Töö tegemine on mingi selline oskus, mis nõuab inimeselt otsest jõudu, et teha mingit liigutust lihtsalt puhtalt selle liigutuse tegemise pärast. Teisisõnu, see liigutus on tehtav ainult siis, kui ei ole mingit mõttelist takistust selle tegemiseks. Ei ole mingit küsimust, ei ole mingit kahtlust. On ainult teadmine, et tuleb teha see liigutus. Tööga, muide, ehitatakse üles ambitsioonide paleed. Ambitsioonide palee võib mitmel korral nurjuda. Aga ega töö ei olegi lihtsalt ühesuunaline kindel planeeritud laitmatu tegevuste jada. Töö on ka pinnas, millelt õppida ja kasvada, kuna suur osa tööst on niikuinii ilma nähtava tulemuseta. Kui võtta arvesse töö tulemusi, siis enamik neist tulemustest on kasulikud ainult sedavõrd, kuivõrd töö tegijal on kannatust oma vigadest õppida.
Aga jah... kui ma tahan viia ellu mingit ambitsiooni ja ehitada endale oma kujutluste paleed, pean ma arvestama, et see tähendab seda, et ma tõesti tahangi teha tööd. See tähendab, et ma tahan teha liigutusi, mis paljuski tunduvad tundmatus kohas vettehüppamistena. Jah, töö nõuab julgust. Nõuab mingit selgroogu, et pidada vastu igasugstele ebameeldivustele ja suvalistele takistustele, mida maailm mulle jalgu loobib. Ma pean mõistma teatavat distsipliini. Saama aru, mida tähendab tuimalt midagi teha, ilma ootusteta saada mingit tulemust. Peab aru saama, et tegevus ei ole alati produktiivne ja et paljud visked lähevad ikka mööda.
Loomulikult püüan ma teha asju õigesti ja saada ikka enamasti millelegi pihta. Aga kui see püüdlus tähendab takerdumist, pean ma murdma sellest läbi toorel tahtejõul ja (hull)julgusel. Siit hakkab kooruma õpetus, mille järgi eladagi. Paljudel kordadel me ei tea, mida tuleks tegelikult teha; me ei teagi üldse mida me parajasti teeme, aga selle tundega tuleb osaliselt harjuda - just piisavalt palju, et julgeda uuesti nurjuda ning julgeda võtta riske ning just piisavalt vähe, et mitte lakata arenemast paremuse suunas.
Minu distsipliin on see, mis ei lase mul tarduda vaiksesse letargiasse, vaid sunnib mind võtma ette sööste tundmatusse. Minu intuitsioon on see, mis sunnib mind võtma pause siis kui neid tõesti on vaja. Nendest pausidest võivad sündida teadmised. Puhkus laseb mul kasvada. Aga puhkust pole võimalik pidada, kui pole tehtud midagi, millest puhata. Kui pole midagi tehtud, siis on puhkust võimalik võtta ainult puhkamisest ja see tähendab seda, et tuleb teha mingi sööst, võtta mingi risk ning teha seda, mis tundub halbadest valikutest parim.
On sein, milleni jõuad. Aga seinast on võimalik ronida üle; seina seest, kui hoolikalt otsida, võib leida ukse. Kunagi ei ole sein ületamatu. Isegi kaevust on võimalik välja ronida. Jääbki alles see teadmine, see veendumus, et alati on võimalik teha mingi enda otsus - täiesti kompromissitult ja absoluutselt enda otsus.
Olukord: Inimene on surnud, (auto sõitis ülekäigurajal otsa öösel).
Asjaolud:
Surnud mis surnud. Helkurit laiba küljes pole (otsiti). Polnud.
Ülekäigurada on pime. Lampi pole (tõesti ei ole). (Hiljem selgub, et
kodanik viibis tund aega enne baaris, elusana, niivõrd-kuivõrd).
Linn
kaotas tubli maksumaksja ja nüüd kuna inimene enam tööl ei käi (on
surnud), laekub KOV kassase oluliselt vähem raha, et väikelinna eluolu
majandada. KOVs on niigi vähe ressursse ja inimesi. Muuhulgas oli
varasemelt õnnetuses hukkuja KOV heaks tööl.
Kas "süüditada" ajalehes ohvrit (KOV) et ta oli süüdi, et ei paigaldanud ülekäigurajale valgustit?
Kas
"süüdistada" ohvrit (inimene kes suri), et tal polnud helkurit ja
üleüldse kes see käskis poolkooma juua ja lakku täis peaga auto ette
kakerdada.
Pealegi leiab ka kohalik kõrtsmik, et tema kui baari omanik on ohver: ta kaotas oma parima kliendi ja see pole üldse naljakas.
K.L: "Ära unusta autojuhti kes peab elu lõpuni elama teadmisega, et tappis inimese."
Ohver oli ka hääletaja (üks mu tuttav rääkis selle loo), kes viibis selles autos, kui pauk käis. Temaga
oli nii, et ta tänas õnne ("Uskumatu, et sa leidsid midagi positiivset
selles loos," ütlesin ma talle, kui mu tuttav enda lugu rääkis), et võis autost vaikselt minema hiilida ja minna edasi hääletama. Ehkki oli pime, öö ja suht jahe ja
mööduvad autod ilmsesti teda tähele ei pannud. Peale selle süda puperdas
ja ärev oli olla. Kuu kadus pilvede taha ja vihma hakkas sadama.
Olle tells me that even cows become victims of the mountains, occasionally wandering off cliffs. He says, “Alpine farmers expect to lose some of their cows in ‘hiking accidents.’ These days cows are double the weight of cows a hundred years ago...and no less stupid. If one wanders off a cliff in search of greener grass, the others follow. One time at the high Alp above our village, 40 cows performed this stunt. They died like lemmings. The meat must be drained of blood immediately or it’s wasted. Helicopters fly them out, but it’s only meat for the dogs.”
Häbiväärne lugu! Mehed on nii isekad. Ma vihkan nende isekust. Nad tihti ei küsi, kas naine neid tahab armastada. Kas ma imetlen neid? Kas tahan teada nende unistusi? Kas tahan endast anda kõik, et nende unistusi täita? Kas tahan, et nende soovid saaksid minu omadeks? Kas tahan vaimustuda? Rõõmustada koos.
Ei. Tihti ma ei taha.
Ja siis nad seal on, tahavad vaid objekti, et ise armastada. Hooldada. Mind. Meid, naisi.
Mul oli kunagi üks mees, keda ei huvitanud, et ma tema unistusi teada ei tahtnud. Teda ei huvitanud. Ta hoolitses minu eest. Küsimata. Ehkki ma tegin kõik, et ta mõistaks. Olin rahulolematu, eemalolev, tegelesin oma asjadega, sain vihaseks, kui ta midagi tegi. Ta häiris mind. Ta segas mind. Ta häiris mu tegevusi. Ta muutis mu meeleolusid. Ja teda ei huvitanud. Põlastusväärne. HÄBI! Ja ta ei jätnud mind rahule. Siiani tahab mind tagasi. VASTIK
Otsige endale keegi, kes tahavad vaimustuda, kes tahab sama rada käia kui teie, siiralt.
Laske meil minna. Lubage meil oma õnne leida. Lubage leida neid, kes meile teget ka meeldivad. Et me tahame. Aga ei, te hooldate meid, uputate hooldamisega, et me ei saaks põgeneda, et keegi teine mees ei saaks meid minema viia.
Häbi.
Tõstan arvuti ees oma teekruusi praegu ja joon teie haletsuseks (24.veebruaril 2015, kell 19:13).
Mul ei ole inimestega probleeme. Ma kas tahan nende unistusi täita, või ei taha. Lihtne. Las nad olla.
Ma pidin tegema "suhte kallal tööd", et teda välja kannatada. Ma meeleheitlikult pidin leidma põhjusi, et teda imetleda. Et ma suudaksin edasi tiksuda. TIK-TIK. Minu elu kulus. Ma tõstan pilgu ja vaatan kella. Kell on 19:13. Ma ei kuule midagi ja olen rahul. Ma vajutan nüüd oranži klahvi.
Mul on paar tuttavat, kes räägivad alati kellestki. Ja eriti "tore" on, kui nad räägivad alandavas toonis. Või iseenda saamatusest probleeme lahendada. Inimestega. "Tore!"
Aga no mis teha? Ära räägi iialgi mitte midagi, mida teised teevad. Mitte iialgi!
Kui Sa räägid, siis palun põhjenda enda ja minu jaoks, MIKS!?
Ma tahan kuulda, mida Sina tunned, mis on Su mõtetes teoskil. Mis rõõmustab, mis kurvastab. Mis on Su kogemused. Ja mida maailma kohta oled tähele pannud? Mida Sina oled täheldanud.
Räägi printsiipidest. Tähelepanekutest. Seaduspärasustest. Kahtlustest. Unistustest.
Mina teen ju sama.
Aga mitte iial, mitte iialgi ära võta teemaks TEISI inimesi. Las nad olla. Las nad elavad rahus. Ehita oma intiimseid suhted inimestega. Jaga kogemusi nendega. Koge! Ja siis tule ja räägi mulle enda sotsiaalsetest kogemustest.
Ma ei taha kuulda kiusu, mõnitusi, ma ei taha teada, et X on too või too. Ma ei taha teada, mida keegi X teeb. Mind lihtsalt ei huvita.
Ma näen ise, milline üks või teine on.
Ma tahan teada, mida Sa koged. Ma tahan teada, mida Sina mõtled. Ma tahan teada, mis tunne on Sinul elada.
Ma ei taha aega raisata. Ma ei taha mängida. Ma ei taha osaleda näitemängus. Mind ei oota kuskil võit.
Ma tahan elult kõike. Ma tahan kogeda. Ma tahan kogeda Sinuga koos.
Mõni inimene ilmselt ei tule selle peale, et iseenda kogemusi avada. Nad räägivad, mida nad tegid, kuidas neil õnnestus teiste inimeste käitumist manipuleerida (ilmselt on see nende ultimate goal in life?!) https://www.therapyideas.net/manipulation/
Ära Sina selline ole! Ära kunagi räägi teistest inimestest. Ära kunagi räägi, et Sa ei lahenda probleeme nendega isiklikult. Püüa kõrgemale. Taha rohkem. Meile on elu vaid üks kord antud.
Tere!
Ma taaskord olen vanade ja uute sõpradega aja maha võtnud ja mõtlen elu üle...
Ma kirjutasin, et Sina pead oma kaaslased teadlikult VALIMA.
Ja et inimesed, andke end kohe esimesel kohtamisel kätte. Avage end ja avaldage oma unistused, avaldage oma rõõmud ja nõrkused. Vaid siis saame tunda tõelist lähedust ja teha tõelist koostööd. Vaid siis tunneme intellektuaalselt ja seksuaalselt tõmmet. Vaid siis me oleme emotsionaalselt inspireeritud.
Minu kirjutise keskseks mõisteks on INIMENE ehk subjet. Inimene on teadvusel ja tal on subjektiivsed elamused, tahtmised, soovid ja ettekujutused, erinevad elukogemused. Seega ka tunded, vabadus ja vastutus ja õigus vastutada ja saada läbi kogemuse tagasisidet. Nii ka mina kirjutan vaid iseenda mätta otsast Sulle omi tähelepanekuid ja ei saa võtta vastutust iseenda tajude osas. Sulle võib-olla tundub kõik täiesti teistmoodi.
Nüüd ma olen oma elus punktis, kus SUNNIN inimesi muutuma. Ma sunnin naisi end avama ja sunnin mehi tundeid avaldama. Sest kuigi inimesed küsivad-paluvad ja on meeleheitel, kui heaga ma oma ideid maha ei müü... siis ma sunnin, kaudselt ja otseselt. Ma sunnin muutusteks, sest tihti teist teed ei ole (inimesed ise ütlevad veenvalt, et neil on endisest elust kõrini). Seega on valikus kas enesetapp või muutus.
Mehed küsivad minult, et kuidas naisi saada. Räägi oma ihadest, nõrkustest avameelselt. Ütle "ma tahan...", ja maailm on su ees valla. Räägi oma isiklikest nõrkustest selgelt (ja mitte targutades), ja inimesed sulavad lähedustundest (sest ka neil on olnud neid hetki oma elus). Siis tuntakse, et sina oled keegi, oled inimene, oled isikus, oled mees, oled hingega naine... Oled hingega. Et Sina oled olemas ja sa tead seda.
Kui me varjame ennast, siis varem või hiljem me abikaasa tunneb, et TEMA ON PETTA SAANUD. Et ta ei osanud arvestada SELLEGA! Naised näägutavad, ja keelduvad leppimast, nad ei taha SEDA.... Tunnevad, et neid on petetud Elu Enese poolt.
Inimesi, kes tõeliselt julgevad olla, on veel natuke liiga vähe minu arvates. Seega ma soovitan muutuda. Aga miks? Sest mina ja paljud mu sõbrad tahame näha ehedaid inimesi! sest me tahame tunda lähedust! Me tahame kaasa elada TÕELISELT teisele hingele. Me tahame, et inimesed oleksid vabamad (vale)häbist, mis vaid ehitab müüre me ümber.
Miks ma agiteerin inimesi eneseavamisele?
Isegi kui on igati põhjendatud filosoofiliselt ja praktiliselt.. mul isiklikult on iga kord pagana raske soovitada teistmoodi käitumist. Ja on raske teistmoodi käituda ka, sest ootamatused tekitavad kriise. Sest muutuja tunneb häbi. Ootuspärane on tallata juba käidud radu. Häbi on sotsiaalne reaktsioon, tavaliselt on ebatavalisest käitumisest just kaaslastel (!!!) häbi. Ja seepärast minu arvates inimesed käituvadki konformselt (jäigalt tavade ja reeglite järgi). Nad ei taha kogeda piinlikkust ja häbi (reeglite rikkuja tõttu). Seega, kui olen inimene ja nõustaja, ma teadlikult pean soovitama iseolemise julgust ja riski, ja nõudma, et vanu Reegleid Ei tohi järgida. Ma tean, et lähedased on šokis ja üllatunud. Ma ise tunnen juba ette valu ja kriise, mida mu nõuanded põhjustavad. Aga ma tekitangi teadlikult SEDA valu, kuna vanamoodi ei ole hea.
Ma mõtlen, et kui käitun teistmoodi, nt ööklubis tantsides, siis kaaslastel võib hoopis häbi hakata. Mulle üks geimees ütles pool aastat tagasi: "Tiina, sa ei oska tantsida."
Enamasti ehk mitu korda on juhtunud inimesed tulevad mu juurde ja ütlevad: "Ma tõesti naudin, kui ma vaatan sind, kui sa tantsid." Või oleme koos end liigutanud.
Seega ma vähemalt ühe inimese arvates ei oska tantsimise Reegleid täita, aga teistele pakun inimlikku rõõmu.
Ma võin otsustada taluda, et ma teen midagi valesti ehk - rikun Reegleid.
Või kui keegi räägib enda piinlikust elusündmusest, tema eest tuntakse häbi (et ta avalikult rääkis). Ehkki kergendus ja lähedus võib olla samaaegselt, ikkagi inimestel on alguses ärevus ja valehäbi. Meeste seas liigub "tõde", et mees peab olema cool ja enesekindel, mis ei sisalda enda nõrkuste või eksimuste tunnistamist. Mulle see "tõde" küll ei meeldi. Minu arvates kõige suurem turnoff on mees, kes "enesekindlalt" (eks oma tähtuses veendunult) sunnib minu nägemuses elukauget, ebapraktilist ja lapsikut jäika maailmapilti mulle kui minu enda arvates kah üsnagi targale naisele peale. Et kui julgen oma elukogemust ja teisiti arvamist jagada, ta muutub vihaseks, et mina mehe rumalusi ei upita ega imetle. Olen ka sellest fenomenist kirjutanud postituses "tüüpiline mees 20ndates. Pähh."
Kui kohtan ülbust täis noormeest, siis vahel ma võtan väljakutse vastu ja "tõestan" vastase lolluse. See on justkui paraolümpia minu tajudes, võin võita imeltuse, kuid olen ikkagi elus abivajadusega. Ja taoline võitlus õiguse pärast on minu elu aja raiskamine.
Ma tahan suhelda inimesega, kes tunnistab ja adub, et meil kõigil on subjektiivne elukogemus ja maailmataju. Ma tahan suhelda inimesega, kes teab, et tema ei ole maailma targim inimene. Sest kui ta enda arvates ei ole valmis tark, ta järelikult on seni kõigilt palju ja väärikalt õppinud. Ta on tunnistanud oma vigu. Siis on minul mõttekas temalt õppida. Ja tema õpib minult. Sest ma kah olen alandlik ja õpin kogu aeg. Meil on midagi öelda, midagi jagada. Seevastu meelega-kurtidel ja meelega-pimedatel targutajatel pole minu üle muud võimu kui tekitada minus minu siiras haletsus. Ja emainstinkt, teades et need mehed saavad edaspidi naistelt vaid haletsusseksi (ja verinoorte tütarlastega ja ullikestega).
Ja ma mõtlen veel, miks inimesed ei taha siis endaks jääda. Ma ei tea, aga mulle tundub vahel võõrastega suheldes, et vist teemaks on see neediness (vajadus valimatult meeldida). Ütleme, kui võõras mees ka vahel minu juurde tuleb ja tahab tuttavaks saada, siis ta tihti tahab mulle meeldida. Ja tihti mees ei mõtle, kas mina inimesena TEMALE võiksin meeldida ja sobida igas mõttes. Ja ma olen ju suvaline ettejuhtuv mingis ruumipunktis, eks. Vähemasti enne tutvumist ma satun juhuslikult olema kuskil, ja ma kas olen üles löödud või ei ole (kas minu välimus tekitab ja determineerib vajaduse valimatult meeldida mulle??).
Ja see valimatus on mõnes mõttes päris kurb, sest siis ollakse juba alusest peale kaotanud nii iseend kui võimaluse teist tundma õppida. Seega ei saa ei endal ega teisel olla, nagu ta ise tahab olla. Me ei saagi teadlikuks teise eneseteadvuse detailidest.
Ja kuna ei taheta riskida "äkki ma ei meeldi", siis ei saa avaldada ju ka oma soove ja tahtmisi (valimatult peab meeldima), ja teisel poolel pole võimalustki kaaslast rõõmustada oma vabast tahtest. Mul pole võimalsustki teise sügavate unistuste täitumiseks panustada ja rõõmustada koos temaga.
Pealegi siis kui teised ei ava end, seega püüavad mulle valimatult meeldida, et näiteks mina ei saa sobitada nendega kauaaegseid tutvusi. Kui inimene on nii meeleheitel minule meeldimisega, et üldse ei julge kuidagi olla ega endast midagi siiralt rääkida.... Mis on siis minu roll tema elus? Ma ei tea ja ma lähen siis eemale. Siis on reaalsus see, et ikkagi ei meeldi kõigile (minule ja minusugustele). Mina ei näe enam mõtet suhelda tihti.
Õigupoolest on inimeste grupp, kes üldse on nõus sellistel enda mitte-paljastamise tingimustel suhtlema, vägagi pisike ja piiratud. Sest eneseavamine ju on jõud, mis paneb teised tundma end ka hästi, vabalt ja lähedaselt ja minu hinnangul on tänapäeval väga suur hulk intelligentseid inimesi, kes lähedust ja iseendaks olemise kogemist oma elus on kogenud ja teadlikult otsivad ka kaaslasi, kes ka tahavad tõeliselt ise olla. Ja siis suurim rõõm on ju jagamise rõõm - aitada vastastikku, aidata kellelgi teisel tema isiklikke unistusi ja püüdlusi saavutada.
Ma mõtlen, et räägitakse enesekindlusest tutvumise kontekstis, aga tegelikult on see vist pigem vaprus julgeda tõeliselt kogeda ja end väljendada teistele. Sest see väljendamine ei pruugi teistele sobida ja kiiresti saab selgeks, kes on "omad" ja kellele too olemise viis põrmugi ei sobi. Kui ebasobivad lahkuvad, siis see on julgus seda lahkumist taluda ja õnnistada - et me ei raiska oma elu inimestega, kellega me viljakat koostööd teha ei saa. Et me ei ahista kedagi, sundides esimest ettejutuvat meiega sobituma.
Kes täidab Reegleid (Reeglid, kuidas saada mehele), leiab omale mänguritest mehed, kellele meeldivadki manipulatiivsed naised. Kõigile meestele ei meeldi golddiggerid. Aga on mehi, kes võtavad väljakutse vastu ja mängivad vastu. Mul on üks selline messoost sõber, kellele meeldib raskesti kättesaadava mängu mängivaid naisi üle mängida. Paljudel meestel on eesmärk suhelda naisega, inimesega, mitte bitchiga. Mitte olendiga, kel on suur issue lähedusega. Paljud mehed ei taha endale naist, kes vajab meest, iga hinna eest, ja jumala eest.... (kardab) olla keegi, kuna äkki mehele ei meeldi. Ma jätan siia välislingi, naiste saamise ekspert Mark Manson kirjutanud minu arvates suurepäraseid näitedialooge, kuidas loobuda "mängimisest".
Nii liikusin juba oma mõtetes elu õnne ja isiksusliku kasvamise teemalt eetika teemadeni. On sügalalt ebaeetiline end väljendamata jätta, kuna siis teine ei tea, millega ta peab edaspidi leppima. Teine ei tea, kelleks tema peab end paratamatult kohandama.
See öeldud, siis ma mõtlen oma suhetele ja üritan leida paralleeele. Kui kõik on "aus", siis minu arvates on lihtne leppida oma kaaslasega, nagu ta on. Ma mõtlen ka ebameeldivusi. Inimestel on hämmastav kohanemisvõime ka asjadega, mis ei ole meeldivad. Aga kui on mingi teadlikkus ja avameelsus, siis ei pea hetkekski end pahasena tundma. Ja pahaseks ma saan üksnes siis kui mõtlen: "no nii ei käituta (minuga)" s.t ilmne soov muuta olukorda, teisi.
Et kui olen selgeks mõelnud, ja ongi selge, mis mul on, siis saan keskenduda ju endale, eneseväljendamisele ja ühistele asjadele, lähedusele ja siiralt rõõmustada.
Muidu kui ollakse kinnised ja illusioonides, vihjete maailmas, siis endal pikas plaanis hakkab ju väga halb, ja loomulikult püütakse olukorda muuta, teisele tehes "vihjeid", et me suudaksime taluda. Siis naised võivad vihjamisi TEIST mõnitama hakata, ehkki see on avalikumast avalikum ja väga halb kõigile. Ja ikkagi siis inimesed ei tegele eneseavamisega. Ehkki etteheited on kindel hukk, eneseavamine vaid on "risk" kiiresti valu lõpetada ja leida uusi võimalusi olemiseks. Õigemini eneseavamine ja teise eneseavamise lubamine on ainuke mõeldav viis minu praeguses nägemuses, kuidas tänapäeval oma elule esitatavate nõudmisteni jõuda.
Kui abikaasa tuleb postipakist või sõbrad on perekonna poolt ette määratud (nagu ida traditsioonides), siis tõesti tuleb mediteerida ja tuleb kõigega leppida. Õigupoolest ju mediteerimine, leppimise värk on hädavajalik, et sealses kultuuris kohaneda.
ma mõtlen, et meie siin Eestis nt võiksime traditsioone kombineerida - natuke nagu valida ka, kellega koostööd teha (s.t võime natuke lihaleti traditsiooni lubada, et valime mitte esimese ettejuhtuva, vaid sobivama), ja seejärel saab kõigega leppida täiesti mindful-olekus (ei pea vihastama, et on halb toode ja meid on petetud). Ja kui vaja, võime koostöösuhteid muuta, samuti avameelsuse pinnalt, kuna meil on see suurepärane võimalus. Just because we can.
Kvoodid naiste suuremaks kaasamiseks olevat "halvad". Kuna siis muutuvad naised kvoodi-naisteks, muretsevad nii paljud intelligentsed naised. Ja siis igaüks kõõritavat, kas see Seelik on kvoodi-naine või on tal ka natukegi aru peas. Et nemad nii ei taha end õigustada.... Tundub hirmus? Nojah, sõnastus on tõesti kole. Emotsioon on piinav. Aga mina ütlen siis, et alternatiivid on veel hullemad. Vähemalt minu jaoks. Ma usun, et leian poolehoidjaid.
Aga minu isiklik kogemus hetkeolukorrast on tõesti veel piinavam. Olen täheldanud, et kõrgetel kohtadel naised on suure osa inimeste silmis munadega naised, trügija-naised ja suhuvõtja-naised. Nad pole päris-naised. Kui naine on juhi isiklik abililine (ehk juhtpositsioonil number 2), kolleegid ja koostööpartnerid kõõritavad ja juurdlevad: Häbilugu, hargitas jalgu, sai kõrgemale. Otsitakse sekretäri, töötajad juba pinevil: tea, kas uus (tibi või eit!) annab kätte või ei. Vallandamise põhjuseid on mõne ettevõtte kollektiivi silmis kaks: 1)andis kätte ja boss tüdines temast 2) ei andnud kätte
Minu isiklik emotsioon on jälkus. Korduvalt.
Olukord: koostööpartneriga kohtumine, vastas on naine... ja kliendil on paratamatult kahtlus, kas teda hanitatakase ("kammoon, me tahame OTSUSTAJAGA läbi rääkida!"). Olen korduvalt kuulnud lahendist, et (näiteks Läti) ettevõtetega äritsedes palkab Eesti naisjuht mees-läbirääkija. Sest muidu ei tule ärist miskit ja kõik. Eraettevõtja aga taotleb kasumit. Seega teeme geniaalse ja odava lahenduse: palun: Teiega kõnõleb Keegi Mees.
Naise stereotüüp meil lihtsalt on vist kultuuri ja traditsioonide tõttu. Kunagi olid sunnitud olud sellised vist. Kuuldavasti Nõukogude ajal kehtinud kohustuslik pension vanuse kukkudes jättis täies elujõus keskealised naised koju. Uskudes anekdoote, nende tegevuseks oli vastiku ämmana noorte elu põrguks teha; ja väimehe "kohus" oli naise ema mõrva kaaludes otsida olukorrast väljapääsu.... Aga kas panete tähele pannud? Ämma-anekdoote viimasel ajal enam eriti ei ole, need ei tundu enam naljakad. Ma arvan, et põhjus on selles, et naised võivad (ja on kohustatud, kuna pensioniiga tõsteti) kauem töötama. (Mõned konservatiivid ütlevad, et sunniviisiline kojujäämine ongi hää...vanemate naiste kohus ühiskonas olgu noortele tasuta lapsehoidmisteenust pakkuda.... aga see on juba veidike teine teema)
Hetkel on minu kogemuse järgi meie Eesti ühiskonnas kõnetav ja naljakas Jan Uuspõllu legendaarne kohtumine naisega, kes istus oma ilusas autos ja põlgas Luuser-Vaene-Rahatamees-Jani. Teate ju küll? Naine teatas pahaselt: Kas sa tead ka, mitu kilomeetrit mu**i ma olen pidanud imema, et seda autot saada?
Kui naine on juht, siis peab tal olema mees-läbirääkija (et edukat äri teha), või kui ta on assistent, siis... teadagi. Mainekujundus on tehtud sinu eest. Sa võid vaid end õigutada, aga keegi sisimas ikka ei usu... Trügiv tundetu emane, kes trügib üle laipade ja sellest hoolimata peab meestele pugema, et nende liigasse pääseda. Et pääseda Edukate Meeste Klubisse.
Minu arvates on paraegu reaalsus kohutavalt kurb. Naistesse suhtutakse eelarvamusega, pole miskit parata. Just vanad naised halvustavad, on minu kogemus. Mina eelistan iga kell olla kvoodi-naine kui suhuvõtja-naine. Kui olen kvoodi-naine, pean end tõestama intellektuaalselt ja pädevusega, kuna ettevõtjad tahavad kasumit. Niisama ullikesi ei ole ju mõtet palgata.
Mündil veel üks räpane külg. Edukad mehed tahavad oma isiklike naiste mainet kaitsta. Nii nad sunnivad naised kodudesse vangi. Et mehe mainele ei si*taks. Et maine oleks laitmatu.
Aga hei! Tarkade edukate meeste naised, õed ja tütred võiksid ju saada meie uues ühiskonnas parema maine?!
Eduka mehe kõrgel positsioonil naist koheldaks kvootide tõttu väärikalt, kuna pole litsakuse kahtlust, kui töötab edukas ettevõttes meestega (pole pelgalt ülemuse voodikaaslane). Ma isiklikult olen kohanud mitut naist, kelle kõrgel positsioonil töötav mees palub (ja survestab!) naisel "koju jääda", et pere mainekujundus poleks ohus. Anekdootide kangelanna on sekretär, ülemuse armuke. Miks peab asjaajaja õigustama igal sammu, et eiei, ma pole "selline". Selline(!?) naine!
Kui on kvoot, pole midagi parata. Tuleb võtta naine. Ja tark naine. Sest me tahame olla edukad. Kvoodi naised on väärikad naised, nad pole trügija-naised ja pole suhuvõtja-naised. Kvoodi-naised käivad meestega õlg-õla kõrval, sest nad on valituks osutunud kvoodi-naised. Neid peetakse asja pärast, kuna nad on pädevad. Sest muidu võetake teine kvoodinaine. Äri tahab olla edukas. Või mitte?! Me tahame edukat äri.
Mina tahan olla kvoodi-naine. Päeval ja ööl.
Kui mul on ilus auto, ma ei taha olla mõtteaine, millise rikka mehe naine ma olen. Ma tahan tõeliselt olla edukas ja pädev ja ettevõttele kasulik kvoodinaine.
Ma hajutan kõik kahtlused, kuna mina olengi kvoodinaine.
Ma pole selline naine, ma olen kvoodiga naine.
PS. Käisin Eestimaa VI Naiskongressil http://www.naisliit.ee/failid/kutse_070314.pdf
Korraldajad olid: Eesti Naisliit,Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon,
Eesti Juristide Liit, Eesti Naisjuristide Liit, Eesti Naiste Ümarlaud,
Eesti Naistoimetajad,
Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus, Eesti Politsei Naisühendus, soolise
võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku büroo, Zonta
Rahvusvaheline Klubi
Minu arvates on eestlaste seas enesehinnangu mõiste äärmiselt mitmeti mõistetud. Ma tahan õhku visata paar tõsist mõtlemise kohta ja ettepaneku, et mõiste "enesehinnang" tuleks me mõistete süsteemis üle vaadata.
Esiteks, kui inimsed räägivad enesehinnangust, siis nad tavaliselt viitavad enda sooritusvõimele. Kõrge enesehinnang viitab sisekõnele "ma saan sellega hakkama" ja "ma teen selle hästi ära". Psühholoogiliselt terveks peetakse justkui inimest, kes usub, et ta suudab ei-tea-mida ära teha. Aga no kuulge! Enamasti pole see ju tõsi!
Aga jah, mis siis, kui inimese sooritus ei ole hea? Kui lasteaialaps teeb joonisuse, siis selle kunstiline väärtus ühiskonna arvates on ümmargune null. Just hiljuti oli meedias juhtum kuulsast ja kallist maalist, mis osutus võlsinguks. Selle asemel, et väidetava autori nimi maha kriipsutada, tahetakse maal hävitada. Aga äkki mõnele meeldib? Näiteks maali omanikule, kes maksis suure summa raha. Aga keegi ilmselgelt otsustab nii, et see maal on kräpp.
(ok, saan aru, et siin keegi kardab suure kunstniku nime määrimise pärast)
Minu sooritus suure kirjanikuna võib olla kräpp (see moodne sõna!). Aga ometi mul on oma blogikene. Ja mul on lugejad, kes mulle kaasa elavad, ja mõtlevad. On tunnistajateks.
Minu enesehinnang on, et ma olen diletant, amatöör, asjaarmastaja... Las ma teen, kui see mulle rõõmu pakub. Ja ma kirjutan, kuna see rikastab mu emotsionaalset elu. Ja - kui tahan olla pedagoogiline - eks sel ole ka hariduslik eesmärk mulle endale. Või siis missoon, jagada targutamise läbi infokillukesi oma jüngritele (ehk kuulajaskonnale).
Ma õpin ja arenen ja tegutsen, kuna mul on eneseaustus või eneseväärikus. Ma hoolitsen enda vajaduste eest. Ma hoolitsen ka enda emotsionaalsete vajaduste eest.
Ma olen kohtunud mõne emaga, kes sisuliselt keelduvad oma väikelapsega rääkimast, kuna "nendega ei anna intelligentset vestlust arendada veel ju". Jah, ma mõistan. Lapsed ongi lollakad. Kui võrrelda neid täiskasvanud haritud koolitatud mõtlemsvõimega ja peene väljapeetud sõnavara ja kommetelt lihvitud kodanikega.
Niisiis, laps kes mõtleb, et enamik täiskasvanuid on temast informeeritumad, on adekvaatse enesehinnanguga.
Eneseväärikus tähendab, et ma austan enda vajadusi ja hoolitsen enda eest. Otsin võimalusi, et enda vajadusi rahuldada, tegutsen, uurin maailma, olen uudishimulik ja õpin. Saan kogemusi, avastan uusi põnevaid asju ning saan oma kogemusi jagada. Ja kuulan teisi põnevusega.
Kui ma kardan, et ma väga hästi eksamil ei esine, küllap on mul õigus. Ma ju tean, palju ma õppisin. Küllap ma tean ka eksamineerijate veidrusi ja vimkasid.
Lapsevanemad, kes iga asja peale "sa saad sellega hakkama" ja "sul tuli hästi välja" ütlevad, kultiveerivad mingit imelikku keelelist veidrust. Ei mina seda mõista! Neil sõnadel pole reaalsusega mingit pistmist. Kes tahaks oksonil osta algkooliõpilase joonistust pingviinist? Samuti on "katkise plaadi peal" lapsevanemad, kes alatasa ütlevad "pinguta rohkem" ja "see küll midagi väärt ei ole". Kui palju siis peab pingutama, kui olen niigi katkemise äärel? Ja kas on vajalik kõik rahasse ümber panna?
Me ütleme tühje sõnu.
Uuringute järgi USA lapsed arvavad, et nad on matemaatikas osavad. Objektiivsete testide järgi skoorivad nad ühed nõrgemad tulemused. Nende vanemad on neile valetanud.
Enesehinnang on imelik mõiste. Kui keegi ütleb, et ta ilmselt sooritab halvasti, ma usun teda. Sest ilmselt on see tõsi. Kui ta pole just meister.
:)
Aga seniks piisavalt eneseväärikust, et õppida-õppida-uurida oma eluteel maailma ja küsida igasuguseid küsimusi. Teha katsetusi ja koostööd.
Tänud tähelepanu eest.
Me pole masinad, kellele on antud kvaliteedihinnang tootmisvõime järgi. Me oleme elusad olendid.
Hei kuumad fännid, kes ootavad põnevaid sõnumeid! Lubage esitleda - see ON ülimalt efektiivne ja mõjus õppevahend minasõnumi temaatikast! Ühtlasi paari sõnaga ka demagoofiast! Sest see on nii! Fakt.
:D
(Piinlik fakt)
Ma kirjutan lubatud kokkuvõtte TÜs toimunud seminaridest, mille käigus õppisime
efektiivsete ja emotsionaalselt mõjusate sõnumite koostamise
põhimõtteid. Tegime rollimängudega olulised näited läbi (eriti
suur osakaal rollimängul oli Marguse rühmades). Mu sõnumi põhimõte
oli üldjoontes vaid tõdemuses, et nii teiste kui iseendaga
suhtlemisel tuleks vältida kategoorilist kõneviisi ehk „on“
kasutamist, kuna kategooriliste tõdede väljastamine (ikka
teaduslike!) uuringute järgi tekitab inimestes stressi ja mõjub
nende mõtlemist halvavalt. Kas ikka ON? ON? Isegi teaduskeeles
kasutatakse ettevaatlikult: „Hüpotees sai (justkui, meie
tagasihoidlike andmete põhjal) kinnitust...“ Inimest, kes
väljastab mõttetuid lauseid a´la: taevas on sinine, taevas on
roheline, taevas on ilus... tajutakse (ikka mingite uuringute järgi)
kas nähtamatuna (probleem paarisuhetes) või ärritavana ja
väheusutavana (justkui katkine arvuti, kellel on veateade). Sama
probleem on käskude jagamisega. „(Palun) vii prügi välja“ või "Palun korja mänguasjad kokku" :P
Minu arvates on vaimustav teada, et teadlik spetsialist võib
ennustada paarisuhte püsimist või lagunemist 94 % täpsusega, olles
jälginud suhtlust vaid mõned minutid (autor John Gottman).
Rääkisime, et
eneseteadvusega olend mõtleb siis tihti, et „mis õigusega“ mind
käsutatakse vms, ja isegi kui ta ei mõtle teadlikult, võib ta
tajuda automaatselt stressi ja vastumeelsust. Mina isiklikult usun,
olles enda mõtlemist uurinud, et vastumeelsuse juured minu puhul on
segases sõnumis. Mina jään mõtlema, et miks ja milleks ning kas
ikka on vaja ja kas tõesti kohe....jne. Parem on (uuringud
soovitavad!) öelda soojade suhete nimel: „Mina tahan, et...“.
Selline enda eest kõnelemine aitab luua kontakti oma tunnetega ja
mis parim – aitab arendada eneseteadvust ka teistel inimestel
(loomulikult uuringute järgi). Eneseteadvus on paljude inimeste
jaoks hoomamatu, aga mul on hea ja vabastav teada, et õnneks saab
eneseteadvust arendada formaalse koolihariduse omandamisega ja
elukestva teadliku õppimisega. On korduvalt veenvate uuringutega
näidatud, et haridusel on meie mõtlemisele, mälu, emotsioonide ja
käitumise juhtimise võimele oluline mõju. Sellist head ja
efektiivset sõnumit nimetatakse minakeeleks, minasõnumiks või
enesekehtestamiseks.
Mis õigusega minuga
targutatakse? Sõna „on“ on mõjus demagoogiavõte, mis tekitab
võimsaid emotsioone. :D Aga kel jäi midagi arusaamatuks... ma ei
taha, et kurvastaksite, et kohe seminaris kõigele pihta ei saanud.
Ma vähemalt üritan selles kirjas arusaamatud kohad puust ja
punaselt näidete varal selgeks teha.... Ma loodan, et nutikamad
oskavad selle näite toel näha, kuidas erinev keelekasutus tekitab
tugevaid emotsioone ja kehalisi aistinguid, see kas motiveerib või
demotiveerib. Seminaride lõpus tegin teadmiste kontrolli, mille
teksti ma ka analüüsisin. Instruktsioon seminari lõpus oli: „Ma
tahan tagisisidet“. Nii et ma ei andnud spetsiaalset käsku, et
vot, nüüd te PEATE õpitut rakendama. Ometi on kontekst selge:
tagasisidet loen mina ja mina saan sellest endale tagasisidet.
Nutikamad aimasid, et nad võivad mind mõjutada ja eriti nutikad
taipasid, et nad võivad endale reklaami teha, kirjutades lehele ka
enda nime (mis loomulikult jäi mulle ka meelde, kui oli eriti
efektiivne sõnum). Reedestes rühmades ma küsisin tagasisidet kaks
korda. Vastuste autor võis jääda anonüümseks, kuid vastuste
lehed olid omavahel lingitud. Teise tagasiside instruktsioon sisaldas
rõhutust, et see on minu motiveerimiseks ja endale reklaami
tegemiseks, et ma tahaks teid tööle palgata. Aga kõigest kohe
edaspidi...., mis algab nüüd!
Hei hästi motiveeritud
tudengid!
Mul on väga hea
meel, et nädal on läbi ning saan arvuti taga istuda. Ma lubasin
kirjutada kokkuvõtte koos lisaselgitustega ja kergendatult ma tõden
nüüd, et leidsin selleks siiski ka aega. Paljud teist väljendasid
mitmel viisil isiklikku vaimustust teema vastu ning innustasid mind
edukalt teema üle lähemalt mõtlema. Ma tahaksin vastata
küsimustele ja sain teie sõnumite analüüsiga (tagasiside
keelekasutuse analüüs) ka lõpuks valmis. Kes motiveeritud ei ole,
ma ennustan, ka nemad peaksid saama siiski sellest kirjast väga
kasulikku infot. Ma ei kirjuta liialt keeruliselt, ma luban. Ja
pealegi – te elasite seminari üle. :D
Mul on soe tunne, et
mõned edumeelsemad teist tahavad endale võtta suurima väljakutse –
suhtlus inimestega. Arvutid, isegi kõige võimsamad neist, on minu
arvates suhteliselt väike väljakutse. Mind paeluvad suurimad
väljakutsed, programmeerimisega tegelenud ma ei ole juba mõnda aega
(milline kergendus!), selle asemel huvitun nüüd inimese ajust,
mälust, mõtlemisest, emotsioonidest... ja uurin ka praktikas,
kuidas inimese sees toimuvaid protsesse on võimalik mõjutada. Mul
on ülimalt hea tunne, kui minu isiklikku vaimustust jagatakse. :D
Mul on hea meel, et
Margus, mu vana ja kartmatu sõber, usaldas mulle suure väljakutse.
Ma olen uhke, et Margus kaasa tegi ning meie ühine suhtlus osutus
suurepäraseks õppematerjaliks, mis mõnedes tekitas küll mõnes
tudengis segadust (ja emotsioone), kuid mõnede jaoks oli nende sõnul
silmiavav kogemus. :) Muidugi aitäh Mirjamile, kes oma rühmades
vedas praktikumi osa täiesti üksinda. Aitäh Kristale, kes mu noore
kolleegina nõustus tudengeid praktikumi osas juhendama. Aitäh
innustunud tudengitele, kes tulid rohkete küsimustega ning aitäh
neile, kes ärritusest hoolimata suutsid rahulikuks jääda ja mitte
karjuma hakata.
Niisiis –
praktikumide sisuks oli sõnum, et suhtlemine kui protsess ja õige
keelekasutus ON inimeste puhul üüratult oluline.
Ma arvan, et leian teie
tausta teades sobiva metafoori kirjeldamaks ajuteaduses kehtivat
seaduspära arvutite analoogiat kasutades:
Kui kasutada vale
sõnastust või tooni, ajus toimuvad protsessid ei kulge
eesmärgipäraselt. Inimaju on justkui tohutu võimas
kompuuter, mis koosneb mitmest kihist. Kihid on omavahel
ühendatud. Info töötlemiseks kulub inimajul ülimalt vähe
aega: näiteks me suudame ülikiiresti ja vigadeta otsustada,
kas pildil on auto. Arvutitel kulub selleks aega kaua ning
vigade protsent on suur. Mõningatel juhtudel on masinad
õpetatud tohutute andmekogumite abiga niimoodi välja, et nad
suudaksid tuvastada inimesest kiiremini, näiteks vähirakke. Aga
masinõppest oskab rääkida ka Margus, sest ma tean seda
kindlalt. :)
Närvirakk üksi töötab ka umbes nagu
kompuuter – tal on võimalik vaid kaks olekut – signaal on
olemas või signaali ei ole. Võib tähistada küll, et on olemas 1
ja 0. Nagu arvutil.
Miks on inimese aju nii
võimas? Võimas aju aitab meil keerukate ülesannetega
hakkama saada.
Kuidas saab inimse aju
otsustada nii kiiresti, kuigi temas on tohutult protsesse? - sest
inimesel on emotsioonid.
Emotsioonid on
loodud infotöötluse
kiirendamiseks. Miks on meil eneseteadvus? - Eneseteadvus on
loodud paremaks info haldamiseks ja eesmärgipäraseks käitumiseks.
Mis on intelligentsus?
- Intelligentsus on võime infot töödelda KIIRESTI ja
VIGADETA.
Me rääkisime
seminaris meie inimestega suhtlemise keelekasutusest, keele
kasutamine võib meid teha AUTOMAATSELT ärevaks. Keelekasutus võib
meie sees luua AUTOMAATSELT vaba ja motiveeritud tunde. Keelekasutus
võib meie aju töö AUTOMAATSELT halvata. Keelekasutus võib meie
aju tööd AUTOMAATSELT muuta loominguliseks ja leidma probleemidele
uudseid ja efektiivseid lahendusi. AUTOMAATSELT all mina mõtlen
teadvuse väliselt, Sinu teadliku tahte väliseid protsesse. Väga
jämedalt võttes – ärevusega tegeleb sümpaatiline närvisüsteem;
innustuse ja rahuliku loogilise mõtlemisega parasümpaatiline
närvisüsteem.
Mõnes seminarirühmas
ei uskunud mitte keegi, et suhtlemiseta võib üks inimene hakkama
saada. Mõnes seminarirühmas mööndi, et autistid võivad
internetist leida valmis toodetud sõnumeid ja neid oma tegevuses ära
kasutada (kui nad neid mõistavad mingil tasemel). Aga infot ise
teistele inimestele nad tootma ei pea. Ma isiklikult kahtlen, kas
ilma kasvõi kaudse kommunikatsioonita on teistel inimestel võimalik
autistide vajadusi rahuldada. Ma usun, et mingil viisil väljendavad
ka erivajadustega inimesed oma täitmata vajadusi. Mõnede uuringute
järgi võib rahuldamata vajadus ilmneda agressiivsuses või
depressioonis, või... (ilmselt oskad ise näiteid tuua...)
Milline on efektiivne
kommunikatsioon? Efektiivne teistele inimestele arusaadav sõnum on
peaaegu alati mina-keskne. See tähendab, et info päritolu ja
usaldusväärsus on arusaadav, mistõttu teised inimesed saavad infot
efektiivselt enda jaoks ära kasutada. Kui inimene väljendab
sõnumeid viisil, et ta ise ei ole teadlik, kust tema info pärineb,
siis inimest tajutakse teiste inimeste poolt kui katkist arvutit, mis
väljastab mõttetuid andmebaite. Seda tajutakse emotsionaalselt
häirivalt. Inimese automaatne töötlus „toodab“ vastiku
emotsiooni.
Emotsionaalne seisund
inimesel määrab aga selle, kuidas ta on võimeline mõtlema
ja tegutsema. :) Lisaks arvavad mõned humanistid, et inimese
heaolu on väärtus omaette ning õnn on parem kui
kannatus. :P
Miks on tudengil
suhtlemise oskust vaja?
Eesmärke on
mitmeid. (kas ikka on nii, kas sa mõtled ise või tahad võtta vastu
mu käsu, et õpi ära?)
1.Et olla
rahuldustpakkuvates suhetes, mis teevad tunde nii heaks, et kõik
ajuprotsessid kulgevad tõrgeteta.
2. Tõrgeteta info
edastamine (kas kedagi üllatab? :P)
3. Saavutada koostöös
eesmärk hankida süüa, peavari jne (käia mammutijahil? :P)
jne
Mind kurvastab, et
efektiivse sõnumi koostamisega said hakkama üllatuslikult vähem
tudengeid, kui Margus ennustas. Mina ei üllatunud halbade tulemuste
üle, mina olin meeldivalt üllatunud, et Marguse rühmades umbes 3
tudengit sai edukalt efektiivse, selge ja lugejat motiveeriva
sõnumiga hakkama. Uuringute järgi tehnoloogiavaldkonna tudengid on
(muidugi olenevalt sisseastumiskatsete normist) keskmiselt vähem
võimekad efektiivsete arusaadavate sõnumite koostamisel.
Minu ja Marguse
seminaris olevad subjektid väljastasid mulle kontrolltestis (ehk
tagasisides) mulle lugemiseks ja analüüsimiseks selliseid sõnumeid
ehk „fakte“, nagu....
Seletused olid
pigem arusaadavad. Sisu kui selline jäi arusaamatuks. Nägite
Margusega välja nagu vana abielupaar. Teemad olid paljutõotavad.
Margusest oli palju abi, ta aitas Teie laused paremini
lahti mõtestada. Näited ei olnud väga hästi valitud.
Tuleb välja, et paari lause vahetamise taga on peidus
palju rohkem mõtteid ja tundeid, kui välja paistab. Raiskasid
1h minu elust. Tänases seminaris oli tore see, et kõneldi
ka psühholoogiast. Liiga palju näiteid oli alguses. Jutt on
liiga teoreetiline ning kõlab pigem poliitilise
kampaaniana. Kohati läks liiga filosoofiliseks. Jättis
külmaks/tuimaks. Kahekõnet oli kohati huvitav jälgida
ja näha, kuidas erinevad tagasisided ja vastused mõjutavad
inimesi. Vahepeal läks natuke segaseks. Kõik arvamused on
ju tegelt õiged või siis parandatavad. Jutt ei olnud
kaasahaarav ning kohati ka arusaadav. Jätkuvalt pole eriti
sisukad need seminarid. Oluliselt uut infot ei tulnud, sest
olen iseseisvalt palju uurinud psühholoogia kohta. Lisaks polnud
ka kogu mina-sõnimi teema veenev. Võiks käituda
enesekindlamalt. Mõjuv esinemine oli. Tiina on täielik
läbikukkumine. Täiskasvanud inimesed oskavad suhelda. Kui
lapsele anda vaba voli, kas ta õpib või mitte, siis ta ei käiks
koolis ja ei õpi. Emotsioon on hea vähemalt.
Käsutamine pole hea. Päris keeruline oli jälgida.
Teema ette kandmine oli arusaadav ja seda oli lihtne
jälgida.
Aga vaadake palun parem ise lõiku iseenda teksti näidistest, mida te väljastate paberile! Kas
pole mitte mõttetu segapuder vigastest „faktidest“!!! Kas te kõik
olete vigased masinad, kes väljastavad suvalisi lauseid?! Kus on
tõde? KUS??
Te olete punt noori
halvasti programmeeritud ja väheinformeeritud kompuutrid, kes ei
taju OBJEKTIIVSEID FAKTE!!! Mis see kõik siis oli? Mu analüüs näitas, et SAMA seminari
kohta oli vastandlikke „fakte“. Kas te ei suuda hoomata, et
TEISED TAJUVAD OLUKORDA TEISITI??? „Faktide“ väljastamine paneb
mind kurvastama, kuna see on ilmne märk eneseteadvuse puudumisest.
Ja mida kindamalt ja jäigemalt te seda teete, seda suurem ON teie
isiklik läbikukkumine inimesena! Te olete vigane masin, kes ei jõua teistega kokkuleppele. Masin, mis ei kompileeru. Masin, mis ei suuda end võrku ühendada. Fuih! Noh, kas nõustute mu
lausega?
Kas tunnete enda kõhus
pinget?
Kas tunnete end
innustatuna?
Miks?
Millise sõnumi
keelekasutus mõjutas?
Ping?
Arvamusi oli palju,
nädalas oli 8 seminari (fakt!), igas seminaris oli paras ports inimesi.
Esmaspäevases Mirjami rühmas tagasisidet ei küsinud, reedel
palusin mõlemas rühmas 2 korda järjest arvamusi kirjutada. Ma
küsisin esinemise lõpus: „Ma tahan tagasisidet endale:“ peale
arvamuse kirjutamist oli instruktsioon midagi sellist: „Ma tahan
endale motiveerivat tagasidet nii, et ma tahaksin enda käitumist
muuta ja ühtlasi tahaksin Teid endale tööle palgata. Te tegelete
ka enda mainekujundusega.“
Marguse seminarides oli
tudengite hulk, kes suutis koostada selge enda muljeid ja emotsiooni
kajastava sõnumi, keskmiselt 3, ning muljetavaldav hulk isikuid sai
hakkama enda mõtte- ja mäluprotsesside kirjeldamisega (sest ma
tegin analüüsi). Mirjami rühmas kolmapäeval ja neljapäeval oli
tudengite hulk, kes sellega praktikumi lõpuks hakkama sai, ümmargune
null. See kurvastas mind väga, kuna mul oli tunne, et Mirjami
praktikumi osas te vist ei teinud mitte midagi ega saanud hästi aru,
miks te seal olete??? Kas Mirjam oli ebaveenev või teie olite
laisad? Reedel toimunud seminari Mirjami rühmas osutus, et suurem
osa tudengeid soovis proovida koostada lause, mis kajastaks isiku
subjektiivset arvamust või muljet. Kusjuures täiendav ülesanne –
motiveerige mind teadlikult – ei muutnud efektiivsete sõnumite
hulka. Ma lootsingi suuremat õpimomenti tekitada, kuna püüdsin
luua emotsionaalselt häiriva õhkkonna (kuna eelmised Mirjami rühmad
tundusid olevat halva õpiefektiga). Minu motiveerimise asemel
üritati abitult väljendada, et mina olen isiklikult süüdi faktis,
et tudeng ei suuda oma emotsiooni reguleerida või ei suutnud
viisakalt varem ära minna ja jäi minu pärast bussist maha. (Mul on
tema pärast tõesti piinlik). Mul oli ka hale meel lugeda süüdistusi
ja kui ma ei oskaks oma emotsiooni ja mõtteid reguleerida, ilmselt
hakkaksin ka karjuma.
Kas teie tahaksite mind
tööle võtta, kui ma ei suuda õigel ajal bussi peale minna?
Ma usun, et tudeng
tõesti jäi bussist maha (ma usun seda fakti), kuna ta mõjus mulle
veenvalt. Kui see oli peen nali, siis nüüd teate, et ma ei taju
seda kui peent nalja. Küllap tunnete nüüd mind paremini ja
oskate enda sõnumeid paremini koostada ;)
Oskate paremini ja
teadlikumalt enda tulevasi tekste ja kõnet koostada. Te oskate.
Tõepoolest! Te olete rohkem mindful. Te olete rohkem
teadvelolekus, ärksameelsed.
Minu südant soojendas
ja meelitas kõige rohkem üks naljahammas esmaspäevases rühmas,
kes üritas demonstreerida, et ta on minu soovitatud naistega
suhtlemise lektüüri lugenud ja üritas mind oma kavala sõnumiga
ära sebida. :P :D Kirjutas oma nime ka peale ja puha... hmmm... (see
nimi jäi mul ka kergesti meelde, kuna mul tekkis emotsioon).
Ma tahaks nüüd asja
kokku võtta, kuna kell on hiline. Minu sõnum oli loodetavasti
selline, et arukas inimene arvestab sõnumi koostamisel sõnumi
vastuvõtjaga ning teeb seda osavalt. Arukas eneseteadvusega inimene
definitsiooni järgi:
1) suudab iseenda
emotsioone ja mõtteid teadvustada
2) suudab enda
emotsioone ja mõtteid muuta
3) inimene tajub oma
keskkonda ja oskab seda sihipäraselt muuta
4) inimene mõistab
teisi inimesi ning mõistab, kuidas tema tegevus mõjutab teisi
5) inimene oskab enda
ja teiste käitumist juhtida
:)
Naistele
meeldivad eneseteadvusega mehed, ja mehi erutab (lisaks värskele
naise korpusele) ka mõtlemisvõimeline ja emotsioonidega
eneseteadlik inimene. Fakt. :P
Ma tahan, et seminar
jääks teie emotsionaalsesse mällu ning edaspidi selle kogemuse
mõjul läbi elu paneksite tähele, kuidas meie suhtlemise stiil ja
toon mõjutab teisi inimesi. Ma tahan, et te paneksite tähele
teksti, mis teil niinimetatud loomulikus olekus „torust tuleb“.
:)
Ma tahan huvilistele hea meelega lisaks materjali anda,
kuid üldise kõigile mõeldud kirja kirjutamiseks olen hetkel vähe
motiveeritud. Ma tajun, et võib-olla on asi selles, et (väike) osa
tudengeid teatas, et psühholoogia ja suhtlemine ja suhted on
totaalselt mõttetu värk. :P
Raamat, millest
minasõnumi näited maha lugesin (mõned juba kirjutasid üles ka):
„Psühholoogia. Poliitika. Võitlus. Kuidas võita avalikus
väitluses?“ autor Anatoly M. Zimichev (konsulteeris väidetavalt
ka Obama valimisvõitlust).
Naiste sebimise ekspert
nohikutele: David DeAngelo (Mulle meeldib ta õpetus väga. Ma
soovin, et kõik mu vestluskaaslased oskaksid sedasi käituda, küll
siis oleks mul hää...)
Paarisuhte teadlane:
John Gottman (juutuubis on ka näited) Gottman on uurinud laboris
intiimpartnerite suhtlemisstiili juba 40 aastat, keskendub nii
armumise tunde säilitamisele kui ka ülesannete sooritamise
edukusele. Tema võrrand on hämmastavalt täpse ennustusväärtusega.
Mõnedes seminarides
oli ka juttu, kuidas tunda ära hea inimkäitumise konsultant (ehk
psühholoog), kes inimestega toime tulemise kohta võiks head nõu
anda. Leidsin minu hinnangul netist päris hea koha lugemiseks, mida
soovitan: http://askdrrobert.dr-robert.com/goodtherapist.html.
Ma tahan veelkord meelde tuletada ja südamele panna, et Eestis on
psühholoogi ametinimetus reguleerimata, mistõttu töötab sellel
alal igasuguse tausta ja teadmiste ja eetiliste tõekspidamistega
inimesi. On teadusliku tõe otsijaid, on ajaloolise tõe
praktiseerijaid, on isehakanud tõdede pealesurujaid. Psühholoogiks
hakkamine võib ajendatud olla võimujanust, võib olla soov midagi
tõeliselt kasulikku ära teha (2 peamist põhjust uuringute järgi).
Lõpuks ma tahan väga
öelda ka seda, et teget kogu matemaatika ja statistika on loodud, et
keerulisi protsesse mudeldada. Faktoranalüüs, korrelatsioon....
isegi keskmise arvutamine... Psühholoogid on loonud nutikaid
meetodeid, et ennustada inimkäitumist ja mõjutada tulevikku.
Psühholoogia uurimisvaldkond (kõik, kellel on süsinikust kompuuter
ehk närvisüsteem) on keerukam, palju keerukam kui
räniühenditest koosnevad arvutid. :) Ja keerukam kui füüsika,
kus me saame muuta ka inimesed punktmassideks. Aga füüsika on
ka äge (minu arvates)! Elan Higgsile kaasa hetkel.
Ma üritan tuvastada viiruseid inimese mõtlemisprotsessides, ja
need kõrvaldada, nii et mõtlemisprotsessid ja emotsioonid toimiksid
jälle efektiivselt ja miks mitte – ka nauditavalt.
Mulle meeldib isegi
vabal ajal psühholoogia ja aju teemadel mõelda, tegelen ka juba
aastaid näitlemisega (Tartu Üliõpilasteater, Emajõe Suveteater) ning kirjutan suure naudinguga igasuguseid
veidraid tekste, proovin inimesi loogiliselt (ja emotsionaalselt)
mõtlema panna. Juba aastaid olen Marguse (ja veel mõne inimsega)
pidanud mulle väga nauditavalt ja innustavalt ägedat blogi, mis
rõõmustab, kurvastav ja ärritab arutlevate, emotsionaalsete ja
provotseerivate sõnumitega meie ustavaid ja uusi fänne.
Võib-olla tekkis Sul
isu vaadata Steve Jobsi esinemisi ja oskate vajadusel samuti koostada
nii mõjukaid kõnesid kui tema (ilma selle soovita ei võetavat mõnesse kohta töölegi), ning veelkord – „I Have a Dream,“ Martin
Luther King.
Parimat!
Tiina
(ja Tiina tõeliselt innustav abiline)
PS Mis
puudutab assistenti, siis maagia hakkab tööle vaid siis, kui
kommunikatsioon on erakordselt efektiivne ja innustav (nii
näitavad mainekad uuringud).
Mina oma assistenti ei
ähvarda (osa tudengeid soovitas ähvardada, et ta tahaks paremini
tööd teha). Fakt. :) ...ja fakt!
.
(vabandust väga, aga tänan tähelepanu eest... hiilides vaikselt minema. ja nüüd olen ma jälle nähtamatu)
Suhtlemisoskuse ABC ei ole piisav, lahendamaks eksistentsiaalseid ja olmeprobleeme, ega ka raskeid suhteprobleeme. Samuti on suhtejutuga aja täitmine sisutühi elu elamise viis.
ABC on vajalik. Aga tähestiku valdamine pole piisav, et töö eest palka saada. :) Kui ABC-d ei valda, võib kaasa tunda, ABC teadlik eiramine aga on vägivald. Loe väikest näidisdialoogi (ise koostasin mõjuka stseeni) http://eluteooriad.blogspot.com/2011/05/aitah-mu-vanad-sobrad.html
Samuti
- vahel üliraskete suhteprobleemide korral, kui inimene hakkab
tasahilju ennast väljendama (ma tahan, ma tunnen, ma soovin)... võib
vastuseks tulla suur tüli ja röögatus: "Sinu tahtmised ei loe siin majas
midagi!" Noh, siis on asjade seis selge ning kui orjaseisusest ei ole
võimalik põgeneda.... tuleb hoida madalat pofiili, nagu öeldakse.
Siis oleks vist "Maul halten und weiter dienen" kohane väljandus, mida suhetega toimetulemisel meeles pidada. Minasõnumi vormi saab kasutada vägivallaakti teostamisel
lühikesed näited - http://eluteooriad.blogspot.com/2011/05/sonavabadus.html
ilukirjanduslik mahlakas kirjeldus, kui kohtad võimukat inimest http://eluteooriad.blogspot.com/2011/04/appi-mind-arendatakse-kuidas-ellu-jaada.html
Nüüd on päevakorral küsimus, et miks ma nii palju iseenda kirjutistele viitan. Põhjus on selles, et ma olen produtseerinud paari aastaga siia päris palju teksti. Olgu, see on põhjendus, mitte põhjus. Ma tahan iseenda kogemusele viidata, võttes metatasandil kirjutatu ja välja öeldud asjad kokku. Minu kogemust te vaidlustada ei saa ning minu enda kogemus on Teile veenev materjal. Nutikamad juba ammu on guugeldanud otsisõnu laiast internetist ja käinud ka raamatukogus viidatud teoste järel (nagu Erich), nii et MINA praegu saan seda teksti siin vääristada nimelt just iseendaga. Aga sellest oli kogu mu sõnum.
Täna kirjutan päris nukralt. Ma olen kurb. Mul on kohutavalt valus.
Ma kohtusin armukadedusega. Armukadedus tähendab soovi omandit endale pidada. See on paaniline hirm. Et võetakse miskit ära. Hirm ilma jääda.
Hirmu tunnevad need, kes on nõrgad.
Kas rohi armukadedusele on tugevaks saada? Jah! Aga kui tugevaks saada ei saa või ei taha? - Siis tuleb varandus ära peita.
Abikaasa peitmine korteri seinte vahele on efektiivne strateegia. Nii ei saa keegi teda leida. Ja võib-olla siis lõpuks ta ka ei oskagi ära minna.
Kes otsib üles korteritesse vangistatud hinged, et lasta nad teiste lastega aasale mängima? Kes toob nad kogema õnne ja rõõmu? Kas meie, need teised lapsed?
Vangistatud süda harjub valuga. Me harjume valuga. Nii saab meid peksta ja alandada. Me ei jaksagi ära minna. Me oleme unustanud õnne.
Kes tooks nad välja?
Kes?
---
Aga vangistaja tahab ju süüdlasi tappa. Ta on vihane. Väga, väga vihane.
Ma kavatsen tulevikus võib-olla (?) avada psühholoogi
targutamisnurga. Nimetagem selle üllaks kogukonnatööks. Sest vaadates
goolge otsisõnu... näen, et
inimesed otsivad hüva nõu. Ja google arvab, et meie blogi avitab. Aga nõu siin pole. Aidakem siis
neid! Kuniks küpseb mõte, kuidas teostada praktiliste nõuannete
plagu, eluabi, mõtelgem turvaliselt vanadel radadel, asetades mõtted
vanasse kasti... Täites eluliste teooriate vormi just siin,
Eluteooriates! Aga, hm... ma juba mõtlen.... et mida sisukat ja
huvitavat võiks lugeja Targutajalt (s.t psühholoogilt) küsida?!
Jajaa,
ma tean. Targutaja Tiina alustab. Kui kellelgi on vastuseta küsimusi,
palun!. Ma haaran kondi hambusse. Ma pole ju suu
peale kukkunud. Küsimus:
Kas rääkimine on hea või halb?
Kas see on ehk liiga üldine küsimus? Aga ma kitsendan: kas rääkimine on suhetele hea? On murede korral rääkimine vajalik? Küsimuse varjatud mõte on tegelikult ilmne: Mida teha murede korral?
Kas rääkida kellelegi? On rääkimine hea või saab ka ilma läbi? Vastus
on mul hoolikalt kaalutletud: vahel on rääkimine hea, vahel surmavalt
halb!(mul on kahju, naised). ...surmab suhted, ennetab uusi. Halb on
rääkimine millele? - elule ja olule, Meeleolule, suhetele. Selgitan
ebatraditsioonilist seisukohta kohe lähemalt. (Meenutagem, et naised
terroriseerivad mehi rääkimiskohustusega, nii mehed ju kurdavad... ja
seepeale jätavad naised maha:(... Aga ärgem rutakem mõttelõngaga ette, alustagem ikka heast, mitte masendavate teadetega!) Esiteks - rääkimine
on mõtlemine. Vahel öeldakse halvustavalt mõne rääkiva inimese kohta, et
ta enne räägib, siis mõtleb. Sellega ma nõus ei ole - mõtlemine toimub
rääkimise ajal! Ja rääkides on lihtsam mõelda. Lihtsustatult: rääkimine =
mõtlemine. Mõtleme valjusti. "ta mõtleb valjusti". Me teeme häält. See
on väga efektiivne. Me mõtleme sõnades. Me mõtleme verbaalselt. Me
juhime ennast ise verbaalselt. Vaikse sisekõnega. Aga valjusti rääkides
kuuled paremini ära, kus mõte segamini läheb. Vaikselt sisekõnet
kuulata polegi nii lihtne! See on isegi et pööraselt raske! Me saame oma kaaslast - rääkijat aidata, lihtsalt andes neile võimaluse mõelda. Me oleme nendega koos, me julgustame neid mõtlema, tunnetama maailma, mõtestama kogemusi. Me oleme kohal, me loome ühiseid mälestusi.
Valjult
mõtlemises on niisisiis lisaks selgele mõttekäigule veel üks tohutu eelis: LÄHEDUS. Kui keegi kuulab mind ja on mõttes minuga, tunnetan
lähedust. Rääkimine on vist üks efektiivsemaid sisemaailma avamise meetodeid. Läheduse loomine lihtsustub rääkides. Aga läheduse loomise lihtsus pole rääkimise ainus eelis. Oluline on ka, et Kuulaja, juhul kui
ta tõesti mõtleb kaasa, leiab su mõttekäigus segased kohad,
ebaloogilised asjaolud ja paneb tähele vasturääkivusi. Mõtlemine on
vaimne protsess meie võimete piiril, ja mõttelõng võib kergesti käest
libiseda, tähelepanu hajuda. Siis saab Kuulaja sind otseselt AIDATA
mõtlemisprotsessi täiustamisel. Hea, kui keegi juhib tähelepanu: "sul see koht veidi läks
sassi". Seda nimetatakse moodsa sõnaga: tagasiside. Mõtleme koos! kaks
pead on etem kui üks. Teeme koostööd. Lahendame koos probleemi. :) Nii
see sõprus kasvabki. Nii loob end lähedus. Ja Kuulaja saab sind aidata ja sul on hea meel. Ja sul on hea meel ja Kuulaja rõõmustab seepeale. Kuulaja tunneb, et ta tegi midagi olulist su heaks ära. (Ja lisandub kõik see muu hää, mis suhetest tuleneb, parem tervis ja rõõmsam meel ja parem uni ja pikem eluiga jne..... Ja lisandub see hää, mis Mõtlemisest tuleneb nagu vaimne kirkus ja aju treenimine ja nooruse säilimine ja et inimesed ütlevad su kohta, et oled huvitav jne. Nagu ikka...Aga see selleks, pöördugem tagasi teemasse...)
Teine
rääkimise suur eesmärk on ajaveetmine ja vaikuse täitmine. Elu täitmine,
päeva täitmine. Siinkohal ma tõesti panen südamele: teha muredest
meelelahutus?! Ei, parem mitte!! Ma ei tahaks selles seltskonnas kaua
olla. Ja ma pole üksi!! Sest mõttetute teemade üle lõputult arutlemine on KOHUTAVALT
TÜÜTU! Teisisõnu - masendav. Ja kui ajaveetmine on niivõrd üksluine,
tuleb Masendav Meeleolu. Aga masendus pole mõnus. Masendus pole
efektiivne! Masendus pole lõbus! Masendus ei aita sõprust sobitada. Masendus
ei aita elu paremaks luua. Depressiooniteooriaist üks sõnastab
kultuurinähtuse, et naised on masendusele kättesaadavam saak ka
seetõttu, et nad veedavad oma vaba aja - mis on ette nähtud positiivsete
emotsioonide kogemiseks - sõbrannadega... HÄDALDADES!! Häda-häda-häda
kuus tundi järjest kolm ja enam korda nädalas.
Ohh...
Päris hirmus, kas pole?
Mu
süda tunneb kurbust, kui mõtlen, kuivõrd masendava matusemeeleolu on
need depressiooniklubide liikmed võimelised looma. Ja nad ka kasutavad oma oskusi. Mul on kurb seda
mõtet mõeldes, kuna ma tean, et need vaesed hinged kogevad ahistavat
tunnet. See on nagu kurva filmi vaatamine, sisseelamine... millel ei
tule kunagi head lõppu. Pole õnnelikku lõppu. Happy end on puudu, mis
võib olla küll vahel hea vaheldus "tavalistele" filmidele. Aga nimetatud ühingu liikmed vaatavad sama
filmi, nädalast nädalasse, ja ei midagi muud! See meeleolu jääb kestma.
Abitus tuleb ju ka, kui sul lõpuks polegi oskust midagi muud vaadata!
Sest taolise klubi liikmed on sünged kui öö ning neil on raske uusi
sõpru leida. Matusemeeleolu sunnitud loomist mõistlikud inimesed ju ei
harrasta! (oh häda?) Enamik ju vaistlikult, vabatahtlikult ja teadlikult väldib aja
veetmist jõuetult ja masendavalt. Vaba aega võiks pigem sisistada
kvaliteetselt - kvaliteetaeg, nagu seda nimetatakse. Mängin lastega, kuulan kaaslase unistusi. Olen temaga koos. Aitan kedagi.
Sünge
Meeleolu Klubi liikmed ise ei taha uusi sõpru vastu võtta, kuna nad
kalduvad isiklikult solvuma, kui mitte-liikmed hädaldamisharjumust ei jaga, ega tunnusta. Mõistetav. Neil on kirg, mida mina ei taha jagada!
Neil on südames miski. Jah, aga nad on üksi. Head masendusklubide liikmed!
Ma tean ja tunnetan juba, kuidas te seda teksti lugedes olete salamisi
solvunud. Et ma ei mõista teid. Et ma ei mõista, kui kirglikud,
keskendunud, pühendunud te olete. Ei, ma arvan end mõistvat just teid
väga hästi: te olete oma asjas täiesti sees! Ma ise olen ka kirglik
inimene. Ja masendus on huvitav uurimisteema. Mu lugejad, te mõtlete
just praegu minuga kaasa päris huvitaval teemal. Ja see on ka arengule, (vaImsele) kasvamisele
kasulik. Võib-olla tunnete põnevaid emotsioone või elevust, mida pakub
huvi kogemine. Võib-olla mõtlete, kuidas te ise asju teistmoodi
sõnastaksite. Kirjutaksite ehk minust hulga paremini. Ma tean, et
paljud on mõttes minuga. Ma tean, et paljud teist tunnevad mu suhtes
poolehoidu: sest nad kuuluvad Mõistlike Inimeste Klubisse. Me oleme
vaimselt samal lainel, meil on ühised eesmärgid. Hei masetsejad, hei hädaldajad! On teisi liigasid, kuhu kuuluda. On paremaid klubisid. Me ootame värsket verd.
Kas rääkimine on siis hea või halb?: Mõtleda on mõnus,
kasulik ja hea. Valjult rääkimine on efektiivne mõtlemine. Kaaslase kohalolu aitab ja loob lähedust. Aga - mure
vaba aja veetmise harjumuseks muuta on ülimalt vilets ja igav, koguni masendav. Niiviisi
palju sõpru ei leia, viies elukese sisutühjuse ja tõsiste sotsiaalsete
probleemideni. Jajah, kas ma pean masenduses inimesi igavaks ja
sisutühjaks? Sest masendus on isegi defineeritud nõnda, et selles
seisundis inimesel kaob loovus ja spontaansus, nende elu on tõepoolest mõttetu ja
ebaproduktiivne (Nad ise aktiivselt kurdavad seda. Ma usun neid).
Mina ei tee valikut liituda masendusklubiga,
kuna mul endal oleks igav. Ja igav on ka teistel. Mulle piisab
täielikult kõigist neist kurbadest südmustest, mida elu niisama õnnetu
juhuse tõttu mu eluteele aeg-ajalt veeretab, mis mind niigi kurvastama
panevad. Ma parem peatun hetkeks ja puhkan siiralt, nuusutan lilli ja
hoian kaaslase käest kinni. Te olete aeg-ajalt üksi, mu Häda ja mu
Vaev! Ma jätan teid maha!
Hei! Suur kunst on hoida meeleolu kõrgel, luua
meeleolu. Et tuju ei läheks ära, kui meil on veel tööd teha. Oskused
tulid püüdes, usinalt harjutades. Pingutus tasub end ära: töö saab
tehtud, elu saab edendatud, heateod teostatud. Ja me polegi nii väsinud,
kui võiks arvata. Me oleme tublid, me tahe on tugev ja töömoraal ei
kustu. Me oleme ikka veel siin. Langenuid on vähe. Me oskame üksteise
eest hoolt kanda. Meil on hea koos olla. Me tahame siin olla! Me tahame
elada. Me ootame homset põnevusega! Meile meeldib mõelda. Meile meeldib
rääkida. Me oleme lähedased. Me oleme vaimselt heas vormis. Me räägime üksteisega. Me oleme heas vormis.
---
Suhtenõu meestele (mõttenõu, kui naine nõuab lõputult probleemidest heietamist):
"Naised,
mul pole kohustust liituda teie hädaldamisklubiga. Ma armastan
tegutseda, olla ja elada, mulle meeldib mõelda ja rääkida. Aga mulle mitte ei meeldi
hädaldada täpselt samadel teemadel, päevast päeva. Ma armastan vaikides,
ma armastan tegutsedes, ma armastan, rääkides headest asjadest. Mulle meeldib mõelda. Mulle meeldib lähedus." Suhtenõu naistele (nõu, kui moodne meespool nõuab lõputult "me peame probleemidest ja suhetest rääkima." Ja nõu, kui tekib küsimus, kas mängida abitut hädaldajat ja rumalukest, või seda mitte teha)
"Mehed,
ma olen tundlik naine. Mulle meeldib mõelda olulistest asjadest, mulle
meeldib teha mõstlikke plaane, mulle meeldib tegutseda. Ma jagan
meeleldi häid mõtteid, häid sõnu. Ma ei kuluta aega mõttetule halale.
Kaeblemine teeb mu meeleolu kalgiks. Ma iialgi ei käi sõbrannadega
väljas, rääkides meestest inetusi. Mulle meeldib mõelda maailma asjade
üle. See meeldib arukatele naistele, see meeldib arukatele meestele. Meestele
meeldivad mõtlevad naised, sest kaasa mõtlevate kaaslastega on hea ja huvitav olla. Mul on hea rääkida, mul on huvitav kaaslast kuulata ja kaasa mõelda. Ma tunnetan niigi iga keharakuga, kui mees armastab mind. Ma ei nõua kelleltki tühje sõnu."
Kel veel jäi kiusatus lõputult end korrata, võib lugeda minu pingelisest koostöökogemusest kroonilise hädaldajaga - Hädaldav elustiil teeb tuju s...ks
Hiljuti lugesin raamatut laste väärkohtlemsest, viies end kurssi
kõikvõimalike lastkahjustavate käitumisviisidega. Hea teada. Kummitama
jäi üks paradoks, millele ma seni head vastust ei tea - kui
väärkohtlemisega harjumine tähendab madalat enesehinnangut ("minuga võib
nii käituda"), siis väärkohtlemisega mitteleppimine viib ju peresuhete
lagunemiseni, kuna emotsionaalne vastuhakk ("minuga nii ei tohi
käituda") on mäss oma vanemate autoriteedi vastu. Kui vanemad ei taha
anda ära autoriteeti - kas alternatiiv on siis tänavalapse elu? Või
lastekodulapse elu?
Reaalsuses on lapsel ta vanemad
kõik, mis tal väärtuslikku on. nemad pakuvad hellust ja hoolt. Vahel ka
tekitavad arengutõkkeid ja emotsionaalseid piinu. Kui laps on
emotsionaalse piinaga kohanenud, vaikselt nurgas kannatab... kas siis
see pole normaalne kohanemine? On! Seetõttu on raamatutarkus, et
väärkohtlemine tuleb lõpetada kolmandate isikute poolt. Sekkuda. Just,
väärkohtlemine tuleb lõpetada, mitte tegeleda lapse enesehinnangu
tõstmisega. Sest kui lapse enesehinnang on tõusnud, võib ta vanematele
oma õigusi meelde tuletada, saada koguni vihaseks või füüsiliselt vastu
hakata - ja vanemate hellus jääb veelgi vähemaks, vägivaldsus kasvab.
Nii käib meie targas väärkohtlemise raamatus defineeritud "ohver"
kuumadel sütel, kikivarvul.
Aga mida siis teha, kui
enesehinnangu tõstmine on potentsiaalselt ohtlik tegevus ja
väärkohtlemist lõpetada pole kolmandal isikul jaksu? Vaatame pealt küll,
aga südametunnistus piinab. Tahaks midagi teha.
Ma
päris täpselt ei tea. Praktikas paljud kirjutavad lapsele rahustid. Sest
siis lapse vastuhakk väheneb ja on hea mõelda, et meie vaatepunktist
defineeritud ohvril- lapsel - on mõnus olla, kui rahustid on sees.
Hea
on meenutada Romain Gary romaani "Elu alles ees". See on muuseas hea
raamat, aga see on ka hea sotsiaalsete probleemide valgustaja. Arste ja
emasid on mitmesuguseid - osa neist eelistab siis, kui lapsed möllavad,
anda lastele rahustit. Aga mõni ema võtab rahustit ise.
Ma
olen ise ka enda peal tähele pannud, et ma võin kõik rahulikult ära
kannatada, aga niipea, kui peast käib läbi mõte: "no minuga nii ei
käituta", muutun ma vihaseks. Tundub ebaõiglane. Noh, ja kui teine juba
on emotsionaalselt kõrgendatud meeleolus, JA on huvitatud konflikti
jätkumisest (näiteks nõuab valjuhäälselt "ärakuulamist" ja muid asju),
võib põgenemispüüd lõppeda füüsiliste kahjustustega. Samas, kui keegi
karjub ja tuletab meelde kõiki maailma patte, ei jaksa ta seda teha
siiski mitte lõputult kaua. Eriti, kui rahulikum pool "võtab kiiresti
omaks" enda arvatavad patud. Ajaraisk, seda küll. Ja hiljem võib
filosofeerida, kes sellist hullust moraalse kohustusena peab välja
kannatama. Ma olen kannatlik, aga kui ma hakkan mõtlema, et "ma ei pea
seda taluma", muutun kannatamatuks. On see kõrge enesehinnang? Jah. Sest
kui see jääbki nii, siis selline suhtumine viib ikkagi suhtlemise
lõppemiseni. Sest kui vastaspool ei muuda oma käitumist, mis mind
vihaseks ajab, on konflikt nähtav kõigile.
Kõrge
enesehinnang tähendab jah teatud kvaliteediga - kõrge kvaliteediga -
suhteid. Aga jah - mis siis, kui alternatiivi õieti polegi? On siis
toeks vaid usk, et lähengi ära, ja loon paremad suhted mõistlikuma
inimesega??
Kui sekkumise vahendid väljaspoolt on piiratud,
lagundab see perekonda. Siis ei saagi parandada midagi, kuniks kannatus
katkeb. Siis tuleb põgeneda jäädavalt. Kui saaks teha nii, et
vägivallatseja (ka emotsionaalse vägivallatseja) käitumisest oleneb, kui
tihti ta oma peret näha saab, parandaks see emotsionaalset heaolu
kõigil. Ohver ei pea kannatama, ohver ei pea olema allaheitlik. Ja
väärkohtlejal on motivatsioon teisiti käituda. Käitud korralikult, saad
seda, mida tahad. Elementaarne psühholoogia.
Aga kuniks see sekkumine pole teostatav, soovitan ma ohvril moka maas hoida. Muidu läheb hullemaks.
Konflikt paisub.
Ka
täiskasvanute suhetes soovitavad targad raamatud harrastada äärmuslikku
aktsepteerimist - kuula ära, tunnusta teise mõtteid ja tundeid. Isegi,
kui see kõik tundub hullumeelne - ja vahel me ka teame, et teine on
hullumeelne. Pole midagi, kuula, tunnusta, aktsepteeri. Kuni see üle
läheb, kui läheb... Tihti ei lähe üle.
Enesehinnangu
tõstmine ohvril pole lihtsakoeline tegevus, a´la "sa oled rohkemat
väärt", sest.... sest muidu meie riiki ei jääks enam mõistlikke inimesi,
kes dementseid vanainimesi hooldaksid. Või abikaasasid, kes on nõus
vaimuhaiguse saanud abikaasaga ka edaspidi suhtlema.
Lahendus
on kolmandate osapooltega suhtlemine. Toetusvõrgustikuga suhtlemine.
Suhtlemine ühiskonnaga, teisisõnu. Sest ühiskond määrab, kes teist
kahest on "arust ära" ja kes peab käitumist muutma. Tunnistajad on neli
seina ja ühiskond. Meie ühiskonnas mees naist vägistada ei tohi, olgugi
tal ahvatlevad hilbud üll. Mõnes teises ühiskonnas on naine vastutav,
kui lahkus kodust ilma meessoost saatjata. See on relatiivsus. Kas
peretüli on olemas, kui keegi seda ei kuule? Mõnes kohas on pereasjad
pere omad, nii ei küsita, kui hästi lapsed kasvavad ja kas naine on OK
seisundis "pere siseasjadesse nina ei topita", ...vahel siiski olen
kuulnud seda ka eestlase suust. Nii jäävad teatamata laste julmad
väärkohtlemise juhtumid. Üldiselt aga arvatakse, et "väärkohtlemine
tuleb lõpetada" ning emotsionaalselt "kus on sotsiaaltöötaja silmad!!"
Tuleb suhelda toetajatega. Vastuoluline on Eestis seadus, et lapsed
peavad oma vanemaid igal juhul hooldama - ka siis, kui vanemate poolselt
oli, ja tihti jätkuvalt on, püsiv väärkohtlemine.
Jah,
meie ühiskond õnneks tervitab abielulahtusi, kui tunneme end
ahistatult. Me usume, et oleme väärt õnne ning inimlikku kohtlemist. Ma
arvan, et see on hea. Küps individualism tähendab seda, et saame ise
valida oma kaaslased, suhelda inimestega, kes kosuvad meie armastusest,
kes annavad meile tunnustust ja heakskiitu, mida me vajame. Me vajame
vaid veidi julgustust, et jõuda endast anda veel, ja veel, ja veel...
Head inimesed on tulvil väljaütlemist ootavaid häid sõnu, mis võivad
saada hääle, kui meie ümber on õiged inimesed; inimesed, kes hindavad
meie armastust. Maailmas on nii palju inimesi, kes tahaksid
meeleheitlikult olla head inimesed, tunnustada kaaslasi, toetada,
julgustada. Nad võivad kokku saada, võivad üksteist leida. Ja see on
hea.
Kui suhted heade inimestega, toetajatega, oled
valmis andma suure tüki iseendast, hooldades vanainimest, kes sind
muuhulgas karguga vastu selga peksab, kui talle toitu viid. Võid kuulata
tundide kaupa ämma sõimu. Sa jaksad.
Läbi
toetusvõrgustiku käib empaatiline toetamine, tõeline tugi.
Eneseabiraamatute enesehinnangu tõstmise temaatika "olen rohkem väärt"
on praktikas minu arvates jama. See teeb inimesed vihaseks. Ja siis nad
põgenevad. Põgenevad Eestist ära. Põgenevad "ebaõiglaste" kohustuste
eest ära. Kelle enesehinnang on mõistlikult madal, jäävad kohale. Nemad, kuulekad,
lepivad, kuna nad pole vihased. Nad on ehk hästi väsinud, aga mitte lõputult masendunud. Nad ei ole frustreeritud ja vihaselt masendunud, et mitte keegi ei tee nende heaks teab-mida. Kui ühiskond ei
sekku, nii ongi hea. Sest alternatiiv on mäss, vastuhakk, lahkumine
jäädavalt. Nii võib keegi meid veel pubekateks pidada.
Ma siin mõtisklen, eelmisele teemale jätkuks... et ressursid on ikka
määravad! Ega siis inimesed väga teadvusta seda kõike, aga käitumises on
siiski enda OMANDI kaitsmine sügavalt sees. Ja eks me tahame sotsaalabi ka (sotsiaalseid garantiisid).
1. armukadedus.
peites oma kallima tuppa, keegi ei saa teda endale võita, ega ära viia.
Naised, kes teesklevad peavalu, kui mees välja läheb, teevad
instinktiivselt õigesti. Pead enda oma kalliks, kui mõtled, et paremat
nagunii ei saa. Halb on, aga kuhu mujale mul minna? kelle rinna najal
nutta?
2. võitlus kinnisvara pärast.
Vanainimene, kes dementseks jäänud, kardab, et temalt võetakse ta vara.
Saab aru küll, enda jõust jääb väheks. Nii siis kaitseb, kuis oskab.
Kõik on kahtlased. Eriti minia. Või see kahtlane pulgajunkur.
3. väärt info varjamine.
igaks juhuks....
4. SOTSIAALSED GARANTIID!
Mees, kes oma naist oma korteris peab, teeb õigesti, kui ta teda välja
ei luba. Nii ei saa naine põgeneda. Paljudes riikides on naiste
liikumisvabadus äärmiselt piiratud. Sest muidu võib keegi teine mees nad
endale võtta. Või naine võib võõra mehe juurde joosta, suurte lubaduste
peale. Tal on, kuhu minna...
Meil Eestis on naised ja mehed seaduse silmis võrdsed, kuid ohud on
suured.... Mu mees VÕIB parema naise juurde minna. Su naine VÕIB parema
mehe omale võtta, kui sina! Kas pole mitte karm, kui võetud on ühine
kinnisvaralaen?
Kuhu ma elama lähen, kui mu mees mind enam ei taha? - Paljude naiste
karm küsimus iseendale! Mis minust saab, kui lasen oma mehe välja ja ta
saab aru, et on väärtmees ja võtab naise, kes teda tõeliselt armastab?
"Ei, ma ei lase oma meest välja! Sest ta sõbrad võivad talle öelda, et
ta on väärt. Siis ta otsib endale naise, kes teda armastab ka. Mitte
ainult ei taha temalt sotsiaalabi!"
Abieluleping on garantii, et abikaasal on kohustused ja järgnevad sanktsioonid, kui kohustusi ei täideta.
Tuletan endale jälle meelde küllalt vana raamatut, milles antakse
naistele nõu, kuidas trikitada mees endaga abielluma. See on elu tipp,
eesmärk, garantii, õnnestumine! Sest lahutada enam ei saa. Võib, aga
kohustused jäävad.... hahahaa! Naine saab tanu alla, järelikult nälga ei
sure.
Meil on mingi sotsiaalabisüsteem siiski olemas, nii et teoreetiliselt
võib vägivaldse kaasa juurest põgeneda ka siis, kui normaalseid sõpru
üldse ei olegi.
Küllalt palju on juhtumeid, mil ühine kooselu on lagunenud niipea, kui
majanduslikult nõrgem pool saab kah välistele ressurssidele ligi -
lõpetab ülikooli ja läheb tööle või leiab rikka armukese. Siis too
leivateenija või korteriomanik on "lahku kasvanud" või
"intellektuaalselt võõraks jäänud". Eestis on tõsine probleem, et
värskelt kõrgharitud naised põlgavad oma vanad elukaaslased-ehitusmehed ära. Nood
on jäänud (või saanud) uues maailmanägemuses madalalaubalisteks.
Ma ise viimasel ajal küsin otse armukese rollis olevalt inimeselt, mis
on ta kavatsused ressursside mõttes. Tihti selgub, et salaarmukest
peetakse, kuna ei taheta tänavale tõstetud saada.... Või siis vallaline
"suhtleb" abieluinimesega seetõttu, et ei suuda kohustusi kanda. Või
siis labaselt - tal pole pakkuda "oma pinda".
Väärkohtlemise juhtumeid analüüsides selgub tihti, et polegi muud
varianti. Tuleb leppida pahura paranolise vanainimesega, kannatada kõik
välja, kuna seadus käsib - omasid tuleb hooldada 24/7! Ja pealegi
tasuta.
Samuti ütleb seadus, et abikaasa eest tuleb hoolitseda, ükskõik mis
tingimustel. Lahutada võib, kuid see ei vabasta hoolduskohustusest!
Tuleb tagada ülalpidamine, juhul kui eks ise ei elata end (lugege
seadust, kui ei usu)
Abielus pole tihti muud varianti, kui taluda dementset ja paranolist
ämma, kelle juttu ja tegusid terve inimese vaatepunktist analüüsima
hakates võib end vaid tõeliselt vihastada. Vanad aga seejuures nõuavad
erilist austust ea tõttu ja just nemad teavad, kuidas lapsi kasvatada!
Kuna nad on vanad ja elasid nõuka-ajal, lugesid kasvatusalast lektüüri
ka omal ajal.
Ma mõtlen jälle iseenda tutvusringkonna näidetele... Mõtlen, et
armukadedus on ikka vahel päris mõistlik. Eraldades kellegi oma vanadest
sõpradest, kaob ohvril side "normaalse" ja harjumuspärase keskkonnaga.
Pole enam kedagi, kes ütleks: "põgene! sa oled väärt enamat!"
Tänapäeval on (uuringute järgi) ootused abielule suured - tahetakse
armastust, tahetakse olla armunud, kaasaga võiks siduda tõeline sõprus
ja usaldus. Ootused on kaugelt üle selle, et keegi sünnitaks lapsi või
elataks mind ära!
Pettus on siis, kui valetatakse tunnete ja ootuste kohta, aga tegelikult tahetakse vaid tasuta elamist.
Noored ütlevad vahel oma seksuaalsuhete kohta ausalt: "ma ei taha praegu
suhet (aga ke**i tahan ja teen)". Selle kohta on vist vana ütelus: miks
osta lehm, kui saab tasuta piima. "ma ei taha sind lohutada, kui oled
kurb. saame vaid siis kokku, kui mina tahan"
Mul on tutvuskonnas mitmeid juhtumeid, mil on tegu pettusega (eks
vaikigu see, kes end ära tunneb). Lootuses tagada elatis, jäädakse
rasedaks. Kuigi selge, et suurt armastust pole ning käimas
läbirääkimised lahkumiseks.
2. Kuigi armastust ja armumist pole, teeseldakse suurt kiindumust,
piiratakse suhteid sõpradega, kes võiksid "ohvrile" meelde tuletada elu
kõrgemaid eesmärke - kooselu armastuses (mitte halastusest ligimese
vastu)
3. Kaaslast alandatakse, et ta ei tunneks viha väärkohtlemise pärast,
vaid hoopis ise tunneks alaväärsust. Kui inimene usub, et keegi teine ei
taha teda, täidab ta kõik käsud. Ei lahku, käib tööl, toob raha
koju.... vahel saab hea kohtlemise - preemia - osaliseks.
Aga kallis lugeja, kelle pool nende juhtumite korral olla?
See on sügavalt eetiline küsimus.
Kas peaksin oma sõpra ärgitama, et "sa oled väärt rohkemat?"
Või peaksin olema selle teise poolel, kes ei iial elus kohta kedagi
teist nii head kui mu sõber? Kas "sel teisel" parema puudumisel pole siis õigust mõõdukale õnnele (ei ole soojas tundes, kuid peetakse siiski soojas süles ja voodis).
Kas pean laskma oma lastel teha ise oma eksisammud, kuigi näen juba ammu
hunti lambanahas? Kas peaksin mõtlema, et las mu sõber olla lammas, kui
ta tahab? Isikuvabadus ennekõike?
Kas peaks ärgitama kedagi hülgama oma pere, kui ollakse õnnetu?
Vastuseid:
Kui oled petja-pool, pole iial hilja anda oma kaasa vabaks, et ta saaks
ise oma õnne otsida. Siis annad talle võimaluse. See on tõeline
kaastunne. On ego küsimus, kas saan teda endale hoida. EGO räägib, kui
veenad end, et sinuga on tal piisavalt hea ja ta ei leiaks kedagi.
Tõeline kaastunne tähendab, et lased inimese, keda sa armastad, vabaks
oma õnne otsima. Vaid tõeline kaastunne lubab tunnistada, et sa ei
armasta oma partnerit piisavalt palju, selleks, et kogeda õndsust.
Petetu tunneb viha, kui jätad ta maha. Õigusega. Aga see on
kangelastükk, mis väärib kiitust.
Me tahame olla koos hingesugulastega. Kui me ei saa olla koos "omadega", on see puhtalt lahendamata sotsiaalabi küsimus.
Vaadakem tõele näkku, daamid ja härrad! Nimetagem asju õigete nimedega!
Vaid tõeliselt küpses ühiskonnas võime ise otsida oma kaasad, võime ise otsida oma karja, kuhu hinges kuulume. Luua oma loomingut, üheskoos, usaldades.... panustades. Sünergias, koostöös, tunnetetulvas, armastades, kaastundlikult, hoolitsedes nõrgemate eest. Vaid siis pole me orjad, meid ei otsita koerte ja relvadega, vaid siis ei nõuta meilt võimatut.
