Ostan ühe kruvikeeraja

Mart kirjutas valikute mitte-tegemisest. Ent miks on otsutamatus halb? Või noh, miks otsutamatus on isikule ebameeldiv. Ma proovin luua metafoori.

Otsutamatus on väga halva elu elamine päevast-päeva. See on kui ostukeskuses uitamine, lastes enda tähalepanu tõmmata Hiina tilulilul. Oh, kui tore! Aga see ongi Su elu. Uitad ringi ning pöörad pilgu sinna, kustpoolt tuleb suuremat kisa. Ent sedasi võib peksa saada. Ja see, noh, ütleme, ei meeldi 99 protsenti juhtudest. Kui paljud sisenevad supermarketisse, mõtteis osta üks kindel asi - kruvikeeraja ja peitel? Kas keegi üldse teab, kas neid müüakse supermarketis? Novot.

Kes teeb elus otsuseid, see teeb enda kätega midagi ilusat. Ühe riiuli. Ühe pisikese iluasja. Müügiks. Maksab ka arved. Ta siseneb poodi sihiga ja võtab vastutuse, kui ta ei leia soovitut. Siis mõtleb ja uurib ja läheb sinna, kus ta omandab vajalikud vahendid. Ei tunne end ohvrina.

Ta tegutseb oma kodukeses ja töötab voos, tunneb õnne ja naudingut.

Ta ei vahi ringi poes nagu pisikene laps. Ega väsi virvarrist. Ega jonni, kui kõike võõrast, mida silmakesed näevad, ei saagi näppida.

See kõik on hoopis teistmoodi.



(blogi on kunstiline)

Jorin kõhkluste teemal

Kõhklemine võtab aega. Õigupoolest võtab ta kõik aja ära. Kõhklused toituvad ajast. See on naljakas, kuna me tundume arvavat, et kõhklemine säästab meid aja raiskamisest. Et kui me näiteks ei võta vastu otsust, et hakata lugema järgmist peatükki Moby Dickist, siis me säilitame oma aega ja energiat millegi parema jaoks. Aga tegelikkuses, vähemalt minu näitel, tähendab see otsustamatus ainult seda, et ma kulutan oma aja kõhklemisele ning järgneva päeva jooksul jään ma ootama seda, kuni minu eest mingi valik ära tehakse.

Loomulikult tuleb siin mängu ka laiskus. Ehk siis tendents säilitada oma energiat, kui midagi just väga pakilist teha pole vaja. Ma väga hindan logelemist, vedelemist, mittemidagitegemist, AGA... samal ajal... ma südamest vihkan kõhklevat, rahutut logelemist. Võiks nagu midagi teha, aga mul on liiga palju vabandusi. Ma TEAN, mida võiks teha, aga teesklen, et ei tea. Mu ülesanne vaatab mulle otse näkku, aga mina lihtsalt pigistan silmad kinni: NOPE, seda ülesannet pole olemas, ja pealegi, ma olen juba ammu tahtnud mingit head filmi vaadata; see oleks ka ju produktiivne, onju... Kusjuures, ma ei räägi siin isegi eksamiteks õppimisest või esseede õigeks ajaks valmis kirjutamisest, vaid rohkem isegi omaenda projektidest ja ettevõtmistest. Endaalgatuslikud plaanid, nii mittejulgustav kui see ka pole, tahavad veel eriti palju tõukejõudu, et kuhugipoole veerema hakata.

Aga üks asi on küll lohutav: ma arvan, et enamus inimesed tõepoolest teavadki väga hästi, mis neil teha vaja on, et oma kõige olulistemate eesmärkide poole liikuda. Me teame seda! Sina ka, kes sa loed, ilmselt tead seda. Ainus asi on see, et tuleb näha vaeva, planeerida, nokitseda, mida iganes... Kõik see võtab aega, energiat; eriti, kui su plaan on ka midagi üldist, ning su ülesande üks osa on selle spetsiifilisemaks muutmine, tallamata raja sissekäimine. See on kõik meeletu ülesanne, aga vähemalt on suund teada. Kõhkluseid tuleb muidugi tee peal ette, aga enamjaolt on nad lihtsalt suitsukate.

Kusjuures, mulle tundub, et meil kõigil oleks meeletu au saata korda midagi üleinimlikku ja erakordset. Loomulikult on aga unistus sellisest suurejoonelisusest palju magusam, kui see töö mägi, millest ennast läbi puurida. Naljakas, jah... Töö aspekt igast suurest unistusest tundub enamasti varju jääma. See on iga saavutatud unistuse tumeaine.

Kui see jutt kuidagi kokku võtta, siis ilmselt sõnadega: vähem kõhklemist, rohkem tegutsemist. Vana hea ja lollikindel klišee. Sest, mis see töö ikka muud ongi, kui üks tegutsemine asja kallal, mis ideaalis veel ka huvi pakub.

Ma lihtsalt elan siin.

Ega ma neid asju eriti ei tea, aga väidetavalt ei taheta abielluda. Samas, suheldakse teiste inimestega. Ja suheldakse lemmik-inimesega. Ja kuna temaga ei abielluta, saab alati öelda: "ma lihtsalt seisan siin". :) "seisan siin nagu tukunui, ja tunnen end ohvrina, seepärast ma lõugangi" :) :P

Muidugi panen siia ka välise viite Scott Stanley blogist http://slidingvsdeciding.blogspot.com.ee/2016/02/giving-up-options-before-making-choice.html

Stanley väidab, et mitte-otsustamine võib tunduda turvaline.

Kui ma ei tee otsust, ei pea ma millegi pärast vastutama. Aga niimoodi loobume juhtimisest. Ja tunneme end ohvrina. Ent ohvrina tundmine on üks hullemaid asju üldse siin elus.

Seega mitte-abiellumine on enda tegemine ohvriks ning see võrdub rahulolematus.

Teine asi veel: kui otsust ei tehta, aga ikkagi suheldakse, siis suhted arenevad nii ehk naa ning see PIIRAB valikuvabadust. Kui ei tehta väga kindlat otsust, et hoian oma valiku vabana, siis juhuslik tegutsemine suhetes alati piirab valikuvabadust. Miks? Kas ikka on nii? Korteri üürimine üheskoos on soodsam ning tehakse juhuslik valik koos elada. Kassipoeg tundub nunnum kui kuldkala ning ühiselt soetatakse kiisu. Kuidas hiljem sõbralikult lahku kolida? Kuidas jagada kassi hooldusõigus? Nii ollakse valikutega, millest ilma ühise elupinna ja kassita ollakse ammu lahkunud. Ja kes tahaks deitida inimesega, kes elab koos oma elukaaslasega? Kes tahaks deitida inimesega, kes ei taha teha selgeid valikuid?

Ma arvan, et selged otsused on väga suuresti õnne võti. Uurimistöödega on see valdkond väga hästi kaetud. Ma tahan olla koos inimestega, kes elus ette tulevate raskustega tegutsevad normaalselt, mitte ei tee kõva häält, et nad pole "sellega" rahul. Ja selleks teiseks on siis inimene, kes peab oma kaela väänama suunas, mis ohvri meelest on õige. Ja see on emotsionaalne vägivald.

Seega otsustamine vähendab emotsionaalset vägivalda.

Tõeline vabadus on elu ja teisi võtta täpselt sellisena nagu see on ning keskenduda iseenda vastutusalale. Vaid sedasi saan ma tõeliselt vabalt tegutseda. Vaid nii saan luua tõeliselt turvalise õhkkonna. Vaid nii saavad teised lihtsalt olla nagu nad on. Mina olen vaba ja teistel on hea. Teised võivad mind käsutada täiesti vabalt, nad ei pea oma suud sulgema. Ma lihtsalt tegutsen täpselt nii, nagu mu vastutusvõime juhib. Seega teised ei ole süüdi ja mina ei ole ohver.

Ma tean täpselt, kuidas luua lähedust. Vahel ma teen seda. Kui ma otsustan. Ja tegutsen.






Aga noh, elu näitab, et ma ei viitsi ja tihti teen teisi asju. Vahel kirjutan blogisse.

(blogi on kunstiline)

Kuidas endalt tõde küsida. Küsida.

Tere! Postitan ühe näidise, kuidas võiks endaga kirjalikult dialoogi pidada. Küsi endalt küsimusi ja pane vastused kirja. Terve minu arvuti on neid dialooge täis, ja riiulid. Olen neid teinud lapsest saati. Lihtsalt intervjueerid ennast. Küsid küsimuse ja vastad sellele kohe, vastad kuu aja pärast, vastad aasta pärast, vastad kümne aasta pärast. Just täna ma vastasin vanadele kartoteegis sisalduvatele (teaduslikele) küsimustele ikka ja jälle uuesti. Põnev! Mõtlesin, et ärgitan ka teisi mõtlemisele. Minu eeskuju, minu näidis. See on mul üks päris vana dialoog. Saan täna (22.04.2017) teha täiendusi.

Kes kahtleb, kas tegu on efektiivse meetodiga, võib uurida teadust või võtta näiteks selle kursuse siit, tasuta https://www.coursera.org/learn/learning-how-to-learn

Pilt: Teaduslike postrite kinnitamise liim, taaskasutus. Trollid.

******

*Viha? Mis asi see on?

Tahad teada, arvan, et ma ei ole seni oma elus väga eeskujulikult funktsioneerinud. Võib-olla siiski olen jaa. Olen ju siin, eks. Ja keegi ei tea, mis raskendavaid asjaolusid keskkonnas ma olen kogenud. Või mis kergus mind on hellitanud keskkonnas. Seda kõike me ei tea. Võrrelda vast ei saa.

Aga ma olen meelitatud, et küsid. Siiski jumalikku tõde, ma kardan, mul pakkuda ei ole.

*okei. aga mida saad pakkuda?

Subjektiivset kogemust ehk. midagi, mis on minu jaoks töötanud. või siis - mis ei ole. Lollikindlat süsteemi ma pole ju veel avastand.

*Mis siis on toiminud?

Seesama mis ma just tegin. Küsin endalt, mida ma endalt sooviksin. Ja kas tahan õppida, teada saada midagi. Vahel ma ei taha. Vahel tahan vaid õigustusi endale või teadmist, et jumalad on minu poolel.

*Kas jumalad on sinu poolel?

Jah, on küll. Alati on, kui õigesti vaadata. Juba Bob Dylan laulis sellest.

Seega, õigustuse leian alati. see on teada.

*Ahah.

-nonoh.

*Aga jaga enda kogemust siis.

- Ma võin üritada. aga see pole täiuslik. kui see on okei.

*mhmh

Las ma mõtlen. Kõik on mul läbi mõtlemata.

Ma mõtlen ebamugavuse peale.

Ehk saan pahaseks selle üle, mis mind isiklikult trigerdab, mida ma iseendas ei salli. Millega ma tean, et see minu tagumikku kuidagi ei puuduta, seda suudan aktsepteerida. Millega lenneldes toime tulen, selle kohta vaid mõtlen siira rõõmuga, et mõtle kui hea, et mul seda probleemi ei ole.

*Kas see tundub loogiline?

Näiteks mind häirib ühe inimesega suheldes, et ta on minu meelest "lapsik". Ma isegi ei oska näppu peale panna, mis põhjusel ta mind ärritab. Ainuke sõna, mis mul pahameelega meelde tuleb, on sõna "lapsik". Ent mis see minu tagumikku puudutab? Kas puudutab? vaatan praegu oma sisemusse. Jah, ma tunnen ebamugavalt end. Ent miks? Miks? Jumalad saatke mulle vastuseid, miks! Ma tahan teada.

MA võiksin ju olla temaga väga lahke ja vaadata, et ohh, kui nunnu. Naiivsus on vahel nunnu. Nõrkused on nunnud. Aga tema ei tundu mulle nunnu. Sugugi mitte!

*Miks ma nii sallimatu olen?

Kas see on sellepärast, et põlgan hoopis iseennast selle asja pärast, mida tema mulle näitab?

Ma arvan, et see on tõsi. Vähemalt mõnikord. Või vähemalt tasuks kaalumist.

Või ma olen pahane enda peale, et ma ISE midagi adekvaatset ei tee, ehkki näen selgelt, mis on mu ees. Ma ei hoolitse ilmselt enda eest praegu, ja see ajabki vihale.

*Ent mida ma võiksin teha?

Näen, et teine on "lapsik" ja vaatan teda nunnult. Kui tahan ise tarka intellektuaalset seltskonda just praegusel hetkel, astun tagasi, jätan head aega ja lähen räägin skaibis sõbraga, kes oskab mu küsimustele vastata paremini kui mu viha objekt, keda ma nimetasin sõnaga "lapsik".

Järeldus. Mu viha indikeerib, et võiksin midagi teisiti teha ISE. Vahetan seltskonda. Vahetan vestlusteemat. Vahetan ootusi. Lohutan end igavuse pärast. Ma saan alati midagi teha enda heaks. Ma saan suhelda nendega, keda pean endast targemaks. Avan vaid FBi ja saadan palve kohvitamise kokku leppimiseks. Võin saata kiire sõnumi küsimusega, millele saan vastuse siis, kui teine tahab mulle vastata. Nii ongi hea.

Seega viha on mingi sõnum. Aga mis sõnum. Mu jumalad vaikivad. Aga mitte alati.

Ma ei tunne end ohvrina.

Seega: "Ma tõesti tahan teada. Oo Viha, mida Sul on mulle öelda!" Ma ei taha õigustusi, tahan teada. Mul on õigustused niigi. Sest olen intellektuaalselt võimekas. Ma võin valida kulutada oma aega, konstrueerimaks õigustusi, mis on perfektsed. Sest ma suudan.

*Ent vahel ma ei viitsi. Enam.

Laiskusest sünnibki tõde.

Järelikult.

**************************************************

Ma tahan küll end õigustada.
TÕDE järelikult
******** (see on nalja tegemine iseenda seltsis juba väga meeldivas õhkkonnas)

"The first principle is that you must not fool yourself and you are the easiest person to fool." - Richard P. Feynman

DISCLAIMER
Ma ei väida, et ma sain toona oluliselt targemaks, mis asi viha on, ent ma uurisin ennast ja uurisin ebamugavustunde või ärrituse tekkimise tagamaid.

Moodne psühholoogiline diagnoos olukorrale on see, et avastasin väga vana tõdemuse, et teised on meie peeglid. Vaatasin teist ja nägin ainult ennast. Uurin ennast ja avastan, mis on tõeline empowerment. Ma uurin enda tundeid, saan juhised ja teen ise.


EDIT. Viidatud on sellele laulule 

Lyrics

Oh my name it ain't nothin'
My age it means less
The country I come from
Is called the Midwest
I was taught and brought up there
The laws to abide
And that land that I live in
Has God on its side

Oh, the history books tell it
They tell it so well
The cavalries charged
The Indians fell
The cavalries charged
The Indians died
Oh, the country was young
With God on its side

The Spanish-American
War had its day
And the Civil War, too
Was soon laid away
And the names of the heroes
I was made to memorize
With guns in their hands
And God on their side

The First World War, boys
It came and it went
The reason for fighting
I never did get
But I learned to accept it
Accept it with pride
For you don't count the dead
When God's on your side

The Second World War
Came to an end
We forgave the Germans
And then we were friends
Though they murdered six million
In the ovens they fried
The Germans now, too
Have God on their side

I've learned to hate the Russians
All through my whole life
If another war comes
It's them we must fight
To hate them and fear them
To run and to hide
And accept it all bravely
With God on my side

But now we got weapons
Of chemical dust
If fire them, we're forced to
Then fire, them we must
One push of the button
And a shot the world wide
And you never ask questions
When God's on your side

Through many a dark hour
I've been thinkin' about this
That Jesus Christ was
Betrayed by a kiss
But I can't think for you
You'll have to decide
Whether Judas Iscariot
Had God on his side.

So now as I'm leavin'
I'm weary as Hell
The confusion I'm feelin'
Ain't no tongue can tell
The words fill my head
And fall to the floor
That if God's on our side
He'll stop the next war

Bob Dylan

Ma tahan ideid. Küsin appi.

Head vana blogiaasta lõppu meile! Detsembri postitused on kõik isiklike vastutuspiiride teemal. Loodan väga, et lugejad nautisid neid. Kui ei, ma sunnin ja käsin. Hea küll, see on nali. Ma pakun välja, et paneks kommentaaridesse suuri teemasid, millest edaspidi postitusi teha. Vorm on vaba. Mingi provokatiivne väide või deklaratsioon. Tooge enda alter egod kapist välja! Võib ka kenasti inimkeeles rääkida. Ma olen õppinud detsembrist seda, juhul kui ma oleks selle blogi lugeja, et minu asi pole teisi piirata või puua. Ega käskida.

Ainult natuke võib. Internetitrollid, nagu me oleme. Trollielu, trol-li- elu, on jah, see kõige parem....


Inspiratsiooni uueks aastaks!

Teise ringi fännklubi võib ka sõna sekka öelda! ;) :D

Ja mul on see pisike mure, et seoses sellega, et mobiiliversioonis kõrval asuv disclaimer näha ei ole, äkki peaks iga postituse lõppu spetsiaalselt kirjutama, et tegu siiski on kunstilise üritusega. Kuidas asjaosalistele tundub?

Kirjutage ja joonstage ja kes fännidest soovib ka kirjutada, saan autoriks lisada. Vanad muidu tsillivad ja muhelevad niisama, miks ikka niisama kirjutada.... Mina aga tahan väga teiste tekste lugeda!! Ja vastu vaielda toredasti, isegi kui nõustun.... või siis takka kiita;)

Head uut! Ja teravat pliiatsit!

Mina TEEN õnne. Endale.

Sina teed õnne, endale.

On viledaks kulunud ütlus, et mitte kedagi ei saa õnnelikuks teha. Mitte kedagi ei saa aidata. Santi ei saa sundida, kui sant ei taha kõndida. Armastust saab kinkida, ent armastust ei saa nõuda. Armastust saab jagada, armastust ei saa anda. Nõu ei tohi anda.

Just. Aga mida see kõik tähendab? Enda õnnelikuks tegemine tähendab TEGU. Ehk siis isik TEEB midagi. Iseenda kätega. Kätega valmis. Ent käed võivad olla ka mentaalsed käekesed, mõttelised rotatsioonid. Looming teisisõnu.

Kui Sa hoolitsed kellegi eest ja jagad iseenda õnne, siis see võib inspireerida teisi ka, et nad ise hakkavad tegelema LOOMINGUGA ehk siis ise ka kogevad õnne. Ent kui jagad iseenda õnne, teine võib jääda liikumatuks kui tukunui. Nii öeldakse. Ta ei loo midagi uut, ta ei pinguta oma käsi, ei pinguta oma mõtteid. Ta vaid reageerib.

Ehk siis - just nii võib mõista lauset "mitte kedagi ei saa õnnelikuks teha". Isik kas tunneb end piisavalt turvaliselt, et hakkab loominguga tegelema, või ei hakka.

Mida sa saad teha, on luua hästi sõbralik, tore, loominguline õhkkond, kus kriitikal pole kohta, hukkamõistu meelega ei söödeta ning keskenud iseenda käekestele. Teed ennast õnnelikuks.

Piits ei plaksu täna.

Ma nägin ennast.

Ma vaatasin talle otsa ja nägin ennast. Ta rääkis, ma kuulasin. Ent see, mida ma kuulsin... ma kuulsin üksnes ennast.

Oijah, on vist väga kulunud ütlemine, et oleme üksteisele peeglid. Ja kes teisele nime annab, see ise seda kannab. Ja see, et psühhopaadid ei mõista hirmu ja vastikust, isegi kui neile püüdlikult sõnaraamatuga seletada. Seletasin küll, ent nii hea oli mul iseenda häält kuulda. Ma täitsa naudin seda. Ja siis veel lapsed - tõesti keegi ei oota vist, et väike laps näeks täiskasvanud inimese peeneid nüansse emotsionaalses maailmas. Ja ma ise ei saanud loota endalt lapsena, et suudaksin aru saada täiskasvanute kummalistest reaktsioonidest. Ma ootasin põnevusega kasvamist.

"Ta ei mõista mind. Ta peab mind mõistma."

Mõistmine ei ole võimalik. Okei, kui inimesed on sarnased, siis võib-olla nad kogevad sarnaseid asju. Võib-olla. Meil on ikkagi sarnased geenid ja sarnane keskkond. Ent see on kõik võib-olla. Selle nähtuse nimi on "teadvuse suur probleem". Tegelikult me ei tea isegi seda, kas teised üldse olemas on. See selleks.

Ent just nii - teisi inimesi ei ole võimalik mõista. Mitte iialgi. Mitte ühelgi tingimusel.
See öeldud, miks viia end stressi iseenda mõttest, et appi, teised ei mõista mind. Mis appi? Ja misasja, et "teised peavad....". See kõik on mõttetu vestlus minu jaoks.

Jah, me võime teisi mõjutada, et nad nii üksi ei tunneks. Teeme nägusid, oleme sõbraliku ilmega, kuulame peegeldavalt. Ent see on suuresti kasuks lastega suhtlemisel, täiskasvanud mõnikord suudavad täiesti ükisi iseseisvalt mõelda, tunda, muuta oma mõtteid ja emotsioone. Muuta maailma. Nii sisemist, nii välist maailma.

Kuidas muuta? Olles ise eeskujuks. Laps näeb, laps teeb. Näiteks teed midagi, filmid, ja paned youtube'i üles. Teised vaatavad ja teevad järgi.


OK, see kõik on väga lihtne. Vahel harva kohtume lõkke ääres ja vahel mul on tunne, et vaatan kaasmaalase hingepõhja, korraks. Ja jätkame taaskord oma teed. Privaatselt.

Ent hei! Sel kõigel, mis ma olen just öelnud, on väga hea loogiline järeldus, mida ma väga palju naudin. Ma tõesti soovitan seda mõtteviisi ja arvestada selle toreda faktiga. Ükskõik kui palju me iseenda ka ei avaks, pole iial seda ohtu, et meie privaatsus oleks rikutud. Minu jaoks on see äärmiselt mugav. Sest ma ei ole kunagi läbi nähtud, lõpuni. Ja teised ei saa minu mõistust ja emotsioone enda kontrolli alla. See on võimatu.

Isegi siis, kui pingutan eneseavamisega sada protsenti, võtan selleks 5 aastat või 10 või kogu elu - ma jään ikka alati privaatselt iseendaga üksi. Ainult mida saan enda eest hoolt kanda, iseenda mõtteid mõelda, iseenda emotsioone tunda, iseenda keha liigutada, iseenda näppusid vaadata. Ainult mina. Ja see teadmine on uks minu enda kuningriiki, minu enda paradiisi.

Mida enam ma ennast avan, seda enam näevad teised ennast, kui vaatavad mind. Siis nad on minu vastu sõbralikud. See mulle sobib. Ent mina ise loon selle õhkkonna. Vaid mina.


Keegi vaatab mind ja tunneb ebamugavust. Ta näeb ennast. Jah. Ent mõni neist tahab anda mulle nuuti, et nad võiksid igavesti vaadata seina. Nad ei taha näha, iseennast ei taha näha. Seepärast on mõnes olukorras viisakas kanda maski. On peegid, kuid kõik olgu hoolega kinni kaetud. Mõni kodanik võib saada muidu trigerdatud.

Mõni vaatab mind ja tunneb siirast hirmu. Hirmu, et ta ei näe mind, või ei tunne iseennast mugavasti ära minu häälekõlas, välimuses ja minu viisis istuda. Vahel ma pöördun näiteks etiketi poole, loomaks turvatunnet, kui mina seda tahan. Ma sotsialiseerisin ennast ka - ma tean vahel, kuidas olla ja millise rütmiga on rahustav noogutada. Vahel ma tean.

Minu jutus peitub kaks kingitust.

Okei, mu jutu mõte on selles, et kui näed kedagi, ja tunned ärritust, saad enda eest hoolitseda sellega, et vaatad teises suunas. Kui arvad, et see on mõistlik. Vaata rahus teises suunas.

Ja teiseks - kui keegi Sind vaadates ärritub, ei pea kahtlustama, et kaotad privaatsuse või ärritus on sinu põhjustatud. Ei ole. Teisel on iseendaga mingid teemad minevikust ja olevikust, miks ta ärritus. Maailm ei keerle ei minu, ei Sinu ümber. Ja see, ma ütlen, on ikka kur...di hea tunne!

Vaatan oma näppe, vaatan, kuidas need liiguvad. Milline võim ja milline vabadus! Olen vaid mina ja minu näpud. On vaid minu tunded ja minu otsus olla teistega sõbralik.

Käed eemale mu identiteedist!

Kurat, ütlen ma. Ei näpi mu probleeme! Ei näpi! Ei käpi! Fuuuuu! Käed eemale! Käpad eemale! No tere-tore. Mart avastas, et tal on käed. Aga palun, ärge näppige MINU muresid, minu probleeme, minu olemust. See kõik, mis mul on, on mulle äärmiselt oluline. See on minu ainuke vara. Mulle meeldib mõelda, keerutada mõtteid, rumineerida, katsetada erinevaid lahendusi. Mulle meeldib raske tee. Mulle meeldib tegeleda ÜHE põõsa all tuulamisega. Mind, andke andeks, EI huvita teised põõsad. Mind ei huvita sinu põõsas, kuhu alla sa teed oma, täesti isikliku hunniku toredaid asju. Ma isegi ei vaata seda. Ma usun.

Minu mured, minu probleemid, minu dilemmad on minu omad. Ükski kontrollihull ei saa neid minult ära võtta. Isegi mitte Sina.

Jah, Sul on käed. Mul on ka. Näpud eemale! See on minu keha, minu hing, minu reaalsus, minu olek. Sina, kui kobad, võta näppu parem mu tissid. Näiteks. Nii saan teha mina, mida mina tahan. Olles iseendaga turvaliselt üksi. Häirimatult.

Get a life!

Hinga rahulikult, ma ikka veel teen oma asja ise. Mul on hea. Talud sa seda?

Kes mida otsustab

Kust tulevad otsused? initsiatiiv? motivatsioon? kõik see hea kraam, mille küttel inimesed suuri asju korda saadavad? Enne kui ilmselge vastuse juurde asuda, et jah – iseendast, loomulikult, bla bla, midaiganes – peaks asja vist natuke lähemalt uurima, et pääseda ülelihtsustavalt targutavate vastuste mõnitavast paralüüsist. Muidugi, asjade lähemal uurimisel võivad selguda mõned ürpisiki ebameeldivad asjaolud. Ei pruugi olla näiteks kerge endale tunnistada, et meis pesitseb kusagil teatav orjameelsus, või et, ütleme, meil on raskusi ilma emmeta hakkama saada, olgugi et nähtavasti asume juba ammu täiskasvanud inimese kehas. Ka taolised tõdemused kõlavad nagu mõnitused; ja ma usun, et asi ei ole lihtsalt minus – meil, inimestel, ongi kalduvus asju polariseerida (halb/hea, kasulik/kahjulik, mõnitus/imetlus), mis põhjendab ka meie kohati piinlikult etteennustatavat käitumist. Ja mõnitus, muuhulgas, võib olla ka paljude jaoks tugev motivaator.

Narr lugu tõesti – kõik välised näitajad viitavad tõsiasjale, et peaksin olema täiskasvanud inimene, aga sisemuses kusagil tuleb välja, et vajan ikkagi piitsa, et midagi teha. See on nii harjumuspärane, et on raske isegi märgata seda piitsa ootamise seisundit, kus ma puhkan ja mängin, trotsides kõike, mis isegi kaudselt kuidagi tööd meenutab, nihkudes üksnes siis, kui on tunda piitsa ajalist või ruumilist lähedust. Nihkudes üksnes niipalju kui on vaja, et piitsahoobist pääseda. Tuletamaks mõnikord meelde, et see piits – olgu ta näiteks siis mõnitus, pahandamine, hinne F või koolist välja viskamine – on tõepoolest reaalne, lasen ma tal ka vahelduseks endale pihta saada.

Nüüd aga kõrvalt seda mehhanismi vaadates saame koheselt aru, et see ei ole päris ratsionaalne käitumine. No fucking shit, eks ole. Kõik see värk näeb välja nagu mingi palavik või deliirium – ainus vahe on see, et antud juhul on tegu täielikult internaliseeritud käitumismustriga, mis on nii tavaline, nii argine, et seda võiks vaat et lausa isikuomaduseks nimetada. Võib ka samas ju väita, et nii ongi normaalne, et eks me kõik ju mingil määral seda tee… Aga asi on selles, et piitsa ootamisest saabki tihtipeale sedavõrd harjumuspärane tegevus, et ta kandub üle enam vähem kõikidesse eluvaldkondadesse. Seesamunegi piitsa ootamine, mis teisest küljest on ka piitsa hirm, võtab enda alla palju väärtuslikku aega ja energiat – ta halvab ja türanniseerib. Ekstreemses vormis on see piitsafetiš kõikide tegevuste lävel.

Elada alalises põgenemises, kõigest ja kõigist mingisugust hukkamõistu oodates, nähes kõikides ilmades kättemaksutaevaste peatset avanemist, olles unenägudeski tagaaetav müstiliste jõudude poolt… on elada sõna otseses mõttes hirmu valitsuses. Aga kui tõepoolest on elatud suurem osa elust taolises poolvalikulises türannias, siis kuidas mõista sellist asja nagu vabadus? Eelnevalt oleme rääkinud motivatsioonist, mis tuleb selja tagant. See on teisisõnu motivatsioon põgeneda. Kui aga lõpuks lubada endal veenduda, et meil pole tegelikult millegi eest põgeneda ega kuhugi ka pakku joosta – kui puurida läbi oma hoolega välja töötatud mängust, milles meie roll on lihtsalt jääda ellu – võib avaneda täiesti uus ja kummaline maailm… Maailm, milles peamine eesmärk pole alatasa vaadata üle oma õla, vaid kus peamiseks aineseks saab kõik see, mis alaliselt uuenevana lasub me ees.

Jäetuna üksi avastama iseennast ning ümberkaudset maailma, avastab inimene varem või hiljem, et tal on käed. Vaadates käsi, saab ta aru, et need liiguvad täpselt nii nagu ta seda ette näeb (mida rohkem seda mehhanismi rakendada, seda täpsemini vastavad liigutused tahtele). Edasi arenedes saab see kontroll nii enesestmõistetavaks, et ta muutub automaatseks. See aga tähendab, et kontroll saab väljast poolt kergemini ülevõetavaks. Ning olgugi et meie tegude üle otsustav täidesaatev võim lasub alati meie endi kätes, jääb meile üha rohkem mulje, et meid kontrollivad võõrad jõud. Samas, iga otsuse lõplikuks langetajaks jääb alati just seesama entiteet, kes otseselt kõiki jäsemeid, mõtteid ja kujutluspilte koordineerib… kui asi ei puutu just refleksiivsetesse liigutustesse.

Võimutunnetus kasvab iga teadliku otsuse elluviimisega, ent tuhmub ka kiirelt kui oma võimu mitte rakendada. Selle all ma mõtlengi pilgu suunamist selja tagant enda ette. Võtta ilma häbitundeta omaks otsuste tegija positsioon ning teada, et mitte ainult unistamine või plaanide tegemine, vaid ka nende samm-sammuline elluviimine on puhtalt meist endist lähtuv pidev loomine. Seega, tunnistagem oma võimu igas tegevuses.

Kontrollifriik armastab

Ma jälgin oma silmakestega teisi ja tahaksin neid näha teistmoodi. Ja hakkangi kamandamisega pihta, või pigem peene manipulatsiooniga. Sest ma muidu suren ära. Just. Tahan teisi õpetada, käänata, venitada, puhastada, kaunistada. Ikkagi jõuluaeg.

Ja nii ka ennast. Üks ainumas neuron tekitas mul mingi idee, ja ma vägistan end tegutsema. Nõõõõõ! Sihkat-sahkat. Tee seda ja tee toda, piira ja blokeeri, kamanda ja käsuta. Liiguta ometi, sunnik! Ma keeldun oma sisemist tarkust kuulda võtmast. Ma keeldun. Lülitan sisse ärevuse. Annan oma käitumise üle minu aju kõige algelisematele struktuuridele. Ma ei kavatsegi ennast online tuua. Mind pole kohal.

Ma püüan ka teisi kamandada, ma vajan seda. Ma püüan olla eriti kena. Ja ilus.

oi kui jube! Aeg on kuulata end, tegutseda enda hüvanguks targalt, end armastada. Ai-ai-ai. Kui paha! Sa hakka end armastama, raisk! Ma õpetan. Ma sunnin. Teen seda vaid sinu enda heaoluks. Tegele enesesõbralikkusega. Pliks ja plaks käib piits. viuh ja viuh läbi õhu su paljale kannikale. Uhh. Maailm saab päästetud. Sest mina vajan seda. Siis on mu silmaksed rahul.

Sest mina armastan sind. Minu raske töö on olla sinu vaimne õpetaja. Mina käänan su õigesse suunda veel, mina!!! Mina valin armastamise. Ma kägistan su hellalt oma roosade saapapaeltega ja oma mainiküüris hästi hooldatud sõrmekestega. Ma olen eeskujuks.

Ei üllata mind, raisk.

Tänane teema on vanade sõpruste katkemine. Kui suhted katkevad, siis kaotame olulise toe ja ellujäämist võimaldava tugisamba. Ometi, mõnikord inimesed lahkuvad me juurest kas vaikselt või draamadega. Miks?

Vastus on see, et inimesed tahavad ette teada, mida nende vestluskaaslane ütleb. Ja kui ei, on see üllatus. Ja üllatus tähendab hirm. Hirm.

Hirm tekib, kui inimene hakkab reaalselt surema. Teine hirmu põhjus on see, et täiskasvanu ei ole ära õppinud, et ta ei sure ära, enam... kuna ta pole väike laps. Väiksed lapsed surevad küll kohe, kui ema jätab mõneks tunniks lapse üksi, igal sammul on oht kukkuda, nälgida, saada surma igas asendis. Ja kui ka ei saa surma, on pidev surma-ootus igal ambivalentsel juhul.

Kui täiskasvanu kardab ohutuid olukordi, on see väga suures osas intellektiprobleem. Me võime alati ümber õppida, end ümber õpetada. Ja foobiate ravi on lihtne. Õnneks.

Tihti piisab lihtsalt tõdemusest, et aha, olen täiskasvanu, teen mõistlikke asju. Hea küll hirm, küll õpid ümber. Ja õpibki.

Uhhh! Küll on hea olla täiskasvanu! Ma ei pea kartma teisi inimesi. Ma saan neilt õppida. Ja õpin iga üllatusmomendiga. Aitäh, mu sõbrad. Ma üllatun. Õpin.

Ja ongi mu lugu läbi. Ilmselt ei pea ma sõnama enam ühtki asja, kui kõik oleks arusaadav.

Nii ka mina ei suuda alati olla vaid etteaimatav ja viisakas ja ohutu, ja olgem ausad - ma võin öelda - enamasti keegi ei suuda mu mõtteid ära arvata - on minu valik, kuivõrd ma paljastan ärevatele täiskasvanutele oma mõtteid. Sest vahel ikka inimesel on, faktiliselt, peas mõtteid. Ja neid on kiiksuga, naljaga.


Ent mõelgem - iga nali on vaid siis naljakas, kui selles paljastub mingi üllatusmoment.

Ent iga üllatus võib olla ka hirmu vallandaja, kui isik ei talu üllatusi. Ja miks ta ei talu üllatusi? võib-olla seepärast, et ta ongi juba ärevuses ja hirmunud, seega täiskasvanu temas on mõneti lahkunud. Täiskasvanut ei ole enam kodus, tema peas.

Ära hirmuta lapsi. See pole ilus.

See on põhjus, miks mõned sõbrad ja tuttavad lahkuvad. Näiteks elatakse ja õpitakse olude sunnil samas klassis või samas korteris, ja kui eemalduda füüsiliselt, ei suuda teine enam su sõnu ette ennustada. Ja sina ei oska lauseid genereerida nii, et teine suudab seda enne väljaütlemist oma peas kuulda. Ja kui nii, on iga sekund üllatus. Ja üllatus tähendab surmahirmu. Seda muidugi juhul, kui täiskasvanu ei ole tema peas online. Mõnel ei ole mitte kunagi.

Mõni on kuri iga kord, kui ta abikaasa ütleb midagi, milles ei ole kokku lepitud. On see suhtlemine topisega. Jah. Väga piinlik. Aga nemad ei tahagi olla täiskasvanud.

Ja mis siis? On ütelus, et ega santi ei saa sundida, kui sant ei taha kõndida. Miks Sa üldse tahad kellegagi suhelda? Jah, õige. Sest seda on vaja ellujäämiseks. Aga kas ikka on vaja? Jah, tuleb õppida ära kõik viisakused, kõik fraasid, kõik näoilmed, ja palun, teised ei taha üllatusi. Sa ise ju ka ei taha.

Nii, ja nii minagi panen küünla põlema kõikide mu kaaslaste mäletuseks, kellega ma kunagi olen olnud toredasti koos. Ma soovin head.

Ma loodan väga, et minu blogipostitus ei üllatunud ühtegi lugejat.

(Tervitan nüüd Kristjanit.)

Psühholoog keeras Su pekki!

Ma jagan pisikest tähelepanekut piiride seadmisest. Enesekehtestamine on päris uus sõna, ent ometi on sel nüüd negatiivne tähendusvarjund. Mida hekki? Ma kohtasin vähemalt kaht algajat psühholoogi, kes ise ka ei saanud aru, et piiride seadmine tähendab piiride seadmist ENDALE.
Kas mul on õigus kedagi käsutada, vaimselt ära nudida ja panna kedagi vastutama MINU emotsioonide eest? Kel on kohustus minu eest hoolitseda? ooo, kas Sinul, mu jumal? ei! EI! Ma olen täiskasvanu. Ma hoolitsen enda eest ise, isegi kui keeldun. Mina vastutan. Isegi kui teatan maailmale, et mina olengi elukutseline ohver. Mina olen! Ikkagi on see minu vastutus. Isegi, kui lähen arsti juurde saama õnnistust, et ma kavatsen jääda kibestunuks.... ja ei mõtle, mille eest arst saab raha.... ja nuian ikka tema isiklikku braavot mulle, õigustusi..... Olen ma ikkagi ise vastutav. Mina vastutan.
Ja ma ei vastuta sellega, et kamandan teisi, osutan nende vigadele, survestan oma kena käitumisega, oma ilu ja karmi häälega, oma auväärse vanusega, oma ametipostiga.

Piirid sean ma ENDALE. Kui vihjan teisele, mida teine teha võiks, on see vägivald. Paraku.

Kui teine on minu suhtes lugupidamatu, MINUL on musttuhat valikut loobuda suhtlemisest või teha koostööd tuhandel erineval viisil. Minul on vastutus luua endale mõnus õhkkond. Minul on vastutus olla produktiivne. Minul on vastutus teha maailmas ära midagi väga suurt ja olulist. Minul. Seega piirid sean ma endale.

Täiskasvanud inimesele vihjata, et ta pole piisavalt hea.... eemärgiga saada, mida tahan. On vägivald. Vägivald.

Kui avastad, et oled vägivaldses suhtes, on SINUL lõputu arv võimalusi, et seada piire ENDALE. Sinul on kohustus enda eest hoolitseda.

Kui Sina teeb seda,.... teen mina just seda, et.... Ja MINA TEEB alati, mitte SINA.

Ma ise püüan minimaalselt jätta end samasse ruumi isikutega, kes vahivad teisi ja ütlevad teistele, mida TEISED tegema peaksid nende heaks. Ma viibin samas ruumis maksimaalselt ühe tunni, kui minu lähedal viibivad isikud, kes vihjavad üksteisele, et teine on defektne. Ma püüan leida endale teise ruumipunkti, kui keegi püüab MIND mõjutada ja mulle midagi tõestada, selle asemel et ISE ennast mõjutada, õppida, kuulata, põrgatada ideid, üllatuda.

Mõnusad on seltskonnad, kui igaüks suhtleb selleks, et ise targemaks saada. Teisi provotseeritakse mõtlema ja üksteist õpetama, armulikult ja tänuväärselt. Aitäh, mu head sõbrad. Sain targemaks. Aitäh!

Ma tahan ise õppida, mitte olla teiste mugavuste ja ego teener. Maksimaalselt 3 tundi, ja sedagi  sünnipäevadel. Just selle piiri seadsin ma endale ise ja just seda piiri ma vahel rikun.

Psühholoogid räägivad piiride seadmisest. Psühholoogidki seavad piirid endale ise. Keegi ei ütle, kuidas Sina elama pead. Või kui ütleb, siis sead piirid endale ise. Mina ei ütle, kuidas Sina seda inimest menetled. Aga võid nõu küsida, mis mina arvan. Ma armuliselt jagan oma arvamust, kui ma tahan. Aga ma seadsin endale selle piiri, et mina ei kuula enda hääle kõla olukorras, kus näen ära, et mu vastas olev isik tahaks minu kaela käänata õigesse suunda. Suunda, kus elab moraalsus ja tõde nr 42.

"Ma kohtasin teda pimeduses. Me rääkisime. Ma ütlesin talle "kurat". Mina ütlesin."

Lühinägelikkus

Lollus on üks nõtruse vorme. See tähendab, et terve inimene tahab hoiduda lolliks jäämisest täpselt samamoodi nagu ta tahab hoiduda ülesöömisest. Mõlemad on vähemalt osaliselt sõltuvusseoses elustiiliga, mis tuleneb kultuurist, kasvatusest ning nendega kaasnevatest väärtushinnangutest.

Võib tunduda, et oma intellektuaalse erksusega seame me endale ka mõttetu takistusraja lihtsate asjade saavutamiseks. Näiteks - milleks kaaluda liiga palju, kellega me vahekorda tahame astuda, kui me saaks lihtsalt ilma liigse põiklemiseta (võib-olla mõningase põiklemisega) kohe asja kallale asuda? Milleks püüda aru saada kellegi eriarvamusest, kui selle asemel saaks talle lihtsalt pikku molli virutada ning lahendada sellega ka ebamugav olukord, kus ühes lauas asub kaks erinevat vaatepunkti? Jumal hoidku selle eest, kui miski seab meie harjumuspärase maailmapildi kahtluse alla! Mugav on palju lihtsam olla kui erk. Magada on lihtsam kui ärkvel olla. Surnud on ilmselt ka lihtsam olla kui elada.

Eelnevates näidetes on "lihtsus" see, mida kasutatakse lühinägelikult rumalate ja destruktiivsete tegude õigustamiseks (ma ei pea silmas magamist, muide). Mul ei ole lihtsuse vastu tegelikult midagi. Ütleksin lausa, et lihtsalt elamine, kui see õnnestub, on üks tarkuse näitajaid. Küll ja veel võib kohata lollust, millega kaasneb naeruväärne kilplasetöö või tarbetu draama. Mõnikord peidab lollus ennast isegi saavutusvajaduses. Mõelda vaid kui palju verd, kannatust ja surma on maailm näinud lihtsalt sellepärast, et kellegil pole jätkunud (emotsionaalset) intelligentsust, taipamaks et sõdade pidamine ei suurenda tema tillukest nokut.

Intellektuaalne lühinägelikkus on see, mis teeb indiviididest zombid ning inimmassidest lambakarjad. Taolist lühinägelikkust soodustavad minu arvates kultuurilised mõjurid, mille kütuseks on inimeste loomulik tendents leida probleemidele lihtsaid lahendusi. Inimesed ei vaevu aga tunnistama, et see, mis vahetult tundub olevat lihtne lahendus, võib olla ühtlasi ka fataalne illusioon, mille veenvuses peitub meie häving.

Ma ei saa aru. Sina oled defektne!

Head uut blogiaastat!

Tahtsin vaid üht tähelepanekut jagada. Nimelt ma tajun, et kui keegi küsib küsimuse, siis ta peab kõik ära kuulama ja püüdma aru saada, mida teine räägib. Ja isegi kui kuuldu ei meeldi, siis ütlema "aitäh". On ülimalt oluline seda teha. Nojah, ja vaidlemist vältima nagu tuld muidugi. Ma mõtlesin enda suhtlemiskogemustele ja ma ise võtan kokku selle tõdemuse, et... julgusta end avama, kuula ja ütle vaid "aitäh". Hiljem siis võid enda vaated avada.... aga jah, väga hiljem. Kui mees suudab nii teha, siis ta võidab naiste poolehoiu. Selline teooria siis. Ütle nüüd "aitäh" ja hiljem vaidle mulle vastu.


:)
Ent jah, võti on selles, mis hetkel vaielda ja mis hetkel öelda "Vau! Räägi veel, mul veel segane"

Muideks, suhete laialiminekut saab ennustada väga efektiivselt selle näitaja pealt. Teadus.

Edukad ütlevad: "räägi veel sellest (kuna mulle tundub arusaamatu, ebausutav)" ja suhetes feilijad ütlevad "sa oled ebakompetentne, ära räägi lollusi, (kuula mind KOHE, ma tõestan, et sa ei saa millestki aru ja su tajud on defektsed)"





Veelkord: õnnestujad:

"Aitäh. Tahan veel!"

Luuserid: "Ei!"
Luuseri variatsioon nr 1: "Ei! Las ma õpetan hoopis sind nüüd kohe!"
Luuseri varatsioon nr 2: "Ei! Ma ei viitsi kuulata nii lolli inimest, kellega abiellusin"
Luuseri portree (ja see on ka loetuim postitus siin blogis): http://eluteooriad.blogspot.com.ee/2011/12/tuupiline-mees-20ndates-pahh.html
Vana Luuseri ohvri vürtsikas nägemus asjast: http://eluteooriad.blogspot.com.ee/2011/04/appi-mind-arendatakse-kuidas-ellu-jaada.html



Dramatiseering näitelavale, dialoog Luuseriga: http://eluteooriad.blogspot.com.ee/2011/09/vaidluste-sonumid-intelligentsetele.html


Nii et kui tekib reaktsioon "ei, kui vale see tundub" siis küsi aga huvi ja tänuga lisa, mitte ära protesti:

"Mida vittu sa nüüd ütlesid, eit?" :D
https://www.youtube.com/watch?v=625t8Rr9o6o John Gottman selgitab teadust (8 min)
Luuser saab olla eri nägudega, ent õnnestujad on sama näoga - sõbralikult, kuulaja näoga vait.

Aitäh tähelepanu eest!
Tõde ja ausust ei ole olemas. Õigust ei ole olemas. Või on? Kuidas käituda?   http://eluteooriad.blogspot.com.ee/2012/06/pikk-monoloog-aususest.html


Ja nüüd minust, va Ajuti Luuser Tiina! Ma ise püüan igati aru saada eriti viimasel ajal, millal on aeg reaalajas kiirväitluseks. Ma küsin seda oma vestluskaaslaselt. Et neid väitlusi tuleb seda vähem ette, mida vanemaks saan. Pigem küsin teistelt küsimuse ja siis püüan öelda aitäh. Seda enam, kui nende öeldu tundub mulle täielikult uskumatu. Ent mida uskumatum, seda suurem on mu vau-elamus, kui aduma hakkan uut, keerukamat maailma. Tiina Uus Maailm vol 1342. Aitäh, mu vanad sõbrad! Aitäh!




Vajalik disclaimer: See blogi siin on kunstiline üritus (ja jääb kunstiliseks), mitte ei kajasta kunstniku isiklikke tsitaate ja arvamusi. Analoogselt ei ole J.K. Rowlingu tsitaat "Don’t you turn your back on me, Harry Potter! I want you to look at me when I kill you! I want to see the light leave your eyes!" Aitäh, kui suudate aru saada ja põhimõtte meeles pidada. Loe pikemat selgitust lehe paremal ääres. Autorid kasutavad teadlikult minavormi. Nagu ka paljud teised kirjakunstnikud. See meeldib meile. Aitäh!

Mis on vägivald

Mis on vägivald? Jätkan sarja kirjutistest, kus püüan teada saada, kes on süüdi. Ja mis on vägivald.


Mina ei defineerikski vägivalda, kui ilma läbi saab. Sest selles sisaldub hinnang, kes oli süüdi.
Näide. Kui kaks meest katusel, ja kui üks alla kukub, siis põhjus on kahtlemata gravitatsioon. Aga süü lasub ikka sellel, kes jalaga teisele p**e andis. 

On äärmiselt keerukas, kas näiteks emotsionaalne unarussejätmine on vägivald või ei ole. Teada on, et mitte-mõistmisel on reaalsed, tugevad ja pöördumatud tagajärjed (mõnedele). Kuidas suhtuda, kui füüsilise vägivalla tunnusmärgid puuduvad? Arvamused lahknevad, eriti kui on vaja midagi ette võtta või kui tahame aidata kedagi. 
 
Ma mäletan üht intervjuud Elton Johniga, mis mulle väga hinge läks. Elton John kannatab sügavalt, kuna ta isa mitte kunagi ei tulnud ta kontserte vaatama. (Kas vanemad peavad oma laste vastu huvi tundma, või veelgi enam - tunnustama lapsi? Ei?)

Minu arvates on väga head näited ja analüüs on siin kirjas, mõtlemiseks:


blogs.psychcentral.com/childhood-neglect/2014/10/how-to-tell-emotional-neglect-from-emotional-abuse-in-a-relationship/

Ma pakun turvatunnet

Ma seni ei saanud aru, kui oluline on turvatunne.

Kui Margus mulle midagi seletab, minu õlul lasub talle tõestada, et ma ei mõista teda hukka. Kuulajal lasub vastutus tõestada (burden of proof), et ta mõistab. Ja mõistmine tekitabki usaldust. Ja siis võib edasi mõelda, edasi tegutseda.

Turvatunnet tuleks pakkuda vähemalt pool tundi järjest.

Nägin mänguväljakul lapse ema, kes läks endast välja, kui laps ei saanud kurvastusest üle ühe minuti jooksul. Paratamatus, lapsel kulub 20 minutit, või 30 minutit. Laps nuttis, et peab mänguplatsilt lahkuma, ja ema pahandas ja vaidles lapsega. :( :( :(

Anna aega kurvastada. Anna aega, et ta väljandaks oma nördimust, pahameelt ja et maailm on ebaõiglane.
Ja samal ajal paku talle turvatunnet. Vähemalt 30 minutit järjest.

Jah, turvatunne.
Võta aega, et pakkuda turvatunnet. Nii pool tundi järjest.

Ma väärtustan üha vähem oma elus vaidlemise kunsti. Selleks peab ikka mõlemal nii hea tuju olema, et seda turvaliselt teha.

Tuleb silitada lapse peakest, kui ta üritab kurvastusest üle saada. Ja nii pool tundi järjest. Nii veenad, et oled turvaline.

Üks paarike jalutas lapsega kaupsi poole, silitas peakest, rahulikult kõndisid, hoidis lapse kätt. Silitasid pead. Laps nuttis tasakesti.
Ei pahandanud.

Laitmatust selgroost

Töö tegemine on mingi selline oskus, mis nõuab inimeselt otsest jõudu, et teha mingit liigutust lihtsalt puhtalt selle liigutuse tegemise pärast. Teisisõnu, see liigutus on tehtav ainult siis, kui ei ole mingit mõttelist takistust selle tegemiseks. Ei ole mingit küsimust, ei ole mingit kahtlust. On ainult teadmine, et tuleb teha see liigutus. Tööga, muide, ehitatakse üles ambitsioonide paleed. Ambitsioonide palee võib mitmel korral nurjuda. Aga ega töö ei olegi lihtsalt ühesuunaline kindel planeeritud laitmatu tegevuste jada. Töö on ka pinnas, millelt õppida ja kasvada, kuna suur osa tööst on niikuinii ilma nähtava tulemuseta. Kui võtta arvesse töö tulemusi, siis enamik neist tulemustest on kasulikud ainult sedavõrd, kuivõrd töö tegijal on kannatust oma vigadest õppida.

Aga jah... kui ma tahan viia ellu mingit ambitsiooni ja ehitada endale oma kujutluste paleed, pean ma arvestama, et see tähendab seda, et ma tõesti tahangi teha tööd. See tähendab, et ma tahan teha liigutusi, mis paljuski tunduvad tundmatus kohas vettehüppamistena. Jah, töö nõuab julgust. Nõuab mingit selgroogu, et pidada vastu igasugstele ebameeldivustele ja suvalistele takistustele, mida maailm mulle jalgu loobib. Ma pean mõistma teatavat distsipliini. Saama aru, mida tähendab tuimalt midagi teha, ilma ootusteta saada mingit tulemust. Peab aru saama, et tegevus ei ole alati produktiivne ja et paljud visked lähevad ikka mööda.

Loomulikult püüan ma teha asju õigesti ja saada ikka enamasti millelegi pihta. Aga kui see püüdlus tähendab takerdumist, pean ma murdma sellest läbi toorel tahtejõul ja (hull)julgusel. Siit hakkab kooruma õpetus, mille järgi eladagi. Paljudel kordadel me ei tea, mida tuleks tegelikult teha; me ei teagi üldse mida me parajasti teeme, aga selle tundega tuleb osaliselt harjuda - just piisavalt palju, et julgeda uuesti nurjuda ning julgeda võtta riske ning just piisavalt vähe, et mitte lakata arenemast paremuse suunas.

Minu distsipliin on see, mis ei lase mul tarduda vaiksesse letargiasse, vaid sunnib mind võtma ette sööste tundmatusse. Minu intuitsioon on see, mis sunnib mind võtma pause siis kui neid tõesti on vaja. Nendest pausidest võivad sündida teadmised. Puhkus laseb mul kasvada. Aga puhkust pole võimalik pidada, kui pole tehtud midagi, millest puhata. Kui pole midagi tehtud, siis on puhkust võimalik võtta ainult puhkamisest ja see tähendab seda, et tuleb teha mingi sööst, võtta mingi risk ning teha seda, mis tundub halbadest valikutest parim.

On sein, milleni jõuad. Aga seinast on võimalik ronida üle; seina seest, kui hoolikalt otsida, võib leida ukse. Kunagi ei ole sein ületamatu. Isegi kaevust on võimalik välja ronida. Jääbki alles see teadmine, see veendumus, et alati on võimalik teha mingi enda otsus - täiesti kompromissitult ja absoluutselt enda otsus.

olengi ohver

Lugu helkurist.

Ma olen ohver.

• Olukord: Inimene on surnud, (auto sõitis ülekäigurajal otsa öösel).
  
  Asjaolud: Surnud mis surnud. Helkurit laiba küljes pole (otsiti). Polnud. Ülekäigurada on pime. Lampi pole (tõesti ei ole). (Hiljem selgub, et kodanik viibis tund aega enne baaris, elusana, niivõrd-kuivõrd).
  
  Linn kaotas tubli maksumaksja ja nüüd kuna inimene enam tööl ei käi (on surnud), laekub KOV kassase oluliselt vähem raha, et väikelinna eluolu majandada. KOVs on niigi vähe ressursse ja inimesi. Muuhulgas oli varasemelt õnnetuses hukkuja KOV heaks tööl.
  
  Kas "süüditada" ajalehes ohvrit (KOV) et ta oli süüdi, et ei paigaldanud ülekäigurajale valgustit?
  
  Kas "süüdistada" ohvrit (inimene kes suri), et tal polnud helkurit ja üleüldse kes see käskis poolkooma juua ja lakku täis peaga auto ette kakerdada.
  
  Pealegi leiab ka kohalik kõrtsmik, et tema kui baari omanik on ohver: ta kaotas oma parima kliendi ja see pole üldse naljakas.

  K.L: "Ära unusta autojuhti kes peab elu lõpuni elama teadmisega, et tappis inimese."

Ohver oli ka hääletaja (üks mu tuttav rääkis selle loo), kes viibis selles autos, kui pauk käis.
Temaga oli nii, et ta tänas õnne ("Uskumatu, et sa leidsid midagi positiivset selles loos," ütlesin ma talle, kui mu tuttav enda lugu rääkis), et võis autost vaikselt minema hiilida ja minna edasi hääletama. Ehkki oli pime, öö ja suht jahe ja mööduvad autod ilmsesti teda tähele ei pannud. Peale selle süda puperdas ja ärev oli olla. Kuu kadus pilvede taha ja vihma hakkas sadama.

Loe lisaks:
http://arvamus.postimees.ee/2633008/katrin-aava-kuidas-ohvrist-saab-suudlane

Lehmad on farmerite ohvrid, kuna lehmade aju on pisike.
http://www.smithsonianmag.com/ricksteves/the-cow-culture-of-switzerlands-berner-oberland-14995565/

Olle tells me that even cows become victims of the mountains, occasionally wandering off cliffs. He says, “Alpine farmers expect to lose some of their cows in ‘hiking accidents.’ These days cows are double the weight of cows a hundred years ago...and no less stupid. If one wanders off a cliff in search of greener grass, the others follow. One time at the high Alp above our village, 40 cows performed this stunt. They died like lemmings. The meat must be drained of blood immediately or it’s wasted. Helicopters fly them out, but it’s only meat for the dogs.”

põlgan mehi, kes tahavad mind armastada

Häbiväärne lugu! Mehed on nii isekad. Ma vihkan nende isekust. Nad tihti ei küsi, kas naine neid tahab armastada. Kas ma imetlen neid? Kas tahan teada nende unistusi? Kas tahan endast anda kõik, et nende unistusi täita? Kas tahan, et nende soovid saaksid minu omadeks? Kas tahan vaimustuda? Rõõmustada koos.

Ei. Tihti ma ei taha.

Ja siis nad seal on, tahavad vaid objekti, et ise armastada. Hooldada. Mind. Meid, naisi.

Mul oli kunagi üks mees, keda ei huvitanud, et ma tema unistusi teada ei tahtnud. Teda ei huvitanud. Ta hoolitses minu eest. Küsimata. Ehkki ma tegin kõik, et ta mõistaks. Olin rahulolematu, eemalolev, tegelesin oma asjadega, sain vihaseks, kui ta midagi tegi. Ta häiris mind. Ta segas mind. Ta häiris mu tegevusi. Ta muutis mu meeleolusid. Ja teda ei huvitanud. Põlastusväärne. HÄBI! Ja ta ei jätnud mind rahule. Siiani tahab mind tagasi. VASTIK

Otsige endale keegi, kes tahavad vaimustuda, kes tahab sama rada käia kui teie, siiralt.
Laske meil minna. Lubage meil oma õnne leida. Lubage leida neid, kes meile teget ka meeldivad. Et me tahame. Aga ei, te hooldate meid, uputate hooldamisega, et me ei saaks põgeneda, et keegi teine mees ei saaks meid minema viia.

Häbi.

Tõstan arvuti ees oma teekruusi praegu ja joon teie haletsuseks (24.veebruaril 2015, kell 19:13).

Mul ei ole inimestega probleeme. Ma kas tahan nende unistusi täita, või ei taha. Lihtne. Las nad olla.

Ma pidin tegema "suhte kallal tööd", et teda välja kannatada. Ma meeleheitlikult pidin leidma põhjusi, et teda imetleda. Et ma suudaksin edasi tiksuda. TIK-TIK. Minu elu kulus. Ma tõstan pilgu ja vaatan kella. Kell on 19:13. Ma ei kuule midagi ja olen rahul. Ma vajutan nüüd oranži klahvi.






( EDIT Loe lisaks siit: http://markmanson.net/fuck-yes#HVesGe:h0Mb )

Ära kunagi räägi teistest inimestest

Ära kunagi räägi teistest inimestest.

Mul on paar tuttavat, kes räägivad alati kellestki. Ja eriti "tore" on, kui nad räägivad alandavas toonis. Või iseenda saamatusest probleeme lahendada. Inimestega. "Tore!"

Aga no mis teha? Ära räägi iialgi mitte midagi, mida teised teevad. Mitte iialgi!

Kui Sa räägid, siis palun põhjenda enda ja minu jaoks, MIKS!?

Ma tahan kuulda, mida Sina tunned, mis on Su mõtetes teoskil. Mis rõõmustab, mis kurvastab. Mis on Su kogemused. Ja mida maailma kohta oled tähele pannud? Mida Sina oled täheldanud.
Räägi printsiipidest. Tähelepanekutest. Seaduspärasustest. Kahtlustest. Unistustest.
Mina teen ju sama.
Aga mitte iial, mitte iialgi ära võta teemaks TEISI inimesi. Las nad olla. Las nad elavad rahus. Ehita oma intiimseid suhted inimestega. Jaga kogemusi nendega. Koge! Ja siis tule ja räägi mulle enda sotsiaalsetest kogemustest.

Ma ei taha kuulda kiusu, mõnitusi, ma ei taha teada, et X on too või too. Ma ei taha teada, mida keegi X teeb. Mind lihtsalt ei huvita.

Ma näen ise, milline üks või teine on.

Ma tahan teada, mida Sa koged. Ma tahan teada, mida Sina mõtled. Ma tahan teada, mis tunne on Sinul elada.

Ma ei taha aega raisata. Ma ei taha mängida. Ma ei taha osaleda näitemängus. Mind ei oota kuskil võit.

Ma tahan elult kõike. Ma tahan kogeda. Ma tahan kogeda Sinuga koos.

Mõni inimene ilmselt ei tule selle peale, et iseenda kogemusi avada. Nad räägivad, mida nad tegid, kuidas neil õnnestus teiste inimeste käitumist manipuleerida (ilmselt on see nende ultimate goal in life?!) https://www.therapyideas.net/manipulation/
Ära Sina selline ole! Ära kunagi räägi teistest inimestest. Ära kunagi räägi, et Sa ei lahenda probleeme nendega isiklikult. Püüa kõrgemale. Taha rohkem. Meile on elu vaid üks kord antud.

I'll take it all!!

Ma SUNNIN inimesi valima

Tere!
Ma taaskord olen vanade ja uute sõpradega aja maha võtnud ja mõtlen elu üle...
Ma kirjutasin, et Sina pead oma kaaslased teadlikult VALIMA.
Ja et inimesed, andke end kohe esimesel kohtamisel kätte. Avage end ja avaldage oma unistused, avaldage oma rõõmud ja nõrkused. Vaid siis saame tunda tõelist lähedust ja teha tõelist koostööd. Vaid siis tunneme intellektuaalselt ja seksuaalselt tõmmet. Vaid siis me oleme emotsionaalselt inspireeritud.

Minu kirjutise keskseks mõisteks on INIMENE ehk subjet. Inimene on teadvusel ja tal on subjektiivsed elamused, tahtmised, soovid ja ettekujutused, erinevad elukogemused. Seega ka tunded, vabadus ja vastutus ja õigus vastutada ja saada läbi kogemuse tagasisidet. Nii ka mina kirjutan vaid iseenda mätta otsast Sulle omi tähelepanekuid ja ei saa võtta vastutust iseenda tajude osas. Sulle võib-olla tundub kõik täiesti teistmoodi.

Nüüd ma olen oma elus punktis, kus SUNNIN inimesi muutuma. Ma sunnin naisi end avama ja sunnin mehi tundeid avaldama. Sest kuigi inimesed küsivad-paluvad ja on meeleheitel, kui heaga ma oma ideid maha ei müü... siis ma sunnin, kaudselt ja otseselt. Ma sunnin muutusteks, sest tihti teist teed ei ole (inimesed ise ütlevad veenvalt, et neil on endisest elust kõrini). Seega on valikus kas enesetapp või muutus.

Mehed küsivad minult, et kuidas naisi saada. Räägi oma ihadest, nõrkustest avameelselt. Ütle "ma tahan...", ja maailm on su ees valla. Räägi oma isiklikest nõrkustest selgelt (ja mitte targutades), ja inimesed sulavad lähedustundest (sest ka neil on olnud neid hetki oma elus). Siis tuntakse, et sina oled keegi, oled inimene, oled isikus, oled mees, oled hingega naine... Oled hingega. Et Sina oled olemas ja sa tead seda.

Kui me varjame ennast, siis varem või hiljem me abikaasa tunneb, et TEMA ON PETTA SAANUD. Et ta ei osanud arvestada SELLEGA! Naised näägutavad, ja keelduvad leppimast, nad ei taha SEDA.... Tunnevad, et neid on petetud Elu Enese poolt.

Inimesi, kes tõeliselt julgevad olla, on veel natuke liiga vähe minu arvates. Seega ma soovitan muutuda. Aga miks? Sest mina ja paljud mu sõbrad tahame näha ehedaid inimesi! sest me tahame tunda lähedust! Me tahame kaasa elada TÕELISELT teisele hingele. Me tahame, et inimesed oleksid vabamad (vale)häbist, mis vaid ehitab müüre me ümber.

Miks ma agiteerin inimesi eneseavamisele?

 Isegi kui on igati põhjendatud filosoofiliselt ja praktiliselt.. mul isiklikult on iga kord pagana raske soovitada teistmoodi käitumist. Ja on raske teistmoodi käituda ka, sest ootamatused tekitavad kriise. Sest muutuja tunneb häbi. Ootuspärane on tallata juba käidud radu. Häbi on sotsiaalne reaktsioon, tavaliselt on ebatavalisest käitumisest just kaaslastel (!!!) häbi. Ja seepärast minu arvates inimesed käituvadki konformselt (jäigalt tavade ja reeglite järgi).  Nad ei taha kogeda piinlikkust ja häbi (reeglite rikkuja tõttu). Seega, kui olen inimene ja nõustaja, ma teadlikult pean soovitama iseolemise julgust ja riski, ja nõudma, et vanu Reegleid Ei tohi järgida. Ma tean, et lähedased on šokis ja üllatunud. Ma ise tunnen juba ette valu ja kriise, mida mu nõuanded põhjustavad. Aga ma tekitangi teadlikult SEDA valu, kuna vanamoodi ei ole hea.

Ma mõtlen, et kui käitun teistmoodi, nt ööklubis tantsides, siis kaaslastel võib hoopis häbi hakata. Mulle üks geimees ütles pool aastat tagasi: "Tiina, sa ei oska tantsida."
Enamasti ehk mitu korda on juhtunud inimesed tulevad mu juurde ja ütlevad: "Ma tõesti naudin, kui ma vaatan sind, kui sa tantsid." Või oleme koos end liigutanud.

Seega ma vähemalt ühe inimese arvates ei oska tantsimise Reegleid täita, aga teistele pakun inimlikku rõõmu.
Ma võin otsustada taluda, et ma teen midagi valesti ehk - rikun Reegleid.

Või kui keegi räägib enda piinlikust elusündmusest, tema eest tuntakse häbi (et ta avalikult rääkis). Ehkki kergendus ja lähedus võib olla samaaegselt, ikkagi inimestel on alguses ärevus ja valehäbi. Meeste seas liigub "tõde", et mees peab olema cool ja enesekindel, mis ei sisalda enda nõrkuste või eksimuste tunnistamist. Mulle see "tõde" küll ei meeldi. Minu arvates kõige suurem turnoff on mees, kes "enesekindlalt" (eks oma tähtuses veendunult) sunnib minu nägemuses elukauget, ebapraktilist ja lapsikut jäika maailmapilti mulle kui minu enda arvates kah üsnagi targale naisele peale. Et kui julgen oma elukogemust ja teisiti arvamist jagada, ta muutub vihaseks, et mina mehe rumalusi ei upita ega imetle. Olen ka sellest fenomenist kirjutanud postituses "tüüpiline mees 20ndates. Pähh."
Kui kohtan ülbust täis noormeest, siis vahel ma võtan väljakutse vastu ja "tõestan" vastase lolluse. See on justkui paraolümpia minu tajudes, võin võita imeltuse, kuid olen ikkagi elus abivajadusega. Ja taoline võitlus õiguse pärast on minu elu aja raiskamine.

Ma tahan suhelda inimesega, kes tunnistab ja adub, et meil kõigil on subjektiivne elukogemus ja maailmataju. Ma tahan suhelda inimesega, kes teab, et tema ei ole maailma targim inimene. Sest kui ta enda arvates ei ole valmis tark, ta järelikult on seni kõigilt palju ja väärikalt õppinud. Ta on tunnistanud oma vigu. Siis on minul mõttekas temalt õppida. Ja tema õpib minult. Sest ma kah olen alandlik ja õpin kogu aeg. Meil on midagi öelda, midagi jagada. Seevastu meelega-kurtidel ja meelega-pimedatel targutajatel pole minu üle muud võimu kui tekitada minus minu siiras haletsus. Ja emainstinkt, teades et need mehed saavad edaspidi naistelt vaid haletsusseksi (ja verinoorte tütarlastega ja ullikestega).

Ja ma mõtlen veel, miks inimesed ei taha siis endaks jääda. Ma ei tea, aga mulle tundub vahel võõrastega suheldes, et vist teemaks on see neediness (vajadus valimatult meeldida). Ütleme, kui võõras mees ka vahel minu juurde tuleb ja tahab tuttavaks saada, siis ta tihti tahab mulle meeldida. Ja tihti mees ei mõtle, kas mina inimesena TEMALE võiksin meeldida ja sobida igas mõttes. Ja ma olen ju suvaline ettejuhtuv mingis ruumipunktis, eks. Vähemasti enne tutvumist ma satun juhuslikult olema kuskil, ja ma kas olen üles löödud või ei ole (kas minu välimus tekitab ja determineerib vajaduse valimatult meeldida mulle??).

Ja see valimatus on mõnes mõttes päris kurb, sest siis ollakse juba alusest peale kaotanud nii iseend kui võimaluse teist tundma õppida. Seega ei saa ei endal ega teisel olla, nagu ta ise tahab olla. Me ei saagi teadlikuks teise eneseteadvuse detailidest.

Ja kuna ei taheta riskida "äkki ma ei meeldi", siis ei saa avaldada ju ka oma soove ja tahtmisi (valimatult peab meeldima), ja teisel poolel pole võimalustki kaaslast rõõmustada oma vabast tahtest. Mul pole võimalsustki teise sügavate unistuste täitumiseks panustada ja rõõmustada koos temaga.

Pealegi siis kui teised ei ava end, seega püüavad mulle valimatult meeldida, et näiteks mina ei saa sobitada nendega kauaaegseid tutvusi. Kui inimene on nii meeleheitel minule meeldimisega, et üldse ei julge kuidagi olla ega endast midagi siiralt rääkida.... Mis on siis minu roll tema elus? Ma ei tea ja ma lähen siis eemale.  Siis on reaalsus see, et  ikkagi ei meeldi kõigile (minule ja minusugustele). Mina ei näe enam mõtet suhelda tihti.

Õigupoolest on inimeste grupp, kes üldse on nõus sellistel enda mitte-paljastamise tingimustel suhtlema, vägagi pisike ja piiratud. Sest eneseavamine ju on jõud, mis paneb teised tundma end ka hästi, vabalt ja lähedaselt ja minu hinnangul on tänapäeval väga suur hulk intelligentseid inimesi, kes lähedust ja iseendaks olemise kogemist oma elus on kogenud ja teadlikult otsivad ka kaaslasi, kes ka tahavad tõeliselt ise olla. Ja siis suurim rõõm on ju jagamise rõõm - aitada vastastikku, aidata kellelgi teisel tema isiklikke unistusi ja püüdlusi saavutada.

Ma mõtlen, et räägitakse enesekindlusest tutvumise kontekstis, aga tegelikult on see vist pigem vaprus julgeda tõeliselt kogeda ja end väljendada teistele. Sest see väljendamine ei pruugi teistele sobida ja kiiresti saab selgeks, kes on "omad" ja kellele too olemise viis põrmugi ei sobi. Kui ebasobivad lahkuvad, siis see on julgus seda lahkumist taluda ja õnnistada - et me ei raiska oma elu inimestega, kellega me viljakat koostööd teha ei saa. Et me ei ahista kedagi, sundides esimest ettejutuvat meiega sobituma.

Kes täidab Reegleid (Reeglid, kuidas saada mehele), leiab omale mänguritest mehed, kellele meeldivadki manipulatiivsed naised. Kõigile meestele ei meeldi golddiggerid. Aga on mehi, kes võtavad väljakutse vastu ja mängivad vastu. Mul on üks selline messoost sõber, kellele meeldib raskesti kättesaadava mängu mängivaid naisi üle mängida. Paljudel meestel on eesmärk suhelda naisega, inimesega, mitte bitchiga. Mitte olendiga, kel on suur issue lähedusega. Paljud mehed ei taha endale naist, kes vajab meest, iga hinna eest, ja jumala eest.... (kardab) olla keegi, kuna äkki mehele ei meeldi. Ma jätan siia välislingi, naiste saamise ekspert Mark Manson kirjutanud minu arvates suurepäraseid näitedialooge, kuidas loobuda "mängimisest".

Nii liikusin juba oma mõtetes elu õnne ja isiksusliku kasvamise teemalt eetika teemadeni. On sügalalt ebaeetiline end väljendamata jätta, kuna siis teine ei tea, millega ta peab edaspidi leppima. Teine ei tea, kelleks tema peab end paratamatult kohandama.

See öeldud, siis ma mõtlen oma suhetele ja üritan leida paralleeele. Kui kõik on "aus", siis minu arvates on lihtne leppida oma kaaslasega, nagu ta on. Ma mõtlen ka ebameeldivusi. Inimestel on hämmastav kohanemisvõime ka asjadega, mis ei ole meeldivad. Aga kui on mingi teadlikkus ja avameelsus, siis ei pea hetkekski end pahasena tundma. Ja pahaseks ma saan üksnes siis kui mõtlen: "no nii ei käituta (minuga)" s.t ilmne soov muuta olukorda, teisi.

Et kui olen selgeks mõelnud, ja ongi selge, mis mul on, siis saan keskenduda ju endale, eneseväljendamisele ja ühistele asjadele, lähedusele ja siiralt rõõmustada.

Muidu kui ollakse kinnised ja illusioonides, vihjete maailmas, siis endal pikas plaanis hakkab ju  väga halb, ja loomulikult püütakse olukorda muuta, teisele tehes "vihjeid", et me suudaksime taluda. Siis naised võivad vihjamisi TEIST mõnitama hakata, ehkki see on avalikumast avalikum ja väga halb kõigile. Ja ikkagi siis inimesed ei tegele eneseavamisega. Ehkki etteheited on kindel hukk, eneseavamine vaid on "risk" kiiresti valu lõpetada ja leida uusi võimalusi olemiseks. Õigemini eneseavamine ja teise eneseavamise lubamine on ainuke mõeldav viis minu praeguses nägemuses, kuidas tänapäeval oma elule esitatavate nõudmisteni jõuda.

Kui abikaasa tuleb postipakist või sõbrad on perekonna poolt ette määratud (nagu ida traditsioonides), siis tõesti tuleb mediteerida ja tuleb kõigega leppida. Õigupoolest ju mediteerimine, leppimise värk on hädavajalik, et sealses kultuuris kohaneda.

ma mõtlen, et meie siin Eestis nt võiksime traditsioone kombineerida - natuke nagu valida ka, kellega koostööd teha (s.t võime natuke lihaleti traditsiooni lubada, et valime mitte esimese ettejuhtuva, vaid sobivama), ja seejärel saab kõigega leppida täiesti mindful-olekus (ei pea vihastama, et on halb toode ja meid on petetud). Ja kui vaja, võime koostöösuhteid muuta, samuti avameelsuse pinnalt, kuna meil on see suurepärane võimalus. Just because we can.

Meie abielud ja paarisuhteid ei ole pelgalt sotsiaalabi. Me võime püüelda õnne poole.

Ma parem olen kvoodinaine kui suhuvõtja-naine!

Kvoodid naiste suuremaks kaasamiseks olevat "halvad". Kuna siis muutuvad naised kvoodi-naisteks, muretsevad nii paljud intelligentsed naised. Ja siis igaüks kõõritavat, kas see Seelik on kvoodi-naine või on tal ka natukegi aru peas. Et nemad nii ei taha end õigustada....
Tundub hirmus? Nojah, sõnastus on tõesti kole. Emotsioon on piinav. Aga mina ütlen siis, et alternatiivid on veel hullemad. Vähemalt minu jaoks. Ma usun, et leian poolehoidjaid.

Aga minu isiklik kogemus hetkeolukorrast on tõesti veel piinavam. Olen täheldanud, et kõrgetel kohtadel naised on suure osa inimeste silmis munadega naised, trügija-naised ja suhuvõtja-naised. Nad pole päris-naised. Kui naine on juhi isiklik abililine (ehk juhtpositsioonil number 2), kolleegid ja koostööpartnerid kõõritavad ja juurdlevad: Häbilugu, hargitas jalgu, sai kõrgemale. Otsitakse sekretäri, töötajad juba pinevil: tea, kas uus (tibi või eit!) annab kätte või ei. Vallandamise põhjuseid on mõne ettevõtte kollektiivi silmis kaks: 1)andis kätte ja boss tüdines temast 2) ei andnud kätte






Minu isiklik emotsioon on jälkus. Korduvalt.

Olukord: koostööpartneriga kohtumine, vastas on naine... ja kliendil on paratamatult kahtlus, kas teda hanitatakase ("kammoon, me tahame OTSUSTAJAGA läbi rääkida!"). Olen korduvalt kuulnud lahendist, et (näiteks Läti) ettevõtetega äritsedes palkab Eesti naisjuht mees-läbirääkija. Sest muidu ei tule ärist miskit ja kõik. Eraettevõtja aga taotleb kasumit. Seega teeme geniaalse ja odava lahenduse: palun: Teiega kõnõleb Keegi Mees.

Naise stereotüüp meil lihtsalt on vist kultuuri ja traditsioonide tõttu. Kunagi olid sunnitud olud sellised vist. Kuuldavasti Nõukogude ajal kehtinud kohustuslik pension vanuse kukkudes jättis täies elujõus keskealised naised koju. Uskudes anekdoote, nende tegevuseks oli vastiku ämmana noorte elu põrguks teha; ja väimehe "kohus" oli naise ema mõrva kaaludes otsida olukorrast väljapääsu.... Aga kas panete tähele pannud? Ämma-anekdoote viimasel ajal enam eriti ei ole, need ei tundu enam naljakad. Ma arvan, et põhjus on selles, et naised võivad (ja on kohustatud, kuna pensioniiga tõsteti) kauem töötama. (Mõned konservatiivid ütlevad, et sunniviisiline kojujäämine ongi hää...vanemate naiste kohus ühiskonas olgu noortele tasuta lapsehoidmisteenust pakkuda.... aga see on juba veidike teine teema)

Hetkel on minu kogemuse järgi meie Eesti ühiskonnas kõnetav ja naljakas Jan Uuspõllu legendaarne kohtumine naisega, kes istus oma ilusas autos ja põlgas Luuser-Vaene-Rahatamees-Jani. Teate ju küll? Naine teatas pahaselt: Kas sa tead ka, mitu kilomeetrit mu**i ma olen pidanud imema, et seda autot saada?

Kui naine on juht, siis peab tal olema mees-läbirääkija (et edukat äri teha), või kui ta on assistent, siis... teadagi. Mainekujundus on tehtud sinu eest. Sa võid vaid end õigutada, aga keegi sisimas ikka ei usu... Trügiv tundetu emane, kes trügib üle laipade ja sellest hoolimata peab meestele pugema, et nende liigasse pääseda. Et pääseda Edukate Meeste Klubisse.

Minu arvates on paraegu reaalsus kohutavalt kurb. Naistesse suhtutakse eelarvamusega, pole miskit parata. Just vanad naised halvustavad, on minu kogemus. Mina eelistan iga kell olla kvoodi-naine kui suhuvõtja-naine. Kui olen kvoodi-naine, pean end tõestama intellektuaalselt ja pädevusega, kuna ettevõtjad tahavad kasumit. Niisama ullikesi ei ole ju mõtet palgata.

Mündil veel üks räpane külg. Edukad mehed tahavad oma isiklike naiste mainet kaitsta. Nii nad sunnivad naised kodudesse vangi. Et mehe mainele ei si*taks. Et maine oleks laitmatu.

Aga hei! Tarkade edukate meeste naised, õed ja tütred võiksid ju saada meie uues ühiskonnas  parema maine?!

Eduka mehe kõrgel positsioonil naist koheldaks kvootide tõttu väärikalt, kuna pole litsakuse kahtlust, kui töötab edukas ettevõttes meestega (pole pelgalt ülemuse voodikaaslane). Ma isiklikult olen kohanud mitut naist, kelle kõrgel positsioonil töötav mees palub (ja survestab!) naisel "koju jääda", et pere mainekujundus poleks ohus. Anekdootide kangelanna on sekretär, ülemuse armuke. Miks peab asjaajaja õigustama igal sammu, et eiei, ma pole "selline". Selline(!?) naine!

Kui on kvoot, pole midagi parata. Tuleb võtta naine. Ja tark naine. Sest me tahame olla edukad. Kvoodi naised on väärikad naised, nad pole trügija-naised ja pole suhuvõtja-naised. Kvoodi-naised käivad meestega õlg-õla kõrval, sest nad on valituks osutunud kvoodi-naised. Neid peetakse asja pärast, kuna nad on pädevad. Sest muidu võetake teine kvoodinaine. Äri tahab olla edukas. Või mitte?! Me tahame edukat äri.

Mina tahan olla kvoodi-naine. Päeval ja ööl.

Kui mul on ilus auto, ma ei taha olla mõtteaine, millise rikka mehe naine ma olen. Ma tahan tõeliselt olla edukas ja pädev ja ettevõttele kasulik kvoodinaine.

Ma hajutan kõik kahtlused, kuna mina olengi kvoodinaine.

Ma pole selline naine, ma olen kvoodiga naine.


PS. Käisin Eestimaa VI Naiskongressil http://www.naisliit.ee/failid/kutse_070314.pdf
Korraldajad olid: Eesti Naisliit,Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon, Eesti Juristide Liit, Eesti Naisjuristide Liit, Eesti Naiste Ümarlaud, Eesti Naistoimetajad, Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus, Eesti Politsei Naisühendus, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku büroo, Zonta Rahvusvaheline Klubi

Vastu võetud manifest on leitav siit: http://www.postimees.ee/2722084/naiste-kongressi-manifest-nouab-valitsuses-soolist-tasakaalu

Annan enesele maksimaalselt kõrge hinnangu. Sest ma olen osavaim.

Minu arvates on eestlaste seas enesehinnangu mõiste äärmiselt mitmeti mõistetud. Ma tahan õhku visata paar tõsist mõtlemise kohta ja ettepaneku, et mõiste "enesehinnang" tuleks me mõistete süsteemis üle vaadata.

Esiteks, kui inimsed räägivad enesehinnangust, siis nad tavaliselt viitavad enda sooritusvõimele. Kõrge enesehinnang viitab sisekõnele "ma saan sellega hakkama" ja "ma teen selle hästi ära". Psühholoogiliselt terveks peetakse justkui inimest, kes usub, et ta suudab ei-tea-mida ära teha. Aga no kuulge! Enamasti pole see ju tõsi!

Aga jah, mis siis, kui inimese sooritus ei ole hea? Kui lasteaialaps teeb joonisuse, siis selle kunstiline väärtus ühiskonna arvates on ümmargune null. Just hiljuti oli meedias juhtum kuulsast ja kallist maalist, mis osutus võlsinguks. Selle asemel, et väidetava autori nimi maha kriipsutada, tahetakse maal hävitada. Aga äkki mõnele meeldib? Näiteks maali omanikule, kes maksis suure summa raha. Aga keegi ilmselgelt otsustab nii, et see maal on kräpp.
(ok, saan aru, et siin keegi kardab suure kunstniku nime määrimise pärast)

Minu sooritus suure kirjanikuna võib olla kräpp (see moodne sõna!). Aga ometi mul on oma blogikene. Ja mul on lugejad, kes mulle kaasa elavad, ja mõtlevad. On tunnistajateks.

Minu enesehinnang on, et ma olen diletant, amatöör, asjaarmastaja... Las ma teen, kui see mulle rõõmu pakub. Ja ma kirjutan, kuna see rikastab mu emotsionaalset elu. Ja - kui tahan olla pedagoogiline - eks sel ole ka hariduslik eesmärk mulle endale. Või siis missoon, jagada targutamise läbi infokillukesi oma jüngritele (ehk kuulajaskonnale).

Ma õpin ja arenen ja tegutsen, kuna mul on eneseaustus või eneseväärikus. Ma hoolitsen enda vajaduste eest. Ma hoolitsen ka enda emotsionaalsete vajaduste eest.

Ma olen kohtunud mõne emaga, kes sisuliselt keelduvad oma väikelapsega rääkimast, kuna "nendega ei anna intelligentset vestlust arendada veel ju". Jah, ma mõistan. Lapsed ongi lollakad. Kui võrrelda neid täiskasvanud haritud koolitatud mõtlemsvõimega ja peene väljapeetud sõnavara ja kommetelt lihvitud kodanikega.

Niisiis, laps kes mõtleb, et enamik täiskasvanuid on temast informeeritumad, on adekvaatse enesehinnanguga.

Eneseväärikus tähendab, et ma austan enda vajadusi ja hoolitsen enda eest. Otsin võimalusi, et enda vajadusi rahuldada, tegutsen, uurin maailma, olen uudishimulik ja õpin. Saan kogemusi, avastan uusi põnevaid asju ning saan oma kogemusi jagada. Ja kuulan teisi põnevusega.

Kui ma kardan, et ma väga hästi eksamil ei esine, küllap on mul õigus. Ma ju tean, palju ma õppisin. Küllap ma tean ka eksamineerijate veidrusi ja vimkasid.

Lapsevanemad, kes iga asja peale "sa saad sellega hakkama" ja "sul tuli hästi välja" ütlevad, kultiveerivad mingit imelikku keelelist veidrust. Ei mina seda mõista! Neil sõnadel pole reaalsusega mingit pistmist. Kes tahaks oksonil osta algkooliõpilase joonistust pingviinist? Samuti on "katkise plaadi peal" lapsevanemad, kes alatasa ütlevad "pinguta rohkem" ja "see küll midagi väärt ei ole". Kui palju siis peab pingutama, kui olen niigi katkemise äärel? Ja kas on vajalik kõik rahasse ümber panna?

Me ütleme tühje sõnu.

Uuringute järgi USA lapsed arvavad, et nad on matemaatikas osavad. Objektiivsete testide järgi skoorivad nad ühed nõrgemad tulemused. Nende vanemad on neile valetanud.

Enesehinnang on imelik mõiste. Kui keegi ütleb, et ta ilmselt sooritab halvasti, ma usun teda. Sest ilmselt on see tõsi. Kui ta pole just meister.
:)
Aga seniks piisavalt eneseväärikust, et õppida-õppida-uurida oma eluteel maailma ja küsida igasuguseid küsimusi. Teha katsetusi ja koostööd.

Tänud tähelepanu eest.

Me pole masinad, kellele on antud kvaliteedihinnang tootmisvõime järgi. Me oleme elusad olendid.

Minasõnum ON parim! Iga lapski näeb nii ilmselget fakti!

Hei kuumad fännid, kes ootavad põnevaid sõnumeid! Lubage esitleda - see ON ülimalt efektiivne ja mõjus õppevahend minasõnumi temaatikast! Ühtlasi paari sõnaga ka demagoofiast! Sest see on nii! Fakt.
:D
(Piinlik fakt)

Niisiis!  (aitab naljast :P)
Draamatekst  minasõnumi mittekasutamisest ja tagajärgedest on siin (ma ise autor, 2011.a) http://eluteooriad.blogspot.com/2011/09/vaidluste-sonumid-intelligentsetele.html

Ma kirjutan lubatud kokkuvõtte TÜs toimunud seminaridest, mille käigus õppisime efektiivsete ja emotsionaalselt mõjusate sõnumite koostamise põhimõtteid. Tegime rollimängudega olulised näited läbi (eriti suur osakaal rollimängul oli Marguse rühmades). Mu sõnumi põhimõte oli üldjoontes vaid tõdemuses, et nii teiste kui iseendaga suhtlemisel tuleks vältida kategoorilist kõneviisi ehk „on“ kasutamist, kuna kategooriliste tõdede väljastamine (ikka teaduslike!) uuringute järgi tekitab inimestes stressi ja mõjub nende mõtlemist halvavalt. Kas ikka ON? ON? Isegi teaduskeeles kasutatakse ettevaatlikult: „Hüpotees sai (justkui, meie tagasihoidlike andmete põhjal) kinnitust...“ Inimest, kes väljastab mõttetuid lauseid a´la: taevas on sinine, taevas on roheline, taevas on ilus... tajutakse (ikka mingite uuringute järgi) kas nähtamatuna (probleem paarisuhetes) või ärritavana ja väheusutavana (justkui katkine arvuti, kellel on veateade). Sama probleem on käskude jagamisega. „(Palun) vii prügi välja“ või "Palun korja mänguasjad kokku" :P Minu arvates on vaimustav teada, et teadlik spetsialist võib ennustada paarisuhte püsimist või lagunemist 94 % täpsusega, olles jälginud suhtlust vaid mõned minutid (autor John Gottman).

Rääkisime, et eneseteadvusega olend mõtleb siis tihti, et „mis õigusega“ mind käsutatakse vms, ja isegi kui ta ei mõtle teadlikult, võib ta tajuda automaatselt stressi ja vastumeelsust. Mina isiklikult usun, olles enda mõtlemist uurinud, et vastumeelsuse juured minu puhul on segases sõnumis. Mina jään mõtlema, et miks ja milleks ning kas ikka on vaja ja kas tõesti kohe....jne. Parem on (uuringud soovitavad!) öelda soojade suhete nimel: „Mina tahan, et...“. Selline enda eest kõnelemine aitab luua kontakti oma tunnetega ja mis parim – aitab arendada eneseteadvust ka teistel inimestel (loomulikult uuringute järgi). Eneseteadvus on paljude inimeste jaoks hoomamatu, aga mul on hea ja vabastav teada, et õnneks saab eneseteadvust arendada formaalse koolihariduse omandamisega ja elukestva teadliku õppimisega. On korduvalt veenvate uuringutega näidatud, et haridusel on meie mõtlemisele, mälu, emotsioonide ja käitumise juhtimise võimele oluline mõju. Sellist head ja efektiivset sõnumit nimetatakse minakeeleks, minasõnumiks või enesekehtestamiseks.

Mis õigusega minuga targutatakse? Sõna „on“ on mõjus demagoogiavõte, mis tekitab võimsaid emotsioone. :D Aga kel jäi midagi arusaamatuks... ma ei taha, et kurvastaksite, et kohe seminaris kõigele pihta ei saanud. Ma vähemalt üritan selles kirjas arusaamatud kohad puust ja punaselt näidete varal selgeks teha.... Ma loodan, et nutikamad oskavad selle näite toel näha, kuidas erinev keelekasutus tekitab tugevaid emotsioone ja kehalisi aistinguid, see kas motiveerib või demotiveerib. Seminaride lõpus tegin teadmiste kontrolli, mille teksti ma ka analüüsisin. Instruktsioon seminari lõpus oli: „Ma tahan tagisisidet“. Nii et ma ei andnud spetsiaalset käsku, et vot, nüüd te PEATE õpitut rakendama. Ometi on kontekst selge: tagasisidet loen mina ja mina saan sellest endale tagasisidet. Nutikamad aimasid, et nad võivad mind mõjutada ja eriti nutikad taipasid, et nad võivad endale reklaami teha, kirjutades lehele ka enda nime (mis loomulikult jäi mulle ka meelde, kui oli eriti efektiivne sõnum). Reedestes rühmades ma küsisin tagasisidet kaks korda. Vastuste autor võis jääda anonüümseks, kuid vastuste lehed olid omavahel lingitud. Teise tagasiside instruktsioon sisaldas rõhutust, et see on minu motiveerimiseks ja endale reklaami tegemiseks, et ma tahaks teid tööle palgata. Aga kõigest kohe edaspidi...., mis algab nüüd!

Hei hästi motiveeritud tudengid!

Mul on väga hea meel, et nädal on läbi ning saan arvuti taga istuda. Ma lubasin kirjutada kokkuvõtte koos lisaselgitustega ja kergendatult ma tõden nüüd, et leidsin selleks siiski ka aega. Paljud teist väljendasid mitmel viisil isiklikku vaimustust teema vastu ning innustasid mind edukalt teema üle lähemalt mõtlema. Ma tahaksin vastata küsimustele ja sain teie sõnumite analüüsiga (tagasiside keelekasutuse analüüs) ka lõpuks valmis. Kes motiveeritud ei ole, ma ennustan, ka nemad peaksid saama siiski sellest kirjast väga kasulikku infot. Ma ei kirjuta liialt keeruliselt, ma luban. Ja pealegi – te elasite seminari üle. :D

Mul on soe tunne, et mõned edumeelsemad teist tahavad endale võtta suurima väljakutse – suhtlus inimestega. Arvutid, isegi kõige võimsamad neist, on minu arvates suhteliselt väike väljakutse. Mind paeluvad suurimad väljakutsed, programmeerimisega tegelenud ma ei ole juba mõnda aega (milline kergendus!), selle asemel huvitun nüüd inimese ajust, mälust, mõtlemisest, emotsioonidest... ja uurin ka praktikas, kuidas inimese sees toimuvaid protsesse on võimalik mõjutada. Mul on ülimalt hea tunne, kui minu isiklikku vaimustust jagatakse. :D

Mul on hea meel, et Margus, mu vana ja kartmatu sõber, usaldas mulle suure väljakutse. Ma olen uhke, et Margus kaasa tegi ning meie ühine suhtlus osutus suurepäraseks õppematerjaliks, mis mõnedes tekitas küll mõnes tudengis segadust (ja emotsioone), kuid mõnede jaoks oli nende sõnul silmiavav kogemus. :) Muidugi aitäh Mirjamile, kes oma rühmades vedas praktikumi osa täiesti üksinda. Aitäh Kristale, kes mu noore kolleegina nõustus tudengeid praktikumi osas juhendama. Aitäh innustunud tudengitele, kes tulid rohkete küsimustega ning aitäh neile, kes ärritusest hoolimata suutsid rahulikuks jääda ja mitte karjuma hakata.

Niisiis – praktikumide sisuks oli sõnum, et suhtlemine kui protsess ja õige keelekasutus ON inimeste puhul üüratult oluline.

Ma arvan, et leian teie tausta teades sobiva metafoori kirjeldamaks ajuteaduses kehtivat seaduspära arvutite analoogiat kasutades:

Kui kasutada vale sõnastust või tooni, ajus toimuvad protsessid ei kulge eesmärgipäraselt. Inimaju on justkui tohutu võimas kompuuter, mis koosneb mitmest kihist. Kihid on omavahel ühendatud. Info töötlemiseks kulub inimajul ülimalt vähe aega: näiteks me suudame ülikiiresti ja vigadeta otsustada, kas pildil on auto. Arvutitel kulub selleks aega kaua ning vigade protsent on suur. Mõningatel juhtudel on masinad õpetatud tohutute andmekogumite abiga niimoodi välja, et nad suudaksid tuvastada inimesest kiiremini, näiteks vähirakke. Aga masinõppest oskab rääkida ka Margus, sest ma tean seda kindlalt. :)

Närvirakk üksi töötab ka umbes nagu kompuuter – tal on võimalik vaid kaks olekut – signaal on olemas või signaali ei ole. Võib tähistada küll, et on olemas 1 ja 0. Nagu arvutil.

Miks on inimese aju nii võimas? Võimas aju aitab meil keerukate ülesannetega hakkama saada.

Kuidas saab inimse aju otsustada nii kiiresti, kuigi temas on tohutult protsesse? - sest inimesel on emotsioonid.

Emotsioonid on loodud infotöötluse kiirendamiseks.
Miks on meil eneseteadvus? - Eneseteadvus on loodud paremaks info haldamiseks ja eesmärgipäraseks käitumiseks.

Mis on intelligentsus? - Intelligentsus on võime infot töödelda KIIRESTI ja VIGADETA.

Me rääkisime seminaris meie inimestega suhtlemise keelekasutusest, keele kasutamine võib meid teha AUTOMAATSELT ärevaks. Keelekasutus võib meie sees luua AUTOMAATSELT vaba ja motiveeritud tunde. Keelekasutus võib meie aju töö AUTOMAATSELT halvata. Keelekasutus võib meie aju tööd AUTOMAATSELT muuta loominguliseks ja leidma probleemidele uudseid ja efektiivseid lahendusi. AUTOMAATSELT all mina mõtlen teadvuse väliselt, Sinu teadliku tahte väliseid protsesse. Väga jämedalt võttes – ärevusega tegeleb sümpaatiline närvisüsteem; innustuse ja rahuliku loogilise mõtlemisega parasümpaatiline närvisüsteem.

Mõnes seminarirühmas ei uskunud mitte keegi, et suhtlemiseta võib üks inimene hakkama saada. Mõnes seminarirühmas mööndi, et autistid võivad internetist leida valmis toodetud sõnumeid ja neid oma tegevuses ära kasutada (kui nad neid mõistavad mingil tasemel). Aga infot ise teistele inimestele nad tootma ei pea. Ma isiklikult kahtlen, kas ilma kasvõi kaudse kommunikatsioonita on teistel inimestel võimalik autistide vajadusi rahuldada. Ma usun, et mingil viisil väljendavad ka erivajadustega inimesed oma täitmata vajadusi. Mõnede uuringute järgi võib rahuldamata vajadus ilmneda agressiivsuses või depressioonis, või... (ilmselt oskad ise näiteid tuua...)

Milline on efektiivne kommunikatsioon? Efektiivne teistele inimestele arusaadav sõnum on peaaegu alati mina-keskne. See tähendab, et info päritolu ja usaldusväärsus on arusaadav, mistõttu teised inimesed saavad infot efektiivselt enda jaoks ära kasutada. Kui inimene väljendab sõnumeid viisil, et ta ise ei ole teadlik, kust tema info pärineb, siis inimest tajutakse teiste inimeste poolt kui katkist arvutit, mis väljastab mõttetuid andmebaite. Seda tajutakse emotsionaalselt häirivalt. Inimese automaatne töötlus „toodab“ vastiku emotsiooni.

Emotsionaalne seisund inimesel määrab aga selle, kuidas ta on võimeline mõtlema ja tegutsema. :) Lisaks arvavad mõned humanistid, et inimese heaolu on väärtus omaette ning õnn on parem kui kannatus. :P

Miks on tudengil suhtlemise oskust vaja?

Eesmärke on mitmeid. (kas ikka on nii, kas sa mõtled ise või tahad võtta vastu mu käsu, et õpi ära?)

1.Et olla rahuldustpakkuvates suhetes, mis teevad tunde nii heaks, et kõik ajuprotsessid kulgevad tõrgeteta.

2. Tõrgeteta info edastamine (kas kedagi üllatab? :P)

3. Saavutada koostöös eesmärk hankida süüa, peavari jne (käia mammutijahil? :P)

jne

Mind kurvastab, et efektiivse sõnumi koostamisega said hakkama üllatuslikult vähem tudengeid, kui Margus ennustas. Mina ei üllatunud halbade tulemuste üle, mina olin meeldivalt üllatunud, et Marguse rühmades umbes 3 tudengit sai edukalt efektiivse, selge ja lugejat motiveeriva sõnumiga hakkama. Uuringute järgi tehnoloogiavaldkonna tudengid on (muidugi olenevalt sisseastumiskatsete normist) keskmiselt vähem võimekad efektiivsete arusaadavate sõnumite koostamisel.

Minu ja Marguse seminaris olevad subjektid väljastasid mulle kontrolltestis (ehk tagasisides) mulle lugemiseks ja analüüsimiseks selliseid sõnumeid ehk „fakte“, nagu....

Seletused olid pigem arusaadavad. Sisu kui selline jäi arusaamatuks. Nägite Margusega välja nagu vana abielupaar. Teemad olid paljutõotavad. Margusest oli palju abi, ta aitas Teie laused paremini lahti mõtestada. Näited ei olnud väga hästi valitud. Tuleb välja, et paari lause vahetamise taga on peidus palju rohkem mõtteid ja tundeid, kui välja paistab. Raiskasid 1h minu elust. Tänases seminaris oli tore see, et kõneldi ka psühholoogiast. Liiga palju näiteid oli alguses. Jutt on liiga teoreetiline ning kõlab pigem poliitilise kampaaniana. Kohati läks liiga filosoofiliseks. Jättis külmaks/tuimaks. Kahekõnet oli kohati huvitav jälgida ja näha, kuidas erinevad tagasisided ja vastused mõjutavad inimesi. Vahepeal läks natuke segaseks. Kõik arvamused on ju tegelt õiged või siis parandatavad. Jutt ei olnud kaasahaarav ning kohati ka arusaadav. Jätkuvalt pole eriti sisukad need seminarid. Oluliselt uut infot ei tulnud, sest olen iseseisvalt palju uurinud psühholoogia kohta. Lisaks polnud ka kogu mina-sõnimi teema veenev. Võiks käituda enesekindlamalt. Mõjuv esinemine oli. Tiina on täielik läbikukkumine. Täiskasvanud inimesed oskavad suhelda. Kui lapsele anda vaba voli, kas ta õpib või mitte, siis ta ei käiks koolis ja ei õpi. Emotsioon on hea vähemalt. Käsutamine pole hea. Päris keeruline oli jälgida. Teema ette kandmine oli arusaadav ja seda oli lihtne jälgida.

Aga vaadake palun parem ise lõiku iseenda teksti näidistest, mida te väljastate paberile! Kas pole mitte mõttetu segapuder vigastest „faktidest“!!! Kas te kõik olete vigased masinad, kes väljastavad suvalisi lauseid?! Kus on tõde? KUS??

Te olete punt noori halvasti programmeeritud ja väheinformeeritud kompuutrid, kes ei taju OBJEKTIIVSEID FAKTE!!! Mis see kõik siis oli? Mu analüüs näitas, et SAMA seminari kohta oli vastandlikke „fakte“. Kas te ei suuda hoomata, et TEISED TAJUVAD OLUKORDA TEISITI??? „Faktide“ väljastamine paneb mind kurvastama, kuna see on ilmne märk eneseteadvuse puudumisest. Ja mida kindamalt ja jäigemalt te seda teete, seda suurem ON teie isiklik läbikukkumine inimesena! Te olete vigane masin, kes ei jõua teistega kokkuleppele. Masin, mis ei kompileeru. Masin, mis ei suuda end võrku ühendada. Fuih! Noh, kas nõustute mu lausega? 

Kas tunnete enda kõhus pinget?

Kas tunnete end innustatuna?

Miks?

Millise sõnumi keelekasutus mõjutas?
Ping?

Arvamusi oli palju, nädalas oli 8 seminari (fakt!), igas seminaris oli paras ports inimesi. Esmaspäevases Mirjami rühmas tagasisidet ei küsinud, reedel palusin mõlemas rühmas 2 korda järjest arvamusi kirjutada. Ma küsisin esinemise lõpus: „Ma tahan tagasisidet endale:“ peale arvamuse kirjutamist oli instruktsioon midagi sellist: „Ma tahan endale motiveerivat tagasidet nii, et ma tahaksin enda käitumist muuta ja ühtlasi tahaksin Teid endale tööle palgata. Te tegelete ka enda mainekujundusega.“

Marguse seminarides oli tudengite hulk, kes suutis koostada selge enda muljeid ja emotsiooni kajastava sõnumi, keskmiselt 3, ning muljetavaldav hulk isikuid sai hakkama enda mõtte- ja mäluprotsesside kirjeldamisega (sest ma tegin analüüsi). Mirjami rühmas kolmapäeval ja neljapäeval oli tudengite hulk, kes sellega praktikumi lõpuks hakkama sai, ümmargune null. See kurvastas mind väga, kuna mul oli tunne, et Mirjami praktikumi osas te vist ei teinud mitte midagi ega saanud hästi aru, miks te seal olete??? Kas Mirjam oli ebaveenev või teie olite laisad? Reedel toimunud seminari Mirjami rühmas osutus, et suurem osa tudengeid soovis proovida koostada lause, mis kajastaks isiku subjektiivset arvamust või muljet. Kusjuures täiendav ülesanne – motiveerige mind teadlikult – ei muutnud efektiivsete sõnumite hulka. Ma lootsingi suuremat õpimomenti tekitada, kuna püüdsin luua emotsionaalselt häiriva õhkkonna (kuna eelmised Mirjami rühmad tundusid olevat halva õpiefektiga). Minu motiveerimise asemel üritati abitult väljendada, et mina olen isiklikult süüdi faktis, et tudeng ei suuda oma emotsiooni reguleerida või ei suutnud viisakalt varem ära minna ja jäi minu pärast bussist maha. (Mul on tema pärast tõesti piinlik). Mul oli ka hale meel lugeda süüdistusi ja kui ma ei oskaks oma emotsiooni ja mõtteid reguleerida, ilmselt hakkaksin ka karjuma.

Kas teie tahaksite mind tööle võtta, kui ma ei suuda õigel ajal bussi peale minna?

Ma usun, et tudeng tõesti jäi bussist maha (ma usun seda fakti), kuna ta mõjus mulle veenvalt. Kui see oli peen nali, siis nüüd teate, et ma ei taju seda kui peent nalja. Küllap tunnete nüüd mind paremini ja oskate enda sõnumeid paremini koostada ;)

Oskate paremini ja teadlikumalt enda tulevasi tekste ja kõnet koostada. Te oskate. Tõepoolest! Te olete rohkem mindful. Te olete rohkem teadvelolekus, ärksameelsed.

Minu südant soojendas ja meelitas kõige rohkem üks naljahammas esmaspäevases rühmas, kes üritas demonstreerida, et ta on minu soovitatud naistega suhtlemise lektüüri lugenud ja üritas mind oma kavala sõnumiga ära sebida. :P :D Kirjutas oma nime ka peale ja puha... hmmm... (see nimi jäi mul ka kergesti meelde, kuna mul tekkis emotsioon).

Ma tahaks nüüd asja kokku võtta, kuna kell on hiline. Minu sõnum oli loodetavasti selline, et arukas inimene arvestab sõnumi koostamisel sõnumi vastuvõtjaga ning teeb seda osavalt. Arukas eneseteadvusega inimene definitsiooni järgi:

1) suudab iseenda emotsioone ja mõtteid teadvustada

2) suudab enda emotsioone ja mõtteid muuta

3) inimene tajub oma keskkonda ja oskab seda sihipäraselt muuta

4) inimene mõistab teisi inimesi ning mõistab, kuidas tema tegevus mõjutab teisi

5) inimene oskab enda ja teiste käitumist juhtida

:)

Naistele meeldivad eneseteadvusega mehed, ja mehi erutab (lisaks värskele naise korpusele) ka mõtlemisvõimeline ja emotsioonidega eneseteadlik inimene. Fakt. :P

Ma tahan, et seminar jääks teie emotsionaalsesse mällu ning edaspidi selle kogemuse mõjul läbi elu paneksite tähele, kuidas meie suhtlemise stiil ja toon mõjutab teisi inimesi. Ma tahan, et te paneksite tähele teksti, mis teil niinimetatud loomulikus olekus „torust tuleb“. :)

Ma tahan huvilistele hea meelega lisaks materjali anda, kuid üldise kõigile mõeldud kirja kirjutamiseks olen hetkel vähe motiveeritud. Ma tajun, et võib-olla on asi selles, et (väike) osa tudengeid teatas, et psühholoogia ja suhtlemine ja suhted on totaalselt mõttetu värk. :P

Raamat, millest minasõnumi näited maha lugesin (mõned juba kirjutasid üles ka): „Psühholoogia. Poliitika. Võitlus. Kuidas võita avalikus väitluses?“ autor Anatoly M. Zimichev (konsulteeris väidetavalt ka Obama valimisvõitlust).

Naiste sebimise ekspert nohikutele: David DeAngelo (Mulle meeldib ta õpetus väga. Ma soovin, et kõik mu vestluskaaslased oskaksid sedasi käituda, küll siis oleks mul hää...)

Paarisuhte teadlane: John Gottman (juutuubis on ka näited) Gottman on uurinud laboris intiimpartnerite suhtlemisstiili juba 40 aastat, keskendub nii armumise tunde säilitamisele kui ka ülesannete sooritamise edukusele. Tema võrrand on hämmastavalt täpse ennustusväärtusega.

Mõnedes seminarides oli ka juttu, kuidas tunda ära hea inimkäitumise konsultant (ehk psühholoog), kes inimestega toime tulemise kohta võiks head nõu anda. Leidsin minu hinnangul netist päris hea koha lugemiseks, mida soovitan: http://askdrrobert.dr-robert.com/goodtherapist.html. Ma tahan veelkord meelde tuletada ja südamele panna, et Eestis on psühholoogi ametinimetus reguleerimata, mistõttu töötab sellel alal igasuguse tausta ja teadmiste ja eetiliste tõekspidamistega inimesi. On teadusliku tõe otsijaid, on ajaloolise tõe praktiseerijaid, on isehakanud tõdede pealesurujaid. Psühholoogiks hakkamine võib ajendatud olla võimujanust, võib olla soov midagi tõeliselt kasulikku ära teha (2 peamist põhjust uuringute järgi).

Lõpuks ma tahan väga öelda ka seda, et teget kogu matemaatika ja statistika on loodud, et keerulisi protsesse mudeldada. Faktoranalüüs, korrelatsioon.... isegi keskmise arvutamine... Psühholoogid on loonud nutikaid meetodeid, et ennustada inimkäitumist ja mõjutada tulevikku. Psühholoogia uurimisvaldkond (kõik, kellel on süsinikust kompuuter ehk närvisüsteem) on keerukam, palju keerukam kui räniühenditest koosnevad arvutid. :) Ja keerukam kui füüsika, kus me saame muuta ka inimesed punktmassideks. Aga füüsika on ka äge (minu arvates)! Elan Higgsile kaasa hetkel.

Ma üritan tuvastada viiruseid inimese mõtlemisprotsessides, ja need kõrvaldada, nii et mõtlemisprotsessid ja emotsioonid toimiksid jälle efektiivselt ja miks mitte – ka nauditavalt.

Mulle meeldib isegi vabal ajal psühholoogia ja aju teemadel mõelda, tegelen ka juba aastaid näitlemisega (Tartu Üliõpilasteater, Emajõe Suveteater) ning kirjutan suure naudinguga igasuguseid veidraid tekste, proovin inimesi loogiliselt (ja emotsionaalselt) mõtlema panna. Juba aastaid olen Marguse (ja veel mõne inimsega) pidanud mulle väga nauditavalt ja innustavalt ägedat blogi, mis rõõmustab, kurvastav ja ärritab arutlevate, emotsionaalsete ja provotseerivate sõnumitega meie ustavaid ja uusi fänne.

Võib-olla tekkis Sul isu vaadata Steve Jobsi esinemisi ja oskate vajadusel samuti koostada nii mõjukaid kõnesid kui tema (ilma selle soovita ei võetavat mõnesse kohta töölegi), ning veelkord – „I Have a Dream,“ Martin Luther King.

Parimat!
Tiina
(ja Tiina tõeliselt innustav abiline)

PS Mis puudutab assistenti, siis maagia hakkab tööle vaid siis, kui kommunikatsioon on erakordselt efektiivne ja innustav (nii näitavad mainekad uuringud).

Mina oma assistenti ei ähvarda (osa tudengeid soovitas ähvardada, et ta tahaks paremini tööd teha). Fakt. :) ...ja fakt!
.
















(vabandust väga, aga tänan tähelepanu eest... hiilides vaikselt minema. ja nüüd olen ma jälle nähtamatu)




EDIT: Minult küsiti, kas minasõnum on tõesti nii hää ja lahendab kõik probleemid. Vastus on ei. Loe mu varasemat sõnavõttu http://eluteooriad.blogspot.com/2012/11/kes-sa-mulle-oled-labiraakija.html

Suhtlemisoskuse ABC ei ole piisav, lahendamaks eksistentsiaalseid ja olmeprobleeme, ega ka raskeid suhteprobleeme. Samuti on suhtejutuga aja täitmine sisutühi elu elamise viis.

Loe lisaks arutlevat mõttekäiku näiteks http://www.psychologytoday.com/blog/cui-bono/201211/are-i-statements-better-you-statements

ABC on vajalik. Aga tähestiku valdamine pole piisav, et töö eest palka saada. :) Kui ABC-d ei valda, võib kaasa tunda, ABC teadlik eiramine aga on vägivald. Loe väikest näidisdialoogi (ise koostasin mõjuka stseeni) http://eluteooriad.blogspot.com/2011/05/aitah-mu-vanad-sobrad.html

Tühja rääkimise ja mõttetu hädaldamise-kaeblemise eest palka ei maksta!
Suu las parem kiidab kedagi või seisku jõude! Pikem filosofeerimine -  http://eluteooriad.blogspot.com/2013/09/on-raakimine-hea-voi-halb-sorry-naised.html
Minu enda elust üks mu enda emotsioon - http://eluteooriad.blogspot.com/2013/05/hadaldav-elustiil-teeb-tuju-sks.html

Samuti - vahel üliraskete suhteprobleemide korral, kui inimene hakkab tasahilju ennast väljendama (ma tahan, ma tunnen, ma soovin)... võib vastuseks tulla suur tüli ja röögatus: "Sinu tahtmised ei loe siin majas midagi!" Noh, siis on asjade seis selge ning kui orjaseisusest ei ole võimalik põgeneda.... tuleb hoida madalat pofiili, nagu öeldakse.
Siis oleks vist "Maul halten und weiter dienen" kohane väljandus, mida suhetega toimetulemisel meeles pidada. Minasõnumi vormi saab kasutada vägivallaakti teostamisel
 lühikesed näited -  http://eluteooriad.blogspot.com/2011/05/sonavabadus.html
ilukirjanduslik mahlakas kirjeldus, kui kohtad võimukat inimest http://eluteooriad.blogspot.com/2011/04/appi-mind-arendatakse-kuidas-ellu-jaada.html

Nüüd on päevakorral küsimus, et miks ma nii palju iseenda kirjutistele viitan. Põhjus on selles, et ma olen produtseerinud paari aastaga siia päris palju teksti. Olgu, see on põhjendus, mitte põhjus. Ma tahan iseenda kogemusele viidata, võttes metatasandil kirjutatu ja välja öeldud asjad kokku. Minu kogemust te vaidlustada ei saa ning minu enda kogemus on Teile veenev materjal. Nutikamad juba ammu on guugeldanud otsisõnu laiast internetist ja käinud ka raamatukogus viidatud teoste järel (nagu Erich), nii et MINA praegu saan seda teksti siin vääristada nimelt just iseendaga. Aga sellest oli kogu mu sõnum.