Paranoiad lähisuhetes pakuvad meelelahutust

[räägib tavaline igav koduperenaine, kes otsib päevadesse vaimset stimulatsiooni]

Mulle jõudis kohale hiljuti, mis mind kohe eriliselt närvi ajab tavalises suhtluses. See on Paranoia. Saa tuttavaks - mu sõber härra või proua Paranoia. Täna räägin ma Sulle temast, sest 1.ka Sul on neid sõpru ja 2. see ajab Sind närvi. Võib-olla pole Sa seda ainult endale teadvustanud, kuid minu paranoilise tunde põhjal just sel hetkel just nüüd tundub mulle, et just Paranoiad pakuvad meile suhtluses meeldejäävat meelelahutust, ajatäidet ja tänuväärset ekstreemsporti omas kodus, kohvikus, tänaval... Igal pool! Mõttetegevus on tervitatav ja need inimesed mõtlevad täiega, panevad mõnuga, või kuidas selle kohta öeldakse?

Suhtlus paranoilise isikuga on erakordselt keeruline, muidugi veel keerulisem on minu jaoks siis, kui ma ise olen paranoiline, kuna see ajab mind veelgi rohkem närvi, täpsemalt - ma ise pühendan eriti palju aega selleks, et end üksi närvi ajada. Kas tõesti tahetakse mulle halba, küsin ma endalt. Jah, tõepoolest, kui mälus väikesi vestluskillukesi valikuliselt meenutama hakkan, kuni mul tekib veendumus, et see nii ka on. Ja siis on mul eriti keeruline fakte kontrollima asuda, kuna olen vihane ja ma teen väga halba spioonitööd, kui teised ka minu pärast ärrituvad ja kaitsepositsioonid võtavad. Ja milleks kontrollida, kui mu teooria on nii ilus ja täiuslik?! See öeldud, tunnistan ma sellega oma kahtlustavat ehk paranoilist poolt endas ja vabandan, kui sellega suhtlemisblokke olen põhjustanud ja põhjustan ka edaspidi aeg-ajalt. 

Edaspidi tahan aga ütlusi anda teiste Paranoiast ja selle mõjudest mulle. Nimelt Paranoia on Usalduse vastand. Usaldus on hea ja turvaline mulle, Paranoia aga paha, ebakindel, hirmunud, agressiivne ja valelik. Inimene, kes kahtlustab ja on hirmunud ja enesekaitses, süüditav  - mis on mu võimalused temaga normaalselt ja tervislikult aega veeta? Mida ma tegema peaksin? Kes on selles olukorras süüdi? Kes on vastutav? Kuidas ma peaksin käituma? See on mõtlemiskoht.

Paranoia on usalduse vastand

Kas mul on "õigus" püüda seda inimest ümber veenda? Kas mul on kohustus talle "tõestada", et ma tõesti ei taha paha ja ta eksib kõigis oma veendumustes, mis tal mu kavatsuste kohta öelda ja kurta on? 

Kas peaksin temasse suhtuma kui erivajadustega inimesse, kellele peab jääma viimane sõna? "Jah, loomulikult olen ma pätt, kaabakas, plaanin vandenõusid, hooran ringi... nimeta vaid...!"

Kas peaksin sütel käima ning vaikima salapäraselt? "Las jaurab, asja temaga, ta ongi siuke, tead küll...", nagu mõned tagaselja näiteks oma kallist abikaasast räägivad. Mulle ei meeldi see suhtumine, kuna see on ju alandav, kas pole?! Kui keegi räägib oma lähedasest sedasi avalikult halvustavas toonis, on minu jaoks see reetmine. Ma ei taha olla reetur! (muuseas - Paranoia ei usuks seda elu sees ja salvestaks selle lause siin mu blogis kui tõendi Tiina valetamisaktist)

Häirib see, et paranoilised inimesed ei ole ise siirad, vähe sellest et nad teisi valetamises ja vassimises süüdistavad. Sel ajal, kui nad kahtlustavalt ümber minu käivad, on nad ülivalvsad ning petavad enda ja kõige kohta selle kavala tagamõttega, et mind pahaaimamatut mu enda käitumisega, või pigem käitumuslike sümbolmärkidega "vahele tõmmata". 

"Ahhaaa," ütlevad nad. "Ma teadsin, et tõesti mul oli õigus ja sa jäidki vahele, tehes seda, mis süboliseerib ju täiesti selgelt seda karmi asjaolu, et sa tõesti tahadki mulle paha! Kui hakkad tagasi ajama ja ei vabanda oma kuritegelikkuse pärast, näitab see briljantselt, et mul ongi õigus."

Siinkohal meenub mulle ühe Y ülestunnistus, et tal kulus X pikka aastat, et lõpuks taibata, et võib-olla tegelikult tõesti ta naine ei tahtnudki talle halba. (Nüüd tunneb ta endal vastutust tema hulluks ajamise pärast, kui ma õigesti aru sain).

Aga hea, et ta kahtlustas ja sellega end igaks juhuks "päästis"! Sest asi võinuksi olla nagu ta kahtlustas. Ja siis oleks ju tal olnud õigus. Seekord ei olnud, aga see selleks.

Ma näen igal sammul inimesi, kes üritavad end igaks juhuks kõigi käest päästa. Nii nagu mina püüan end kaitsta aeg-ajalt sel armetul viisil mu oma Paranoiat kuulates, olen ma täiesti nõutu ja kaitsetu nende ees, kes üritavad end minu eest päästa ja minuga võidelda ja keerata täiesti rahumeelsed olukorrad sõjaks, väites, et mina olevat tahtnud kakelda ja olevat puhunud sõjapasunat, sest see on nii lihtsalt ju, ja see ei kuulu vaidlustamisele, tuginedes tunnistajate ütlustele, eksimatutele mäluandmetele ja kehalistele tundmustele ja üha süvenevale veendumusele, et see just nii oli, ja mitte teisiti, ükskõik mida ka süüdlane jubedast valelikust suust välja ajab, mis on sünnitatud täiesti ebaadekvaatse ja päädimatu ajutegevuse poolt, väljendatuna just nii nagu  tundetõendid ütlevad ja ma ei saa ometi selles eksida või tahab keegi väita et olen tõesti nii loll või mis.

Kui vale mees teeb õiget asja, kukub see valesti välja

Kujutage ette, et teie hea sõber tunnistab teile, et ei ole kunagi jalgrattaga sõitma õppinud, ning palub, et te teda õpetaksite.

"Nojah... einoh, põhiline on ennast püsti hoida...... et kui hakkad ühele poole kalduma, kalluta teisele poole..... ja hoog võiks ka vist sees olla... võinoh, see aitab, ma arvan...."

Kas sõbral oleks sellisest õpetamisest kasu? Tõenäoliselt mitte väga. Ta tõenäoliselt üritab ise ka kõike seda teha juba. Lihtsalt, alguses ei kuku välja. Aga peale natukest harjutamist hakkavad liigutused automaatseks muutuma ning peale paari õhtut katsetamist on inimene ilmselt võimeline juba mööda linna ringi sõitma.

Kohati on mul tunne, et erinevate religioonide või ühiskondade eetikareeglid (nt kümme käsku) on umbes samasugused, nagu need eelkirjeldatud õpetused. Et kui elamise kunst käppas on, tuleb nende järgimine loomulikult. Ning kui ei ole, ei ole neist reeglitest endist ka mingit kasu.

Mis aga veel kurvem - tihti õpitakse need reeglid lihtsalt pähe ja sunnitakse ennast nende järgi käituma. Põrgutule hirmus... või siis lihtsalt vajadusest tunda ennast "hea inimesena". Sest hea inimene ju ei vihasta teiste peale. Ja tugev inimene ju ei karda kunagi kedagi ega midagi.

Üritatakse matkida headuse (pühaduse) sümptomeid, süvenematta pühaduse olemusse. Ning saamata aru inimloomuse toimeprintsiipidest, sunnitakse end lihtsalt reegleid täpselt järgima, lootes et sellest piisab.

Vaimne vägivald enda kallal. Reeglina tuleb see millegi hinnaga. Näiteks depressiooni... või alkoholisõltuvuse. Kusjuures, üks ei välista teist. Ja variante on veel.

Konfutsius kirjutas kogu aeg stiilis "Pühamees ei varasta" või "Tark mees ei tapa". Ja kui talt küsiti, kas ta tunneb mõnda inimest, keda väärib targaks nimetada, vastas ta et tal on ühe kohta hüpotees, aga kindel pole ta kellegi suhtes.

Kui inimene lõpuks "valgustatuse" (või "lunastuse" või kuidas iganes seda nimetada soovite) saavutab, siis ta lihtsalt ei saa enam ise haiget, ega tunne vajadust enam teistele haiget teha. Sest ta saab ja oskab ilma.

Aga kui sa veel seal maal ei ole, siis on täiesti okei aeg-ajalt inimeste peale vihastada, ning seda neile ka (viisakalt) väljendada. Sest emotsioonide alla surumine teeb asja ainult hullemaks.

PALJU hullemaks. Räägin pikaajalisest kogemusest.

Emotsioonide alla surumine teeb tuimaks. See ei ole lahendus. See ei arenda.

Aga mis siis aitab? Õppida oma emotsioone mõistma ja konstruktiivselt väljendama. Jõuda mõistmiseni, et emotsioonid on signaalid, mida tuleb jälgida, kuid et viha taga on enamasti valu, valu taga hirm, hirmu taga enesesüüdistus ja enesesüüdistuse taga teistest hoolimine ehk armastus.

Aga see ahel tuleb läbi käia. Alguses teadlikult, isegi sõnades välja öeldult. Hiljem teadlikult peas. Lõpuks ehk muutub automaatseks - nagu pühakutel :)

Mõistus ja Süda

Käisin sel nädalavahetusel ühel juhtide koolitusel. Üks lektoritest esitas motivatsioonist rääkides järgneva lihtsa küsimuse:

"Kas enamus otsuseid maailmas tehakse mõistuse või südamega?"

Ning ma ei saanud küsimusest aru.

Ma sain aru sõnadest. Ma sain aru, mida mõistuse ja südame all mõeldakse.

Ma ei saanud aru, miks keegi peaks neid kahte eraldama. Või ütlema, et otsuse aluseks on neist vaid üks.

Dihhotoomia "Tunded ja tajud" vs "Kaine verbaalne mõtlemine". Illusioonide tipp.

Ometi, kui Tiina mult küsis, kas ma seda pooldan, pidin vastama et "Teatud eeldustel".

Teooriat, millest lähtuvalt oma arusaama põhjendatan, nimetatakse kogniviise koormuse (cognitive load) teooriaks. Lihtsustatult öeldes on inimese teadliku analüüsi ja mõtlemise võime väga piiratud, mis tähendab, et kõigele korraga mõtlemiseks ei ole ega saa kunagi energiat olema.

Ehk siis, me töötame kogu aeg piiratud resursside tingimustes. Nagu rahaga - seda pole kunagi kõige jaoks piisavalt. Niiet tuleb teha valikuid - kas ostan täna süüa ja veedan öö tänaval, või nälgin, kuid saan altkäemaksuga ööseks varjupaika sisse. Või siis ei söö ega maga vaid kogun Ferrari jaoks tulevikus.

Sama moodi ka peas kogu aeg - kas kuulan enda emotsioone, või vaatan ringi ja üritan teiste omi mõista? Või siis seostada neid kaht infovoogu eelneva elukogemuse või teoreetiliste teadmistega. Või siis arendada teoreetilist raamistikku edasi? Kõiki oleks nagu vaja, aga kõike nagu korraga ei jaksa.

"I'm a man with a one-track mind, so much to do in one lifetime", nagu Freddy Mercury kunagi laulis.

Ometi, mõned saavad paremini hakkama kui teised. Kuidas?

Noh, levib teooria, et mõnedele ongi lihtsalt rohkem antud kui teistele. Et IQ ongi suuresti geenidega määratud. Aga et see väga laetud teema on, hoiaksin sellest eemale, ning kirjutaks pigem hoopis teisest olulisest komponendist.

Harjutamisest. Ja muusikast.

Teadlased on palju uurinud, mis teeb virtuoosse muusiku virtuoosseks. Ning leidnud, et ainus asi, mis tõesti loeb, on see, mitu tundi inimene oma elu jooksul mõttega harjutanud on.

Miks? Sest pillivirtuoos peab suutma mõelda väga mitmest asjast korraga väga mitmel eri tasandil. Sõrmede liigutustest, ees olevast noodikirjast, pala üldisest meeleolust, struktuurist, rütmist, sellest mida teised tema ümber teevad, meloodiast, harmooniast... nimekiri tundub hulluksajav. Eriti algajale muusikule. Aga samm-haaval muutuvad need asjad kõik automaatseks - ei ole vaja enam käeliigutusele mõelda, mõtled noodile, ning käsi liigub ise õigesse kohta. Varsti ei ole vaja enam ka noodile mõelda - mõtled meloodiale, ning noot tuleb iseeneesest. Ja nii edasi. Harjutamisega muutuvad lihtsamad asjad järjest vähem resursinõudlikuks, ning nii jääbki rohkem energiat keerulisemate asjade peale.

Eks nii ka meie mõistuse ja südamega. Kui ühiskond on sind õpetanud terve elu oma tundeid ignoreerima, on nende teadvustamine alguses väga raske. Muud ei jaksagi selle kõrvale teha. Selle jaoks on vaja eraldi aega võtta. Natukese harjutamisega muutub see lihtsamaks, ja jaksad juba mõelda ka selle peale, mida need tunded tähendavad. Natuke edasi ja suudad neid ka välise infoga (nt ülemuse poolt tuleva sõimamisega) seostada.. veel edasi ning ehk oskad selle infoga ka midagi peale hakata. Ja siis avastad, et tundeid märkad sa juba automaatselt ning ei pea enam vaeva nägema nende pinnale kiskumiseks.

Jah, see on "enda loomulikku olekusse tagasi viimine", "asjade lihtsalt tegemine" jne. Aga see ei tähenda, et see loomulikult tulema peaks kohe. Viiuldajale on viiuli mängimine kõige loomulikum tegevus maailmas - aga see ei tähenda automaatselt, et ta nii sündis, või et sellise tasemeni saab jõuda lihtsalt "mitte midagi tehes".

Loomulikkus nõuab tihti verd, higi ja vaeva!

Ärge laske endale vastupidist väita. Meisterlikkus pole laiskadele!

asjad on iseenesest halvad

Inimesi iseloomustab see, et neil on palju lihtsustusi. Asjad on halvad, asjad on head. Miks, see ei kuulu arutlemisele.

Näiteks peetakse abielurikkumist suureks patuks. See on nii jube, et võiks öelda, et halvim, mis võib juhtuda.

Ometi ma tean mitut, kes on kogu oma elu rõõmsalt ja ausalt polügaamsetes suhetes elanud. Pigem on neil väline probleem teiste hukkamõistu pärast, mitte asjas iseeneses. 

"Petmine" sõnana viitaks justkui valetamisele või pettusele ju. Abielu petmine?

Halva ja hea hinnangud on suuresti kultuurispetsiifilised. Aga mitte ainult, on kaasa sündinud tendentsid ka, näiteks empaatia takistab teatud asju tegemast, ükskõik mis seltskond ütleb.

Vanemate inimeste juures on tihti märgata selgeid reegleid. Noored on lugupidamatud, hukas, mokas. Miks? - sest nad rikuvad meie reegleid. Lugu pidamatus ise aga minu meelest on pigem inimese sisemine seisund, mitte kultuuriteadmatus. Aga ei, kultuuri ja kavatsuse vahel on võrdusmärk tihti.

Näiteks võib jämedalt solvata, kui inimene ei tea reegleid. Kavatsused ei lugenud, loeb objektiivne.

Samas ka seadused on ehitatud nii, et teadmatus nendest ei vabasta seaduse täitmisest, ja rikkumisel järgneb karistus.

Ma tahan väita, et inimsuhetes on samamoodi. Inimestel on jäigad ettekujutused reeglitest ning nende rikkumine toob kaasa tohutuid probleeme. Kusjuures otsitakse süüdlasi, ja mitte põhjust ja tagajärge või omavahelist kokkulepet.

Mina arvan, et reeglid on kokkuleppe küsimus, aga ma unustan ära, et paljude jaoks see nii ei ole. Asjad on halvad või head iseeneses. Nad ei ole huvitatud mu nägemusest, nende maailmas ei eksisteeri seda. Nad arvavad, et oma nägemuse selgitamine on õigustamine ning süü endast eemale veeretamine. 

Kas oma nägemuse avamine on automaatselt õigustamine ja välise süüdlase otsimine?

Mu hea ammune sõber küsis hiljuti, et kas mulle meeldib, kui ta minuga flirdib. ja kas ta äkki peaks lõpetama. Ma tõesti ei osanud midagi kosta, kehitasin õlgu ja ütlesin: "ma ei tea, kokkuleppe küsimus". Tõesti on. Kui oleme kahekesti, ei tule ju selle peale ka, et huvitav-huvitav, mida ühiskond või jumal pilve peal jalgu kõlgutades meie suhtlemisest praegu mõtleb. Kui meil on hea side ja teame juba ammu, mida mõtleme ja mida teeme, on maailm kergendavalt vaba ja loominguline. Mul on oma põhimõtted ja tunded ja me mõlemad nagunii teame neid enam-vähem. Siis pole mõtet oma hinge kallal närida, et "tea, kas võin selliseid nalju teha või silmi pilgutada, me ju pole paar". Kui inimesed on jõudnud nii kaugele, et on lõpetanud omavahelise peituse, pole ju sellistel välistel sümbolitel tähtsust enam. 

Aga minuga ei nõustu paljud. Ei nõustu. Näiteks mõni arvab, et abielunaised ei suhtle (st ei räägi!!) vallaliste meestega. Kui naine seda teeb, siis tähendab see automaatselt seda, et ta ei austa oma meest. Suhtlemise sisu ja omavahelised kokkulepped ei loe midagi. 

Mõni arvab, et naine ei käi meestega koos saunas. Kui ta seda teeb, tähendab  see seda, et ta ei pea endast piisavalt lugu. See, mida osalejad tajuvad, ei oma tähtsust. Sellel käitumisel on selgus iseenesest.

Mu sõbranna esivanem arvab, et tütarlaps ei tohi elada ühegi mehega samades eluruumides enne abielu. Kui ta seda teeb, kogu küla naerab. (Tal on ka minust halb arvamus, ei tasu mainidagi. Automaatselt)

Mõni arvab, et kui ma teise tehtud veale tähelepanu juhin, tähendab see automaatselt seda, et ma ei viitsi teise eksimusi ise vaikselt ära paranda ja solvan teda meelega oma õpetussõnadega. "Nii on lihtsalt, sa tegid seda meelega! Ära õigusta ennast".

Põhikoolist on tihti meeles manitsused, kui end vägivalla eest kaitsesin: "ja tütarlaps ka veel". Poisid võivad peksta tüdrukuid, kuna poisid teevadki seda, kuid tüdruku vastuhakk tähendab seda, et tüdruk on kasvatamatu. "Tüdrukud ei vägivallatse ja nii on!" Vestluse lõpp.

Ma elan ja käitun ja mul on oma sisemine loogika. Ma olen õnnetu, kui keegi on kõrval, kellel on asjad välja kujunenud. Mõni isegi ei tule selle peale, et võiks uurida teistsuguseid interpretatsioone. Mul endal on ka palju lihtsustusi ja ei viitsi nendele keskenduda, eriti kui olen väsinud. Ma ka ei viitsi teistesse vahel süveneda.

Kui kolisin kunagi sõbranna vanematekoju elama, torkasid sealsed kirjutamata reeglid silma, millele alles uustulnuk oma konfliktiga tähelepanu juhtis. Kultuurid põrkuvad. Aga saab olla avatud, saab enda kodusele kultuurile kindlaks jääda, saab luua uued mõttelised tähenduste süsteemid, saab vastu tulla, saab end ka ahistatuna tunda.

Ma väidan, et suur hulke probleeme mu ellu tuleb tänu sellele, et ma ei tuvasta teise tähenduste süsteemi või ei lepi nendega. Aga peamiselt - kõige rohkem on probleeme siis, kui ma tunnen, et minu tähenduste süsteemi kuidagi solvatakse täieliku eitusega. Mul on oma ajalugu ja sündmused ja mõttetöö selja taga, nii et olen praeguses punktis ja sellel on oma sisemine minu arvates heatahtlik põhjendus. Mulle ei meeldi, kui kogu mu olemus ühe nupulevajatusega läbi kriipsutatakse. Võin vastu tulla ja teisiti käituda, kuid ma ei lepi, et mu algselt teistsugusel käitumisel oli iseenesest halb ja hukkamõistu vääriv tähendus. Olin enne paha laps, väga paha. Ja mind võib heaks kasvatada. See suhtumine ei meeldi mulle absoluutselt. Saa aru, enne oli kellegi meelest see käitumine hea või vähemasti põhjendatud. Kui sina seda näha ei taha, fain! Aga see on seal olemas!

On teooriad, kui koguneb rohkem tõendeid, loon uued teooriad ja võib-olla valin uued käitumisviisid. Jah, ma aeg-ajalt ikka isiklikult solvun, kui keegi vana tuttav või sõber oma paha tujuga tuleb ja ütleb, et olen selline ainult sellepärast, et olen pahatahtlik (või kohtlane) ja seda on ilmselgelt näha (hoolega otsitud!) asjadest endist. 

Samas on kõigil õigus oma loogikale ja ma ei tohiks pahandada, kui ta oma vabast inimõigusest on otustanud arvata minust halba. Tal on testsugune ajalugu kui mul, tema süsteemis on tema kindel nägemus nägemustest, selline metatasandi puudulikkus. Eriti, kui inimene on ärev või masenduses, mõnel on see seisund kogu aeg. Tean seda, kuid tagajärgi hinnates - Mina ju lõppeks ikkagi otsustasin enda tõlgendusele kindlaks jääda ja ikkagi omamoodi käituda :)

1.Ja võib-olla ma teadsin juba ette, et teise meelest pean ma sellega samahästi kui vangi minema.

2. võib-olla ma ei viitsinud välja selgitada teise maailmapilti või kultuuri või seadusi ja olen sellega süüdi

3. võib-olla meelega rikun teise reegleid ja tegutsen omamoodi, kuna mul on ükskõik. kui eine ei ole viitsinud minu maailma siseneda või teise nägemus mulle endale omaks võtmiseks ei sobi

Maailm on selles mõttes lahing ja ma parem ei eita seda.

PS!
Kontrollimiseks!!
Kui sa automaatselt arvad, et eelarvamuste lahkamine naise-mehe monogaamsuse dogma näitel tähendab seda, et ma propageerin polügaamiat või ütleb midagi mu enda selleteemaliste suundumuste kohta, mõtle hoolega järele ja tunnista, et ma kirjutasin täpselt õige nurga alt õigest asjast.
Olen ma öelnud midagi enda eelistuste kohta? ei! Aga selle teema lahkamine automaatselt tähendab seda, et õigustan neid inimesi (ja miks mitte ka iseennast). Kas pole?

Sõprus on normaalne,

Ma mõtlen praegu, et kelle süü ja kaotus see on, kui inimene ei sobitu kollektiivi.

Vahel on näha inimesi, kes on väga nukrad, kui neil pole töö juures sõpru ning üritavad iga hinna eest kellegiga kampa lüüa ning olla teistele meelepärane. Mis saabki olla selle vastu, kui inimene on hästi kohanenud ning teab, et enamiku meelest on teistega semutsemine kõigi huvides - teistel on hea ja inimene ise saab ka endast mõelda, et ta pole -  kas just hälvik -  aga sõpradeta üksiklane küll.

Teistega semutsemist peetakse heaks asjaks; see näitab oskust olla viisakas, ja see on normaalsuse tunnus.

Sain vist täna osaks üllatusele, et mõned kaaskodanikud tunnevad end selliste inimeste seltsis, kes kõigiga lobisema ei kipu, väga ebamugavalt. "Mis tal viga on? Inimesel peavad olema sõbrad, selleks et neil oleks hea. Kui mõni arvab, et sõbrustada ei tasu, siis see on kõigi kaotus. Kui inimene on juba nii imelik, ma siis ka ei sõbrusta temaga"

Sõprus on ikka veider värk. See on nagu moega kaasas käimine. Inimene, kes kannab eelmise aasta riideid, vaadatakse kohe: "Mis tal viga on, et ta ühiskonda kohaneda ei taha? Ta ju võiks pingutada selle nimel, et teistega sarnaneda ja hea välja paista. Ta on imelik, nii et meie ka ei suhtle temaga. See on tema valik"

Sõprus on veider värk, tõesti. See on nagu sobiva ülikonna valimine poest, kusjuures on kohustus valida teatud kriteeriumite järgi - valida tuleb moodne, ja mitte enda keha järgi sobilik. Kes julgeb teisi otsuseid teha, sellega inimlikult suhelda ei saa. Inimene, ära ole selline! Ole selline, nagu ma tahan ja kuidas olema peab! Inimene, palun vasta minu stereotüübile! Kui sa ei vasta, siis mina sinuga ei suhtle ja see on sinu kaotus ja sinu ebaõnnestumine.

Hämmastus tuleb sellest, et mõned inimesed otsustavad valida käitumisviisi endale sobilikuma ning ei viitsi palju vaeva näha kolleegidele pugemisega. Nad on õnnelikud, kui teevad oma tööd hästi ning ei tunne suurt puudust sellest, kui jätavad välja kogu üleliigse semutsemise inimestega, kes nõuavad ainult kohandumist stereotüüpidega.

Sõprus on ikka tõesti imelik. Sõber ju tähendab idee poolest seda, et inimesega ollakse valmis suhtlema sügavamal tasandil kui viisakuste vahetamine. Tõeline sõprus ilmselt solvub selle peale, kui võtan ta kaenlasse, et ainult teistele näidata, et käin moega kaasas.

Paradoks on tõesti selles, et inimesed tahavad üksiklasest kaaslast aidata, surudes peale oma sõprust. Ja solvuvad, kui inimene vastab siiralt ning näib olevat isegi õnnelik selle üle, et funktsioneerib vaatamata sellele, et kaaslastele viisakusmängude vahetamisega ja pugemisega vääriliselt ei hiilga. Ja siis need massid pahaselt pöörduvad oma sõpruse pakkumisega minema ja isegi ülbitsevad veel juurde, et kuidas on see võimalik, et inimene on täiesti omamoodi. Ja "see on tema enda kaotus, et mina temaga sõber ei taha olla, kuna ta on teistsugune. Ärgu siis olgu! Mis tal viga on, et ta ei ole nagu teised?"

Minu jaoks on asi lihtne. Kui lähed poodi, on 2 võimalust - kas valid selle, mis on moes, või selle, mis enda ihule mõnusam. Kollektiivis, kus väärtustatakse ainult puhtlalt ja täiuslikult moega kaasas käimist, ei tee selgeks võimalust, et võib-olla mõni eelistab sensoorset mugavust ja on poogen sellest, kas inimesed tulevad lipitsema või ei. Ja ma võin öelda - mõnel on isegi hea meel sellest, et nii lihtsal mõel on võimalik vältida igasuguseid probleeme võlts-sõpradega. Nad pole lihtsalt huvitatud. Sõprust on mõnes mõttes lihtne defineerida: tuleb lihtsalt loetleda kõik punktid, mida sõprus ei ole. Stereotüübid ei ole sõbrad. Mõned vihkavad stereotüüpe ja vormiriideid ja ei tee sellest põlgusest endale probleemi.

Ka nii on võimalik elada. Tuleb lihtsalt otsida päris ehtsaid asju või elada rahus vähemaga. Kellele seda mõttetut träni lõppeks siis vaja on?

tagajärg=põhjus???

Tagajärjest tehakse põhjus ja usutakse tõsimeeli, et see ongi loodusseadus.

Kui inimene aeg-ajalt miskit ei taipa, hakatakse teda kutsuma "loll". Kui küsida, mis põhjusel sa mõelda ei viitsi, vastab ta "sest ma olen loll".

Kui inimene on pikemalt aega nukker, öeldakse lühidalt, et tal on "depressioon". Kui küsida, miks sa nukker oled, vastab ta "sest mul on depressioon". Jah, päevad läbi voodis vedelemist nimetatakse tõesti depressiooniks, aga ikkagi - mis põhjusel?

Keel oma olemuselt on mõeldud selleks, et mingi sõnaga tähistada midagi, mida me võime näha või tunda. Et suhtlemine oleks lihtne.

Inimesi, kes pika aja jooksul käituvad väga impulsiivselt ja pidetult, on hakatud ajaloolistel põhjustel tähistama imeliku sõnaga - "piirialane". Keegi ei tea, mis ühel või teisel juhul selle on põhjustanud. Mõtlemisvead? Raske lapsepõlv? Pikaajaline posttraumaatiline stress? Kaasasündinud häired kehakeemias? Positiivsete eeskujude puudumine? Elu kaassõltlasena? arutlusi on lõputult. Kui aga inimeselt küsida: "miks sa nii käitud?" vastab ta "sest ma olen piirialane".

Minul on 4 aastat kestnud kõhuvalud põie piirkonnas, mille põhjust keegi ei tea. Kui põhjust ei leita, pannakse kannatajale haiguslukku kirja diagnoos "interstitiaalne tsüstiit". See nimetus tähistab, et mitte keegi ei tea, mis on põhjus. Seega seda diagnoosi kandvad miljonid inimesed üle maailma on sisuliselt (mõne arvates) kompott eri põhjustest (haigustest), mida täna veel ei osata ravida. Minust oleks rumal öelda, et mu kõht valutab, "sest et mul on intertsitiaalne tsüstiit". Ainuke, mida ma saan teha, on panna tähele seaduspärasusi, kunas mu valu on väiksem  ja tegutseda sellest lähtuvalt.

Mõned arstid ütlevad, et "ma ei tea, mis haigus see on" ja "seepärast oled sa terve ja sa ei tohi mõelda, et sul on midagi viga". Põhjendamise ring 

sümptomid -> paar uuringut-> uuringu vastuseid ei oska keegi lugeda-> ravida ei oska -> järelikult oled terve -> sümptomid kestavad edasi -> järelikult oled psühhiaatriline 

Mul oleks ka nõuanne arstidele. Ei tahaks kriitikat teha, kuid lihtsalt üks mõtlemiskoht. Kui oled kindel, et sulle ei ütle korrast ära proovid või luudeformatsiooniga kontidega röndgenipilt absoluutselt mitte midagi ning ravi ei oska planeerida, siis palun ütle, mis mõtet on üldse uuringuid teha? Mis mõtet on teha miljon analüüsi ja mitu kiirituspilti? Mis mõtet on nentida pärast, et ohh, on küll midagi pahasti. Aga kuna ma seda ravida ei oska, siis järelikult "pöördu psühhiaatri poolde, järelikult on sümptomid ärevusest" või "õpi sellega elama". 

Teate, elama õppida võib märksa väärikamalt, patsiendi seisukohast.

 Kas pole nii, et patsient suurema tõenäosusega võib end terveks mõelda ja haigus mööduda, kui ta ei tea, et analüüsid on tõesti korrast ära? Nutikamad ju saavad aru loogilisest vastuolust.
Mida rohkem objektiivseid näitajaid on normist hälbinud, seda vähem usutavam on kuplialuse (või vabalt pea ümber hõljuva psüühika) korrast ära olemise hüpotees.
Ma ei saa aru arstist, kes teeb järjekordse röngenipildi selleks, et öelda mulle taaskord "ohhoo, issand kui kõver su selgroog ühele poole on!", millele eelnevalt pole olnud mingit plaani. Ja plaani ka ei järgne. Ei ühtegi soovitust, nõuannet. Milleks siis teha neid ebameeldivaid protseduure? Et pärast seda, kui patsient muret ilmutab "ahhaa, hüpohondria!".

Ma arvan, et uuringuid tuleb planeerida nagu teaduses ikka - et saaks hüpoteese ümber lükata ja hiljem võtta vastu otsuseid. Kui pole mingit iva ega plaani midagi ette võtta, pole mõtet suvaliste andmete kogumist planeerida. Kui sina oled elus pettunud ja läbi põlenud ja teed uuringuid selleks, et ette planeeritult hiljem öelda "näete, kõik on korras" ja saata tülin uksest välja, siis tuleb kaaluda eetilisi põhimõtteid. Võib-olla, tõesti võib-olla inimene tuli sel põhjusel, et häda ei anna häbeneda.

Miks sa mõelda ei viitsi? Miks sa ei taha teha seda, mis sulle endale meeldib? Miks su selg valutab? Miks sa käitud sedasi?

- sest et.....???

(?)

professionaalne kretinism teaduse tegemises

Näited elust enesest.

Uurimisküsimus: Kuidas kiviaja inimesed elasid?
(Selleks eraldada raha, aega ja kõvasti vaeva)
Vastus: 0,3.

Kõik muud  sellele lisanduvad selgitused olevat liiga esseelikus vormis, lähevad teemast liiga kaugele, ning polevat tehtud tööga seotud.

Igav, kuid see-eest teaduslik (?)

Abielust - patoloogiliselt

Mispärast on abielu patoloogilised pooldajad ja eitajad ohtlikud? Miks ma ei taha nendega suhteid? Miks soovitan seda sullegi?! Uskumatu, kuidas see toimib. Lihtsalt küsi esmakohtumisel, kas tegelane on põhimõtteline abielu vastane. Või siis pooldaja? Kelle kinnismõtteks on -jajaa - abielluda!

Taustaks ütlen ära niipalju, et abielu on juriidiline leping. Mõne jaoks on see kohustus jumala ees, aga usklikest ma täna ei räägi. Et oleks selge -  leping on üldiselt hea ja kaitseb osapooli, annab hulga hüviseid riigi poolt, samas võib see tuua kaasa tülisid inkassaatorite ja muude varalepingutega. See arutletud ja kaalutud, lähen edasi.


Vihkajatest
Siin on jutt lühike. Kui vihkaja on piisava tarkusega, saab ta aru, et inimestevahelisi suhteid ei muuda halvaks mingi sotsiaalseid hüvesid pakkuv paber. Mõnel on skeem peas, et abielus inimesed on õnnetud. Oleksid nad õnnelikumad üksi olles või oleks kõik hästi siis, kui ei oleks kunagi pidu peetud ja klaase kokku löödud? Kas paber või pulmapidu iseenesest rikub kõik ära? Ei?! Okei, arutlusvõimet nagu on.

Mis siis paneb abielu vastu olema? On 2 põhjust.
1 variant. Inimene on ebausaldusväärne. Jah, ta tahab elus lihtsalt võtta ja koguda. Ta saab aru, et abielu annab hüvesid, aga ta on ikka selle vastu. Miks? Sest sel hetkel kui ta teisele noa selga lööb ja minema kõnnib, meeldib talle see, et ühiskond ei vaata talle viltu. "Mida?" küsib ta suurte silmadega. "Mina ei tea, mida see eit ajab. Mina võtan oma 7 asja ja kaon. Ma pole midagi võlgu."
või siis "Mis, keri põrgu, vastik mees, meil ei olnud midagi ja lapsed on minu. Ma sõidan oma uue silmarõõrmuga välismaale ära".
Ma võtan nsisi nagu sokke, enam ei meeldi, viskan minema. Kui vingub - uks on seal. Nii on mehe jaoks parim.

Kas ma peaksin tahtma pikaajalist suhet kellegagi, kes rokarollitab minuga ja mingil suvalisel hetkel, kuid on lausa ette plaaninud mulle noa selga lüüa? Keegi, kes põhimõtteliselt plaanibki enda kasuks kõik pöörata ja mitte saada hüviseid lepingust, kuna lepingu temapoolsel rikkumisel on kohustused pinnuks silmas? Kasi minema, kalts, kui sinuga enam lõbus pole! Ma ei vaevu sinuga isegi kenasti suhet lõpetama vaid pesen tagumiku püha veega puhtaks ja kõnnin süütuna minema.

2. variant. Vihkaja ei usalda mitte kedagi. Jah, ta saab aru, et abieluga kaasneb peale hüvede ka kohustusi. Kas ta on võimeline aru saama kontseptsioonist, et mõned inimesed tunnevad üksteist väga hästi ja usaldavad nii palju, et abiellumine on loomulik samm? Ei! Neil on miljon lugu sellest, kuidas kõik mehed on sitapead ja bandiidid. Või kuidas naised on kasuahned bitchid! OK, mõned on, võib-olla enamik on. Aga sa väidad, et maailmas põhimõtteliselt ei leidu mitte kedagi, kes oleks väärt abielulist suhet?! Küsi ka, ega too juhuslikult hinges feminist pole - võid vabalt avastada, et neiuke jälestab kogu meessugu. Jah, ka sind, kui sa pole naisena sündinuna lunastatud!

Sinuga on midagi väga valesti sel juhul ja kas ma peaksin tahtma sinuga suhelda, kui sa pead mind ka potentsiaalseks kõrilõikajaks? Kõiki pead selleks. Tore küll. Kui oled naissoost, siis tõenäoliselt unistad sellest, kuidas viljastada lapsi ilma meestepoolse teeneta. Või mehena unistad, et naistele näidataks mingite jõudude poolt kätte nende tegelik loomulik koht.

Patoloogilised pooldajad

Teiega on veel lühem jutt kui vihkajatega.
Sa saad ju aru, et paber ei loo veel mingit suhet? Oled usklik? Ei ole? Mis sul siis viga on? Sa usud, et inimesed peavad olema juriidiliselt kinni tsemenditud ja maailm saab otsa, kui on põhjust leping lõpetada! Usud sa, et inimestel on mingi kohustus elada sama toanaabriga elu lõpuni? Ütleme, alustad ühikooliajast ja nii kuni kirstuni? Kas sa usud, et inimesed võivad muutuda, nii et oleks täiesti loomulik suhelda vahelduseks ka teistega, kellega on samad huvid? Ei?
Kas sa arvad, et inimestel on kohustus töllerdada aastakümneid üksteise kõrval isegi siis, kui nad oleksid palju õnnelikumad kuskil mujal? Halloo! Teha üksteise elu põrguks - on ikka elu eesmärk valitud! Kas emotsionaalne julgus elu juhtida ja otsida õnne on läbikukkumine sinu maailmapildis? Kas arad on rohkem hinnas, kes 20-aastasena pannakse paari ja nii karkudega ja ilma edasiste mõttepausideta veel oma 80 aastat takkajärge, kui jumal tervist vaid annaks?!
Kui sinu elu eesmärk on saada ometi omale naine või mees, et siis rahulikult vedeleda (elu eesmärk on täidetud ju), on see ikka päris-päris VAU!-efekt minu jaoks. Mis ma olen sulle siis augutäitja? Või olen auk, mida täita?

Ma omanditundest ja armukadedusest ja vabaduse piiramisest ei räägigi. Midagi pole rääkida.


Põgene, vaba laps!

Vau! On ikka asju. Kuidas oleks kontseptsiooniga, et ma olen täisväärtuslik kaaslane ja naine ja sina oled ka imeline inimene? Võib ju kokku saada, istuda maha, jagada maailmasid ja tunda, et me pole üksi. Ma ei kavatse oma sõpradele nuga selga lüüa ja usun, et kõik saab selgeks ühel või teisel moel. Ootan, et minusse suhtutaks ka lausa soovitava imetlusega, et arvestatakse võimalusel mu nõrkustega ja võetakse nagu ma olen. Ajapikku saab su selgemaks üksteise veidrused ning saab tugevusi lihtsalt fantastiliselt koos töötama panna. Suurepärane ju. Ja ma usun, et kui ma tahan millalgi edasi minna mujale, siis kas see muudab põhimõtteliselt midagi? Ei, me saame asjad selgeks ja ma ei reeda kedagi. Kui teine otsustab mind teadlikult kahjustada ja sellega suhte lõpetada, siis on seegi tema vaba austusväärne valik ja tahe (eelistaksin muidugi teisiti). Võib-olla ise hakkan reeturiks ükspäev, kuid seda ma täna enda kohta ei tea, kui kibestunud olen mõne aasta pärast. Ei kavatse, aga olen avatud muutustele. Tead mis?! Ma olen vaba, mul pole mingit neurootilist silmust kaelas ja ahelaid ja karjeid "EI, seda sa teha lihtsalt ei tohi, või muidu....". võin kõike teha, ja ma võin olla inimesega pikaajalises suhtes, kus kasvame koos ja teeme uusi asju. Kuniks on see vajalik ja meeldiv ja eluterve.

Niisiis kui -
...sa oled ebausaldusväärne
...sul on probleeme inimeste lähedale laskmisega, kuna sa ei usalda mitte kedagi
...sul on tõsine kinnismõte suhte ja inimese omamisest
...sa kavatsed abielluda kellegiga selleks, et tollele haiget teha hiljem (nt võtta ära ta raha)

.... siis ma olen aus ja ütlen, et minuga suhelda oleks ikka päris tõsine viga. Sa ei saa minult seda lugupidamist ja armastust ja omaksvõttu, mida iga inimhing võiks väärida.

PS. jah, ma arvan, et suhte lõpetamine on valus. Muidugi on. On siis vaja suhte lõpetamist vältida ja  edasi  vegeteerida? Kelle pärast? Kas lapsed ütlevad sulle pärast suur-suur aitäh, emme ja issi, et olite kirjeldamatult õnnetud meie pärast. Aitäh! Olite suureks eeskujuks! Kui keegi abiellub selle pärast, et pärast on raskem ära minna üksteise juurest - tulge maa peale, inimesed. Mul pole lihtsalt sõnu. Võid peeglisse vaadata ja öelda endale suur aitäh! Juhhei, tänu abielulepingule satun lahutuspaberitega otse vaimuhaiglasse. Või kui maksad lahutuse raskusega oma partnerile kätte - vaata peeglisse ja mõtle, mis sorti inimene sinust on saanud ja ütle veelkord aitäh nutikuse eest. Sest on üsna kindel, et mitte keegi teine seda ei ütle.

Aitäh, mu vanad sõbrad

Dialoogid näidendist. (nr 2 hoiab tempot!!)

• 1. Oi, sa näed täna halb välja
•  2.Sa tahtsid mind solvata
• 1. ei tahtnud.
• 2. tahtsid küll
• 1. EI!
• 2. TAHTSID; kuna sa ütlesid, et olen kole.

• 1 ei öelnud, ma... kas ma tõesti...

• (tempo!)
  

• 2. ütlesid küll. kas mina, ennast austav daam, pean sinu arvates seda taluma?. oled lihtsalt loll, kui nii arvad. kui tuled jälle vabandama, et sa ei oska.... vaata peeglisse, sa oledki loll.  Ma ei suhtle sinuga enam. Jäägu sulle sinu arvamus, et ma ei kõlba kuhugi. Ma ei suhtle sinuga enam. Aitäh, et oma arvamuse ütlesid. Aitäh, et olid siiras! Aitäh!
•  
• 1. ma tahtsin küsida, kas oled haige. Ma hoolin sinust. vabandust, kui vale mulje jätsin
•  
• 2. mind ei huvita. mul on õigus oma arvamusele. Sinul on õigus enda arvamusele. sina arvad teisiti. ma aktsepteerin sind.
• 1. mida vittu ma valesti tegin?! Mida... ? (kaalutlev vaikus ei kesta kaua, hoiame tempot)

• 
  

• 2. ma edaspidi suhtlen ainult nendega, kes ei solva mind. ma tahan suhelda nendega, kes ütlevad mulle, et olen väärt austust ja et olen imeilus printsess kasvõi. Naistel on seda vaja, tead küll. Sina peaksid seda teadma. Kui sina seda ei arva, on see ainult sinu valik; ja mina sinuga enam ei suhtle. See on minu loomulik õigus selles sundolukorras. Ja kullake, katsu end veidigi ohjeldada ja võta teadmiseks, et edaspidi ma end enam vittu saata ei lase. Eksole? 

Aitäh, mu armas vana sõber! Aitäh.

/väärkasutatud ja parasiitne sõna "suhtlemine", (nagu nr 1 seda olukorda tajub), ajab nr 1 öökima. Nr 2 andestab pika pilguga väärikalt nr 1-le ta õnnetu väärtaju "suhtlemisest". Stseeni lõpp.

Loovus ja loogika

Kõigile, kellele Tiina loogikapostitus hirmu naha vahele tõi - siin on paar lohutavat sõna. Nimelt, kiputakse mõtlema, et need va rangelt loogilised inimesed on nii küünilised ja kuivetud, et kui ise loogiliseks hakata, kaob igasugune liha kontidelt ja muutud ise ka üheks hammasrattaks mingis hingetus masinas. Ma võin aga julgelt kinnitada, et loogika on alati olnud loovuse sõber ja veelgi enam võin kinnitada ümberpöördut: loovus on suur loogika sõber. Ehk sa võid olla ühtaegu loogilise mõtlemisega ja samaaegselt näha maailmas iga nurga peal ilu, lugeda kõikvõimalikest hetkedest välja poeesiat ja muheleda rahus.

Mulle miskipärast tundub, et sellised kiiksud, nagu näiteks maltsasöömine või siis kettkirjade mütoloogiliste maailmade edasikandmine, on paljuski kantud põhimõttelisest kaitsehoiakust vaenuliku välismaailma suhtes. Tõmmatakse vahepeal range joon "sisemise" ja "välimise" vahele. Antakse põlglikke hinnanguid egoismi, väliste väärtuste ja mis iganes muude nähtuste osas, mis ahistavaks võivad osutuda. Tuntakse, et see maailm on põhimõtteliselt kuri ja üritatakse sellest kõikehõlmavast kurjusest pääseda. Aga samas avastatakse, et see, mida peetakse kurjaks, on siiski mestis meie vana teada-tuntud loogikaga. Ilmneb, et käib tapmine, üksteise söömine; nähtub, et tugevamad kontrollivad nõrgemaid, et kurvad asjad ei juhtu alati mingil õiglasel eesmärgil, et elu lõpeb surmaga jne. Ja siiski - alles jääb loogika, kõik klapib, et nii need asjad käivadki. Pöördutakse siis kõige sellise poole, mis pakub leevendust oma hirmule. Selle külma ja vaenuliku maailma keskele luuakse rõhutatult irratsionaane saareke, kus kehtivad just sellised reeglid, mis kuidagiviisi sobituvad mingi üksikisiku kapseldunud maailmapildiga, mida ta siis võib-olla nimetab spirituaalseks või heaks.

Me jõuame mingil maal järeldusele, et see külm, elutu masin, mida me nimetame väliseks maailmaks, on tegelikult kirjeldamatu tohuvabohu, mis võimaldab endas juhtuda kõike. Ja mida rohkem me sellele julgeme mõelda, mida rohkem me julgeme selle juures peatuda, seda enam me võime avastada, et lõpeks on maailm just elu täis. Me vaatame, kuidas käib lõputu tants, mis on nii suur, võimas ja tuline, et kohutabki eemale need, kes elu kardavad. Nemad aga, uskudes endid siiski olevat elusolendid, hakkavad taidlema - loovad oma maailmakesed.

Vaadakem siis, kui julgeme, oma varjutamata silmadega, maailma just sellisena, nagu ta on. On hämmastav, mida me sealt leida võime. Ühtaegu tarretav ja inspireeriv, elu oma lugematuis tahkudes on tõepoolest ime: mõelge kas või selle peale, kuidas töötavad meie meeled, kuidas töötab meie aju. Ja kirss selle tordi peal on asjaolu, et see ime on loogiline. See kõlab paradoksaalselt - aga kõikide taidluste kiuste - pole seda. Hoidugem loogikast küll rääkimast kui mingist jumalusest, mis vastab kõikidele küsimustele, sest, olgem ausad, nõnda võib kapselduda uude ebaloogilisse üle-intellektuaalsesse süsteemi. Kasutage oma elu elamisel julgelt ka intuitsiooni, kõhutunnet, kui tahate, ka unenägusid, aga ärge unustage loogikat, sest loogika paneb kõikidele nägemustele, kõikidele tunnetustele, aimdustele lõpliku ja kinnitava punkti, mis paneb värisema ka kõige ebareligioossema küüniku.

sõnavabadus

Mis arvata neist põhjustest sõnavabadust piirata?
1. kui sa seda* ütled, siis ma lihtsalt lahkun ja ei mängi sinuga enam
2. kui sa seda* ütled, siis ma solvun ja haavun ja sina oled süüdi
3. mina ütlen*, kuidas käituda. Kui sa nii ei tee nagu käsin, saan pahaseks
4. kui sa midagi* ütled, ma tõlgendan seda omamoodi ja satun paanikasse
5. kui sa seda* ütled, hakkan sinust taga rääkima
6. kui sa seda* ütled, satun ma depressiooni, et kahetsed elu lõpuni.
 *tärn pole kunagi defineeritud

Lahendus hullusele - loogika

Keegi võiks õpetada loogilist mõtlemist. Keegi võiks kas õpetada või mõelda teie eest loogiliselt. See on oluline. Ma täna põhjendan, miks ma muigan teie peale. On küsitud, et miks mul selline kerge muie näol on ja kas ma irvitan või mis? Ja siis - näed ju isegi, siin ei ole millegi üle naerda. On või? Mis sul viga on?  Räägin oma irvest vandenõuteooriate üle, ühtlasi vaatan Toivo Tänavsuu artiklit "murunäksijatest" ja mainin ka neid, kes suhtlusvõrgustikes lolle kettkirju saatnud. Tappev mürk on Tartu haiglates, ka seda väidan jumala (kriitika)vabalt. Sünonüümid on jumalikud, ka sellest.

Niisiis ärevus tabab, kui miski ähvardab. Ohu peamine põhjus on loogilise mõtlemise totaalne puudumine. Kust see tuleb? Matemaatikatundide möödalask? Ebaloogilise ema eeskuju? Vaimse võimekuse puudus? Põhimõtteline otsus olla ignorantne?

Teoorias uues olukorras me suudame mõelda ja tegutseda sellest parimale teadmisele vastavalt. Kui on hirm, tuleb mõelda. Aga ei, keeldutakse!! Lihtsalt paanitsetakse.

Kust see tuleb? Me Mardiga taaskord mõtlesime selle üle ega tea vastust. Õppinud folkloristikat, aga ka see ei anna vastust. Miks inimesed võtavad omaks mingi suvalise ebaloogilise pärimuse? Hakkavad uskuma ja on ärevuses, kui oma usku ei kummarda? Need usundid tulevad nii tühja koha pealt lihtsalt. WTF? Keegi seletaks?

Üks, nimesid nimetamata, saatis kunagi mulle edasi umbes taolise sisuga kirja.

"Ma olen kettkiri.  Saada mind edasi 10 inimesele. Või muidu sind tapetakse. Üks inimene 6. mail Tartus, kes mind edasi ei saatnud, tapeti. Tema laipa ei leitud kunagi"

Nonii, enne kui paanikasse sattuda, tuleks kasutada loogikat. Kiri levib ja ta tahab, et teda paljundataks. Nii, kiri jõudis mu postkasti. See on kiri, mida see õnnetu hing, kes surma sai, edasi ei saatnud. Kiri suri ta läpakasse või postkasti. Teiseks, isegi kui kettkiri moodustas teksti maagiaga oma elavatesse jäsemetesse, siis tasuks mõelda, kuidas on kirjal teadmine laiba olemasolust (?). Kuidas saab kiri teada midagi, mida keegi pealt ei näinud? Inimene on kadunud, aga kiri teab, et tapetud. Kas kiri isiklikult läks ja  tappis ta ära, tuli tagasi ja kirjutas info eesti keeles kirja lõppu? Kas ta tahab vihjata, et ta teeb seda jälle? Ma ei tea, miks ma seda vestlust arendan.... Kui sa usud täie mõistusega, et kiri tuleb, tapab, teab ja kasutab füüsilse maailma vahendeid, jumal sinuga... Ma aktsepteerin. Aga miks sa, enne saatmist, keeldud põhimõtteliselt mõtlemisest?

Valitsus lõi tapva viiruse ja peitsis selle rohupullidesse. Ainuke inimene, kes seda teadis, oli autojuht, kes tapeti Tartus Riia tn ristil  USA valitsuse poolt täna kell 15.30 7.mail 2011.aastal. Keegi ei näinud seda ja kõik eitavad seda. See mürk on viidud Tartu perearstikeskustesse ja haiglatesse ja arstid süstivad seda. Et me jääksime haigeks. Pea meeles, ära jää haigeks, ära mine haiglasse. Või sind tapetakse. Valitsus eitab kõike.

Ma küsin lugupidavalt - kes siis seda lugu siin Tartus pealt nägi kui keegi ei näinud? Kes kirjutas selle loo üles ja tahab päästa maailma? Kes lekitas selle WikiLeaksile või kuhu ometi? Kellele ta sellest algselt rääkis?

Kogu maailm eitab - argument kui jumalik tõestus, et minu loogiline süsteem on tõestatud.

Sünonüümid? Sünonüümid on pahad. Sünonüümid on head. Sünonüümid on loogilised. See on põhjus ja tagajärg.

Veel on igasugust pärimust ja kombeid, mis põhineb suvalistel sünonüümidel. Selle peale pani mõtlema see lugu, kus ema pakub lastele toiduks ainult taimi ning et lapsti hoida "eluvõõruse" eest, ei viida neid kooli. http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/elu/rikas-pere-narib-muru-ja-soovitab-teilegi.d?id=45340801

Näiteid sellisest sünonüümidega põhjendamisest.

Liha söömine on halb, kuna inimesed söövad liha. Liha sünonüüm on "raibe" ja "surnud loom". Järelikult on õigem süüa hoopis taimi. Taimed on head, kuna taime sünonüüm on "roheline" ning "toores" ja "vitamiinid". Taim ei ole surnud loom.

Viidatud artiklist selgub, et ema annab lastele süüa ainult taimi. Ta välistab igasuguse loomse toidu. Kommentaare on hämmastav lugeda. Emotsioonid. AGA on julm loogikaviga. Kõik justkui viitavad võrdusele loomne toit = liha (looma lihased, siseelundid). Keegi ei pööra esimestes kommentaarides tähelepanu, et loomne toit = piim, munad, liha, kala, putukad jm. Loogikaviga. 

Unenäod ja hallutsinatsioonid?!

"Ma söön ainult taimi, kuna liha on öka" argument vs "liha tuleb süüa" kütab tohtutid kirgi. Pole vahet, mis põhjendused sellega kaasnevad. Mina tahan pöörata tähelepanu, et halllloooo!!! inimesed, kus on Teie loogiline mõtlemine?? Kus on loodusteaduslik maailmapilt? Tõendite läbi vaatamine? Tõendite otsimine?

"Ma nägin eile unenägu, milles mulle öeldi, et toores on hea ja tervis ja öko." Järelikult kõik uuringud, mis väidavad, et inimkehas eksisteerib asendamatuid rasvhappeid, mida saab ainult loomsest toidust, on vale.

"Ma nägin eile unenägu, milles öeldi, et minu keha ei vaja liha". Nii on. "Mulle koitis ärgates, et liha on räpane"

"Ma nägin unes, et ainuke mees, kes teadis, et ma pean taimi sööma, tapeti salaja. Ta tapeti sellepärast, et maailm usuks edasi miljoneid teadlasi, kes ütlevad, et tervise nimel peaks loomseid asju tarbima"

"Ma olen hea inimene. Kogu liha, mis pannakse minu taldrikusse, lendab prügikasti. Sellepärast, et ma olen hea. Ma ei söö loomi"

"Jumal ütles mulle, et taimede ja putukate ja kalade tapmine on hea, aga imetaja tapmine on patt." Seega me ei tohi süüa lehma ega siga."

 Ma ei tohi anda lapsele piima, liha, kala, putukaid, kala, sest mulle öeldi unenäos, et see pole hea. Ma tean, et teistel seda unenägu ei olnud ning nemad usuvad füüsilise maailma tõenditesse. Ma pean ennast ja oma lapsi välismaailma eest kaitsma. Ma ei saada neid kooli. Ma ehitan korterisse oma kiriku. Ma tean, et teadlased valetavad ja tahavad mulle halba. Nii on lihtsalt.

Loogiline skeem??? Terve in = hea toit. Kas eeltingimus? On vaja? Hea toit= kõik ained saab kätte, mida vaja. Mis saab ainetest mida ei vaja? tulevad välja. jah, ilmselt. aga mitte kõik. kust saada kõiki aineid? taimedest saab. piimast? -on seal vajalikke aineid. jah! kas on kahjulikke? vist küll. kas ma saan neid vajalikke ka mujalt? jah/ei. millega asendada? Munad? on seal ainukordset midagi? Aga kala? liha? jne.

Nonii, füüsiline maailm väidab, et on aineid, mida ainult taimedest ei saa ja mida organism ei tooda. Mis ma sellega teen nüüd? Oi-oi. Öeldakse, et aju koosneb nendest ja neid on väga-väga vaja ja kui neid ei saa, aju ei arene. See on väga paha. Mis ma selle infoga teen? Ma arvan, et see on vale (unenäos öeldi mulle teistmoodi). Kuskil löödi mättasse rase naine, kes teadis tõde. Punkt.

Mida ma oma lastega teen? - Kaitsen loogiliselt mõtlejate eest!!! otsin inimesi, kes arvavad minuga samamoodi. Alati on olemas peavoolust erinevad teadusavastused. On olemas vene teadusajakirjad, kui kuskilt mujalt ei leia.

Kired? Emotsionaalsed mured annavad ennetada ja lahendada loogilise mõtlemisega.

Teisitimõtlejad mättasse

Loogilise mõtlemise puudus ilmneb ka loodusseaduste tõlgendamises. Meil on tohutud emotsioonid teisitimõtlejate vastu. Puudub sallivus nende vastu, kes ebaloogiliselt mõtlevad?! :)

Meil on sallivuse tõttu emotsionaalset piina. Enamik inimesi on rassistid ses suhtes. Kas ebatervislikult toituja on halb?  Vihatakse veidrusi, erinevusi. Taimetoitlasi vihatakse, kuna nad jätavad oma lapsed (peavoolu arvates) nälga. Miks on aga vaja päästa kõigi lapsed? Miks kõikidel peab olema võrdsus? Miks kõik peaksid ellu jääma? Kas loodus ei tee omad korrektiivid ära ja ei hävita valed tõed loomulikul viisil? Mõni uuring väitvat, et fanaatik-taimetoitlaste lapsed on viljatud. Miks peaksidki kõik paljunema? Miks? Rohkem sallivust ja loogilist mõtlemist -ja meil on mõnes mõttes rahulikum. Aga see pole kohustuslik. Võib midagi ära teha küll parema maailma nimel, kuid kas vihkamine on tõesti kohustuslik? Kas mõtlemine on kohustuslik?

Mul on lihtsalt see põhimõte. Ühel hetkel mul ei olnud raha ja sõin ainult makarone. Mõned mu sõbrad olid taimetoitlased. Tuli pähe, et hakkan ka. Juba mitu nädalat polnud liha saanud nagunii. Mul on hea mõelda, et ükski loom ei sure. 

-Aga taimed ju surevad?

Taimed surevad, aga need ei loe.

Helisid kuulates...

Käisin Y-Galeriis helisid kuulamas ja tekkisid tunded-mõtted, paradigmaatilised nihked - põgusad võib-olla, aga siiski tervistavad. Ütleme, et helisid oli palju ja nad kestsid kaua, viies meid, kuulajaid, mõttesügavustesse. Võimalik, et ühel hetkel hakkasid piirid nende helide ja meie endi mõtete vahel hägustuma. See on mõnes mõttes täiesti õigustatud hägustumine.

Ma sõitsin koju ja mõtlesin... ma olen anum, täitun tegevusest. Võin teha neid tegevusi, mis ajahetk parajasti kätte toob... Märgata, et kõik on mingi tegevus. Märgata, et miski ei saa peatada voolu... Oma tegevusi võib kuulata, vaadata, samaaegselt neist osa olles ja ikkagi ka eemalt jälgides, nähes kaugemale oma kõhklustest... Jälgida andumusega oma kulgemise kompositsiooni, pühendudes täielikult oma liikumise suunale, olgu selleks ükskõik milline suund. Mängida kõiksuse orkestris kokkukõlavat viisi, õppida improviseerima oma päeva ja minna magama võiduka unenäoni... Usaldada end sukelduma kaosesse, kadumata iialgi ära... Seigelda lõputul kõrbemaastikul, teades oma teed südame kaudu... Unustada ennast merepõhja ja avastada endalt lõpuseid...

Kas Sina tunned ka lolle reetur-hunte?

Need inimesed, kel pole mingit kontseptsiooni "omadest" ja "võõrastest", on ühed vastikumad, ebameeldivamad, problemaatilisemad, kiuslikumad, ja kohutavalt rumalad inimesed. Seda võib võtta tõena, shortcutina oma loogikas. Kes veel ei tea seda, siis palun - ma selgitan mitmekülgselt.

Kes on "omad"? See on kari loomi, kes tegutsevad koos. Meil on ühised eesmärgid. Me teame, et aüksiküritaja pole iial nii tugev, kui on kari loomi koos, kes kõik on esiteks julged (nad teavad, et teised aitavad ja kaotus pole võimalik) ja teiseks on karja iga üksikliige eriti tugev ja osav (kuna julgevad tegutseda ja õppida turvalises keskkonnas).

"Võõrad" seevastu on ettearvamatud ja seetõttu ohtlikud. On neid, kellega saab koos tegutseda, kuid kindlasti mitte kõigiga. Halbu loomi on olemas, kuid paljud võistlevad lihtsalt territooriumi pärast.Või siis ajaviiteks söövad liigikaaslasi. Kah võimalus, kui huvi on. Igal juhul - mõistlik olend teab, et maailmas on ohte olemas ja et ellu jääda, on vaja olla ettevaatlik.

Kui võõrad teavad, et mul on 20 matsi selja taga, mind niisama peksma ei hakata. On ju selge?! Selge! Ma saan rahulikult käia omi radu ja avastada iga päev midagi uut. Ma elan ja arenen. Ma olen nõus omade õigluse eest välja astuma ja toetama, kuna see on väga väike hind elu eest. Alternatiiv on see, et istun nurgas ja värisen, süüa kütin üksi ning olen tihti näljas. Murran häda sunnil oma koopa ümbert. See on nukker.

Kui kohutavalt nukker!

Just, kas te kuulete, reeturid sealpool metsa? Kas te kuulete!? See on nukker, see on traagiline, see on kirjeldamatult kurb! See lõppeb varsti, see lugu lõpetatakse üsna pea. See on liigivastane! Kuidas te sellest aru ei saa?! Mida te õige mõtlete omast arust? Kas hirm on silme eest mustaks võtnud? Miks mõned ei saa aru, et teatud liigikaaslasi tuleb hoida? Kas see on liiga suur küsimus? Kas nõustute minuga, miks ma ei salli sellised reetureid? Kes te olete? Miks te ilma mõjuva põhjuseta hakkate retsideks? Miks te reedate oma liigi? Miks see kõrilõikajalikkus on teie loomupärane omadus? See näikse teist lahutamatu, kuniks on pea keha küljes. Kas reeturitega on millestki rääkida? Kas petistega saab äri teha? Ei, ta pole organiseeritud suli, ta ongi selline! Kas on midagigi, mida saab koos teha? Kas on pisukestki, millest rääkida? Kas on mingi imetilluke põhjus kuskil, miks ma peaksin teiega koos olema? Kas minul võib olla mingi ühiskondlik või moraalne kohustus teiega südames hästi läbi saada?

Ma rõhutan. inimesed, kes ei ole aru saanud "omade" mõistest, on kõige problemaatilisemad üldse. Nad on haiged, kes võivad suvalisel liigikaaslasel iga kell kõri läbi närida. Nad on uhked oma loomuse üle. Nad ei häbene, või kui häbenevad, siis sellest pole mulle enam mingit kasu. Häda, kui häbenevad. Siis on nad kõige sitemad õnnetusehunnikud, keda eales nähtud maa peal. Nad näivad nii hädised, õnnetud, ohutud, süütud. Siis on neil eriti mõnus teha nämm-nämm! Nämm, ja liigikaaslase üllatunud ilmega pea veereb vaikselt voodi alla. Silmad hämmastusest pärani. "Mis juhtus?!" oleks ta küsinud.  Aga sellel vastusel pole enam mingit saatust muutvat tähtsust. Elavad, teie päästke oma nahk! Jookske! Tahate elada? Või ei taha? Tehke omad kalkulatsioonid, kuidas edaspidi käituda.

Kõik on võrdselt head

Kas ma mainisin, et need valikuteta inimesed on nukralt ebameeldivad? Jah, on. "KÕIK inimesed on ilusad ja head" attitude on kõige-kõige haigem, mida võib kohata. No kurat, võiks ikka häbi ja veits rohkem arukest antud olla. Ühesõnaga, sa rumal-rumal tüüp, sa tunnistad ullikesena kõigile, et sa müüd maha ükskõik kelle, et mingile suvalisele jorsile meeldida?! Sa kuulutad, et sinu jaoks pole vahet, kes su sõber on? "Kõik päevavargad, sulid ja kaabakad, ohhooi! Astuge aga sisse! Võtke, mida vajate, tehke mida tahate. Võtke mu ema kaasa, kui see teid õnnelikuks teeb. Ma olen VEENDUNUD, et KÕIK inimesed on ilusad, head, armastavad üksteist". Tututuu. Võtke mu perekonna säästud, tooge need tagasi, kui aega saate. Ja kui ei too, siis ma TEAN, et teil on mõjuv põhjus. Juhhuu, ma olen hea inimene." "Ahjaa," ütleb ta nagu muuseas. "Tiina, ma kinkisin su ära ühele mega-toredale ilusate riietega onule. Ta oli nii vahva. Miks sina nii ilusti riides ei taha käia? Aga see selleks. Ta oli nii tore, ta rääkis nii kenasti. Ta tuleb sulle homme järele. Mis sa kostad?"

- "MINE VITTU, RAISK!" "Sulle oleks vaja hädatappu, et su perekonna au ja sinu haiget maailmapilti päästa," ütlen ma kenasti. Väärikalt, kas teate?! Ei saa ju pahandada, ega ju?

Kas ma tegin oma poindi kristalselt, täiuslikult selgeks, miks ma jälestan selliseid inimesi? On nad üldse inimesed? Tihti pole neil mingeid vabandavaid sünnidefekte ega midagi, ja mõistust justkui annaks sättida. Vaba tahe või?

Kõik on halvad

Hoopis mõnusamad on inimesed, kes arvavad, et "KÕIK inimesed on kurjad ja tahavad minult midagi saada". See on kurb, kas pole? Aga vähemalt aus. Ja see on respekt. Ma vahin koduselt vastu, kui mind jälgitakse teraselt, et minu varjatud vandenõu paljastada. Ükskõik, mida ma ei tee, on sel tagamõte. Kui ma midagi ütlen, on see varjatud mainipulatsioon. Mõnel hetkel on lihtsalt rohkem põhjust vihastada ja süüdistusi pilduda. Vahel iga sõna, mida ütlen, iga liigutus, iga käik tõestab jumalikult, et just mina olengi täiuslikult organiseerinud äärmiselt keerulise omaksele noa selga kruvimise protseduuri. Kas mul on vaja end välismaailma eest kaitsta, kui oleme vaid nelja silma all? Kas mul on vaja õigustada ennast? Kuidas edasi suhelda? See sõltub, kuidas mulle hakatakse KÄTTE MAKSMA. ohohohoi! Aga teate mis? Organiseeritud karmi kättemaksu ei tule, kuna... kas mainisin, et need isendid ei oska teha koostööd? Jah! Inetud draamad vaid. Ja seetõttu meeldib mulle seda tüüpi (kuidagi aus) reeturlus rohkem. Kuid kurat! Ütle üks põhjus, miks ma peaksin suhtlema nendega, kes on veendunud, et ma tahan kavalalt iseenda karja maha murda? Miks? (tean nimetada mitmeid põhjuseid). Sama mõõga teine tera on see, et vahel need inimesed pressivad külje alla selleks, et pakkuda end välja HOOLDAJANA. Nad on veendunud, et kuna kõik tahavad kõigile kurja, on nad nii vägevad, et halastusest pakuvad katust, samal ajal vaatavad, et mina olengi see väetikene, kel endal pole hambaid, et end ise kaitsta maailma eest. Ja mis peamine - ma olen piisavalt hale, et hooldaja tunneb end tugevamana (tõelise rammuloomana) ja suudab end minu eest kaitsta. Juhhei, kõlab seksikalt, kas pole? Jeppi!

Kellega tutvuda? Kuidas panna diagnoos?

Ja veel, miks sellest lihtsustusest, mida ma ütitan selgeks teha, on abi. Lihtne praktiline väärtus. Kui tutvud uute inimestega, vaata nende suhtumist. Miskipärast teatud kindlat tüüpi inimesed pressivad end liigagi tihti seltskonda. Kui inimene on naiivselt magusa häälega ja tahab nii sinu kui sinu sõpradega võrdselt ekstaatilist armastust jagada, siis on selge, et kaup on 100 protsenti võlts. Ta tahab omale jüngerkonda  kasvatada. Tahad sa olla jünger? Jünger = lihamass, kellega tehakse kõike; või kuidas huvi on.

Aitäh Tanelile selle järgneva lihtsa vestluse näidise eest.

"Hallo. Tere! Mul on sulle pakkuda ainulaadne diil ebajumalaga."

-"Kas ma võin oma sõbrad kaasa võtta?!"

-"Jaa! Võta kogu oma perekond. Mida rohkem, seda parem. Ma ma saan kohe ekstaatilise kogemuse suurest vedamise joovastusest. Küll täna on hea päev! Ma armastan teid kõiki kuni viimseni."

-"cool! Millest siis selline õnn?"

-"see on nii suur-suur saladus. Tulge kohale, ja te ise imestate ka, suu ammuli, mis teiega toimuma hakkab. See on unustamatu. See kõik toimib nagu kellavärk, ise ka imestan. Mõtlema ei peagi."

Mida õppida sellest kõigest? Seda, et vahel muutub elu väga meeldivalt lihtsaks, kui oled mõnest väga funktsionaalsest lihtsustusest aru saanud.

Lõpetuseks tahan maailmale öelda, et kõik reeturid võivad sügavale persse pugeda. Minge persse! Aga kui armuliselt lubate - jätke minu oma rahule!

Mart küsis täna, Tiina vastab

Et karjatused, millele keegi ei vasta, jääksid kindlasse minevikku, vastame kirjutajate ja lugejate küsimustele. Murekiri on siin http://eluteooriad.blogspot.com/2011/04/motted-oppimist-edasi-lukates.html

Niisiis sa passisid kodus ja nautisid oma olemist. Sind piitsustatakse kellegi poolt, et sa hakkaksid liikuma. Sina aga mõtiskled hoopis, kes see keegi õigupoolest on (viitasid talle kui "ülikool"). Sulle ilmselgelt ei meeldi esitatavad tingimused, kuna sa väidad end olevat "raskestimõistetavas konfrontatsioonis". Niisiis sind sunnitakse kellegi tundmatu poolt tegema mingit tööd, mille oodatavat eesmärki sulle kas ei ole tutvustatud või sa pole vajalikul hetkel kuulanud. Tundub päris kohutav olustik, kuna faktiliselt sa ütled: "on päris keeruline mõista, mida me seal teeme". Ometi sa tunnistad, et sul on hea, kuna sul on selline tunne, viidates "on nii õige ja hea valik". Sa küsid ühtlasi, et kust see tunne pärineb. Ma järeldan küsimuse esitamise faktist, et vastuse teadasaamine on sulle kuidagi oluline.

Eelpool nimetatd teemad tunduvad veidi ebaolulised, kuna sa andsid selgelt mõista, et sind huvitab hoopis see "kui ma lasen üle oma tähtajad". -Teadusliku meetodi kohaselt on mõistlik teha korrektne uurimisplaan. Tead, Mart, ma siinkohal lõpetan nördinult, kuna mõistsin just, et sa tahadki tegeleda introspektsiooniga "lasen fantaasia lendu". Ja minu vastused oleksid kohatud. Ühtlasi selgus, miks sa olemist naudid. Selgus, miks ma ei oleks pidanud vastama.

Soovitan pöörduda biheiviorismi poole. 

Sulle meeldib mõtisklemine. Sa oled selle endale sisse õpetanud. Et mõtiskleda, on vaja mingit teemat: kas söögitegemine, teadus, lemmikloom, kosmopolitääni seksinipid või  nooruse hukkumine; sinu puhul on see keegi "ülikool". 

Kui sulle meeldib süvenemine mingisse muusse teemasse, muuda subjekti. 

Kui sa tahad teha kooliülesandeid, tee kooliülesandeid. 

Kui sa soovid mõtiskleda, soovitan sisukamat teemat, kus oleks võimalik teha eksperimente. 

Mis siis huvitab selle juures? ma juba kibelen, et eksperimendiplaan teha. ja hüpoteese mõelda. Teeme ära!

Mõtted õppimist edasi lükates

Lugu on siis järgmine:

Ma istun põrandal oma arvuti ees ning avastan ennast tulevat hiilgavale ideele, kuidas oma päeva asjaliku tegevusega sisustada, lunastamaks minuteid, mil ma oma kooliasjadega ei tegele - kirjutada selleteemaline blogipostitus. Sõnad reastuvad meeldiva kuulekusega, tegevus tundub kulgevat mõnusa lihtsusega. Ma olen kindel, et selle lihtsuse taga seisab suure peidetud jõuna mingi raskestimõistetav konfrontatsioon kohustuse ja mängu vahel, tuues minus esile ennenägematud oskused kõiges selles, mis ei puuduta koolitöid, või mis iganes muid päevakohaseid kohustusi.


Mis siis juhtuks, kui ma jätaks kõik tüütu ja ebameeldiva sinnapaika? Mis siis juhtuks näiteks,kui ma otsustaksin lihtsalt kooli pooleli jätta? Lasen fantaasia lendu... mis siis saaks? Või mis siis ära jääks? Ju ma leiaks midagi muud teha, mõtlen ma optimistlikult. See mõte on siiski hirmutav, kas pole? Natuke ikka on hirmutav küll... aga miks? Miks peaks olema hirmutav mõelda, et jätad kooli pooleli? Mis on see ettekujutus, selle hirmu allikas? Jah, tõsi: ma võib-olla ei tea, mida edasi teha? Võib-olla kardan, et pärast seda on ainult töö tegemine ja ongi noorus otsas? Või kardan, et ma jään millestki väga väärtuslikust ilma... mingist haridusest või midagi? Pean tunnistama, et siiamaani on keeruline päris selgelt mõista, mida me seal koolis teeme ning, mis veel olulisem, miks me seal tegelikult oleme. Kust pärineb see tunne, et, ütleme, ülikooli minek on nii õige ja hea valik, nagu ma mingi aeg arvasin, et on?

Aga ikkagi, mis juhtub siis, kui ma lihtsalt lasen üle oma tähtajad... Kui kaugele võib nii minna? Mis juhtuda võib? Ja kas ma tegelikult tahaksin seda teha? Või on ülelaskmise kujutlus osa tollest ürgsest ja mõistetamatust konfrontatsioonist kohustuse ja mängu vahel? Võib-olla on see konflikt minu üks suuri inspiratsiooniallikaid ja seega vajalik?

Lõppkokkuvõtteks taanduvad kõik eelnevad küsimused sellele: ühest küljest ma ei viitsi oma tegevust süstematiseerida, end distsiplineerida ja teisalt ei julge ka välja rabeleda oma tänasest taustsüsteemist, et millessegi tõesti süveneda. Võiks juba midagi ära otsustada. Segadus aina kasvab; segadus keset lõputuid teoreetilisi valikuid, millest ainult ühega saab korraga tegeleda.

Lähen teen midagi süüa.

APPI, mind arendatakse

Kuidas ellu jääda? Kuidas väärikalt ärevust mitte ligi lasta? Mis on käitumisjuhis? Vastus? Appi?! Päästa mind, mu lugeja! Aita! Keegi?


Nii need inimesed on. Nii on. Mõned vanainimesed on üli-võimukad. Nad on mega-über- maxi- üli- koguse võimukad ja täiesti ignorantsed. Nad on veel ka vanad, mis tähendab, et kogu nende elu on nad pühendumisega- mis on ju ainuke- truult ja järjepidevalt töötanud selle heaks, et nende peas olevad süsteemid kivisse raiuda. Nüüd on nad vanuses, kus nad võivad uhkusega öelda, et kogu plastilisus nende käitumisest on jäädavalt kadunud – nad on välja kujunenud isiksused. (kohutav, lihtsalt kirjeldamatult kohutav).


Ma kägistan Su hellalt roosade saapapaeltega

Lisaks sellele ei õpi nad enam ka uusi asju, kuna õnneks on saabunud kätte aeg, kus neil, erinevalt noortest, on piisavalt elukogemust (kohutav), ja teadmine, KUIDAS tuleb olla. Ja kandes uhkusega seda lugupidamist ja kummardamist väärivat seisust, on lõpuks ometi käes see tund, kus nad võivad asuda oma kogemust maailmale edasi õpetama. Lõpuks on neid tabanud ammu oodatud mentaalne seisund, kus enam ei saa kahelda mitte milleski, kuna kõik on kristalselt välja joonistunud; enam ei ole vaja kõhklustega võidelda  ega vaagida, vaid justnimelt tuleb kuulutada kõigile, kes kuulata viitsivad (ja kes ka ei viitsi) – nii on!!!  Justnimelt, kuulake kõik – nii on, ja mitte grammigi teisiti. See ongi elu. Nii see ongi. Kui loed seda ja kahtled, siis tea, et sa oled veel liiga noor. Liiga noor, ja sa pead olema üdini tänulik, et minusugune tark ja vana inimene on võtnud sel haruldasel tunnil vaevaks selle, et sulle, rumalale, tarkust jagada.  Sa peaksid roomama rinnuli rohus, et koguda näritud tarkuseteri, mis minu suunurkadest allapoole pudrutavad ja ilma sinuta igavikku pudenevad. Sa pead sellest materjalist ehitama oma elu lossi! Sa peaksid alandlikkusest suudlema seda jälge oma murul, kuhu mu keha on üüratu raskusega vajutanud jumaliku jälje. See on su esimene õppetund.

Ja mina, sinu vaimne õpetaja, olen võtnud juhuslikult enda peale selle püha rolli, et õpetada eluks välja just sind, mu laps. Just sinu kaela ma väänan ma veel õigesse suunda, küll sa näed. Sul on veel lootust pääseda. Sina oled välja valitud, et osa saada mu KÄITUMISTUNDIDEST. Mina hooldan sind praegu vaimselt, mu tänamatu vasikas. Ma hävitan su tahte tegutseda teisiti!!!! Ma võin, ma suudan, ma teengi seda IGA PÄEV, visalt ja kildhaaval, ma ei väsi. Sa oled minu oma, ja sa tead seda, sa tead seda, sa pisike loll ja vääritu limukas; mina õpetan sulle, kuidas minusugustega ümber tuleb käia. Ma ütlen sulle, ma näitan sulle ette, ma vangistan su, ma hävitan su; MA, ma... SA EI TEA, MILLEKS MA OLEN VÕIMELINE. SA K-A-H-E-T-S-E-D, kui  ÜRITAD PÕGENEDA. ÄRA SA ÜRITAGI TÕUSTA. SA OLED MINU!!!! /- - - / Kuuled?! väärika, mõõduka mesimagusa häälega ütlen ma: "sa ju ei taha, et sa pead midagi kahetsema, ega ju? juuu, sa oled tark lapsuke!! Sa ei taha, kui ma vihastan, sa ei taha mind pahandada" /- - -/
Nonii, SÖÖME nüüd sõbralikult! võtame ette püha söömaaja. Sa sööd minu toitu, sa jood minu jooki. Tähistame sel sümbolistlikul viisil meie mõnusat ja hubast koosveedetud aega.  Pidutseme nüüd meie koos veedetud aja auks. Pidu! (ja ma naeran praegu mõnuga oma hambutut naeratust kõigile. Vaata mind!  hö- höhö- hööhöö. Irvitan võimsaimat naeru armetus elus. Sa rooma, sa naudi. See hakkab meeldima, see kestab igavesest ajast igavesti.)

anyone? anyone?

PS. postitus on inspireeritud mu rääkimise kogemusest, ja sel pole mingit pistmist minu enda eluga. Kui oleks, ei teeks ma seda, ei tahaks ma kedagi pahandada. See on loogiline. Pildi  avalikust kohast.

Vaimsest selgrootusest

Niisiis, selles postituses räägin ma veidi üldisemal teemal, mis on viimasel ajal nagu kripeldama jäänud. See on osalt nagu tunne mingist puudusest ja samas innustus teha midagi õiget ja head.

Kohati jääb mulje, et suur osa inimesi on oma elu mõtestanud väga haprale fundamendile. Haprale, kaduvale, näilisele fundamendile, tehes sealjuures ka sellise vea, et usuvad kindlal meelel, et nende elu saab olema turvaline ja kindlustatud. Nii et kui midagi juhtub, pole muud varianti, kui muutuda hüsteeriliseks ning teha kõik endast sõltuv, et oma turvalisse illusiooni tagasi pääseda.

Tahaks nagu öelda, et meil võiks oma tegemiste taustal sagedamini paista mingi sügavam eesmärk. Energia võiks olla suunatud sinna, kus sellest võiks sündida midagi tulist, elujõulist ja tuntavat ja kaalukat. Siiski on näha, kuidas elujõulised, materiaalselt igati kindlustatud inimesed on ikka, justkui halvast harjumusest, suunamas oma energia sellele, mis neid kaudseltki ei huvita. Ma mõtlen, et miks raisatakse aega? Elu ei pea olema lõputu piin, eesmärgiga pääseda kuhugi taevariiki(?)

Kõige kummalisem selle asja juures on see, et meie piinad seisnevad suuresti selle eest muretsemises, et meil lihtne ja mõnus elada oleks. Et me kestaksime kauem ja et miski meid ei ohustaks. Ja ma jällegi mõtlen: kui meil on kuvand lihtsast ja muretust elust, siis selle eoseks on siiski kaos ja mure... mure just põhiliselt kaose pärast, mure just ohtude pärast. See mure pole küll midagi halba või ebaloomulikku, kuid siiski on selles midagi halastamatult jäika, surmtõsist, kohutavat. Selles on midagi kammitsevat, mis paneb meid tahes-tahtmata oma hullumeelsusega koonerdama... oma hingelise vabaduse arvelt.

Mulle tundub, et praeguses ühiskonnas lokkab tõsine defitsiit tõelisest vaimsest selgroost, mis pakuks inimesile rahulikku meelt ka kriitilises olukorras. Ma arvan ka, et selline asi, nagu tõeline religioossus, on teinud läbi küllaltki ränga inflatsiooni... jättes endast kuvandi kui sõgedusest või siis ebausust. Kui ma kasutan sõna religioossus, ei mõtle ma selle all mingit konkreetset religiooni, vaid pigem põhimõttekindlat meelelaadi; enesekaemuslikku, usaldusega, väärikuse ning austusega meelelaadi, mis on taustaks inimesele, kelle süda oleks õiges kohas ka siis, kui maailm oleks otsa lõppemas. Sellise inimese juures võib eristada tajutavat kohalolu, mida kohtab kahetsusväärselt harva. Tunnen puudust...

Noh, KAS SA ESIMESEL KOHTUMISEL KÄTTE ANNAD?

Oi, see on suur teema. Ma tahan sellest palju rääkida, tahan endast rääkida. Aga kõigepealt ma annan meestele nõu. Seoses naistega.

Optimaalne juhis tavalisele mehele, et kohtingul naistega vähem haiget saada

Ma annan selle hüva nõu ära, kuna selle väljatöötamiseks kulus kõvasti mõttetööd ja nõupidamist tarkade inimestega. Aga ma olen enda üle uhke ja aitäh kõigile, kes mind inspireerisid. Praktika ja rakenduskõlbulikkus on alati üks eesmärke teooriate juures.

TÜÜPJUHTUM
Mõnel noormehel on suur mure ja masendus, kui neiu esimeste kohtumiste ajal mehele füüsiliselt peale ei hüppa. Mida see tõsilooline kurb olukord nende jaoks tähendab? Toon ära kaks järeldust, milleni tihti jõutakse.

1) Ma olen vilets mees. Ma ei oska. Ma olen eba-ahvatlev, saamatu. Olengi selline, kes naistele ei meeldi. Ma ei oska. Mõni oskab. See et ma ei oska, tähendab, et ma pole võimeline õppima. Ma pole siiani ära õppinud, kuidas võimalikult palju naisi voodisse saada (vanust ka üksjagu juba oijah...) . Ja see on kohutav.

2) Sellele naisele ei meeldi just nimelt mina. Kui ma meeldiksin, siis KÕIK tüdrukud, kellele ma meeldin, hakkaksid mind kohe näperdama. Kui seda ei juhtu, siis järelikult ma ei meeldi. See on kurb. See tüdruk ei taha mind. Pean leidma kellegi, kes tahab. Aga kust? Kustkohast ometi? Issand, milline paanika.

Need on sarnased järeldused, ainult veidi teise nurga alt. Esimesel juhul väärt skillidega mees võtab naisi, keda mees tahab ja polegi rohkem midagi lisada. Ta elab üldiselt rõõmsalt ja õpib uusi oskuseid. Teisel juhul tüüp ootab, et kõik naised võtavad selle mehe, keda naised ise naturaalselt tahavad, mille tunnuseks ja sümboliks on kohene kehaline kontakt.

Lahendus emotsionaalsetele probleemidele? - ON OLEMAS!!!

Esimesele tüüpjäreldusele ma lahendust momendil ei paku, kuna see nõuaks minult enda südametunnistusega nõu pidamist. Aga kui sina oled just see, siis võid kasutada teist lahendust, kui see peaks rahuldama.

Lahendus tüüpjuhtumile nr 2.

Siinkohal tahan tänada kolme kindlat isikut, kes mind inspireerisid. Aitäh!

Tuleb optimeerida deite! Tüüp nr 2 satub alati emotsionaalsetesse probleemidesse, kui hiljemalt teiseks kohtinguks ilmsemast ilmsemaid kehade liginemise märke pole. Neid olukordi saab vältida ja selles suunas tulekski mõelda, valides oma deite hoolikamalt! Võõraid tšikke ma ju ümber teha ei saa ning tüüp 2 (erinevalt tüübist 1) ka ei ole nii palju huvitatud teiste manipuleerimisest. Kardetud olukorra vältimiseks küsi kohe sissejuhatava lausega:

"NOH; kas sina esimesel kohtumisel kätte annad?"

Ära suhtle kaaslase otsimise tagamõttega mitte ühegagi, kes arvab, et kohe paljaks võtta ei sobi. Jah, on fakt, et mõni neiu siiski ka tänapäeval arvab, et see pole hea. See ei ole ilus ja nii ei tohi. Jah, neil on endal emotsionaalne probleem, sest vahel siiski tahaksid seda teha ja neil on siis hingepiin. Kuid sina pole nende terapeut ometigi! Kui sa inimest kohe ümber muuta ei soovi või ei oska, siis pole mõtet sobimatutega kohtamas käia.

Niisiis - kõik mehed, kes satuvad masendusse sellest, et esimene kohtumine ebaõnnestus... Teil tuleb partnereid tulevikus paremini valida!

Kordamiseks - "noh, kas sa esimesel kohtumisel kätte annad?"

Muidugi me kõik teame, et see ei päästa lõpuni haigetsaamisest. On neid, kes ütlevad "jah, aga mitte sulle". Aga kõik-kõik need naised, kes nagunii teeksid mehele haiget oma sisemiste põhimõtete pärast, need saab ju kohe alguses välja praakida.

Optimeerimine!

Pole mõtet minna kohtingule jälle seda valet tüüpi naisega, kui seda saaks lihtsalt ära hoida. Pole mõtet end hiljem haletseda. See pole omaette väärtus.

Edu kõigile seniks! ma võtan selle teema jälle peatselt üles, kui peaks juhtuma juhuslik sündmus, et Mart on ära kasutanud kõik maailmas leiduvad sõnad ja enda haletsuskõne ükskord ka lõpetab. Läheb ette kandmisele, baaris.