minu häälekõlas, välimuses ja minu viisis istuda. Vahel ma pöördun näiteks etiketi poole, loomaks turvatunnet, kui mina seda tahan. Ma sotsialiseerisin ennast ka - ma tean vahel, kuidas olla ja millise rütmiga on rahustav noogutada. Vahel ma tean.

Minu jutus peitub kaks kingitust.

Okei, mu jutu mõte on selles, et kui näed kedagi, ja tunned ärritust, saad enda eest hoolitseda sellega, et vaatad teises suunas. Kui arvad, et see on mõistlik. Vaata rahus teises suunas.

Ja teiseks - kui keegi Sind vaadates ärritub, ei pea kahtlustama, et kaotad privaatsuse või ärritus on sinu põhjustatud. Ei ole. Teisel on iseendaga mingid teemad minevikust ja olevikust, miks ta ärritus. Maailm ei keerle ei minu, ei Sinu ümber. Ja see, ma ütlen, on ikka kur...di hea tunne!

Vaatan oma näppe, vaatan, kuidas need liiguvad. Milline võim ja milline vabadus! Olen vaid mina ja minu näpud. On vaid minu tunded ja minu otsus olla teistega sõbralik.

Käed eemale mu identiteedist!

Kurat, ütlen ma. Ei näpi mu probleeme! Ei näpi! Ei käpi! Fuuuuu! Käed eemale! Käpad eemale! No tere-tore. Mart avastas, et tal on käed. Aga palun, ärge näppige MINU muresid, minu probleeme, minu olemust. See kõik, mis mul on, on mulle äärmiselt oluline. See on minu ainuke vara. Mulle meeldib mõelda, keerutada mõtteid, rumineerida, katsetada erinevaid lahendusi. Mulle meeldib raske tee. Mulle meeldib tegeleda ÜHE põõsa all tuulamisega. Mind, andke andeks, EI huvita teised põõsad. Mind ei huvita sinu põõsas, kuhu alla sa teed oma, täesti isikliku hunniku toredaid asju. Ma isegi ei vaata seda. Ma usun.

Minu mured, minu probleemid, minu dilemmad on minu omad. Ükski kontrollihull ei saa neid minult ära võtta. Isegi mitte Sina.

Jah, Sul on käed. Mul on ka. Näpud eemale! See on minu keha, minu hing, minu reaalsus, minu olek. Sina, kui kobad, võta näppu parem mu tissid. Näiteks. Nii saan teha mina, mida mina tahan. Olles iseendaga turvaliselt üksi. Häirimatult.

Get a life!

Hinga rahulikult, ma ikka veel teen oma asja ise. Mul on hea. Talud sa seda?

Kes mida otsustab

Kust tulevad otsused? initsiatiiv? motivatsioon? kõik see hea kraam, mille küttel inimesed suuri asju korda saadavad? Enne kui ilmselge vastuse juurde asuda, et jah – iseendast, loomulikult, bla bla, midaiganes – peaks asja vist natuke lähemalt uurima, et pääseda ülelihtsustavalt targutavate vastuste mõnitavast paralüüsist. Muidugi, asjade lähemal uurimisel võivad selguda mõned ürpisiki ebameeldivad asjaolud. Ei pruugi olla näiteks kerge endale tunnistada, et meis pesitseb kusagil teatav orjameelsus, või et, ütleme, meil on raskusi ilma emmeta hakkama saada, olgugi et nähtavasti asume juba ammu täiskasvanud inimese kehas. Ka taolised tõdemused kõlavad nagu mõnitused; ja ma usun, et asi ei ole lihtsalt minus – meil, inimestel, ongi kalduvus asju polariseerida (halb/hea, kasulik/kahjulik, mõnitus/imetlus), mis põhjendab ka meie kohati piinlikult etteennustatavat käitumist. Ja mõnitus, muuhulgas, võib olla ka paljude jaoks tugev motivaator.

Narr lugu tõesti – kõik välised näitajad viitavad tõsiasjale, et peaksin olema täiskasvanud inimene, aga sisemuses kusagil tuleb välja, et vajan ikkagi piitsa, et midagi teha. See on nii harjumuspärane, et on raske isegi märgata seda piitsa ootamise seisundit, kus ma puhkan ja mängin, trotsides kõike, mis isegi kaudselt kuidagi tööd meenutab, nihkudes üksnes siis, kui on tunda piitsa ajalist või ruumilist lähedust. Nihkudes üksnes niipalju kui on vaja, et piitsahoobist pääseda. Tuletamaks mõnikord meelde, et see piits – olgu ta näiteks siis mõnitus, pahandamine, hinne F või koolist välja viskamine – on tõepoolest reaalne, lasen ma tal ka vahelduseks endale pihta saada.

Nüüd aga kõrvalt seda mehhanismi vaadates saame koheselt aru, et see ei ole päris ratsionaalne käitumine. No fucking shit, eks ole. Kõik see värk näeb välja nagu mingi palavik või deliirium – ainus vahe on see, et antud juhul on tegu täielikult internaliseeritud käitumismustriga, mis on nii tavaline, nii argine, et seda võiks vaat et lausa isikuomaduseks nimetada. Võib ka samas ju väita, et nii ongi normaalne, et eks me kõik ju mingil määral seda tee… Aga asi on selles, et piitsa ootamisest saabki tihtipeale sedavõrd harjumuspärane tegevus, et ta kandub üle enam vähem kõikidesse eluvaldkondadesse. Seesamunegi piitsa ootamine, mis teisest küljest on ka piitsa hirm, võtab enda alla palju väärtuslikku aega ja energiat – ta halvab ja türanniseerib. Ekstreemses vormis on see piitsafetiš kõikide tegevuste lävel.

Elada alalises põgenemises, kõigest ja kõigist mingisugust hukkamõistu oodates, nähes kõikides ilmades kättemaksutaevaste peatset avanemist, olles unenägudeski tagaaetav müstiliste jõudude poolt… on elada sõna otseses mõttes hirmu valitsuses. Aga kui tõepoolest on elatud suurem osa elust taolises poolvalikulises türannias, siis kuidas mõista sellist asja nagu vabadus? Eelnevalt oleme rääkinud motivatsioonist, mis tuleb selja tagant. See on teisisõnu motivatsioon põgeneda. Kui aga lõpuks lubada endal veenduda, et meil pole tegelikult millegi eest põgeneda ega kuhugi ka pakku joosta – kui puurida läbi oma hoolega välja töötatud mängust, milles meie roll on lihtsalt jääda ellu – võib avaneda täiesti uus ja kummaline maailm… Maailm, milles peamine eesmärk pole alatasa vaadata üle oma õla, vaid kus peamiseks aineseks saab kõik see, mis alaliselt uuenevana lasub me ees.

Jäetuna üksi avastama iseennast ning ümberkaudset maailma, avastab inimene varem või hiljem, et tal on käed. Vaadates käsi, saab ta aru, et need liiguvad täpselt nii nagu ta seda ette näeb (mida rohkem seda mehhanismi rakendada, seda täpsemini vastavad liigutused tahtele). Edasi arenedes saab see kontroll nii enesestmõistetavaks, et ta muutub automaatseks. See aga tähendab, et kontroll saab väljast poolt kergemini ülevõetavaks. Ning olgugi et meie tegude üle otsustav täidesaatev võim lasub alati meie endi kätes, jääb meile üha rohkem mulje, et meid kontrollivad võõrad jõud. Samas, iga otsuse lõplikuks langetajaks jääb alati just seesama entiteet, kes otseselt kõiki jäsemeid, mõtteid ja kujutluspilte koordineerib… kui asi ei puutu just refleksiivsetesse liigutustesse.

Võimutunnetus kasvab iga teadliku otsuse elluviimisega, ent tuhmub ka kiirelt kui oma võimu mitte rakendada. Selle all ma mõtlengi pilgu suunamist selja tagant enda ette. Võtta ilma häbitundeta omaks otsuste tegija positsioon ning teada, et mitte ainult unistamine või plaanide tegemine, vaid ka nende samm-sammuline elluviimine on puhtalt meist endist lähtuv pidev loomine. Seega, tunnistagem oma võimu igas tegevuses.

Kontrollifriik armastab

Ma jälgin oma silmakestega teisi ja tahaksin neid näha teistmoodi. Ja hakkangi kamandamisega pihta, või pigem peene manipulatsiooniga. Sest ma muidu suren ära. Just. Tahan teisi õpetada, käänata, venitada, puhastada, kaunistada. Ikkagi jõuluaeg.

Ja nii ka ennast. Üks ainumas neuron tekitas mul mingi idee, ja ma vägistan end tegutsema. Nõõõõõ! Sihkat-sahkat. Tee seda ja tee toda, piira ja blokeeri, kamanda ja käsuta. Liiguta ometi, sunnik! Ma keeldun oma sisemist tarkust kuulda võtmast. Ma keeldun. Lülitan sisse ärevuse. Annan oma käitumise üle minu aju kõige algelisematele struktuuridele. Ma ei kavatsegi ennast online tuua. Mind pole kohal.

Ma püüan ka teisi kamandada, ma vajan seda. Ma püüan olla eriti kena. Ja ilus.

oi kui jube! Aeg on kuulata end, tegutseda enda hüvanguks targalt, end armastada. Ai-ai-ai. Kui paha! Sa hakka end armastama, raisk! Ma õpetan. Ma sunnin. Teen seda vaid sinu enda heaoluks. Tegele enesesõbralikkusega. Pliks ja plaks käib piits. viuh ja viuh läbi õhu su paljale kannikale. Uhh. Maailm saab päästetud. Sest mina vajan seda. Siis on mu silmaksed rahul.

Sest mina armastan sind. Minu raske töö on olla sinu vaimne õpetaja. Mina käänan su õigesse suunda veel, mina!!! Mina valin armastamise. Ma kägistan su hellalt oma roosade saapapaeltega ja oma mainiküüris hästi hooldatud sõrmekestega. Ma olen eeskujuks.

Ei üllata mind, raisk.

Tänane teema on vanade sõpruste katkemine. Kui suhted katkevad, siis kaotame olulise toe ja ellujäämist võimaldava tugisamba. Ometi, mõnikord inimesed lahkuvad me juurest kas vaikselt või draamadega. Miks?

Vastus on see, et inimesed tahavad ette teada, mida nende vestluskaaslane ütleb. Ja kui ei, on see üllatus. Ja üllatus tähendab hirm. Hirm.

Hirm tekib, kui inimene hakkab reaalselt surema. Teine hirmu põhjus on see, et täiskasvanu ei ole ära õppinud, et ta ei sure ära, enam... kuna ta pole väike laps. Väiksed lapsed surevad küll kohe, kui ema jätab mõneks tunniks lapse üksi, igal sammul on oht kukkuda, nälgida, saada surma igas asendis. Ja kui ka ei saa surma, on pidev surma-ootus igal ambivalentsel juhul.

Kui täiskasvanu kardab ohutuid olukordi, on see väga suures osas intellektiprobleem. Me võime alati ümber õppida, end ümber õpetada. Ja foobiate ravi on lihtne. Õnneks.

Tihti piisab lihtsalt tõdemusest, et aha, olen täiskasvanu, teen mõistlikke asju. Hea küll hirm, küll õpid ümber. Ja õpibki.

Uhhh! Küll on hea olla täiskasvanu! Ma ei pea kartma teisi inimesi. Ma saan neilt õppida. Ja õpin iga üllatusmomendiga. Aitäh, mu sõbrad. Ma üllatun. Õpin.

Ja ongi mu lugu läbi. Ilmselt ei pea ma sõnama enam ühtki asja, kui kõik oleks arusaadav.

Nii ka mina ei suuda alati olla vaid etteaimatav ja viisakas ja ohutu, ja olgem ausad - ma võin öelda - enamasti keegi ei suuda mu mõtteid ära arvata - on minu valik, kuivõrd ma paljastan ärevatele täiskasvanutele oma mõtteid. Sest vahel ikka inimesel on, faktiliselt, peas mõtteid. Ja neid on kiiksuga, naljaga.


Ent mõelgem - iga nali on vaid siis naljakas, kui selles paljastub mingi üllatusmoment.

Ent iga üllatus võib olla ka hirmu vallandaja, kui isik ei talu üllatusi. Ja miks ta ei talu üllatusi? võib-olla seepärast, et ta ongi juba ärevuses ja hirmunud, seega täiskasvanu temas on mõneti lahkunud. Täiskasvanut ei ole enam kodus, tema peas.

Ära hirmuta lapsi. See pole ilus.

See on põhjus, miks mõned sõbrad ja tuttavad lahkuvad. Näiteks elatakse ja õpitakse olude sunnil samas klassis või samas korteris, ja kui eemalduda füüsiliselt, ei suuda teine enam su sõnu ette ennustada. Ja sina ei oska lauseid genereerida nii, et teine suudab seda enne väljaütlemist oma peas kuulda. Ja kui nii, on iga sekund üllatus. Ja üllatus tähendab surmahirmu. Seda muidugi juhul, kui täiskasvanu ei ole tema peas online. Mõnel ei ole mitte kunagi.

Mõni on kuri iga kord, kui ta abikaasa ütleb midagi, milles ei ole kokku lepitud. On see suhtlemine topisega. Jah. Väga piinlik. Aga nemad ei tahagi olla täiskasvanud.

Ja mis siis? On ütelus, et ega santi ei saa sundida, kui sant ei taha kõndida. Miks Sa üldse tahad kellegagi suhelda? Jah, õige. Sest seda on vaja ellujäämiseks. Aga kas ikka on vaja? Jah, tuleb õppida ära kõik viisakused, kõik fraasid, kõik näoilmed, ja palun, teised ei taha üllatusi. Sa ise ju ka ei taha.

Nii, ja nii minagi panen küünla põlema kõikide mu kaaslaste mäletuseks, kellega ma kunagi olen olnud toredasti koos. Ma soovin head.

Ma loodan väga, et minu blogipostitus ei üllatunud ühtegi lugejat.

(Tervitan nüüd Kristjanit.)

Psühholoog keeras Su pekki!

Ma jagan pisikest tähelepanekut piiride seadmisest. Enesekehtestamine on päris uus sõna, ent ometi on sel nüüd negatiivne tähendusvarjund. Mida hekki? Ma kohtasin vähemalt kaht algajat psühholoogi, kes ise ka ei saanud aru, et piiride seadmine tähendab piiride seadmist ENDALE.
Kas mul on õigus kedagi käsutada, vaimselt ära nudida ja panna kedagi vastutama MINU emotsioonide eest? Kel on kohustus minu eest hoolitseda? ooo, kas Sinul, mu jumal? ei! EI! Ma olen täiskasvanu. Ma hoolitsen enda eest ise, isegi kui keeldun. Mina vastutan. Isegi kui teatan maailmale, et mina olengi elukutseline ohver. Mina olen! Ikkagi on see minu vastutus. Isegi, kui lähen arsti juurde saama õnnistust, et ma kavatsen jääda kibestunuks.... ja ei mõtle, mille eest arst saab raha.... ja nuian ikka tema isiklikku braavot mulle, õigustusi..... Olen ma ikkagi ise vastutav. Mina vastutan.
Ja ma ei vastuta sellega, et kamandan teisi, osutan nende vigadele, survestan oma kena käitumisega, oma ilu ja karmi häälega, oma auväärse vanusega, oma ametipostiga.

Piirid sean ma ENDALE. Kui vihjan teisele, mida teine teha võiks, on see vägivald. Paraku.

Kui teine on minu suhtes lugupidamatu, MINUL on musttuhat valikut loobuda suhtlemisest või teha koostööd tuhandel erineval viisil. Minul on vastutus luua endale mõnus õhkkond. Minul on vastutus olla produktiivne. Minul on vastutus teha maailmas ära midagi väga suurt ja olulist. Minul. Seega piirid sean ma endale.

Täiskasvanud inimesele vihjata, et ta pole piisavalt hea.... eemärgiga saada, mida tahan. On vägivald. Vägivald.

Kui avastad, et oled vägivaldses suhtes, on SINUL lõputu arv võimalusi, et seada piire ENDALE. Sinul on kohustus enda eest hoolitseda.

Kui Sina teeb seda,.... teen mina just seda, et.... Ja MINA TEEB alati, mitte SINA.

Ma ise püüan minimaalselt jätta end samasse ruumi isikutega, kes vahivad teisi ja ütlevad teistele, mida TEISED tegema peaksid nende heaks. Ma viibin samas ruumis maksimaalselt ühe tunni, kui minu lähedal viibivad isikud, kes vihjavad üksteisele, et teine on defektne. Ma püüan leida endale teise ruumipunkti, kui keegi püüab MIND mõjutada ja mulle midagi tõestada, selle asemel et ISE ennast mõjutada, õppida, kuulata, põrgatada ideid, üllatuda.

Mõnusad on seltskonnad, kui igaüks suhtleb selleks, et ise targemaks saada. Teisi provotseeritakse mõtlema ja üksteist õpetama, armulikult ja tänuväärselt. Aitäh, mu head sõbrad. Sain targemaks. Aitäh!

Ma tahan ise õppida, mitte olla teiste mugavuste ja ego teener. Maksimaalselt 3 tundi, ja sedagi  sünnipäevadel. Just selle piiri seadsin ma endale ise ja just seda piiri ma vahel rikun.

Psühholoogid räägivad piiride seadmisest. Psühholoogidki seavad piirid endale ise. Keegi ei ütle, kuidas Sina elama pead. Või kui ütleb, siis sead piirid endale ise. Mina ei ütle, kuidas Sina seda inimest menetled. Aga võid nõu küsida, mis mina arvan. Ma armuliselt jagan oma arvamust, kui ma tahan. Aga ma seadsin endale selle piiri, et mina ei kuula enda hääle kõla olukorras, kus näen ära, et mu vastas olev isik tahaks minu kaela käänata õigesse suunda. Suunda, kus elab moraalsus ja tõde nr 42.

"Ma kohtasin teda pimeduses. Me rääkisime. Ma ütlesin talle "kurat". Mina ütlesin."

Lühinägelikkus

Lollus on üks nõtruse vorme. See tähendab, et terve inimene tahab hoiduda lolliks jäämisest täpselt samamoodi nagu ta tahab hoiduda ülesöömisest. Mõlemad on vähemalt osaliselt sõltuvusseoses elustiiliga, mis tuleneb kultuurist, kasvatusest ning nendega kaasnevatest väärtushinnangutest.

Võib tunduda, et oma intellektuaalse erksusega seame me endale ka mõttetu takistusraja lihtsate asjade saavutamiseks. Näiteks - milleks kaaluda liiga palju, kellega me vahekorda tahame astuda, kui me saaks lihtsalt ilma liigse põiklemiseta (võib-olla mõningase põiklemisega) kohe asja kallale asuda? Milleks püüda aru saada kellegi eriarvamusest, kui selle asemel saaks talle lihtsalt pikku molli virutada ning lahendada sellega ka ebamugav olukord, kus ühes lauas asub kaks erinevat vaatepunkti? Jumal hoidku selle eest, kui miski seab meie harjumuspärase maailmapildi kahtluse alla! Mugav on palju lihtsam olla kui erk. Magada on lihtsam kui ärkvel olla. Surnud on ilmselt ka lihtsam olla kui elada.

Eelnevates näidetes on "lihtsus" see, mida kasutatakse lühinägelikult rumalate ja destruktiivsete tegude õigustamiseks (ma ei pea silmas magamist, muide). Mul ei ole lihtsuse vastu tegelikult midagi. Ütleksin lausa, et lihtsalt elamine, kui see õnnestub, on üks tarkuse näitajaid. Küll ja veel võib kohata lollust, millega kaasneb naeruväärne kilplasetöö või tarbetu draama. Mõnikord peidab lollus ennast isegi saavutusvajaduses. Mõelda vaid kui palju verd, kannatust ja surma on maailm näinud lihtsalt sellepärast, et kellegil pole jätkunud (emotsionaalset) intelligentsust, taipamaks et sõdade pidamine ei suurenda tema tillukest nokut.

Intellektuaalne lühinägelikkus on see, mis teeb indiviididest zombid ning inimmassidest lambakarjad. Taolist lühinägelikkust soodustavad minu arvates kultuurilised mõjurid, mille kütuseks on inimeste loomulik tendents leida probleemidele lihtsaid lahendusi. Inimesed ei vaevu aga tunnistama, et see, mis vahetult tundub olevat lihtne lahendus, võib olla ühtlasi ka fataalne illusioon, mille veenvuses peitub meie häving.

Ma ei saa aru. Sina oled defektne!

Head uut blogiaastat!

Tahtsin vaid üht tähelepanekut jagada. Nimelt ma tajun, et kui keegi küsib küsimuse, siis ta peab kõik ära kuulama ja püüdma aru saada, mida teine räägib. Ja isegi kui kuuldu ei meeldi, siis ütlema "aitäh". On ülimalt oluline seda teha. Nojah, ja vaidlemist vältima nagu tuld muidugi. Ma mõtlesin enda suhtlemiskogemustele ja ma ise võtan kokku selle tõdemuse, et... julgusta end avama, kuula ja ütle vaid "aitäh". Hiljem siis võid enda vaated avada.... aga jah, väga hiljem. Kui mees suudab nii teha, siis ta võidab naiste poolehoiu. Selline teooria siis. Ütle nüüd "aitäh" ja hiljem vaidle mulle vastu.


:)
Ent jah, võti on selles, mis hetkel vaielda ja mis hetkel öelda "Vau! Räägi veel, mul veel segane"

Muideks, suhete laialiminekut saab ennustada väga efektiivselt selle näitaja pealt. Teadus.

Edukad ütlevad: "räägi veel sellest (kuna mulle tundub arusaamatu, ebausutav)" ja suhetes feilijad ütlevad "sa oled ebakompetentne, ära räägi lollusi, (kuula mind KOHE, ma tõestan, et sa ei saa millestki aru ja su tajud on defektsed)"





Veelkord: õnnestujad:

"Aitäh. Tahan veel!"

Luuserid: "Ei!"
Luuseri variatsioon nr 1: "Ei! Las ma õpetan hoopis sind nüüd kohe!"
Luuseri varatsioon nr 2: "Ei! Ma ei viitsi kuulata nii lolli inimest, kellega abiellusin"
Luuseri portree (ja see on ka loetuim postitus siin blogis): http://eluteooriad.blogspot.com.ee/2011/12/tuupiline-mees-20ndates-pahh.html
Vana Luuseri ohvri vürtsikas nägemus asjast: http://eluteooriad.blogspot.com.ee/2011/04/appi-mind-arendatakse-kuidas-ellu-jaada.html



Dramatiseering näitelavale, dialoog Luuseriga: http://eluteooriad.blogspot.com.ee/2011/09/vaidluste-sonumid-intelligentsetele.html


Nii et kui tekib reaktsioon "ei, kui vale see tundub" siis küsi aga huvi ja tänuga lisa, mitte ära protesti:

"Mida vittu sa nüüd ütlesid, eit?" :D
https://www.youtube.com/watch?v=625t8Rr9o6o John Gottman selgitab teadust (8 min)
Luuser saab olla eri nägudega, ent õnnestujad on sama näoga - sõbralikult, kuulaja näoga vait.

Aitäh tähelepanu eest!
Tõde ja ausust ei ole olemas. Õigust ei ole olemas. Või on? Kuidas käituda?   http://eluteooriad.blogspot.com.ee/2012/06/pikk-monoloog-aususest.html


Ja nüüd minust, va Ajuti Luuser Tiina! Ma ise püüan igati aru saada eriti viimasel ajal, millal on aeg reaalajas kiirväitluseks. Ma küsin seda oma vestluskaaslaselt. Et neid väitlusi tuleb seda vähem ette, mida vanemaks saan. Pigem küsin teistelt küsimuse ja siis püüan öelda aitäh. Seda enam, kui nende öeldu tundub mulle täielikult uskumatu. Ent mida uskumatum, seda suurem on mu vau-elamus, kui aduma hakkan uut, keerukamat maailma. Tiina Uus Maailm vol 1342. Aitäh, mu vanad sõbrad! Aitäh!




Vajalik disclaimer: See blogi siin on kunstiline üritus (ja jääb kunstiliseks), mitte ei kajasta kunstniku isiklikke tsitaate ja arvamusi. Analoogselt ei ole J.K. Rowlingu tsitaat "Don’t you turn your back on me, Harry Potter! I want you to look at me when I kill you! I want to see the light leave your eyes!" Aitäh, kui suudate aru saada ja põhimõtte meeles pidada. Loe pikemat selgitust lehe paremal ääres. Autorid kasutavad teadlikult minavormi. Nagu ka paljud teised kirjakunstnikud. See meeldib meile. Aitäh!

Mis on vägivald

Mis on vägivald? Jätkan sarja kirjutistest, kus püüan teada saada, kes on süüdi. Ja mis on vägivald.


Mina ei defineerikski vägivalda, kui ilma läbi saab. Sest selles sisaldub hinnang, kes oli süüdi.
Näide. Kui kaks meest katusel, ja kui üks alla kukub, siis põhjus on kahtlemata gravitatsioon. Aga süü lasub ikka sellel, kes jalaga teisele p**e andis. 

On äärmiselt keerukas, kas näiteks emotsionaalne unarussejätmine on vägivald või ei ole. Teada on, et mitte-mõistmisel on reaalsed, tugevad ja pöördumatud tagajärjed (mõnedele). Kuidas suhtuda, kui füüsilise vägivalla tunnusmärgid puuduvad? Arvamused lahknevad, eriti kui on vaja midagi ette võtta või kui tahame aidata kedagi. 
 
Ma mäletan üht intervjuud Elton Johniga, mis mulle väga hinge läks. Elton John kannatab sügavalt, kuna ta isa mitte kunagi ei tulnud ta kontserte vaatama. (Kas vanemad peavad oma laste vastu huvi tundma, või veelgi enam - tunnustama lapsi? Ei?)

Minu arvates on väga head näited ja analüüs on siin kirjas, mõtlemiseks:


blogs.psychcentral.com/childhood-neglect/2014/10/how-to-tell-emotional-neglect-from-emotional-abuse-in-a-relationship/

Ma pakun turvatunnet

Ma seni ei saanud aru, kui oluline on turvatunne.

Kui Margus mulle midagi seletab, minu õlul lasub talle tõestada, et ma ei mõista teda hukka. Kuulajal lasub vastutus tõestada (burden of proof), et ta mõistab. Ja mõistmine tekitabki usaldust. Ja siis võib edasi mõelda, edasi tegutseda.

Turvatunnet tuleks pakkuda vähemalt pool tundi järjest.

Nägin mänguväljakul lapse ema, kes läks endast välja, kui laps ei saanud kurvastusest üle ühe minuti jooksul. Paratamatus, lapsel kulub 20 minutit, või 30 minutit. Laps nuttis, et peab mänguplatsilt lahkuma, ja ema pahandas ja vaidles lapsega. :( :( :(

Anna aega kurvastada. Anna aega, et ta väljandaks oma nördimust, pahameelt ja et maailm on ebaõiglane.
Ja samal ajal paku talle turvatunnet. Vähemalt 30 minutit järjest.

Jah, turvatunne.
Võta aega, et pakkuda turvatunnet. Nii pool tundi järjest.

Ma väärtustan üha vähem oma elus vaidlemise kunsti. Selleks peab ikka mõlemal nii hea tuju olema, et seda turvaliselt teha.

Tuleb silitada lapse peakest, kui ta üritab kurvastusest üle saada. Ja nii pool tundi järjest. Nii veenad, et oled turvaline.

Üks paarike jalutas lapsega kaupsi poole, silitas peakest, rahulikult kõndisid, hoidis lapse kätt. Silitasid pead. Laps nuttis tasakesti.
Ei pahandanud.

Laitmatust selgroost

Töö tegemine on mingi selline oskus, mis nõuab inimeselt otsest jõudu, et teha mingit liigutust lihtsalt puhtalt selle liigutuse tegemise pärast. Teisisõnu, see liigutus on tehtav ainult siis, kui ei ole mingit mõttelist takistust selle tegemiseks. Ei ole mingit küsimust, ei ole mingit kahtlust. On ainult teadmine, et tuleb teha see liigutus. Tööga, muide, ehitatakse üles ambitsioonide paleed. Ambitsioonide palee võib mitmel korral nurjuda. Aga ega töö ei olegi lihtsalt ühesuunaline kindel planeeritud laitmatu tegevuste jada. Töö on ka pinnas, millelt õppida ja kasvada, kuna suur osa tööst on niikuinii ilma nähtava tulemuseta. Kui võtta arvesse töö tulemusi, siis enamik neist tulemustest on kasulikud ainult sedavõrd, kuivõrd töö tegijal on kannatust oma vigadest õppida.

Aga jah... kui ma tahan viia ellu mingit ambitsiooni ja ehitada endale oma kujutluste paleed, pean ma arvestama, et see tähendab seda, et ma tõesti tahangi teha tööd. See tähendab, et ma tahan teha liigutusi, mis paljuski tunduvad tundmatus kohas vettehüppamistena. Jah, töö nõuab julgust. Nõuab mingit selgroogu, et pidada vastu igasugstele ebameeldivustele ja suvalistele takistustele, mida maailm mulle jalgu loobib. Ma pean mõistma teatavat distsipliini. Saama aru, mida tähendab tuimalt midagi teha, ilma ootusteta saada mingit tulemust. Peab aru saama, et tegevus ei ole alati produktiivne ja et paljud visked lähevad ikka mööda.

Loomulikult püüan ma teha asju õigesti ja saada ikka enamasti millelegi pihta. Aga kui see püüdlus tähendab takerdumist, pean ma murdma sellest läbi toorel tahtejõul ja (hull)julgusel. Siit hakkab kooruma õpetus, mille järgi eladagi. Paljudel kordadel me ei tea, mida tuleks tegelikult teha; me ei teagi üldse mida me parajasti teeme, aga selle tundega tuleb osaliselt harjuda - just piisavalt palju, et julgeda uuesti nurjuda ning julgeda võtta riske ning just piisavalt vähe, et mitte lakata arenemast paremuse suunas.

Minu distsipliin on see, mis ei lase mul tarduda vaiksesse letargiasse, vaid sunnib mind võtma ette sööste tundmatusse. Minu intuitsioon on see, mis sunnib mind võtma pause siis kui neid tõesti on vaja. Nendest pausidest võivad sündida teadmised. Puhkus laseb mul kasvada. Aga puhkust pole võimalik pidada, kui pole tehtud midagi, millest puhata. Kui pole midagi tehtud, siis on puhkust võimalik võtta ainult puhkamisest ja see tähendab seda, et tuleb teha mingi sööst, võtta mingi risk ning teha seda, mis tundub halbadest valikutest parim.

On sein, milleni jõuad. Aga seinast on võimalik ronida üle; seina seest, kui hoolikalt otsida, võib leida ukse. Kunagi ei ole sein ületamatu. Isegi kaevust on võimalik välja ronida. Jääbki alles see teadmine, see veendumus, et alati on võimalik teha mingi enda otsus - täiesti kompromissitult ja absoluutselt enda otsus.

olengi ohver

Lugu helkurist.

Ma olen ohver.

• Olukord: Inimene on surnud, (auto sõitis ülekäigurajal otsa öösel).
  
  Asjaolud: Surnud mis surnud. Helkurit laiba küljes pole (otsiti). Polnud. Ülekäigurada on pime. Lampi pole (tõesti ei ole). (Hiljem selgub, et kodanik viibis tund aega enne baaris, elusana, niivõrd-kuivõrd).
  
  Linn kaotas tubli maksumaksja ja nüüd kuna inimene enam tööl ei käi (on surnud), laekub KOV kassase oluliselt vähem raha, et väikelinna eluolu majandada. KOVs on niigi vähe ressursse ja inimesi. Muuhulgas oli varasemelt õnnetuses hukkuja KOV heaks tööl.
  
  Kas "süüditada" ajalehes ohvrit (KOV) et ta oli süüdi, et ei paigaldanud ülekäigurajale valgustit?
  
  Kas "süüdistada" ohvrit (inimene kes suri), et tal polnud helkurit ja üleüldse kes see käskis poolkooma juua ja lakku täis peaga auto ette kakerdada.
  
  Pealegi leiab ka kohalik kõrtsmik, et tema kui baari omanik on ohver: ta kaotas oma parima kliendi ja see pole üldse naljakas.

  K.L: "Ära unusta autojuhti kes peab elu lõpuni elama teadmisega, et tappis inimese."

Ohver oli ka hääletaja (üks mu tuttav rääkis selle loo), kes viibis selles autos, kui pauk käis.
Temaga oli nii, et ta tänas õnne ("Uskumatu, et sa leidsid midagi positiivset selles loos," ütlesin ma talle, kui mu tuttav enda lugu rääkis), et võis autost vaikselt minema hiilida ja minna edasi hääletama. Ehkki oli pime, öö ja suht jahe ja mööduvad autod ilmsesti teda tähele ei pannud. Peale selle süda puperdas ja ärev oli olla. Kuu kadus pilvede taha ja vihma hakkas sadama.

Loe lisaks:
http://arvamus.postimees.ee/2633008/katrin-aava-kuidas-ohvrist-saab-suudlane

Lehmad on farmerite ohvrid, kuna lehmade aju on pisike.
http://www.smithsonianmag.com/ricksteves/the-cow-culture-of-switzerlands-berner-oberland-14995565/

Olle tells me that even cows become victims of the mountains, occasionally wandering off cliffs. He says, “Alpine farmers expect to lose some of their cows in ‘hiking accidents.’ These days cows are double the weight of cows a hundred years ago...and no less stupid. If one wanders off a cliff in search of greener grass, the others follow. One time at the high Alp above our village, 40 cows performed this stunt. They died like lemmings. The meat must be drained of blood immediately or it’s wasted. Helicopters fly them out, but it’s only meat for the dogs.”

põlgan mehi, kes tahavad mind armastada

Häbiväärne lugu! Mehed on nii isekad. Ma vihkan nende isekust. Nad tihti ei küsi, kas naine neid tahab armastada. Kas ma imetlen neid? Kas tahan teada nende unistusi? Kas tahan endast anda kõik, et nende unistusi täita? Kas tahan, et nende soovid saaksid minu omadeks? Kas tahan vaimustuda? Rõõmustada koos.

Ei. Tihti ma ei taha.

Ja siis nad seal on, tahavad vaid objekti, et ise armastada. Hooldada. Mind. Meid, naisi.

Mul oli kunagi üks mees, keda ei huvitanud, et ma tema unistusi teada ei tahtnud. Teda ei huvitanud. Ta hoolitses minu eest. Küsimata. Ehkki ma tegin kõik, et ta mõistaks. Olin rahulolematu, eemalolev, tegelesin oma asjadega, sain vihaseks, kui ta midagi tegi. Ta häiris mind. Ta segas mind. Ta häiris mu tegevusi. Ta muutis mu meeleolusid. Ja teda ei huvitanud. Põlastusväärne. HÄBI! Ja ta ei jätnud mind rahule. Siiani tahab mind tagasi. VASTIK

Otsige endale keegi, kes tahavad vaimustuda, kes tahab sama rada käia kui teie, siiralt.
Laske meil minna. Lubage meil oma õnne leida. Lubage leida neid, kes meile teget ka meeldivad. Et me tahame. Aga ei, te hooldate meid, uputate hooldamisega, et me ei saaks põgeneda, et keegi teine mees ei saaks meid minema viia.

Häbi.

Tõstan arvuti ees oma teekruusi praegu ja joon teie haletsuseks (24.veebruaril 2015, kell 19:13).

Mul ei ole inimestega probleeme. Ma kas tahan nende unistusi täita, või ei taha. Lihtne. Las nad olla.

Ma pidin tegema "suhte kallal tööd", et teda välja kannatada. Ma meeleheitlikult pidin leidma põhjusi, et teda imetleda. Et ma suudaksin edasi tiksuda. TIK-TIK. Minu elu kulus. Ma tõstan pilgu ja vaatan kella. Kell on 19:13. Ma ei kuule midagi ja olen rahul. Ma vajutan nüüd oranži klahvi.






( EDIT Loe lisaks siit: http://markmanson.net/fuck-yes#HVesGe:h0Mb )

Ära kunagi räägi teistest inimestest

Ära kunagi räägi teistest inimestest.

Mul on paar tuttavat, kes räägivad alati kellestki. Ja eriti "tore" on, kui nad räägivad alandavas toonis. Või iseenda saamatusest probleeme lahendada. Inimestega. "Tore!"

Aga no mis teha? Ära räägi iialgi mitte midagi, mida teised teevad. Mitte iialgi!

Kui Sa räägid, siis palun põhjenda enda ja minu jaoks, MIKS!?

Ma tahan kuulda, mida Sina tunned, mis on Su mõtetes teoskil. Mis rõõmustab, mis kurvastab. Mis on Su kogemused. Ja mida maailma kohta oled tähele pannud? Mida Sina oled täheldanud.
Räägi printsiipidest. Tähelepanekutest. Seaduspärasustest. Kahtlustest. Unistustest.
Mina teen ju sama.
Aga mitte iial, mitte iialgi ära võta teemaks TEISI inimesi. Las nad olla. Las nad elavad rahus. Ehita oma intiimseid suhted inimestega. Jaga kogemusi nendega. Koge! Ja siis tule ja räägi mulle enda sotsiaalsetest kogemustest.

Ma ei taha kuulda kiusu, mõnitusi, ma ei taha teada, et X on too või too. Ma ei taha teada, mida keegi X teeb. Mind lihtsalt ei huvita.

Ma näen ise, milline üks või teine on.

Ma tahan teada, mida Sa koged. Ma tahan teada, mida Sina mõtled. Ma tahan teada, mis tunne on Sinul elada.

Ma ei taha aega raisata. Ma ei taha mängida. Ma ei taha osaleda näitemängus. Mind ei oota kuskil võit.

Ma tahan elult kõike. Ma tahan kogeda. Ma tahan kogeda Sinuga koos.

Mõni inimene ilmselt ei tule selle peale, et iseenda kogemusi avada. Nad räägivad, mida nad tegid, kuidas neil õnnestus teiste inimeste käitumist manipuleerida (ilmselt on see nende ultimate goal in life?!) https://www.therapyideas.net/manipulation/
Ära Sina selline ole! Ära kunagi räägi teistest inimestest. Ära kunagi räägi, et Sa ei lahenda probleeme nendega isiklikult. Püüa kõrgemale. Taha rohkem. Meile on elu vaid üks kord antud.

I'll take it all!!

Ma SUNNIN inimesi valima

Tere!
Ma taaskord olen vanade ja uute sõpradega aja maha võtnud ja mõtlen elu üle...
Ma kirjutasin, et Sina pead oma kaaslased teadlikult VALIMA.
Ja et inimesed, andke end kohe esimesel kohtamisel kätte. Avage end ja avaldage oma unistused, avaldage oma rõõmud ja nõrkused. Vaid siis saame tunda tõelist lähedust ja teha tõelist koostööd. Vaid siis tunneme intellektuaalselt ja seksuaalselt tõmmet. Vaid siis me oleme emotsionaalselt inspireeritud.

Minu kirjutise keskseks mõisteks on INIMENE ehk subjet. Inimene on teadvusel ja tal on subjektiivsed elamused, tahtmised, soovid ja ettekujutused, erinevad elukogemused. Seega ka tunded, vabadus ja vastutus ja õigus vastutada ja saada läbi kogemuse tagasisidet. Nii ka mina kirjutan vaid iseenda mätta otsast Sulle omi tähelepanekuid ja ei saa võtta vastutust iseenda tajude osas. Sulle võib-olla tundub kõik täiesti teistmoodi.

Nüüd ma olen oma elus punktis, kus SUNNIN inimesi muutuma. Ma sunnin naisi end avama ja sunnin mehi tundeid avaldama. Sest kuigi inimesed küsivad-paluvad ja on meeleheitel, kui heaga ma oma ideid maha ei müü... siis ma sunnin, kaudselt ja otseselt. Ma sunnin muutusteks, sest tihti teist teed ei ole (inimesed ise ütlevad veenvalt, et neil on endisest elust kõrini). Seega on valikus kas enesetapp või muutus.

Mehed küsivad minult, et kuidas naisi saada. Räägi oma ihadest, nõrkustest avameelselt. Ütle "ma tahan...", ja maailm on su ees valla. Räägi oma isiklikest nõrkustest selgelt (ja mitte targutades), ja inimesed sulavad lähedustundest (sest ka neil on olnud neid hetki oma elus). Siis tuntakse, et sina oled keegi, oled inimene, oled isikus, oled mees, oled hingega naine... Oled hingega. Et Sina oled olemas ja sa tead seda.

Kui me varjame ennast, siis varem või hiljem me abikaasa tunneb, et TEMA ON PETTA SAANUD. Et ta ei osanud arvestada SELLEGA! Naised näägutavad, ja keelduvad leppimast, nad ei taha SEDA.... Tunnevad, et neid on petetud Elu Enese poolt.

Inimesi, kes tõeliselt julgevad olla, on veel natuke liiga vähe minu arvates. Seega ma soovitan muutuda. Aga miks? Sest mina ja paljud mu sõbrad tahame näha ehedaid inimesi! sest me tahame tunda lähedust! Me tahame kaasa elada TÕELISELT teisele hingele. Me tahame, et inimesed oleksid vabamad (vale)häbist, mis vaid ehitab müüre me ümber.

Miks ma agiteerin inimesi eneseavamisele?

 Isegi kui on igati põhjendatud filosoofiliselt ja praktiliselt.. mul isiklikult on iga kord pagana raske soovitada teistmoodi käitumist. Ja on raske teistmoodi käituda ka, sest ootamatused tekitavad kriise. Sest muutuja tunneb häbi. Ootuspärane on tallata juba käidud radu. Häbi on sotsiaalne reaktsioon, tavaliselt on ebatavalisest käitumisest just kaaslastel (!!!) häbi. Ja seepärast minu arvates inimesed käituvadki konformselt (jäigalt tavade ja reeglite järgi).  Nad ei taha kogeda piinlikkust ja häbi (reeglite rikkuja tõttu). Seega, kui olen inimene ja nõustaja, ma teadlikult pean soovitama iseolemise julgust ja riski, ja nõudma, et vanu Reegleid Ei tohi järgida. Ma tean, et lähedased on šokis ja üllatunud. Ma ise tunnen juba ette valu ja kriise, mida mu nõuanded põhjustavad. Aga ma tekitangi teadlikult SEDA valu, kuna vanamoodi ei ole hea.

Ma mõtlen, et kui käitun teistmoodi, nt ööklubis tantsides, siis kaaslastel võib hoopis häbi hakata. Mulle üks geimees ütles pool aastat tagasi: "Tiina, sa ei oska tantsida."
Enamasti ehk mitu korda on juhtunud inimesed tulevad mu juurde ja ütlevad: "Ma tõesti naudin, kui ma vaatan sind, kui sa tantsid." Või oleme koos end liigutanud.

Seega ma vähemalt ühe inimese arvates ei oska tantsimise Reegleid täita, aga teistele pakun inimlikku rõõmu.
Ma võin otsustada taluda, et ma teen midagi valesti ehk - rikun Reegleid.

Või kui keegi räägib enda piinlikust elusündmusest, tema eest tuntakse häbi (et ta avalikult rääkis). Ehkki kergendus ja lähedus võib olla samaaegselt, ikkagi inimestel on alguses ärevus ja valehäbi. Meeste seas liigub "tõde", et mees peab olema cool ja enesekindel, mis ei sisalda enda nõrkuste või eksimuste tunnistamist. Mulle see "tõde" küll ei meeldi. Minu arvates kõige suurem turnoff on mees, kes "enesekindlalt" (eks oma tähtuses veendunult) sunnib minu nägemuses elukauget, ebapraktilist ja lapsikut jäika maailmapilti mulle kui minu enda arvates kah üsnagi targale naisele peale. Et kui julgen oma elukogemust ja teisiti arvamist jagada, ta muutub vihaseks, et mina mehe rumalusi ei upita ega imetle. Olen ka sellest fenomenist kirjutanud postituses "tüüpiline mees 20ndates. Pähh."
Kui kohtan ülbust täis noormeest, siis vahel ma võtan väljakutse vastu ja "tõestan" vastase lolluse. See on justkui paraolümpia minu tajudes, võin võita imeltuse, kuid olen ikkagi elus abivajadusega. Ja taoline võitlus õiguse pärast on minu elu aja raiskamine.

Ma tahan suhelda inimesega, kes tunnistab ja adub, et meil kõigil on subjektiivne elukogemus ja maailmataju. Ma tahan suhelda inimesega, kes teab, et tema ei ole maailma targim inimene. Sest kui ta enda arvates ei ole valmis tark, ta järelikult on seni kõigilt palju ja väärikalt õppinud. Ta on tunnistanud oma vigu. Siis on minul mõttekas temalt õppida. Ja tema õpib minult. Sest ma kah olen alandlik ja õpin kogu aeg. Meil on midagi öelda, midagi jagada. Seevastu meelega-kurtidel ja meelega-pimedatel targutajatel pole minu üle muud võimu kui tekitada minus minu siiras haletsus. Ja emainstinkt, teades et need mehed saavad edaspidi naistelt vaid haletsusseksi (ja verinoorte tütarlastega ja ullikestega).

Ja ma mõtlen veel, miks inimesed ei taha siis endaks jääda. Ma ei tea, aga mulle tundub vahel võõrastega suheldes, et vist teemaks on see neediness (vajadus valimatult meeldida). Ütleme, kui võõras mees ka vahel minu juurde tuleb ja tahab tuttavaks saada, siis ta tihti tahab mulle meeldida. Ja tihti mees ei mõtle, kas mina inimesena TEMALE võiksin meeldida ja sobida igas mõttes. Ja ma olen ju suvaline ettejuhtuv mingis ruumipunktis, eks. Vähemasti enne tutvumist ma satun juhuslikult olema kuskil, ja ma kas olen üles löödud või ei ole (kas minu välimus tekitab ja determineerib vajaduse valimatult meeldida mulle??).

Ja see valimatus on mõnes mõttes päris kurb, sest siis ollakse juba alusest peale kaotanud nii iseend kui võimaluse teist tundma õppida. Seega ei saa ei endal ega teisel olla, nagu ta ise tahab olla. Me ei saagi teadlikuks teise eneseteadvuse detailidest.

Ja kuna ei taheta riskida "äkki ma ei meeldi", siis ei saa avaldada ju ka oma soove ja tahtmisi (valimatult peab meeldima), ja teisel poolel pole võimalustki kaaslast rõõmustada oma vabast tahtest. Mul pole võimalsustki teise sügavate unistuste täitumiseks panustada ja rõõmustada koos temaga.

Pealegi siis kui teised ei ava end, seega püüavad mulle valimatult meeldida, et näiteks mina ei saa sobitada nendega kauaaegseid tutvusi. Kui inimene on nii meeleheitel minule meeldimisega, et üldse ei julge kuidagi olla ega endast midagi siiralt rääkida.... Mis on siis minu roll tema elus? Ma ei tea ja ma lähen siis eemale.  Siis on reaalsus see, et  ikkagi ei meeldi kõigile (minule ja minusugustele). Mina ei näe enam mõtet suhelda tihti.

Õigupoolest on inimeste grupp, kes üldse on nõus sellistel enda mitte-paljastamise tingimustel suhtlema, vägagi pisike ja piiratud. Sest eneseavamine ju on jõud, mis paneb teised tundma end ka hästi, vabalt ja lähedaselt ja minu hinnangul on tänapäeval väga suur hulk intelligentseid inimesi, kes lähedust ja iseendaks olemise kogemist oma elus on kogenud ja teadlikult otsivad ka kaaslasi, kes ka tahavad tõeliselt ise olla. Ja siis suurim rõõm on ju jagamise rõõm - aitada vastastikku, aidata kellelgi teisel tema isiklikke unistusi ja püüdlusi saavutada.

Ma mõtlen, et räägitakse enesekindlusest tutvumise kontekstis, aga tegelikult on see vist pigem vaprus julgeda tõeliselt kogeda ja end väljendada teistele. Sest see väljendamine ei pruugi teistele sobida ja kiiresti saab selgeks, kes on "omad" ja kellele too olemise viis põrmugi ei sobi. Kui ebasobivad lahkuvad, siis see on julgus seda lahkumist taluda ja õnnistada - et me ei raiska oma elu inimestega, kellega me viljakat koostööd teha ei saa. Et me ei ahista kedagi, sundides esimest ettejutuvat meiega sobituma.

Kes täidab Reegleid (Reeglid, kuidas saada mehele), leiab omale mänguritest mehed, kellele meeldivadki manipulatiivsed naised. Kõigile meestele ei meeldi golddiggerid. Aga on mehi, kes võtavad väljakutse vastu ja mängivad vastu. Mul on üks selline messoost sõber, kellele meeldib raskesti kättesaadava mängu mängivaid naisi üle mängida. Paljudel meestel on eesmärk suhelda naisega, inimesega, mitte bitchiga. Mitte olendiga, kel on suur issue lähedusega. Paljud mehed ei taha endale naist, kes vajab meest, iga hinna eest, ja jumala eest.... (kardab) olla keegi, kuna äkki mehele ei meeldi. Ma jätan siia välislingi, naiste saamise ekspert Mark Manson kirjutanud minu arvates suurepäraseid näitedialooge, kuidas loobuda "mängimisest".

Nii liikusin juba oma mõtetes elu õnne ja isiksusliku kasvamise teemalt eetika teemadeni. On sügalalt ebaeetiline end väljendamata jätta, kuna siis teine ei tea, millega ta peab edaspidi leppima. Teine ei tea, kelleks tema peab end paratamatult kohandama.

See öeldud, siis ma mõtlen oma suhetele ja üritan leida paralleeele. Kui kõik on "aus", siis minu arvates on lihtne leppida oma kaaslasega, nagu ta on. Ma mõtlen ka ebameeldivusi. Inimestel on hämmastav kohanemisvõime ka asjadega, mis ei ole meeldivad. Aga kui on mingi teadlikkus ja avameelsus, siis ei pea hetkekski end pahasena tundma. Ja pahaseks ma saan üksnes siis kui mõtlen: "no nii ei käituta (minuga)" s.t ilmne soov muuta olukorda, teisi.

Et kui olen selgeks mõelnud, ja ongi selge, mis mul on, siis saan keskenduda ju endale, eneseväljendamisele ja ühistele asjadele, lähedusele ja siiralt rõõmustada.

Muidu kui ollakse kinnised ja illusioonides, vihjete maailmas, siis endal pikas plaanis hakkab ju  väga halb, ja loomulikult püütakse olukorda muuta, teisele tehes "vihjeid", et me suudaksime taluda. Siis naised võivad vihjamisi TEIST mõnitama hakata, ehkki see on avalikumast avalikum ja väga halb kõigile. Ja ikkagi siis inimesed ei tegele eneseavamisega. Ehkki etteheited on kindel hukk, eneseavamine vaid on "risk" kiiresti valu lõpetada ja leida uusi võimalusi olemiseks. Õigemini eneseavamine ja teise eneseavamise lubamine on ainuke mõeldav viis minu praeguses nägemuses, kuidas tänapäeval oma elule esitatavate nõudmisteni jõuda.

Kui abikaasa tuleb postipakist või sõbrad on perekonna poolt ette määratud (nagu ida traditsioonides), siis tõesti tuleb mediteerida ja tuleb kõigega leppida. Õigupoolest ju mediteerimine, leppimise värk on hädavajalik, et sealses kultuuris kohaneda.

ma mõtlen, et meie siin Eestis nt võiksime traditsioone kombineerida - natuke nagu valida ka, kellega koostööd teha (s.t võime natuke lihaleti traditsiooni lubada, et valime mitte esimese ettejuhtuva, vaid sobivama), ja seejärel saab kõigega leppida täiesti mindful-olekus (ei pea vihastama, et on halb toode ja meid on petetud). Ja kui vaja, võime koostöösuhteid muuta, samuti avameelsuse pinnalt, kuna meil on see suurepärane võimalus. Just because we can.

Meie abielud ja paarisuhteid ei ole pelgalt sotsiaalabi. Me võime püüelda õnne poole.